2022 kokkuvõte

Detsember

  • aktiivne tulu 6463 eur
  • passiivne tulu 36.9 eur
  • kulud 4796 eur
  • säästsin sissetulekust 1704 eur (26%)

Detsembrist meenuvad sellised asjad nagu uuel töökohal alustamine, karate laager, kolm jõulupidu (minu kolleegidega, mehe kolleegidega ja perega). Siis päris palju jutustamist oli ka – Äripäeva podcastis ning minu ja Marini podcastis… Ise ka ei oleks arvanud, et aastat selliste sõnadega lõpetan…who is this person?? Aga lõpuks ei pidanud enam organism sellele stressile vastu ja jäin kuu viimastel päevadel koroonasse. See oli pill pika ilu peale, sest viirus levis nii kontoris kui ka pere jõululauas. Õnneks on haigus kerge kuluga, voodipäevi pole olnud aga töölt ära olen ikka. Nüüd olen ma siis oma elu jooksul kaks korda haiguslehe võtnud – mõlemad korrad samal aastal ja sama haiguse tõttu. Ahjaa, ma jätsin detsembris ühe korteri ka ostmata, kinnisvaraturu muutunud meelsust arvestades jäid antud objekti riskid lihtsalt liiga kõrgeks.

Detsembrisse tuli, ütleks, et esimest korda, inimväärne palk, 6463 eurot. See on tõesti minu absoluutne palgatöö rekord! Sellega saab juba restode ja poodide uksi kulutama minna küll. Kuna minu pere jõulukingitusi omavahel ei teinud, siis kogu raha kulus ainult minu enda peale. Et elada oma olevikku ja ühtteist saatsin ka oma tulevikku. Ostsin natuke elektroonikat, mida järgmised 5-7 aastat siis loodetavasti ostma ei pea ja maksin ära mõne aastamaksu, sest kuutasu kaupa on kallim ja saan nii järgmisel aastal igakuiseid kulusid väiksemana hoida.

Lisasin detsembris portfelli uut raha 1947 eurot. Sellest 1400 eurot läks 3. sambasse, 210 jõudis 2. sambasse, 300 läks ettevõtte portfelli ja ligi 37 eur reinvesteerisin dividende. Kuude kaupa oli investerimismaht selline:

Olin tubli ja sellist tulemust meeldib mulle vaadata. Seekord läks õnneks 3. samba ajastusega kui lisasin detsembris hästi suure osa 6000st eurost saades aasta soodsaimate hindadega diili. Mitte, et see 30-aasta perspektiivis oluline oleks, muidugi.

Tagasivaade aastale

Sarnaselt 2021-aastale võiks öelda, et mõne koha pealt oli 2022 ikka päris keeruline aasta aga kindlasti oli see väga kõva arenguaasta. Olid mõned asjad, mis tekitasid suuremaid ebameeldivusi aga palju asju, mis pakkusid rõõmu. Kui ma peaks välja tooma, mis mind sel aastal kõige rohkem arendas, muutis ja tagant tõukas, siis need olid inimesed, kellega ma tuttavaks sain ja reaalselt läbi käima hakkasin.

Kuni 2022 aasta keskpaigani ajasin ma neid rahaasju siin üksinda koos anonüümsete lugejatega aga siis ühel päeval sain fännikirja Annelilt, kes aga nagu selgus, on Naisinvestorite klubi õpijuht. Sealtkaudu tuli mu ellu veel palju inimesi, kes on õpetanud mulle enesepeegeldamist ja kontseptuaalset mõtlemist raha, karjääri, enesearengu, säästva eluviisi, unistamise, finantsvabaduse ja paljudel muudel teemadel. Mu elus ei olnud enne selliseid inimesi, kellega analüüsida kuidas teadlikult x asjas kasvada, kuidas panna toimima abielu mitmekordse sissetuleku erinevusega paari korral, kuidas teadlikult jagada kooselus unpaid labor, kuidas kortereid osta kord aastas ilma laenuta, miks me ikka veel ainult 7k kuus teenime, mida teha kui portfelli eesmärk (veerand miljonit) ei tulnud sel aastal täis – kas me ikka mõõdame eesmärke õigesti. Samuti on põnev arutada staarinvestorite otsuseid ja ämbreid, grindida üksteise aktsiaoste (a’la milleks sa seda Madara aktsiat ikka omad), elada kaasa ja õppida sellistest probleemidest, mis tekivad investoritel, kes on 10-15 aastat investeerinud – nende portfelli koguneb ikka igasugu hallitavat kraami kui aktiivset kevadpuhastust ei tee. Suur-suur aitäh, et mulle otsa julgete vaadata, minul on teilt kõigilt palju õppida, loodan, et olen suutnud ise midagi tagasi ka anda.

Rahavood

Aasta eesmärk oli tõsta aktiivset tulu 300 euro võrra (kätte laekuv raha), peaaegu ei õnnestunudki kuni ma end päriselt liigutama hakkasin ja oma oskustele täpsema rakenduse leidsin. Huvitav pööre tegelt, sest kunagi aitas IT mul investeerima hakata ja nüüd aitas investeerimine maakleri juurde tööle saada. Siit edasi on siis fondihalduri amet 😀 Aga aktiivset tulu peaks 2023. aasta jooksul igakuiselt kätte laekuma siis 600+ euro võrra rohkem.

