Susside sahin ja rahakrabin

Tahaksin töönädala lõpetuseks teiega jagada kahte asja: 1) investeerimine ei ole glamuurne ja 2) kes ei ole veel kunagi näinud minu nägu ega kuulnud minu lugu, siis nüüd on see võimalus, sest Mikroinvestor võttis mu esmaspäeval ette ja ma olen nüüd internetis üleval. Lingi leiad postituse lõpust!

Enne kui vaatama lähete, teen väikse sissejuhatuse mitteglamuurse investeerimise kohta ka. Kaevasin veidi oma igivanades postitustes ja leidsin, et Rahalood blogi peremees on mulle 5 aasta eest kirjutanud ja ennustanud finantsvabadust ja seda lausa 15 aasta raamide sisse. Mõtle, kui julge temast ikka:

Kontrollisin üle, kas 15 aastast on nüüdseks kolmandik käidud ja selgub, et ongi! Minu finantsvabadus algab umbes 450 000 eurose portfelli juures ja praeguse sissetuleku ja säästumäära juures peaks järgmised 10 aastat välja nägema umbes sellised:

Näed, finantsvabaduseni jõuab küll kui oma nurgakeses vaikselt omi asju ajada. Lugesin täna värskest Kristi Saare intervjuu kommentaariumist, et rahvas ikka arvab, et investorid tööl ei käi ja kui kõik muudkui investeerivad, et kes siis tööd rabab ja ettevõtetes asju toodab. Tegelikult ei saaks asi tõest kaugemal ollagi – igal aastal on ikka tunne, et tööd sai tehtud rohkem, tööandja rikastus minu arvelt suuremalt ja üleüldse, mida harjumuspärasemaks muutub investeerimine, seda vähem glamuursem elu tundub.

Teinekord võib jääda mulje, et ainus õige viis investeerida on nii nagu teeb seda Rahakratt või Rahajaak – et oled üleni linnu sitas ja “arendad” kinnisvara. Mina arvan, et kui sulle meeldib su töö, eneseteostust on ja sind tänatakse väärika töötasuga, siis see võibki olla õige tee just sinu jaoks. Ma olen suurepärane näide, kuidas investeerida mitteglamuurselt. Tulude suurendamiseks võid lisaotsi teha aga oluline on ka investeeringute “turul” olemise aeg, et liitintress jõuaks paarikümne aasta jooksul tööle hakata. Jep, vähemalt paarkümmend aastat. Määravaks saab, kas püsivust ikka jagub kogu selle pika perioodi peale. Mida hiljem investeerimist alustad, seda suuremaid summasid sisse tuleb panna aga kokkuvõtteks ikkagi elad oma väikest elu, investeerid regulaarselt ja lõpuks oled minimaalselt finantsvaba aga tõenäoliselt miljonär.

Rääkisin sellest ja kõigest muustki Mikroinvestoriga, absoluutselt mitteglamuurselt, käiseid üles ei käärinud ja maikasid me ka selga ei pannud, aga see-eest rääkisime südamest südamesse.

VAATA JÄRGI SIIT!

Ja kui te küsite, et kus kass on, siis taustal diivani peal seda halli tekki näete? Seal all põõnas kogu intevjuu ja kaamera ette saba jõnksutama seekord ei tulnud. Mul on selle üle vaid hea meel, et tema püha und miski ei seganud.

Kui ühistransport on vaestele, siis miks autoomanikud toiduabis käivad?

Suhtlen igapäevaselt väga erinevate inimestega väga erinevatel elustiili ja rahateemadel ja seekord sain sabast kinni ja jõudsin mõtted kirja panna. Proovin nii ka edaspidi teha ja siin neid teiega jagada. Sel nädalal jäi mulle silma päris mitu ühiskonnakritiilist rahamõtet, mida tahaks mudida või isegi valusalt näpistada.

Bussiga sõidavad vaesed ja immigrandid

Postimehes oli lugu, kus märgiti, et bussiga sõidavad vaesed (tasuta artikkel). Mina vaene ei ole ja autot ei kasuta. Error 404! Juhiload on, aga autota elustiil on teadlik valik, sest bussi ja rongiga sõitmine on Eestis üldjuhul väga mugav ja mõistlik valik. Eelviidatud elu24 ajakirjaniku soperdise näitel prevaleerib Eestis aga endiselt autojõmmi mentaliteet: bussid on täis, järelikult vaesus lokkab.

Kui trammiliin viidi lennujaamani, siis tundus mulle, et suuremad linnad üritasid säästva arengu eesmärkide täitmiseks vähendada autostumist, soodustades inimesi senisest rohkem valima ühistransporti. Eelmisel aastal kirjutas aga ERR, et tasuta transpordi edendamine ei ole seda eesmärki täitnud (tasuta artikkel) ja autosõitude arv ei ole vähenenud.

Bussid ja rongid on viimase 10 aasta jooksul läbi teinud hea arengu – sõit on mugavam, kiirem ning täpsem ja seda enam on ju põhjust pere neljarattaline garaaži jätta. Kahjuks on uute busside ja rongide liinidele lisamine jäänud kiire linnastumise ja immigratsiooni tempole jalgu. Uued rongid tulevad, seda juba teame aga millal mõtleb ajakirjanik uurida, kelle tegemata töö see on kui teenus mingis konkreetses piirkonnas ei vasta nõudlusele? Kas teile ei tundu veider, et kui ühelt poolt loodetakse, et praegu trendiks olev noorte kolimine maale tooks kaasa teadliku ühistranspordiga sõitude arvu kasvu aga teiselt poolt alandame reisijaid, sest bussile ei ole võimalik füüsiliselt mahtuda ja pilkame ka, sest rahva on bussi surunud elukalliduse tõus? Klaustrofoobia ruudus! Artikli pealkiri võiks hoopis olla: “Hõre bussigraafik Lõuna-Eesti liinidel alandab reisijaid ja töötab vastu riigi eesmärgile tõsta ühissõidukite kasutajate hulk veerandini töölkäijatest” aga niimoodi mõeldakse ju ainult kõrgelt arenenud Lääne-Euroopa riikides (sest ega seal vaeseid ju ei ole, või mis?).

Vaesuse kuvandit kardetakse

Auto puudumine on Eestis ikka veel üks vaesuse sümboleid. Mõeldakse, et alles vabanesime pool sajandit väldanud kurjast ikkest kui autoga sõitsid eriloa omandanud priviligeeritud vähesed – aga kui sul ikka nüüd ka veel autot pole, siis sa pead ikka väga vaene olema. Leian, et kui elukalliduse tõus on tõesti sundinud inimese ühistransporti kasutama, siis on ta intelligentne inimene, kes oskab arvutada ja riske hallata (=ei vii oma perekonda tarbimislaenu ikkesse).

Linnapildis hakkab kergelt silma, et keskmist palgataset arvesse võttes sõidetakse meil ulme kallite autodega. Kord oli mul külas tuttav Taanist ja ta ei jõudnud ära imestada, millega meil siin ringi liigeldakse. Taanis on küll veidi karm autopoliitika aga ma olin väga üllatunud kui ta ütles, et ei olnud paljusid meie tänavatel liikuvaid uus mudeleid kunagi varem näinud. Tookord ma talle seda ei öelnud, aga auto on eestlase jaoks staatuse sümbol. Kütuse ostmine käib üle jõu aga nutad ja maksad. Kui päris üle jõu veel ei käi ja lihtsalt ei meeldi, siis ikka nutad ja maksad. Kuna oleme rikkad, siis alternatiivid puuduvad.

Üks kõnekas näide on Tallinna toiduabi saajate seast: toiduabi järel käiakse ka maasturite ja sportautodega (tasuta artikkel). Järgmine väljavõte sellest artiklist iseloomustab mu mõtet eriti hästi:

Ma arvan, et kui Oleg Ossinovski aknast avaneks vaade Toidupanga jaotuskeskuse ette, järeldaks ta ka seal parklas seisvate autode järgi, et näljasurm on eestlasele veel kauge asi. Huvitav, mis peaks juhtuma inimeste peades, et ometi näha, kuidas kalli auto omamine või üldse auto omamine teeb neid vaese(ma)ks ja keskkonnavaenuliku(ma)ks ühiskonnaliikmeks? Ja mis peaks juhtuma Oleg Ossinovski peas, et mõiste “autovasesus” tema jaoks arusaadav oleks?

Iga autost loobumine tuleks disainida sündmuspõhiseks teenuseks ja linnapea peaks isiklikult kõik need inimesed Raekojaplatsil vastu võtma. Seejuures, pere teise auto (see, millest ei loobutud) parkimine Raekojaplatsil on keelatud.

Näeme ühistranspordis!