Ma vaatan tulude mõttes pikajalist portfelli kauplemise tegevusest eraldi. Passiivse tulu eesmärk oli selleks aastaks 2000 eurot. See ei tulnud napilt täis. Pikaajaline portfell tõi dividende, intresse, renditulu ja müügitulu 1522 eurot, jämedalt teeb see kuu peale siis 126 eurot magades teenitud raha. Järgmiseks aastaks tundub mõistlik uuesti 2000 euro piiri püüda. Aastate kaupa näeb passiivse tulu laekumine selline välja:

Kui passiivse tulu hulka arvestada ka 3. samba maksutagastus ja mõned kauplemistulud, siis on keskmiselt 244 eurot kuus mulle magades taskusse roninud. Seda järgmine joonis näitabki. Unistus oleks, et passiivne tulu asendab kunagi aktiivse tulu aga jooniselt näha, olen sellest unistusest päris kaugel, eksole. See roosa ei pea jõudma nüüd muidugi sama kõrgele kui roheline aga arvestades mu kulusid siis 2k juurde oleks teda vaja kasvatada küll. Uhh, kui palju tööd on veel ees!

Säästmine

Palgatöölisena on säästmine tulude tõstmise kõrval endiselt kõige oluline asi. 2022 aastal lubasin, et püüdlen stabiilsema säästumäära poole ja säästan 50% tuludest. Kui luubiga vaadata siis säästumäär oligi stabiilsem ja kõrgem oli ka aga päris poolt kõigist tuludest oma taskutesse panna ei suutnud. Kui 2021 oli säästumäär 37%, siis 2022 oli 42%. Sellega läheb aasta kordamisele, sest 2020 säästsin samuti 42%.

Aastaga läks netopalgast säästudesse kirja 16 166 eurot ja sellest 15 623 eurot suunasin reaalselt investeeringuteks (aktsiad, võlakirjad ja 3. sammas). See on võrreldes 2021. aastaga väga suur erinevus, sest tookord suutsin investeerida ainult pooled oma säästudest.

2023. aastal on taas oodata regulaarseid sissetulekuid ja ebaregulaarseid väljaminekuid. Küll aga ma pean ütlema, et sissetuleku tõusuga kipub elatustase ka ikka väga kergelt tõusma ja selle takistamiseks tuleb aktiivselt energiat kulutada, tähelepanu suunata ja teadlikult tarbida.

Minu tulud olid 2022 keskmiselt 3261 eurot kuus, 2021 aga 2514 eurot kuus. Kulud olid 2022 keskmiselt 1914 eurot kuus ja 2021 olid 1545 eurot. Seega kui aastaga tõusid kuised tulud keskmiselt 743 euro võrra, siis kulud kasvasid 369 euro võrra ehk kaks korda aeglasemalt. Õnneks üldpilt on hea aga ega ma eriti aru küll ei saa, miks mu kulud nii suured peavad olema, nagu oleks mingi autoomanik.

Portfell

2022. aastaks olin investeerimismahu eesmärgiks seadnud 20 000 eurot aga reaalsuses läks raha tööle 18 101 eurot (selle sees on laekumised ettevõtte IB kontole, 2. ja 3. sambasse, eraisiku aktsiakontole, reinvesteeritud dividendid ja intressid). Vägev värk, see summa oli 2018. aastal veel minu aasta palk (siis ma töötasin ka IT-s). Eks ma püüan meeles pidada, et mida rohkem ma ise ettevõtte dividendiportfelli juurde panen, seda lihtsamaks investeerimine läheb, sest laekuvate dividendide reinvesteerimine on iseeneselik, toimub peaaegu märkamatult ja ei vähenda mu pangakonto saldot.

Ettevõtte portfell on mul puhtalt IB-s ja selle aastane tootlus (MWT) eurodes oli -14.72%. Alljärgneval pildil on minu tootlus sinise joonega ja võrdluseks on toodud roheline indeksi joon, mis näitab, et mis oleks kui. Aga oleksite kohta öeldakse teate küll mida 🙂

2021. aasta lõpus lootsin, et suudan 2022 teha pivoti ka oma kauplemises aga tegelikkuses tegelesin ma sellega nii vähe, et seal mingeid muutusi ei ole tulnud. Uuel aastal võtan selle valdkonna uuesti fookusesse ja sean esimest korda selged eesmärgid.

Kui ma ettevõttega alustasin 2021. aastal, siis oli mul unistus viie aastaga 100k-ni jõuda. 2022 ei aidanud börs üldse kaasa, ma olen 14 700 eur IB portfelli sisse kandnud aga börs haukab koguaeg osa mu rahast ära ja portfelli väärtus on praegu reaalselt vähem kui 12k. Aga ussikest on ka tore vaadata:

Jaanuaris teeb riik piraka sissemakse teise sambasse, päris hea ajastus vähemalt aga sammas oleks tänseks ikka suurem kui makseid ei oleks vahepeal katkestatud. Riigi poolsed maksed olid peatatud ajavahemikus 01.07.2020 – 31.08.2021 ja sel ajal oli minu 2. samba tootlus 27%.

Lisaks sissemaksetele läheb kompenseerimisele ka saamata jäänud tootlus aga tootlust mõõdetakse perioodi 1.07.2020 – 31.12.2022 kohta ja võetakse keskmine kõikidest fondidest. Sel perioodil oli minu samba tootlus 6%.

Minu varade väärtus läks aasta lõpuks lukku, kodu arvesse võtmata, 44 574 euro peal.