Minu august. Suurim viga, mida saab teha väikeste summadega investeerimisel

  • tulud 2885€, sellest:
    • palk 2853€
    • dividendid 31.97€
  • kulud 1443€
  • säästsin sissetulekust 1442€ (50%)

Inimeseks olemise osa: vaimsed ja füüsilised kannatused

Jeehuu, saan jälle endast rääkida. Leian rohkem energiat, et siia tulla kui kuu päriselt uue lehekülje keerab. Teie rõõmuks tahaksin kuu keskel ka jaksata oma rahamantrat siia kirja panna aga, ehh, kohe ütlen, miks pole tulnud.

Energiaga on kitsas käes. Poole augustist magasin päevasel ajal hästi palju, öösiti magasin palju ja siis hommikul olin ikka surmväsinud. Õnneks on see faas tänaseks möödunud. Augustis hakkasid saalitrennid uuesti pihta, tegin oma energiariismetega esimese trenni nii ettevaatlikult kui suutsin ja kui poolsurnuna kodu hoovi peale jõudsin, karistas emakas mu kohe ära, lüües sellise hoobi alla poole vööd, et issamumeie (ja siis veri jooksis ka). Järgmise trenni tegin 3 päeva hiljem veel rahulikumalt ja ei juhtunud midagi.

Jäänud on seletamatu must sudu. Ma ei tea, kust see tuleb ja miks ta on aga kui sa tahad teada, mis tunne see on, siis “Klaasikillumäng” annab selle emotsiooni hästi edasi. Mul on alatasa nii halb tuju, et ise ka juba küsin endalt, et kuule, ajudele hakkab käima see mossitamine, mis saab nüüd siis? Ja siis järgmisel päeval on veel sitem tuju!

Mäluprobleemid kimbutavad, tundub, et mingid nädalad olen juulis või augustis udus elanud, ei mäleta osasid vestluseid ja siuksed nagu wtf augud on aeg-ajalt. Rääkisin meeleolu kõikumistest paari sõnaga ka oma viljatusraviarstile, sest ma vibe‘in temaga hästi ja sain viivuks tunnetada, kuidas on sellest rääkida sisuliselt võõrale inimesele, kes vaatab mind oma proffessionaal-objektiivse pilguga. Mulle tundus hetkeks, et ta hakkas mulle juba terapeudi referentsi otsima aga ma ütlesin, et pole veel valmis. Kui ruttu ülemisele korrusele kedagi palgata, sõltub sellest, millist elukvaliteeti ma tahan. Mulle endale paistab, et baggage on piisavalt suur, et võiksin elu lõpuni korra kuus “pööningut koristamas käia”.

Tasakaal rahulolu pakkuva elustandardi ja säästmise vahel

Vahel kui keegi midagi jaburat ütleb, siis ma projitiseerin oma kehva tuju selle peal. Näiteks rahamaailmas öeldakse tihti, et “maksa endale esimesena”, mille all mõeldakse enamasti, et tee iseendale määratud makse, et kohe pärast palga laekumist osa rahast säästukontole suunata. Ma mossitan selle mõtte peale igakord. Need juhud, kui olen reaalselt kohe kuu esimeses pooles osa rahast kõrvale pannud, on alati tekitanud ebavajaliku stressi ja rahalise vaakumi, sest ma ei tea kuu alguses kui suureks mu kulud kuu lõpuks kujunevad. Minu jaoks tähendab “maksa endale esimesena” seda, et esmalt ma elan suuremad kulud ära ja siis investeerin.

Selles lähenemises peitub ka minu rahulolu oma eluga – olen ikka mõelnud, et elan peaaegu oma unistuste elu. Olen valinud kindla elustandardi, mis hoiab mind piisavalt õnnelikuna ja ma olen teinud rahu ka sellega, et selle elustandardi ja rahulolu säilitamiseks tuleb pidevalt teha kulutusi. Kui ma neid ei teeks, siis hakkaks rahulolu langema ja hindaksin kehvemaks ka neid väärtusi, mida saan tööst, investeerimisest ja suhtest kaaslasega. Näiteks, ma poleks nõus pere looma, kui mul poleks päris oma kodu. Seda hoian siis ise ülal ka ja täiendavaks tuunimiseks panen koguaeg uut raha sisse. Kaaslane on rentnikuks, ega temagi elamine tasuta pea olema. Siiski, ma ei loobi raha laiali, vaid ma olen leidnud sobiva tasakaalu rahulolu pakkuva elustandardi ja säästmise vahel – selleks on uus kodu ja 50% säästumäär.

Ma leian, et palgatöölise tänane säästumäär osutab võimalikule elustandardile ka tulevikus, seega see on tõesti äärmiselt oluline latt, mida õigele kõrgusele sättida.

Suurim viga, mida saab teha väikeste summadega investeerimisel

Teine teema, mida ma ei seedi, on see, et üsna tihti rõhutatakse poolikult või valesti seda, et “väikeste summadega investeerimine on ka okei”. Ega see kriminaalne tegevus tõesti pole ja see on hea mõte kui sa alles hakkad õppima ja teed esimese investeeringu. Aga kohe järgmine liigutus peaks olema see, et sa hoolitsed selle eest, et sul ON kapitali, mida investeerida.

Väikeste summade maailmas (alla 100k) saab kõige parema tootluse töörügamisest (palgatõusust või ettevõtlusest). Näide: eelmisel aastal tõusis mu palk netos 250 euri. Aasta peale on see 3000€ ehk mul oli sel aastal 3000€ rohkem kui eelmisel aastal. Kui palju raha peab investeerima, et saada ühe aasta jooksul 3000€ võrra rikkamaks? Kui investeerida täna 10% tootlusega 30 000 eurot, siis on aasta pärast 33 000 eurot. Või kui väikeste summadega teha, näiteks investeerid 10% tootlusega igakuiselt 200 eurot, siis alles 9. aasta jooksul kasvab sisse pandud kapital passiivselt 3000€ võrra suuremaks aga selleks peab tõesti panema enne ise 9 aastat, iga kuu, 200 eurot sisse. Mina valin töörügamise, et see raha kiiremal viisil kätte saada.

Veel üks näide, kuidas suurema summa investeerimisega võidab kiiremini ja rohkem. Investeerides täna 1000 eurot 10% tootlusega, läheb vastavalt 72 reeglile selle summa kahekordistamiseks aega 7.2 aastat (72/10) ehk 2029. aasta lõpuks on see kasvanud 2000 euroni. Kui investeerid 2023. aasta alguses 2000 eurot, on sul 2029. aasta lõpuks juba 4000 eurot – see kasvab lühema ajaga palju suuremaks kui varem investeeritud 1000 eurot! Seega suurim viga väikeste summadega investeerimise juures on see, et ei tegele järgmise kõige arukama sammuga – KÄHKU kapitali kasvatamisega, MIDA üldse oleks investeerida.

Sellepärast ongi nii, et kui ma kuulen, et keegi investeerib 25 euri nädalas, tahaksin temalt küsida, et kas ta tegeleb aktiivselt oma tulude tõstmisega. Kui me investeerime selleks, et tõsta oma väärtust ja suurendada tulusid, siis milleks jätta kasutamata kõige kiiremad variandid, mis reaalselt selle eesmärgini viivad? Kui sul on hetkel kätte kogunenud 1000 eurot vaba raha ja mõtled seda investeerida, siis mõtle veelkord. Kas saaksid hoopis suurema tulu kui kasutaksid seda raha enese täiendamiseks, et tööl tõsta oma väärtust/kvalifikatsiooni ja seeläbi palka juurde küsida? Kui palju on see 1000 eurot väärt aasta pärast börsil ja kui palju aasta pärast palgatõusuna/ettevõtlustuluna?

Pilk rahakotti

Augustis oli täpselt nii, nagu enne rääkisin – panin kuu alguses suurema summa meelerahusse aga kuna kuu lõpus olid börsil jälle soodsamad hinnad, viskasin sellest poole aktsiatesse. Uue investeeritud raha summad tulid sellised: ettevõtte IB kontole 500 euri, 3. sambasse 500 euri ja 2. sambasse lisandus, nagu ikka, 210 euri. Positiivse poole pealt – alustasin tööl järgmise palgatõusu vestlust ja loodetavasti jõuab midagi inflatsiooni hammaste vahelt ka siia pildile.

Aeg-ajalt ikka mõtlen, et kurat ma olen nii kaua investeerinud, nii kaua on ühte ja sama rauda iga kuu täpselt ühte ja sama moodi taotud, kas ma ikka jõuan siis pärale ka. Mis siis kui ma unistan pool elu miljoni euro suurusest netoväärtusest ja lõpuks läheb nii, et ma ei jõuagi sinna kunagi? Kui realistlik see on, et tegelikult ka igapäeva miljonäriks saan?