Järgmisena on mul plaanis läbi mõelda oma portfellistrateegia ja panna see ka kirja. Mõtlen läbi tegevusplaani, et aastaks 2032 jõuda oma esimese portfelli eesmärgini, milline on mu plaan kasvatada portfelli, milline on portfelli struktuur, millistes summades ma investeerin ja kuhu, kuidas hangin investeeritava raha, kui palju on mul maksimaalselt üksikaktsiaid, millistel turgudel üksikaktsiad asuvad, milline on mu ideaalne meelerahufond, milline on kauplemise roll minu strateegias, millist eesmärki kannavad mu portfellis eri varaklassid ja miks nad on just sellised (kuidas seotud mu elu plaanidega), kuidas kavatsen portfellist elada, kellega plaanin mõtteid vahetada portfellist elamise teemal, jne.

Edukat uut aastat kõigile ja toredat börsiliu jätku!

Minu november

  • Tulud
    • palk 2699 eurot
    • dividendid, aktsiate müük 307.40 eurot
  • Kulud 1863 eurot
  • Säästsin 1144 eurot (38%)

Novembri esimene päev algas veits ärevalt – läksin siis hommikul haiglasse, sest ees ootas väike operatsioon, mida olin juba pool aastat oodanud. See jäi suvel raseduse tõttu ära aga nähtavasti osutus sügisel uuesti vajalikuks. Kes haigla juttu lugeda ei taha, siis see kerigu otse piltideni edasi.

Postitused venivad nii pikaks, vb ma peaksin alustama lingitud sissejuhatusega, igaüks leiab siis ise omale sobiva teema.

Haiglas

Haiglas oli kõige hirmsam ärkamistoas oma korra ootamine. Seal tuli olla voodis pikali ja vaikselt oodata operatsioonisaali viimist. Nägin naist, keda sõidutati (eeldatavasti sarnaselt operatsioonilt) minuga samasse tuppa kosuma. Ta lamas oma voodis peaaegu kõhuli, ei liigutanud end sentimeetritki aga oli narkoosist ärkamas ja küsis õe käest aeglase ja ragiseva häälega kella. Ma olin selleks ajaks juba oma veerand tundi akna kohal rippuvat ajanäitajat vahtinud, sest see oli selles toas kõige dünaamilisem asi, mille peal oma ärevust maha suruda. Teine oli mu tilguti, mille nivoo igava ootamise ajal ikka muudkui alanes ja alanes. Tahtsin kindlasti meelde jätta, mis kell mind ära sõidutatakse aga siis ma ei tulnud veel selle peale, et üldnarkoos põhjustab mälukaotust nende sündmuste osas, mis toimuvad mõni hetk enne magama jäämist. Minust üle toa, täiesti liikumatult pikutav naine paistis seal nagu surnu, arvasin, et tõenäoliselt on tal megasitt olla ja samamoodi läheb ka minuga. Mulle on varem üldnarkoosi tehtud ja mäletan, et neerukauss oli siis ikka kaisus.

Pooletunnise ootamise peale saabus minu kord. Koridoris siblisid ringi haigla töötajad ja kui mind voodiga sõidutati, siis vaatasin, et kuskilt midagi välja ei paistaks, sest ükskord kui ma EMO-s käisin, nägin vanemat naist, keda samasuguses voodis sõidudati aga tema tekk oli ühe ta hiiglasliku rinna pealt ära kadunud. Õnneks olen näinud ka positiivseid näiteid haigla töötajatest, kes patsiendil tekki kohendavad.

Operatsioonilauale tuli mul endal ronida ja kahju, et ma siis pilku üle ruumi ei visanud, sest see oli kindlasti õudne ja seal tundus olevat palju inimesi. Siis topiti mind juhtmeid ja klemme täis ja tädi süstis kaks korda midagi kanüüli sisse, mille peale mul läks enesetunne imelikuks ja vaatasin mööda lage ringi. Mu eesmärk oli püsida ärkvel nii kaua kuni suudan, või kuni kästakse.

Järgmisena kuulsin läbi une: “Karin, Karin, kas te kuulete mind?” Ma olin tagasi ärkamistoas ja kell akende kohal näitas, et möödunud oli täpselt üks tund kui ma viimati tema valget plastmassi nägin. Minust üle toa, selle sama koha peal, kus olin enne mina, igavles järgmine patsient. Pärast rääkisin temaga palatis, ta oli suht ärritunud, sest oli oma korda tund aega oodanud. Ja mina olin tund aega maganud. Mul oli suurepärane enesetunne, tundsin, et pole aasta aega nii hästi välja puhanud, vaatasin ringi siia-sinna, nihelesin juba tõusma ja kui pea eriti kuklasse lükkasin, siis nägin monitorist ka enda hapniku näitu: 100%. Kui ma oleksin enne näinud nii elavat operatsioonijärgset patsienti, nagu ma ise, oleksin palju lootusrikkam olnud.

Olin ärganud külili asendis ja meenus, et mul oli mingi hetk palutud end külili keerata. Ülejäänud mälestused oli narkoos kustutanud. Viimasena mäletan, et olin operatsioonisaalis täiesti ärkvel ja järgmine asi, mida ma tean, on see, et kõik on läbi ja ma ärkasin üles. Ootuspäraselt oli mul kurk õrnalt valus, sest magades pandi ju kõrimask ka. Mulle tundus, et ma kas higistan või jooksen verd ja pistsin käe kontrolliks teki alla. Jah, leidsin ainsa tunnistuse sellest, et minuga on tõesti vahepeal midagi tehtud, sest valu ma ju ei tundnud. Siis viidi palatisse, kästi vetsus käia ja jalutama hakata. Googeldades sain teada, et jalutamine aitab haavadel paraneda. Kaks tundi haigla koridorides jalutamist ja siis lubati mind koju, kus hooldusõe rolli astunud korterikaaslane mu üle nuusutas, sest mul olid igasugused haigla lõhnad küljes (pildil paremal). Kuigi mees jäi ka ülejäänud päevaks koju, siis väiksema hingesugulase suurem huvi minu käekäigu vastu oli sel päeval kindlasti südant soojendav.