Passiivse tuluna sain augustis 32 eurot dividende, mida maksid välja NNN ja MAIN. Nii mõnna, iga kuu tuleb midagi. Sellisel ajal kui väärtusaktsiad on tugevamad kui kasvuaktsiad, on dividende maksvaid aktsiaid väga mõnus omada. Alates eelmise aasta suvest, kui USAst esimesi dividendiaktsiad soetama hakkasin ja fookuse rohkem rahavoole viisin, olen üldse kokku saanud 1155 eurot passiivset tulu.

Augustis kauplesin päris palju, konto NAV oli üle pika aja kuu lõpus õrnalt suurem kui kuu alguses aga päris sellist tulemust nagu vaja, ei saanud. Hoidsin suure hulga raha kokku selle pealt, et ma sisenen uude trade’i nüüd veerandpositsiooniga ja kui välja kukun, siis kaotan ainult veerandi oma maksimaalsest riskist. Turg oli jube volatiilne ja longid ei töötanud üldse, raha tõid sisse shortid ja kuu return oli +2.7%. Tundsin omal nahal ära, et shortides on palju keerulisem istuda kui longides, sest langusele eelneb volatiilsus ja hinnad peksavad ühel päeval metsikult üles ja järgmisel päeval jälle alla. Lõpuks sai mul sellest mõtetust närvilisest tõmblemisest villand ja olen septembrist rahas istunud. Hirmsast august on vaja veel üles ronida küll, aasta algusest saati olen ikkagi 30% kapitalist ära kaotanud. Kui siit midagi positiivset otsida, siis varem ei ole mul kunagi positiivse tootlusega augustit olnud.

Kodu arvestamata, oli minu varade väärtus augustis 43 480 eurot ja netoväärtus 42 775 eurot ja arvestades et kuu kulud oli 1443 eurot, siis minu rikkus aastates on 2.5 (42 775 / 12 x 1443).

Minu juuli

  • tulud 2759€, sellest:
    • palk 2699€
    • dividendid/intressid/rent/müügitulu 60€
  • kulud 2167€
  • säästsin sissetulekust 652€ (23%)

Ongi veel üks sõge kuu mööda saadetud ja oleme edukalt augusti avanud. Esimese poole juulist olin natuke aktiivne, käisin Käsmus ja Tartus aga ega rohkem ei jõudnudki, sest mu mees sattus järgmiseks bolti tõuksi ohvriks ja ma vahetasin tal nädal aega kuuma käes mädanema kippuvatel haavadel sidemeid – käed, jalad, nägu, kõik-kõik. Haavaravi osas olen nüüd küll targemaks saanud, sest on olemas igasuguseid peeneid värke ja abivahendeid, mis ravi lihtsustavad. Nüüdseks on tal nahk tagasi kasvanud, lõug kinni ja arst pani hambad ka suhu tagasi.

Siis edasi oli nii, et me jäime täitsa haigeks ja köhisime kaks nädalat. Koroona ei olnud aga tänada võib mu mehe ülemust, kes selle köhaga enne puhkust tööl käis. Vahelduseks põdesin mina kergemalt kui mees, sest näiteks koroonaga oli vastupidi. Haiguse tõttu jäi ära Hiiumaale minek, kus pidime kohtuma Mikroinvestori rahaasjade grupiga ja üldse oma lemmikuid hiiumaa-asju tegema. Selline oli esimene pool juulist.

Teine pool oli vabsee hullumaja puhvet – saime suure üllatuse osaliseks ja hakkasime järelkasvu ootama ja kuna mul oli nii raske olla, siis tegi mees lohutuseks kaksikute nalju. Musta huumorit olen ikka austanud. Aga lõpuks läks kõik valesti – Ben & Jerry läksid manalateele. Pean ikkagi naabri lastega sõbrustama, sest kuidas neljas ja viies sammas mind siis tulevikus teavad ülal pidada(?) Nüüdseks juba liigun aktiivsemalt ringi ja tegin ükspäev isegi 30 kätekõverdust, jäänud on vaid misolekskui mõtted ja keskendumisraskused. Sellist ebaõnne on lihtne peita, istud sirge näoga ja keegi ei tea juhtunust midagi kui ise ei räägi. Seevastu tõuksiga kukkumist uudishimulike pilkude eest juba ei peida.

No vot, selline oli juuli in a nuthsell. Elu juhtub ja juhi seda pasarongi siis, eksole. Kui nüüd meenutada, siis viimati küsiti minu käest alles jaanipäeval, et kas ma laste saamise peale ei olegi mõelnud.

/trallallaa, mine mõtle ise/

Rahakoti sisu

Rahalise poole pealt oli aga üsna tore kuu, see on valdkond, mida ma enamasti SAAN kontrollida ja tulemused on palju paremad ka. Enamasti. Juulis püüdsin jätkuvalt inflatsiooni oma rahakotist eemale tõrjuda ja elamiskulud jäid kuskile 1200€ kanti. Aga ostsin ka mööblit ja korraks tekkis üle võimete elamise tunne aga nüüdseks on mul teistsugused armid ja rahast on kama-kaks.

Tegelikult ongi seis nii hull, et mul ei ole meelerahufondi ega talvevarusid, vaid üks purgisupp on kapis. Kui on raha vaja, siis võtan selle ettevõtte IB kontolt ja nii riskantselt elangi. Ega see hea tunne ei ole, oma arust iga kuu lisan natuke meelerahusse juurde aga kuu lõpus seda seal millegi pärast enam alles pole.

Saatsin juulis tööle üle 2k uut raha. Ettevõtte IB konto aktsiatesse läks tavapärased 700€, 3. sambasse 500€, 2. sammas sai ka oma tavapärase osa, LHV eraisiku kontole soetasin juurde Iute võlakirju 597€ eest ja dividende reinvesteerisin 29.75€. Olen jooksvasse aastasse planeeritud investeerimismahuga kenasti graafikus. Kes eurot ei investeeri, see dollarit ei teeni.

Passiivse teenistusena tuli juulis 59.75€, mille sees on parkimiskoha rent ning TU ja MAIN dividendid. Veidi nukker kuu oli aga eks juuli töövilju saab lugeda juba sügisel.

IB portfell näeb hetkel välja selline. Selline lihtne ja lühike. Siia on pugenud esimene mitte dividendiaktsia ka.

Ka eraisiku portfellis hoian positsioonide arvu jõuga madalaarvulisena (3). Ma ei osale ühelgi IPO-l ega kogu endale ebalikviidseid asju nagu kapi nurgale koguneb kõrvarõngaid ja viiesendised. Mul ei ole kontosid kolmes erinevas krüpto portaalis ja ega ühisrahastatavaid ettevõtmisi ühes, teises ja kolmandas kohas. Minu meelest on nii puhtam tunne kui olemasolevast seisust on kättesaadav väga kiire ülevaade ja selles ei ole ühtegi ussitavat õuna. Olen iga kuu neid positsioone jõudumööda suurendanud ja jätkan sellega kuni numbrid muutuvad ka kosmosest palja silmaga loetavaks.

Näpuotsaga on võimendust ka kasutuses (357 dollarit), ma ei teagi, kas ma pean edaspidi hakkama täpsustama, et tegu on brutoportfelliga. Siiani ma ei ole võimendust pikalt lahti hoidnud, ainult korraks kui vahepeal mingid kauplemisideed pähe tulevad. YTD tootlus on 5.5%, päris korralik pidu ju?

Mu varade väärtus ületas juulis 42k. Vaene, kui mõelda nii, et see on justkui kogu mu elu tagavara. Suurem enamus asub endiselt pensionisammastes (56%), aktsiates 40% ja võlakirjades 4%. Aktsiate ja sammaste osakaalud peaks teoorias jääma üsna muutumatuks, sest seni kuni ma vaene palgaori olen, panustan iga kuu mõlemasse täpselt ühe palju.

Ongi selleks korraks kõik, loodame siis ikka edukama augusti peale, et istume pasarongi pealt saiavedurisse ümber ja sööme rosinaid.

Raha kaotamise hirmust ja valust börsil

Aktsiad on endiselt maoli ja minul on olnud aega, et mõtiskleda sellega kaasneva kaotusvalu üle. Mu investeeringute kaotused ei ole nüüd teab, mis suured aga tunnen seda, et indeksite kõrval oleksid mu aktsianopped õigustatud, peaks portfell IB-sse piilumise ajaks suuremaks kasvand olema. Kahjuks on selles osas portu minuga natuke eriarvamusel. Kauplemiskonto on aga eriti järjekindlalt vatti saanud ja olen aastaga 30-40% rahast ära kaotanud.

Olen teadlikult võtmas suurt riski – 97% investeeritud varadest on aktsiabörsil – turul olemise aeg on ees veel pikk ja ega muud kergesti kättesaadavat ja parima pikaajalise tootlusega varaklassi ei ole ju ka. Me ei tea, mida tulevik toob aga kui nüüd peaks veel hullemaks minema, siis ma päriselt ka kardan.

Aga niisama ma ei istu, teen iga päev selle nimel tööd, et vähendada hirmu raha kaotamise ees, sest selle hirmu taha jäävad ettevõtmised, mida ma kunagi ei alusta, mõttemallid, millest välja ei murra ja kasumid, mida kunagi ei näe.

Miks 80-90% kauplejatest raha kaotavad

Käisin kahe nädala eest Äripäeva ruumides luurel ja rääkisin sinna kogunenud Naisinvestorite portfellistrateegia mastermind grupile aktsiatega kauplemisest. Ma ei rääkinud tehnilisest analüüsist ega aktsiate valimisest ega stop-lossst, vaid avasin kauplemise varjupoole, mida tegelt ei kuule Investeerimisfestivalilt ega Wallstreetbetsi foorumist, kuigi minu arust peegeldab see foorum reaalelu lähemalt kui nimetet festival.

Rääkisin investoritele, miks 80-90% kauplejatest kaotavad raha ja avaldan selle põhjuse ka kohe siin: nii imelikult kui see ka ei kõla, kauplejad kaotavad raha, sest nad kardavad raha kaotada. See jaguneb sisuliselt kaheks probleemiks: 1) ei osata endale teadvustada, et otsused, mida kaupleja teeb, tulenevad raha kaotamise hirmust ja 2) kui kaupleja on probleemi põhjusest juba teadlik, siis käitumises muutus ikkagi ei avaldu. Mina langen sellesse viimasesse gruppi.

Meie aju on kord juba nii ehitatud, et ta tahab meile pakkuda head olemist ja kaitsta meid kõige halva eest. Inimesse sisseehitatud instinkte ja käitumist on aga raske muuta, sest need on kujunenud evolutsiooni jooksul me oma enda kaitseks. Kui me ei tunneks hirmu, siis teeksime igasuguseid lolluseid ja me ei suudaks oma liiki jätkata. Seega, hirmu tunnevad kõik normaalsed inimesed.

Kauplejad on ka tavalised inimesed, nad on ilusad mehed ja naised, tublid isad ja emad, usinad tudengid ja tööinimesed aga nad on viletsad kauplejad ja kaotavad raha, sest nad mõtlevad nagu normaalsed inimesed. Kui 80-90% kauplejatest kaotavad raha, siis see ei ole tehnilise analüüsi probleem ega maakleri ega short squeez‘i probleem. See on inimese probleem. Kasumlik kaupleja teeb järelikult midagi teistmoodi kui kaotajad – kasumlik kaupleja mõtleb vastupidiselt 80-90-le protsendile.

Mainin ääremärkusena ka ära, et kasumliku kauplemise valem koosneb minu meelest kolmest asjast: 1) on olemas mõningane kogemus graafikute lugemisel, 2) on olemas edge (teab oma statistikat: hit rate ja gain/loss ratio ja kuidas need peavad kaupleja kasuks töötama) ja 3) psühholoogiline pool – saab aru, millistes olukordades tuleb taltsutada hirmu.

Toon nüüd mõned hirmu keisside näited, mis võivad olla tuttavad ka paljudele algajatele investoritele.

Kuidas normaalne inimene mõtleb

  1. “Ma hoian oma kaotust lahti, sest see pöördub nagunii kunagi ümber ja ma jõuan tagasi kasumisse”.
    See on klassika, elasin seda läbi näiteks 2020 kui ostsin järsult odavnenud lennuliine, mis hiljem veel rohkem odavnesid ja siis pikalt vindusid. Probleem on see, et meil puudub hirm selle ees, et kahjum võiks minna veel suuremaks. Meie aju ei taha kaotusvalu kogeda ja selle asemel pakib ta meid vati sisse ja sositab lambist võetud ideid. Me väldime valu.
  2. “Mu positsioon on kenas kasumis ja müün selle nüüd maha, sest ma ei taha, et turg võtaks osa minu teenitud kasumist omale”. See on samuti hirm raha kaotamise ees. Ma müün pidevalt sel põhjusel aktsiaid ja mitte sellepärast, et trend oleks lõppenud või et ettevõte oleks kuidagi halvemaks läinud, vaid lihtsalt sellepärast, et ilusat kasumit nähes karjub mu aju jube valjusti ja soovib oma mõnusat doosi kätte saada. Me väldime valu.
  3. “Mul on viimasel ajal hästi läinud ja ma vähendan oma positsioonide suurust, et nüüd edasi rahulikumalt võtta”. Kas sa tahad sellega öelda, et seljatagune õnn mõjutab tulevikku ja toob edaspidi õnnetust? Mis on ebausul pistmist börsiga? Me väldime valu.
  4. “Ma võtan pool kasumist ära” või “ma võtan oma sissepandud raha välja ja jätan table money edasi mängima”. Me väldime valu.

Need näited illustreerivad seda, et inimesed on lootusrikkad siis kui nad peaksid olema hirmul ja nad on hirmul siis kui nad peaksid olema lootusrikkad. Mis see tähendab? Oletame, et jõudsid ühe aktsiapositsiooni hoidmisega 1000€ realiseerimata kasumini. Sa ei looda enam, et see tuhat keerab kaheks tuhandeks või kolmeks tuhandeks, nope. Nüüd hirmutab hoopis mõte, et see 1000 võidakse sult ära võtta!

Milline on mittenormaalne mõtlemine?

Selle asemel, et pool kasumist ära võtta, lisab kasumlik kaupleja oma võitvale positsioonile juurde.

Kas keegi on teist kunagi kahjumis positsioonile juurde lisanud? 👋 No muidugi, kui see nägi hea välja hinnaga 20, siis näeb see veel parem välja hinnaga 10. Aga kui paljud võitvale positsioonile sama mugavalt juurde lisavad? Ostsid 10-ga, lisad juurde 20-ga ja 30-ga. Raske, eks?

Palju raskem kui lisada juurde kaotavale positsioonile.

Kui sa ostsid eile jäätist ja täna müüakse seda 2x kallima hinnaga, siis kas sa täna ostad seda jäätist? Loomulikult mitte! See teeb investeerimise ja kauplemise valdkonna eriti pervesseks, sest mõistlikum on osta täna, sest täna on kallim kui eile – seda nimetatakse trendiks.

Kunagi ammu-ammu, enne LHV aktsia splitti ei suutnud Investor Toomas osta LHV-d 20 pealt, sest ta keskmine ostuhind oli 7. Siis liikus aktsia kiirelt edasi 40 peale. Tuleb aru saada, et börs ei ole supermarket.

Ma salaja heidin kõiki neid, kes räägivad, et kui supermarketis allahindlusega ostad, miks siis börsilt ei julge osta. See on mu meelest üks kole hästi levinud müüt. Langusel ja langusel tuleb osata vahet teha, näiteks, kas teadsid, et aktsiad, mis on kukkunud enam kui 70%, neist ainult murdosa tulevad kunagi üles tagasi?

Hea kaupleja tunneb pidevalt valu. Valu sellest, et ta lisab kasumis positsioonile juurde ja valu sellest, et ta lihtsalt vaatab kui suureks see kasvab. See on väljakannatamatu aga kauplejad treenivad end valu ja hirmuga toimetulemiseks ja püüavad sellega sõbraks saada. Sel hetkel, kui kaupleja otsustab kasumis aktsiaid mitte müüa ja hoopis suurendab positsiooni kahekordseks, on selline tunne:

Source: https://explorersweb.com/yearning-hearts-inside-the-minds-of-free-soloists/

Mõned mediteerivad, mõned vaatavad selliseid hirmsaid pilte. Eesmärk on börsipäeva alguseks aju üles soojendada, hirmu tunne läbi elada ja siis kui börsil hirmsaid asju juhtub, siis kulm ka ei liigu. Aju ikka karjub hirmust aga kaupleja jääb rahulikuks. Mõni päev võtab turg mõnest lahtisest positsioonist näiteks uue auto raha tagasi. Seda juhtub aga kaupleja ei mõtle sellest nii. Samuti ei mõtle ta, et mitu X asja ta saaks praegu oma realiseerimata kasumi eest osta.

Mina ka nii ei mõtle, see ei tundu üldse relevantne. Minu suurim tõrge on panuste suurendamine kui trend läheb minu suunas. Olen oma ajaloolise statistika pealt näinud, et kui jätkan kasumite võtmist seal kus ma neid olen koguaeg võtnud, lähen varsti pankrotti. Ma ei tohi vähendada riski kui aktsia liigub minu suunas, siis pean just riski suurendama – see tundub ebanormaalne, onju. Stop-losside austamisega mul probleeme pole. Kui tabab stoppi, siis eksisin ja lähen alati täisriski võttes välja. Aga mu häda on see, et kui jõuan kasumisse, siis hakkan riski jupp haaval vähendama ja lõpuks ei ületa kõikide kasumite summa kõikide stop-losside kahjumeid. Seega, normal thinking doesn’t cut it.