Ega ma kaua voodis ei vedelenudki, järgmiseks päevaks oli mul planeeritud kaks tööintervjuud ja ma valmistusin nendeks. Ülejärgmisel päeval oli veel üks intervjuu ja esimese podcasti osa lindistamine, mida me koos Mariniga teeme. Eks see kokkuvõtteks üks kohutav nädal oli aga nagu tüüpiline eestlane, taon endale vastu rinda, sest tulin sellest ju eluga välja.

Podcastist (või peaaegu)

Tööintervjuudel osalemisega olen harjunud regulaarse praktika tõttu, aga podcasti tegemine on ikka omaette valdkond. Millegi pärast on suhtlemine lihtsam kui vestluskaaslase pilt on arvutiekraanil näha aga kohe kui mu enda ja ka tema vaatevälja blokeerib hiiglaslik mikrofon – sisuliselt nägemismeel on halvatud – on väga ebamugav.

Podcasti tegemine on ausalt minu jaoks totaalne eneseületus, selline tunne on, et ma ei ole kaks aastat kellegagi kusagil rääkinud ja nüüd oodatakse minult perfektset esitlust. Kusagilt ilmuvad välja hoopis teistsugused sõnad, mida ma ealeski ei kasuta, suu on muda täis ja ükski keerulisem termin meelde ei tule ja ega polegi mõtet neid välja hääldada, sest aju on parajasti ellujäämisrežiimil ülekoormatud. Midagi sellist tundsin ka siis kui alustasin aktsiatega kauplemist, siis kui tuli teha need päris esimesed tehingud. Adrenaliinitulv röövib igasuguse kaine mõtlemise, mis siis et olen juba aastaid aktsiaid ostnud-müünud aga lihtsalt mitte kunagi kauplemise eesmärgil, mil kehtivad hoopis teistsugused mängureeglid. Nüüdseks teen ma oma ostuotsuseid juba ammu emotsioonitult, tunded tulevad mängu siis kui realiseerimata kasumid muutuvad kolmekohaliseks. Seal minu tööpõld hetkel ongi, piire nihutada nii, et tunded algaks sealt, kus kasumid on neljakohalised.

Perfektselt ei kuku asjad välja mitte kusagil – ei podcastis (ikka after editit teeme kui ma mökutan liiast) ega ka kauplemisel. Minu kauplemine on perfektne kui mu võitude/kaotuste suhe on 30/70 ja ma jään seejuures plussi. Mitteperfektne on see siis kui ma teen vigu (eiran reegleid, ostan vale aktsiat või kui ajan nupud segi ja vajutan buy asemel sell). Vahel vajutangi buy asemel sell ja aktsia liigub kohe minu suunas ja olen kohe plussis. Poleks näpuviga teinud, oleksin kahjumis. Õnneks ma tean, milliseid ämbreid ei maksa kolistada ja vabanen sellisest positsioonist kui olen mõned sekundid seda ilu jälginud 😀 Perfektset podcasti vist olemas ei ole, ei ole selgeid reegleid, mis sõnu võid kasutada kui tõstatub teema x. Huvitav, kas kindla reeglistiku olemasolu tõttu võiks kauplemine hästi sobida autistidele? Me kõik paikneme kusagil selles spektris, kes rohkem, kes vähem, ma võibolla rohkem… Inimesed vahel ütlevad, et olen järsem ja otsekohesem kui (nii väikese ja õrna kehaehitusega naiselt) oodata võiks. Ega seal vahet ei ole, kui ma oleks Kristi Saare, öeldaks ikka sama moodi. Kas keegi on kunagi märganud, et mõnele mehele nii öeldakse? Et kuule, sa ei meeldi mulle, oled nii järsu ütlemisega. Nope! This never happens!

Kulud ja tulud

Finantsvabaduse saavutamiseks on kohustuslik omada ülevaadet oma rahakotis toimuvast. Meeldigu või mitte, säästmine on kõige võimsam tööriist rahaeesmärkide saavutamisel. Kui ei säästa, siis sa ei valmista oma tulevikule ka ühtegi teenet ja pinsipõlve ei tule. Selleks, et saada oma pensionieelsest palgast 70% suurust pensioni, peaks keskmise palga teenija investeerima igal kuul teise või kolmandasse sambasse (või muul viisil) 18% oma sissetulekust. Keskmise palga teenijad on näiteks õpetajad. Kui paljud õpetajad saavad öelda, et investeerivad 18% oma (bruto) sissetulekust? Teine sammas on 2% + 4% ja edasi? Jah, see on nii ühelt kui teiselt poolt vaadates probleem – Eestis on hinnad Euroopa kõrgeimad ja palgad Euroopa väikseimad aga lahenduse peab ju leidma. Peab ju?

Ma ei ole juba paar kuud 50% klubis olnud. Kui küsite, et mis tunne on, siis põhimõtteliselt natuke häbi on.