Kasumlik kaupleja siseneb aktsiasse starter positsiooniga, mis võib olla veerand kogu planeeritavast aktsiate hulgast. Kui aktsia ei liigu sobivas suunas, siis on ta väikse kahjumiga väljas. Kui aga liigub sobivas suunas ja tekib järgmine ostukoht, siis kasumlik kaupleja suurendab positsiooni, ostes sama palju aktsiaid juurde. Nüüd on pool positsiooni suurusest käes. Uuel ostukohal duubeldab ta aktsiaid uuesti ja jõuab nüüd täissuuruses positsioonini. Väikeselt alustades ja järg-järgult riski suurendades on kaotused tillukesed ja võidud väga suured.

Hirm on teadmiste puudumine

Kui teadvustame endale, et me tahame kasumid lukku lüüa, sest meil on hirm, et turg võtab osa tagasi, siis see ei ole ju tegelikult mingi põhjus müüa. Mitte keegi ei ole ju öelnud, et peab müüma siis kui hakkab hirmus. Nii hea aktsia, nii tugevad fundamentaalid, tugev ülestrend aga jube hirmus ikka!

Investeerimise ja kauplemise teekonnal on sinu partneriks aju, mis tahab sind kaitsta määramatusest tuleneva valu eest ja mille ülim eesmärk on taasluua tasakaal. Mulle on selline partner börsil päris kalliks maksma läinud. Millised on sinu kogemused? Kas sa oled end rahustanud kui hääl su peas karjub: FEED ME, FEED ME, I WANT TO FEEL GOOD ABOUT MYSELF?

Minu juuni. Lööge see karu minema!

  • tulud 2884€, sellest:
    • palk 2700€
    • dividendid/intressid/rent/müügitulu 184 €
  • kulud 1324 €
  • säästsin sissetulekust 1628€ (55%)

Tõmban kassiga peo käima, sest seljataga on järjekordne edukas kuu – säästumäär oli korralik, reinvesteeritud rahahunnik oli eeskujulik ja sain hulgi uusi tutvusi eesti staarinvestorite seast, kes on minust kõik tublimad ja targemad. Ma olen leidnud enda ümber lõpuks naised, kellega jagan ühiseid väärtuseid ja tõekspidamisi. Et nimetada mõned – ajasin juttu Kristi Saare, Jekaterina Tint ja Marin Vallikivi seltkonnas ja olen tihedalt seotud paljude Naisinvestorite klubi vedajate ja õpigruppide juhtidega. Üha enam on mind märganud ka mu vanad tuttavad ja kolleegid, sest minu insta on nagu katkine plaat, kus lüüakse päevast päeva rahatantsu. Jälgijad saavad kaasa elada ka mu kassile, kelle olen värvanud oma enterprise’i people partneriks tööle. Iga kord kui aktsiad ventikasse lendavad, siis mu uus people partner ütleb mulle “No maaäjuu ütležinn”. Mitte eriti innustav ausalt öelda, kui nii asjad jätkuvad, siis jõuluboonusest jätan ta ilma eksole ja no sel juhul ei ole ka mu enda väljavaated kuigi head, halvimal juhul tuleb kõhutäieks kuusekäbisid närida ja leivaks okkaid jahvatada, sest mida hullemas seisus turg on, seda rohkem raha ma sinna sisse surun. Mu insta jälgijate arv on tõusnud aga kahekordseks, enne oli 1 ja nüüd on 2.

Kas teatsite, et sel poolaastal näitavad aktsiaturud viimase 50 aasta kõige hullemat tootlust? No vaadake kui kaunis karuturg! Selline rahulik ja kulgev, jõuab enne järgmist ostuotsust ikka võileiba ka närida, mitte nii nagu 2020 oli, et kui ekraani taha tagasi jõudsid, oli põhi ära tehtud ja +10% tõusu ka juba peale laotud. Seekord on aga terve poolaasta nii olnud, et paned kuu alguses tonni sisse ja kuu lõpuks on ainult pisarad.

Uutel investoritel on minu meelest praegu hea aeg alustada, sest õigest otsast saab pihta hakata. Paned raha sisse ja sisuliselt juba järgmisel päeval tuleb leppida, et osa investeeritud rahast on karuturg omale võtnud. See tekitab segaseid tundeid. Hirmu. Me ju kardame raha kaotada. Me kardame, et oleme võtnud liiga suure riski (äkki ma ostsin liiga palju aktsiaid?). Kui sa veel ei tea, miks karuturu ajal on hea investeerida ja kui kauaks turule jääda tuleb, et kunagi tagasi plussi jõuda, siis peaksid hoopis meelerahufondi nuumama ja talvevarusid koguma, mitte börsile trügima. Saate ju aru, et kui keset hoogsat pulliturgu investeerima hakata, siis tekib kohe petlik arusaam, et aktsiad liiguvad ainult üles. Siis mõtled, et ostsin liiga vähe aktsiad! Nii satub turule raha, mille kaotamiseks valmis ei ole. Me tahame suurelt võita ja mitte midagi kaotada (ajage see karu minema)! Kui sa julged praegu investeerida, siis oled küps, kui ei julge, siis loe paar kuud raamatuid ning hinda oma valmisolekut uute teadmiste valguses uuesti. Välismaisest kirjandusest on minu meelest alustajale parim Bogle taskuraamat.

Juunis tuli raha sisse kokku 2884€ ja sellest 1576€ läks investeeringutesse tagasi. Selle sees on mõlemad sambad, IB konto ja LHV konto. Kui seemneid kasvama ei pane, siis midagi lõigata ka ei ole. Juunis saatsin 700€ ettevõtte dividendiportfelli, 500€ 3. sambasse, 210€ jõudis 2. sambasse, 51€ reinvesteerisin LHV kontol ja 116€ reinvesteerisin ettevõtte IB kontol dividende ja müügitulu.

Juunis tuli passiivse teenistusena 184€, millest 87€ olid dividendid, 30€ rent ja 68€ aktsiate müügist. Augustisse pean uue inimese leidma, kes soovib maaaluses parklas mu 13m2 maad pikaaegselt rentida. Nii mõnus vaadata kuidas iga kuu lihtsalt viskab pappi peale. See aitab mul öösel magada.

Tahate teada kuhu ma kriisi ajal investeerin? Täpselt samasse kohta kuhu kriisivälisel ajal:

Portfelli tootlus käesoleva aasta algusest on kõigest -4%. Alates konto loomisest, eelmise aasta oktoobrist, on tootlus veel parem -3,3%. No hämmastav, kas te mõistate, et ma olen market wizard? Facebookis karjub iga päev keegi appi, kes on jäänud oma aktsiate lõksu ja vastu vahib -60% ja -80%. Paistab, et enamuse ajast suudavad minu aktsiad ka indeksit lüüa.

Dividendiportfell eriti efektiivne kapitali kogumise meetod muidugi ei ole. Mõtle, kõik need maksud, mis dividendidest maha võetakse, see on igaveseks kaotatud raha, mida ei saa uude investeeringusse tagasi lükata. Seega, kui te mulle kirjutate ja küsite, et kas teete ikka õigesti, et investeerite dividende mitte maksvatesse ETFidesse, siis jaa, te teete õigesti. Mina teen ju ka nii, sest 2. ja 3. sammas on mu suurimad investeeringud. Laiapõhjalised indeksfondid on nii kriisi ajal kui kriisivälisel ajal passiivsele investorile parimad investeeringud. Kaupleja räägib teist juttu, iga kriis on oma nägu, selles kriisis on tugevad energia-, vilja- ja relva- ja metallitööstuse aktsiad, mida ma veebruari lõpus ja märtsis ka käes hoidsin.

Juuni kauplemine oli muuseas positiivse tootlusega. Iga kaotatud dollari kohta teenisin tagasi 1,4 dollarit. Ja seda siis seetõttu, et Kristi Saarel oli jälle õigus ja ma avasingi lõpuks IB-s võimenduse. Mul oli lihtsalt nii igav ja otsustasin, et jah on küll ülearune risk, aga proovin ära. Tuleb välja, et sellest päevast saati olen ma turgu shortinud ja see pööras mu juuni kauplemise plussi. Küll aga shortisin ma dividendikonto peal, sest kauplemiskontol esialgu ei lastud.

Ettevõtte portfellis on üks kümnendik 100K-st 9 kuuga ära tehtud. Seega kui turg liigub külgsuunaliselt järgmised 7 aastat, tuleb 100K eesmärk alles 2029 ära. Miks on 100K oluline? Sest siis ma olen tehtud naine!