Kas sa tead kui palju sa eelmisel kuul palka said? Kuidas siis ei tea, ikka tead. Kas tead ka sama täpselt kui palju sa eelmisel kuul kulutasid? Kui sa ei tea, siis kuidas saad väita, et sul on oma rahaasjadest ülevaade olemas? Jah, see nõuab pingutust. Minu kogemus on selline, et sa võid olla slob aga sa võid olla ka pingutav slob. Sel viimasel juhul toimuvad su rahaasjades muutused aga jalad on ikka seinal. Kas sa oled rahul oma progressiga sel aastal?

Mina olin teist kuud järjest mitte eeskujulik, sest novembris saabus šoppamise hooaeg – see on see üks kord aastas kui ma omale riideid ostan. Ehitan üles maatoonides kapselgarderoobi ja kulutasin riiete peale 500 eurot! See oli kahjuks raha, mis jäi kolmandasse sambasse sel kuul panemata aga pole hullu, aitan end detsembris järgi ja teen topeltmakse. Tegelikult pean tegema 1400eurose sissemakse, sest olen sel aastal kolmandasse sambasse lisanud vaid 4600 eurot. Novembris jaotasin raha meie majandusse järgmiselt:

Tulude poolel laekus passiivselt 307.40 eurot. No mis see tähendab, et laekus passiivselt, ajan teile siin kärbseid pähe, kuidas saab selline summa niisama tulla? Sellest 33 eurot olid MAIN ja NNN dividendid ja ülejäänud on tulu aktsiate müügist. Müüsin maha Enefit Greeni aktsiad ja seda mitmel põhjusel: tahan vähendada energiasektori osakaalu oma portfellis (mul on veel üks sama sektori esindaja käes), tahan vähendada balti börsi osakaalu oma portfellis ja soovisin suurendada likviidse raha osakaalu (sellist raha, mida saan ühe päevaga kulutada).

Raha osakaalu suurendamiseks panin novembris müüki ka kõik oma IuteCrediti võlakirjad aga kui avastasin, et keegi neid osta ei taha (ebalikviidne vara), siis suurenes mu soov neist lahti saada veel enamgi. Pidin ootama rohkem kui nädala, et order täies mahus täidetaks (täitus detsembris). See oli minu jaoks piisavalt ebamugav olukord, mistõttu ma enam võlakirju portfelli lisada ei plaani.

Dividendiportfell

Riskitase on meil kõigil erinev – mind ei sega kui instrumendi hind kõigub ajutiselt aga kui ma siledaks minna ei saa, siis see enam ei sobi. Selline piirang jätab mulle peamiseks varaklassiks aktsiad ja ega needki lollikindlad pole, näiteks eelmisel aastal oli perioode kui meemiaktsiaid ei saanud päris igal suvaliselt hetkel osta-müüa aga üldiselt see teema jääb väga kaugeks kui pidada silmas seda, et neisse ma nagunii oma pensionivara ei paiguta. Lisaks on mul vaatlusnimekirjas päevase kauplemismahu filter peal, et ebalikviidsed aktsiad jääks orbiidilt välja. Sest nii nagu balti börsil, on ka usa börsil massiliselt (võibolla enamus) aktsiaid, mis päeva jooksul eriti nagu ei kauplegi. Me lihtsalt ei märka neid, sest ettevõtete arv kokku on hiiglaslik.

Dividendiportfelli YTD tootlus IB-s on -6.6% ehk siis igav nagu pensionipõlveks sobilik. Viskasin sinna raha juurde ka ja ega mujale ei jõudnudki väga midagi, sest ma suutsin enne palga laiaks lüüa ja elasin viimase nädala juba aurude peal. Kokku läks siis novembris uut raha teenima 844 eurot (600 dividendiportfelli, 210 teise sambasse, reinvesteeritud dividende 34 eurot). Jälle uus rekord(madal) number! Hetkeseisuga olen sel aastal portfelli lisanud üle 16k euro.

Kauplemisportfell

Viimased kaks kuud kauplemisportfellis on olnud rasked. Oktoobris andsin ära ühe dollari iga võidetud 60 sendi kohta, sest kuigi võitude arv oli ootuspärane (30% tehingutest) siis võitude absoluutsummad jäid liiga väikeseks. Novembris oli vastupidine mure – keskmine võidusumma oli 5x suurem keskmisest kaotuse summast aga võitude arv jäi liiga väikeseks (17% tehingutest). Novembri teisest poolest olen pikk olnud aga olen seni kõigil juhtudel kaotusi kandnud.

Novembri säravaim trade oli CRM, mida shortisin kuu esimesel päeval ja katsin 4. päeval (pildil). See oli minu viimane kasumlik trade, sest olen pärast seda pikk olnud aga pikk ei tööta. Nii kaua kuni pikk ei tööta, ei tööta ka minu strateegia. Detsembrisse olen lasknud juba 4 kaotust, nüüd on vaja ühte keskmise suurusega võitu, et seda neutraliseerida. Kauplemiskonto on ajaloolises miinuses ja et mitte raha juurde panna, kauplen võimendusega. Kuna kasutada on 4x võimendus, siis on võimalik koguda neli korda rohkem väikeseid kaotuseid. Vaata kui huvitav ämbri võimalus, seda ei olegi veel kolistanud.

Mott on muidugi ääretult maas ja ma proovisin kaks kuud end natuke elustada päevakauplemise abil, oktoobris oli see kahjumlik tegevus aga novembris tulin nulli kui ohtrad teenustasud ka juurde arvestada. Aga kuna ma ei ole eraldi IB kontot päevakauplemise jaoks teinud, siis swing konto võtab selle matsu enda kanda. Päevakauplemine on natuke ikkagi igav, tahaksin samal ajal midagi produktiivsemat teha :D, raamatut lugeda näiteks, selline istumine hakkab pika peale ajudele, tahaksin ikka vabadust, mitte veel rohkem end ekraani taha aheldada.

Kodu arvesse võtmata, oli minu varade väärtus novembris 45 287 eurot ja mu netoväärtus 44 791 eurot ja arvestades, et kuu kulud olid 1863 eurot, siis minu rikkus aastates on 2 (45 287 / 12 x 1863).

Minu oktoober

  • Tulud 2813 eurot, sellest:
    • palk 2700 eur
    • dividendid, intressid 113.33 eur
  • Kulud 2429 eur
    • Säästsin 384 eur (14%)

Uued sussid

Oktoober võttis mulle endalegi veidi ootamatu pöörde, sest kuidagi viis üks asi teiseni ja kolmas neljandani ja tulemuseks on see, et ma vahetasin töökohta. Nagu näha, siis minu elu tähtsamad sündmused ei ole excelis ette planeeritud ega kalkuleeritud, vaid need juhtuvad põhimõtteliselt lihtsalt selle pärast, et ma olen inimene ja mul on emotsioonid. Aasta alguses lahkus samast ettevõttest mu sõbranna ja ma olen teda terve aasta kadestanud, et tal on nüüd kõik hoopis teistmoodi, samas kui minul on ikka vanamoodi. Umbes nii, et tal on uus jope aga mina kasutan enda omal trukke, sest lukk juba ammu ei tööta. Mu ego tahab muutuseid ja ühel hetkel tuleb teda ka kuulama hakata. Ilmselt mu sisekõne ongi aasta jooksul veidi muutunud, olen rahulolematum, lõhun piire, loon rohkem tutvusi, ütlen välja, mõtlen – mõtlemine on kindlasti kasulik, aga – mõtlen rohkem selle peale, et kuidas mu töö võiks mu elu paremini toetada.

Ma ei vaheta töökohta esimest korda aga huvitav on uuesti kohata seda vana mõtet, et kunagised valikud kipuvad aeguma. Et keskkond, mis kunagi tundus ideaalse kasvulavana, paistab tänaseks lihtsalt ühe kuubikuna, sest me ise vahepeal kasvame, oksad on läinud laiali sinna ja tänna, igasuguseid teadmisi, huvisid ja tuvusi on palju rohkem. Minapilt ja väljavaade oma elule on muutunud – ma ei ole enam see sama inimene, keda kunagi tööle palgati.

Kuidas ma uut töökohta otsisin, on muidugi omaette lugu, see on olnud pikk alateadlik protsess, mis on kestnud kogu aasta, võibolla kauemgi. Reaalsuses kulus tööandja suulisest teavitamisest tööintervjuude läbimiseni ja uue töölepingu sõlmimiseni kaks nädalat.

Olen vist suurema osa aastast mõelnud selle peale, et mida ma PÄRISELT tahan teha (kui tööl käima ei peaks). Seda on aidanud sadadel jalutuskäikudel seedida mu elukaaslane. Pika jalutamise peale hakkasin endale meenutama seitsme aasta tagust vinguvat mina, kes oli tookord jõudnud punkti, kus ilma töökoha vahetuseta enam elu rõõmsates toonides ei eksisteerinud. Siis ma läksin IT-sse ja värvid tulid tagasi. Nüüdset olukorda kirjeldaks umbes sellised dialoogid (ikka ja alati kusagil metsas/rabas/võpsis, kus fantaasia eest vastutaval ajuosal kaas pealt lendab):

“Mis sa arvad kui ma tuleks töölt ära ja ainult treidiks?” Mees: “Kui palju sa peaksid teenima?”

Mõni teine päev võpsis: “Kas sa lubaksid mult töölt ära tulla ja peaksid mind vajadusel üleval (kui mul portfell laiaks elatud), kuni ma treidimisega elamisväärset raha teenima hakkan? Mees: “… . …”

Ta ei ole mulle kunagi öelnud EI! Aga ma ei ole kunagi olnud ka tõsiselt võetav.

Ütleks, et elu on lihtsam kui sa tead, kuhu sa tahad oma aega ja energiat panna. Kaob ära öösiti koduvisiite tegev preili TUNNE, kes hakkab küsimusi esitama ja sunnib järgmist fookuspunkti otsima: “Äkki ma peaks mingit muud tööd tegema? Kas ma ikka käivitasin Windows updeiti? Kas ma teenin liiga vähe? Kuidas juhatuse liikmeks saada? Äkki peaks lisatulu saamiseks ettevõtluse ära proovima, mis siis kui mul läheb tohutult hästi? Andre suhtles 5 aastat tagasi seal koosolekul nii hästi, ta on raudselt varsti juhatuse liige.”

Ma tahan treidida aga nii nagu teiegi, siis viimased aasta aega olen pidanud pulliturgu ootama … ja ootamise ajal on tegelt majanduslikult mõistlik veel tööl käia. Mine tea, võibolla tuleb veel üks aasta oodata.