Eraisiku aktsiaportfell on LHv-s selline. Siia ma enam niivõrd aktiivselt ei panusta kui ettevõttesse aga juba mitu aastat on seda hoitud.

Sellele kõigele lisanuvad veel pensionifondid ja rahavarud. Juunis jätkas karu usinalt indeksfondide rappimist ja hoolimata sellest, et lisasin investeeringutesse uut raha 1500€, ei ole varad kasvanud.

Head algust kõigile uutele investoritele ja kirjutage siis vahel mulle midagi põnevat ka.

Minu mai

Mai lühidalt:

  • tulud 2899€, sellest:
    • palk 2700€
    • dividendid/intressid/rent 199 €
  • kulud 1356 €
  • säästsin sissetulekust 1543€ (53%)

Vaatan seekord lisaks möödunud kuule ka jooksvale aastale peale, et tuletada meelde aasta alguses seatud eesmärke. Ma üldse ei mäletanudki, et mul siuksed asjad olemas on aga selgub, et need on isegi avalikult üleval: https://pinsipolv.wordpress.com/eesmargid/ Postituse lõpus vaatame lähemalt peale.

Kulud olid mais parajalt tagasihoidlikud, šoppasin ainult 205€ eest endale riideid ja sünnipäeva kingitustele läks 125€. Kui mul elu üldse ei oleks, siis mu kuised baaskulud oleksid 900€ kuus (530€ kodule, 250€ toidule ja ülejäänu on õppelaen, subscriptionid ja transport). Treeningud ja telefoniarved maksab kinni tööandja. Aga muidugi elu ≠ baaskulud, hetkel on mul jalgratas hoolduses, välja tuleb vahetada rattakett ja hammasratad 😒 ja suvepuhkused ei ole ju ka tasuta. Võrreldes eelmise aasta sama ajaga, olen kulutanud 700€ vähem ja olen teeninud üle 3000€ rohkem. Inflatsioon oli teist kuud järjest 20% aga paistab, et mina olen üks neist imelikest, keda see eriliselt ei mõjuta.

Kui kodu mitte arvesse võtta, siis mu varad on kasvanud 38 437 euroni ja mu kohustused on langenud 911 euroni (jep alla 1K). Seega mu netoväärtus on 37 526€. Raske öelda, kas saan sel aastal 50 000 piiri kätte, turud peavad sellele siis kaasa aitama, aastat sai alustatud ju mitte eriti kaugelt – 33K pealt.

Aga tänseks on mul likviidseid varasid (sambad + raha + aktsiad + võlakirjad) sama palju nagu oli enne kodu ostmist, 2020 sügisel. Ehk siis ma olen samas kohas nagu siis aga selle vahega, et kodu on nüüd ka. Kodu netoväärtus jääb kusagile 80 – 120K vahele, seega siin on peidus üks norm finantsvõimendus teise elupinna ostmiseks. Aga kas ma seda ka kunagi kasutan…

Mais läks uut raha ettevõtte dividendiportfelli 700€, 3. sambasse 500€, 2. sambasse oli laekunud 155,22€ ja reinvesteeritud dividende oli 28€, kokku investeerisin 1383€. Kas minu rahahügieen on piisav, et mitte olla vaene? Ma ei tea. Mul ei ole eesmärki kui suur mu portfell peab olema x aasta pärast, sest esimene mõte on tekitada omale kaitse 65. eluaastaks. Kui ma tunnen end kaitstuna juba varem, siis seda parem.

Dividendiaktsiad

Vaatame üle kuidas on läinud mu USA dividendiportfellil. YTD tootlus -1.7% ja alates asutamisest, eelmise aasta oktoobrist, -0.3%, see on siis eurodes mõõdetuna. Olen selle tulemuse üle ääretult uhke. Dividendiportfelli ülesanne on kaitsta mind kasvuaktsiate nõrkuse eest ja pakkuda mulle igakuist rõõmu kasvava passiivse rahavoo näol. Seal sees on sellised aktsiad:

See, koos mu LHV portfelliga, on justkui akvaarium, kus ujuvad ainult kuldkalakesed ja iga kalakese suurim unistus on täita minu ahneid soove.

Mina see kuu: Oh, kallis kuldkalake, viska mulle kaks sotti!

Kuldkalake: Ole lahke, Pinsi Põlv! Ütle, mida saan veel sinu heaks teha?

Okei, kaks sotti ainult dividendidest ei tulnud, lisaks on siin sees veel ka rendi laekumine ja kulla müük. Kuldkalake teeb kõik, mis ta oskab.

Kasvuaktsiad

Kasvuaktsiatega ma kauplen, neisse ei ole ma kunagi investeerinud. Konto seis mai lõpus paranes, olen olnud 100% ostupoolel energia aktsiates ja portfelli YTD tootlus on tõusnud -21% peale (mai põhi oli -26%). Pärast pikka kaotuste jada võib olla keeruline uuesti nokka üles saada aga ma mõtlen selle peale vähe. Katsun oma protsessist kinni hoida ja mitte teha ebaratsionaalseid liigutusi. See viimane osa on super raske.

Eesmärgid

Säästan 50% sissetulekust

Excel näitab, et olen sel aastal säätnud 49%, seega püsin tempos. Mis saaks valesti minna? Seda ma kuldkalakeselt igatahes küsima ei lähe.

Investeerimismaht 20 000€

Mai seisuga olen uut raha investeerinud 8069€ ehk siis olen tänaseks ületanud terve eelmise aasta investeerimismahu. Aga 12K on veel minna ja et seda järgmise 7 kuu jooksul investeerida, peaksin kuu peale 1700€ hakkama panema. See eesmärk kindlasti toetab 50% säästumäära eesmärki, feilin esimeses, feilin ka teises. Aga päris äge oleks elada 1000 euri eest kuus kui ülejäänud 1700 euri läheb börsile. Veel ägedam oleks palka juurde saada.

Passiivne sissetulek 2000€

See tundub olevat reaalselt liiga kõrge eesmärk, lihtsalt soovmõtlemine kuna eelmisel aastal 1000€ ei õnnestunud, siis karistuseks on nüüd vaja püüda 2000€. Mai seisuga olen sel aastal saanud 678€ passiivset tulu ja olen sellega ületanud eelmise aasta tulemuse kahekordselt. Vägev tulemus tegelikult, investeeringud juba toovad nii palju tagasi, kuu peale on see 135€ palgatõus.

Aktiivset sissetulekut tõsta 300€

Selles osas valmistasin mais juba pinnast ette ja kukk on vinnas. Sügisel ootame pauku.

Nii saigi mai läbi, see oli raske kuu, olin nii emotsionaalselt kui füüsiliselt omadega metsas. Õnneks ei ole inflatsioon metsale veel hinnalipikut külge pannud.

Aga käisin täna keskklinnas. Teate kui halb õhk seal on? Jõudsin restorani, pesin tualetis näo puhtaks. Müra, närvilisus ja ülekuumenenud asfalt pani pea valutama. Jõudsin koju, hingasin esimest korda sügavalt sisse ja tänasin õnne, et mu maja seisab ikka veel metsa servas. Nüüd ma olen sel aastal 2 korda kesklinna jõudnud. Hirmus koht ikka. Seal polegi puid ega põõsaid, seal on ainult asfalt ja autod. Tegime südalinna autodele, vau.

Minu aprill

No tere kõigile, kes te siin piilumas käite. Mul on nii pikad pausid sees, mis asja te siin iga päev vaatamas käite? Blogil on koguaeg mingi liiklus taga, kuigi ma nägin küll ükskord, et Mikroinvestor minu pajatusi oma instas jagas. Üldiselt tahaksin öelda, et laske käbaratel käia ja tehke need IB kontod valmis, sest investeerimisega alustamiseks pole ammu paremat aega olnud, küll aga pidage meeles üht:

Peitsin seekord postituse sisse nii harivat kraami kui ka päris mahlast värki, lähenege siis ettevaatlikult.

Aprill oli paras mäluauk. Kas teil on ka nii, et millegi pärast just turu languse ajal on soov kõike unustada, tolm vaiba alla peita ja pea ära keerata? Tahaks kohe huviga teada, missuguseid põrssaid te oma kotis hoiate ja kuidas öösel uni kah on. Näitan kohe enda omasid ja eks te hinnake siis juba ise, kas hakkas õudne või väga õudne.