Palga osas, ma teadsin koguaeg, et turul ollakse valmis natuke rohkem pakkuma aga niisama paigalseisu olen suutnud seni ikka enam-vähem igal aastal vältida. Õnneks ei ole ma niisama ka istunud, teadlik karjääri arendamine ja tehniliste oskuste täiendamine on ilmselt olnud julgustav ka potentsiaalsetele tööandjatele. Võtaksin jutu kokku nii, et kui vaadata tehnilise analüütiku või toote PO positsiooni fin-tech valdkonnas või miskit sarnast, kus koodi kirjutamist ei oodata, siis palga põrand on ilmselt 4k ja lagi on äkki 5k-6k vahel hetkel. Minu uus sissetulek on siin teile järgmisel aastal näha, niiet varuge kannatust ja tulge tagasi 😀

Kuhu ma siis tööle lähen? Tegu siukse ettevõttega, mis pakub maaklerteenust optsioonide ja futuuridega kauplemiseks, klientideks on USA institutsionaalsed investorid ja ettevõtte IT arendus on Tallinnas ning Londonis. See osutus suurepäraseks võimaluseks siduda ära minu IT teadmised selle valdkonna teadmistega ja isikliku huviga. Nii palju kui ma selle ettevõtte tehnoloogiatest tean, siis kõik kuulujutud vastavad tõele – institutsionaalsetel investoritel on tõesti eelis väikeinvestorite ees – neil on parem tarkvara, parem analüüs, parem data, parem info, paremad kontaktid. Kõik on parem.

Kontor asub Rotermannis, Ajamajas, ma polnud seda maja seal õieti kunagi märganudki aga selle maja ukse ees on küll vinge äri ja raha lõhn. Kuna ma ise olen trader ja hakkan oma töö käigus nägema kauplemisinfot ja fondide aruandeid, siis teatud nüansid konfliktide vältimiseks tuli mul enne välja selgitada, et töö ei hakkaks treidimist segama. Optsioone ja futuure ma kaubelda ei tohi, aktsiate osas piiranguid ei ole, küll aga hakatakse minu aruandeid igakuiselt kontrollima.

Kulud ja tulud

Oktoobris olid mul kulud tavalisest kuust tuhat eurot kõrgemad, kuna ma ülevaadet ei omanud kuhu mu raha läks, siis lõin ikka iga sendi kokku ja näitan teile ka ühte mittetäiuslikku kuud. Ostetud sai garderoob ja mitu uut vaipa.

Muide, kulude teemal rääkisime Mariniga natuke põhjalikumalt meie uue podcasti esimeses osas: Räägime rahast podcast: Karin & Marin. Kaks osa saime novembri alguses linti ja kuu lõpus teeme juba uusi juurde. Podcasti tegemine on nii põnev kui ka hirmus kogemus aga kindlasti arendav ja toob ellu uusi seiklusi. Ma lihtsalt püüan olla vähem introvert ja rohkem avatud inimene ja sellepärast olin ka nõus Marini ettepankuga podcasti teha.

Tulude poolelt on rõõmsaid uudiseid, mulle laekus passiivselt 113.33 eurot, millest 88 eurot olid IuteCrediti intressid ja ülejäänud MAIN ja TU dividendid. Ma mäletan küll kui suvel jätsin mõned woldid-boldid tellimata ja uued rannariided šoppamata, ostsin siis hoopis võlakirju kui neid hea hinnaga pakuti. Preemia ongi nüüd käes ja võlakirjad istuvad ka kontol edasi, ootavad järgmist väljamakse kuud.

Dividendiportfellil läheb hästi, vahepeal tuli oktoobri põhi ära kannatada, ma ostsin sel ajal margin laenu eest aktsiaid juurde kuna mul endal polnud raha kuskilt võtta ja see oli muidugi suureks abiks, sest siis tuli kohe järsk karutururalli ja portfelli YTD tootlus on tänaseks -5%. Minu arust on see suurepärane tulemus, see on ju peaaegu nullis – ma olen enda skilliga ikka päris rahul 😀

Oktoobris jäi investeeritud raha hulk natukene väikseks, selle aasta kohta isegi rekordväikseks, raharattasse läks 1023 eurot, millest 3. sambasse läks 600, 2. sambasse 210, LHV eraisiku portfelli 100 ja dividende/intresse reinvesteerisin 113 eurot. Aga pole viga, päris hea tunne on öelda, et investeerisin rekordvähe kui summa on üle 1k.

Mul on eesmärk pandud, et lisan portfelli aasta jooksul juurde 20 000 eurot uut raha. 4700 eurot tuleks veel panna, et see täis saada. Aga kui saan 18k-19k täis on ikka väga hea, siin ei mängi suurt rolli mitu senti puudu jääb, oluline on see, et tõesti nii suur raha on sisse läinud ja ma valisin eesmärgi ka ju täiesti lambist. Järgmine aasta lisan 30k? Neli aastat tagasi oli 20k mu terve aasta palk, nüüd ma investeerin selle raha. Suht ebareaalne ikka kust ma üles roninud olen.

Kodu arvesse võtmata, oli minu varade väärtus septembris 44 970 eurot ja mu netoväärtus 44 404 eurot ja arvestades, et kuu kulud olid 2429 eurot, siis minu rikkus aastates on 1.5 (44 404 / 12 x 2429). Seega kui ma ise 5k juurde panen veel aasta lõpuks, kas siis tuleb ikkagi portfell 50k täis?

Minu september

  • tulud 2810 eurot, sellest:
    • palk 2700 eur
    • dividendid 51.84 eur
    • aktsiate müük 57.72 eur
  • kulud 1120 eur
  • säästsin 1690 eur (60%)

Jumal tänatud, et september ära lõppes, sest mine tea kui kaugele oleksid turud jõudnud veel kukkuda kui kuu oleks edasi kestnud. Oktoober lendas peale toreda karutururalliga ja ma vaatan, et osad on juba eriti positiivselt meelestatud ja räägivad, et põhi oli ära. Mina turu tujusid ennustada ei oska, sest nagu turg korduvalt näidanud on – ta on irratsionaalne. Näiteks reedel tuli teade, et USA tööjõuturg on väga tugev, töötus langes 3.5%-ni ja möödunud kvartalis loodi enim töökohti juurde turismi sektoris. See uudis viis turu reedel masendusse.