Aprill lühidalt:

  • tulud 2741€, sellest:
    • palk 2429€
    • dividendid/intressid/rent 311,79 €
  • kulud 1576 €
  • säästsin sissetulekust 1165€ (43%)

Põhimõtteliselt oli aprillis mu suurimaks saavutuseks töökoormuse 2x langetamine selliselt, et palk jäi samaks. Wait for it – tegelt oli nii, et ma rabelesin juba oma kolmandat või neljandat kuud (ilma lisatasuta) ülemõistuse töökoormuse all, mida kannataks ainult naisterahvas, sest mehed ei teeks kunagi midagi nii rumalat. Nüüd lõpetasin ära ja mu tööpäevad on nagu unistus – projekte on vaid üks ja koosolekuid on nädalas paar-kolm tükki – ulmejutt onju? Ja mis kõige parem – aega pole vaja enam logida, ma olen vaba sellest ikkest! VABA.

Minust tuntakse muidugi puudust, ja miks ei peaks, sest 1) kust veel võtad sa nii usina ja odava tööjõu; 2) ainsa vastassoo esindajana olin ma tiimi palderjan – nii mõnigi kord tuli maha viilida meeste teravaid kannuseid ja lahjendada mürgiannuseid. IT – see ei ole mingi võlumaa, vahel on see lihtsalt kõhuvalu. Vahel on see selline tunne nagu siis kui Tõe ja õiguse Andres loodab tagasi saada oma tervise ja rikkuse aga mingit lunastust ei saabu ja elab ikka halvemini kui Pearu, kes on terve oma elu ringi laaberdanud.

Nüüd olen aga olukorras kus ma tunnen end millegipärast alamakstuna, viimasest palgatõusust on möödas pea 8 kuud. Kui ülbe on värskelt uude tiimi saabununa esimese asjana palgavestlusi pidama hakata? CEO just rääkis, et sel aastal on metsik inflatsioonist tingitud palgaralli, ja lugesin ridade vahelt välja, et juhtkonnal pole midagi muud teha kui lihtsalt tõsta ja ära kannatada. Et mis siis teha. Enne suve peaks ikka asjaga tegelema, sest juulis pole nagunii kedagi, kellega rääkida ja selleks ajaks on inflatsioon ilmselt 100 😵

Kulud olid aprillis jälle kuidagi suured, selgelt ei ole 1500 euri sees kõigest söögi ja kodulaenu kulud (kommunaalid on mehe rida), misasja ma šoppan, aru ei saa. Kodulaenu lepingu muudatuse tasu (150€), uus kardin (119€), kaks paari uusi ketse (170€), F-hoone (22€), juuksur (25€) – lasin praktikandil lõigata, sest ma olen maxkooner ja mu subscriptionite püsikulud on kasvanud 76 euroni kuus (netflix, stockcharts, market data, miljoniklubi, spotify, delfi, iCloud). See on waaay too much. Jason Fieber ei elaks kunagi nii.

Saatsin aprillis ettevõttesse 900€ (dividendiportfelli) ja pensikeskus näitab, et 210€ läks 2. sambasse, aga Kaubamaja dividende ma ei reinvesteerinud, vaid ostsin nende eest ketsid. Kas minu rahahügieen on piisav, et mitte olla vaene? Ma ei tea. Mul ei ole eesmärki kui suur mu portfell peab olema x aasta pärast, sest esimene mõte on tekitada omale kaitse 65. eluaastaks.

Maksin lõpuks oma ettevõttesse 2500€ osakapitali ka sisse ära. See summa tuli kokku nelja erineva pangaülekandega märtsi ja aprilli jooksul. Jooksvalt saatsin raha IB-sse muidugi edasi, see raha ei pea olema pangakontol kauem kui 1 sekund. Seejärel tõmbasin internetipangast alla digiallkirjastatud väljavõtte nende kannetega ja saatsin ettevõtjaprotaalis avaldusega kaasa. Juhend on siin https://assistent.ee/osakapitali-sissemakse/

Mu raamatupidaja ütles, et nüüd peab jälgima seda, et aasta lõpuks poleks ettevõtte omakapital alla 50% osakapitalist (ehk alla 1250€). Kui turg on aasta lõpus täiesti peldikus, võibki nii minna, sest mul ei ole mujalt tulusid peale tulemas. Ma pean tunnistama, et ma olen nii tark, et suudan iseseisvalt arvutada ettevõtte omakapitali (lahutan varadest kohustused maha) ja seda siis silmas pidada. Ja ma tean, et ma ei ole teinud arvutusvigu kui ettevõtte varade summa on sama number, mis ettevõtte kohustused + omakapital. Seda ei ole mulle keegi õpetanud, see teadmine tekib kui meeldib ettevõtete finantsaruannetes oma vaba aega veeta 🤪 Aga kui juhtubki, et varad sulavad IB kontol ära ja kohustused jäävad üles, siis on vist miskeid seaduslikke ja vähem seaduslikke raamatupidamislikke nippe kuidas sellest 1250€ probleemist mööda hiilida. Üks variant on vist, et omanik loobub osadest nõuetest oma ettevõtte vastu, et kaalukauss tagasi paika saada. Igatahes, siis kui osakapital on sisse makstud ja avaldus esitatud, siis järgmise kuu alguses peab raamatupidaja TSD ka ära täitma, see oli asi, mida ma ei teadnud aga hoian oma inimarvutit endale lähedal ja teavitan teda kui miskeid manöövreid teen, siis ta harib mind jooksvalt ja teeb vajalikud toimingud, milleni minu mõistus ei jõua. Selline siis vist ongi see ettevõtte “pidamine”. Issand kui igav, järgmine teema.

Dividendiaktsiad

IB dividendiportfelliga tegin algust oktoobris 2021 ja hetkel näitab MWT (money-weighted return) -3.5%, aprillis oli vahepeal +13%, täitsa veider kuidas ikka kõigub, vähemalt ei ole ainult allakäigutrepp vaid mingid liftid viivad vahel üles ka. Äge, siin on siis minu portfelli (sinine) võrdlus laiapõhjalise indeksfondiga (roheline). Eeldan, et üksikaktsiate valimisega tuleb mul taluda suuremaid kõikumiste amplituude – sügavamaid tagasitõmbeid ja kõrgemaid tippe, kord ühele ja siis jälle teisele poole. Vaata kui “malbe” see indeksfond on.

Aah, indeksfond. Mul on midagi südamelt ära rääkida. Eile oli vist mu elu kõige hullem päev, käisin hommikul arsti juures ja ma sain sealt väga halvad uudised. Olin šokiseisundis ja läksin otsejoones poodi, seal ei suutnud ühte mõtet ka 2 sekundit sirgelt mõelda. Ostsin kartuleid ja piima (tegelt oli mul vaja prügikotte ja wc-paberit). Igatahes, minu väljapääsu blokeeris Luminori pensionimüüja. Vaatasin putkat ja vaatasin poissi. Poiss räägib minuga ja kuidas mul kihvatas! Ma konkreetselt sõimasin tal näo täis selle eest, et tema või tema kamraadid mu mehe oma aktiivsesse fondi tirisid ja selle eest ka, et nad eesti rahvast lollitavad. Ütles ühe lause vahele, ma nähvasin veel hullemini ja pm karjusin, et “Tulge mõistusele!” Ma ei vaadand ringi, kas poe turvamees võttis juba plaksumaisi kätte ja otsis sobivat nurka etenduse mugavaks jälgimiseks ja mida arvasid sellest teised kartulite šoppajad. Ma olin nii püha viha täis ja eile oli selle kuti kord verbaalset näopeksu saada. Selline on elu, eks. Tema jättis endale viimase sõna, ma olin juba uksest väljas kui ta karjus “Aga meil ongi parim tootlus!” Ma ei tea, on teil üldse hea meel, et üks hull soostus teie eest tema peale karjuma, sest “nad” on ju selle ära teeninud? Või oli ülearune käik vä?

Aga selle halva uudise seedimiseks ma võtsin eile vaba päeva ja tegelt ma ei ole täna ka üle tunni tööd teinud. Kõige lollim ongi mitte tööd teha aga omale vaba päeva ka ei anna. Lihtsalt piinled.

Dividendid! Njämm-njämm, mu lemmik osa investoriks olemisel. Pappi maksid Kaubamaja, IuteCredit, TU ja MAIN (kokku 281,79€) ja igakuine rent tuli ka, kõik kokku 311,79€.

Kasvuaktsiad

Mu kauplemiskonto on ajaloolises põhjas – an(n)aalis. -32% tootlust alates konto avamisest. See indeksfond tundub ikka nii safe haven selle kõrval. Üldiselt, ma ei soovta teil minu sõnade järgi käituda, vaid vaadake mu tegusid. Ma sakin. Ma olen allapoole sakk. Ma olen nagu iga teine turukloun, teureetik, sest mu teod 🐌 ei ole mu väärilised.

Mis aktsiad mind rentslisse on tirinud? Aprillis tuli järjepidevalt väikeseid kahjumeid vastu võtta, neist suurimad olid:

Kasumid olid veel väiksemad.

Selliselt toimetades ei saa rahapuu rahus kasvada 😀 Ma olen nagu puuraidur omaenda oksal. Appi, ma tahan maha.

Kui ma kasutan oma imelisi painti oskusi ja kleebin tootluskõvera sellise graafiku peale, mis näitab, millal ma olin kauplemiskontoga rahas ja millal aktsiates, siis on näha, et kui otsustasin olla aktsiates veebruari esimeses pooles, tegin õige otsuse, kui olin aktsiates alates sõja algusest, tegin õige otsuse aga aprilli algusest olen koguaeg valesti otsustanud. Ma ei ole olnud järjepidevalt 100% aktsiates, vaid üksikutel päevadel proovisin üht ja teist aga 30% kapitalist on kahe kuuga ikkagi läinud. Õudne, olen oma halvima kauplemise tippvormis. Nüüd, kus see enam saladus ei ole, ma ei üllatu, kui mind oma chattidest välja viskate.

Selline külm ja kõle oli aprill. Kodu arvesse võtmata, oli mu netoväärtus 35 489€. Krüptot mul praegu ei ole aga aprilli lõpus paar päeva korraks veel oli.

Dividendilehmade ülevaade 2022

Eelmisel aastal panin dividendilehmade ülevaadet kirja mitteusulisena – olin kaotanud usu unistusse, et dividendid võiksid kunagi pakkuda rahalist vabadust, sest uskusin, et aktsiatega kauplemise taga on peidus palju suurem potentsiaal. Rahasummad, mida olen saanud aasta jooksul dividendina, olen kaubeldes püüdnud kotti ühe päevaga.

Sügisel, kui dividendiaktsiad vs kasvuaktsiad vahetasid oma jõurollid, hakkasin kiiremini üles ehitama oma dividendiportfelli, mis on tänaseks jõudnud 14K eurose väärtuseni. Dividendiportfell on tasakaalustanud kasvuaktsiate negatiivset tootlust ja pakub mulle täna mõnusat meelerahu.

Olen suur USA dividendiaktsiate fänn aga minu harjumus investeerida kasvas välja kodumaiselt börsilt. Kui sina oled suur Eesti ettevõtete fänn ja sul on vaba 5000 eurot, mida dividendiaktsiatesse investeerida, siis mis oleks saanud kui oleksid 30.12.2021 paigutanud 10 ettevõttesse võrdselt 500 euri? Kuidas oleks jaotunud sinu tänavune dividendisaak? Kes tasub sinu vaeva heldelt ja kes väärib kolakat kerget? Pea meeles – see on sinu raskelt teenitud raha aga ometi leidub neid, kes seda mõista ei taha.

Dividendilehmade postituste lähiajalugu on näidanud, et investor, kes paigutas 5000€ kümnesse enim dividende maksnud Tallinna börsi ettevõttesse (või vähem kui 5000€ kui oli vähem kui 10 dividendi maksvat ettevõtet), võis saada dividende/aktsiakapitali vähendamisest rahavoogu:

  • 2017. aastal 200€ (5%)
  • 2018. aastal 274€ (6,1%)
  • 2019. aastal 427€ (8,5%)
  • 2020. aastal 155€ (3,1%)
  • 2021. aastal 196€ (3,6%)

Käesoleval aastal on kodubörsi dividendimaksjaid 11 tükki. Võttes aluseks eelmise aasta viimase päeva aktsia hinna, on suurima tootlusega dividendilehm Merko (6,6%) ja väikseima tootlusega LHV (0,9%). Järgnev tabel koondab 10 suurimat dividendimaksjat suurimast väikseima dividenditootluseni.

Võrreldes eelmise aastaga on sel aastal kasumi jaotamisest loobunud Nordecon ja üle tüki aja on naasnud uuesti Eesti Ekspress. Uustulija nimekirjas on eelmisel aastal ipo teinud Enefit Green ja esimest korda maksab dividendi ka Coop pank. Dividendi on tõstnud Kaubamaja (tõus 13%), Tallinna Sadam (tõus 26%) ja Eften (tõus 21%). Ainus dividendi langetaja on Harju Elekter (langus 13%), dividendimaksed on samaks jätnud Merko ja Tallinna Vesi. Ka LHV tõstis oma dividendi (tõus 38%) võrreldes eelmise aastaga ja 500€ investeerimisel saaksime kätte 4.4€, mis jääks tabelis, Coopi järel, 11. kohale.

Aastast aastasse on parimad piimalehmad olnud üsna sarnast nägu: 2022 Merko ja Kaubamaja; 2021 Merko ja Kaubamaja; 2020 Tallinna Vesi ja Kaubamaja; 2019 Silvano, Nordecon, Tallink ja Merko; 2018 Silvano ja Merko; 2017 Kaubamaja ja Silvano. Minu andmetel on pikima katkematu dividendiajalooga ettevõtte Harju Elekter (25 aastat) – pole ka ime, neil on kõige selgemini välja hüütud dividendipoliitika. Teist ja kolmandat kohta jagavad Tallinna Vesi ja Tallinna Kaubamaja (17 aastat).

Minul endal on Tallinna Börsilt portfellis alles üksnes TKM ja EGR.

Kuidas väljuda äkilisest krüptost

Panin oma BTC positsiooni kinni 11. aprillil kui hind vajus läbi olulise hinnataseme 42 000 ja võtsin vastu kahjumi -55 eurot, lisaks teenustasud. Pildil on näidatud ostu päev sinise noolega ja müügi päev punase noolega. Miks ma otsustasin müüa, mitte hoida ja loota, et varsti läheb üles tagasi?

Eelmistes postitustes olen näidanud, et ostsin BTC kauplemise eesmärgil, ainsaks põhjuseks hinnagraafiku muster. BTCUSD puhul oli esimene vastupanutase 1R kaugusel (47-48K peal) ja stopp oli samuti 1R kaugusel (42K peal). Seega üsna kehv setup aga olen eelmistes postitustes juba selgitanud, miks selle ikkagi võtsin. Nüüd on BTCUSD läinud tagasi oma kauplemisvahemikku ja istub nagu mingi võluvits meile tuttaval tasemel. Ma loodan, et ta kaupleb selles vahemikus veel 3-4 nädalat ja suudab end siis uuesti väikeste liikuvate keskmiste (10 ja 20 päevane SMA) kohale upitada nagu kuu aja eestki.

Kaupleja mõttekäigust positsiooni sisenemise eel

Et vastata küsimusele, miks ma müüsin, siis selle mõistmiseks tuleb aru saada kuidas kaupleja mõtleb.

Kui kaupleja vaatab graafikuid ja analüüsib, et kas tasub aktsiat/coini/optsiooni osta või mitte, siis mis te arvate, mis on esimene küsimus, millele ta vastust otsib? How much will I win?

Tegelikult on nii, et esmalt hindab kaupleja riski – ta küsib esimese asjana: how much will I loose. Sellele saab leida vastuse kui mõõta distantsi ostuhinnast stopini. Stopi määrab setupi tüüp.

Kui kaupleja leiab, et praegu ei ole õige aeg osta, siis järelikult hindab ta arvutuslikku kaotust liiga suureks. Seega juba enne tehingu tegemist on teada, kus tuleb väljuda juhul kui asjad ei lähe sobivas suunas. Põhimõtteliselt kaupleja justkui eeldaks igast trade’ist alati kõige hullemat – et see kaotab ja kui nii juhtub, siis ta teab täpselt kui palju ta maksimaalselt kaotab (näiteks teab, et kannab -5% kahju).

Tundub imelik, et esimese asjana mõeldakse kaotamisest? See on paratamatu, sest kaotuseid ei ole kauplejatel võimalik vältida, kontrollida saab aga seda kui suured need kaotused on. Ja siit saabki alguse kasumlik kauplemine. Väikeste kaotuste puhul on kauplejal võimalik kasumisse jääda ka siis kui kümnest trade’ist ainult kaks võidavad. Trikk seisneb väikeste kaotuste realiseerimises ja võitude joosta laskmises (et need saaksid kasvada kordi suuremaks kui on kõik väikesed kaotused kokku).

Kui ostukoht sai õigesti valitud ja aktsia liigub sobivas suunas, kuidas siis teada, kui suurt võitu võiks oodata? Ka seda hindab kaupleja juba enne positsiooni võtmist. Hinnagraafikul määratakse, kus asuvad vastupanutasemed, mis võiksid piirata potentsiaalset kasumit, kui hind ei suuda neist läbi murda. Kasumlikud kauplejad valivad sellised ostukohad, kus distants esimese vastupanutasemeni on vähemalt 2-3 korda pikem kui on distants stopini, sest võidud peavad olema suuremad kui on kaotused.