Aadrilaskmiseks piisab ükskõik millisest uudisest, halb uudis on ilmselge põhjus languseks ja hea uudisega on nii, et heast uudisest saab tuletada halva uudise. Kui reedel oli uudis, et töötus langeb, siis järelikult võib intressimäärasid edasi tõsta ja see on omakorda piisav argument turu languse jätkamiseks. Et hinnagraafiku järgi trendi määrata, siis ma lihtsalt vaatan ja küsin – kuhu sa tahad minna? SP500, näiteks, TAHAB praegu minna alla.

Uue aktsiapositsiooni võtmisel ei ole investori ega kaupleja eesmärk tabada põhja, vaid eesmärk on kaasa sõita üks lõik ettevõtte elukaarest või hinnaliikumisest. Investoril on see lõik ajaliselt pikem kui kauplejal aga tipu ja põhja tabamise kavatsust ei ole kummalgi. Kui ma tahan kaasa teha hinnarallit, siis ootan ära järgmise kõrgema põhja, mis kinnitaks, et madalam põhi on tõesti juba tehtud. Nii jääb osa suurest hinnaliikumisest kaasa tegemata aga suurem risk raha kaotada jääb samuti võtmata, sest uues sügavas põhjas on hinnaliikumine väga volatiilne, ei saagi aru kummas suunas minema hakatakse ja ei ole teada, kas sellele järgneb veel sügavam põhi või mitte. Seega kõrgemast “orust” on juba palju mõnusam peale hüpata.

Kes praegu arvavad, et põhi oli ära, siis tõenäoliselt on neil selleks omad argumendid aga selles võib olla täiesti kindel, et põhjatraal oli neil sel ajal laeva tekil, kokku pakitud ja ära pandud. Suuna muutus on toimunud siis kui me näeme suuna muutust. Kui praegu oli põhi ära, siis järelikult järgmised “põhjad” peavad olema septembri omast kõrgemad ja põhjatraal pakitakse lahti esimeses kõrgemas “orus”. Seega tähelepanu oleks õigem püüda kõrgema põhja välja hüüdmisega, muidu kipub nagu levima valearusaam, et ostma peab põhjast. Ei pea!

Dividendiportfell

Usinamad lugejad teavad, et ostan absoluutselt iga kuu dividendiaktsiad. Mul on täitsa ükskõik, mida turg teeb, ma ei küsi facebooki gruppides anonüümsetelt nägudelt kinnitusi omaenda hüpoteesidele, et kas praegu on karuturu ralli või on äkki juba päris ralli. Polegi ammu näidanud, kuidas mul selle portfelliga läheb. Läheb nagu ikka – tipud on kõrgemad ja põhjad on madalamad kui laiapõhjalisel indeksfondil ehk siis aktsiainvestor peab kannatama suuremaid kõikumisi kui indeksinvestor, YTD tootlus on tänase seisuga -13%.

Kui enne olid portfellis osade sektorite aktsiad tugevad ja osad päris nõrgad, siis hetkel on mul portu kõikide sektorite aktsiad ühtemoodi natuke nõrgad. Dividende tuli septembris eurodes mõõdetuna 51.84. Dividendimaksed on nii palju kasvanud, et graafikul ei ole aru saadagi, et mul kadus suvel ära igakuine 30-eurone renditulu, mis aasta alguses omas suurimat osakaalu mu passiivses sissetulekus. Sellised väiksed võidud, millest kellelgi aimu pole ja kusagilt välja ka ei paista aga ise tean, et kilpkonn on edasi liikunud.

Veidi põen rahaletargiat, mis väljendub selles, et tahaksin osta kaupsi aktsiaid juurde, sest pole ammu ostnud ja võlakirju tahaks ka natuke juurde, sest praegu on hea hind ja meelerahufondi tahaks nuumata, sest nii on kindlam ja uue paarikilose kauplemiskonto tahaks ka teha, et teistsugust strateegiat katsetada. Aga reaalsuses ma ei täida ühtegi iseendale antud soovitust, koguaeg on raha nagu liiga vähe või on muid segavaid mõtteid liiga palju.

Aktsiatega kauplemine

Kauplemine oli septembris jälle hästi, kuu tootlus +6.06% (eurodes mõõdetuna (!) – dollarites oleks gazillion). Septembris oli 5 väikese kahjumiga trade’i ja üks suure kasumiga trade. See suur kasum tuli TSLA lühikeseks müümisest. Seega, teine kasumis kuu järjest ja mõlemal kuul on kasumid tulnud 90% ulatuses ainult lühikeseks müügist. See on üks asi, mis on minu jaoks täitsa uus (muutsin cash konto margin kontoks) ja teine asi, mida suvest saati teisiti teen, on see, et lisan igasse võitvasse positsiooni jooksvalt juurde ja ühtegi uut positsiooni ei alusta täisriski võttes vaid võtan alati pool või veerand riskist. Sellise taktikaga suretan juba eos maha seda, mis ei tööta aga võimendan jooksvalt seda, mis töötab.

Seda näen oma statistikast ka, et kui ma enne võitsin, siis võitsin üheprotsendise liikumise kohta 7 dollarit ja kui ma kaotasin, siis kaotasin üheprotsendise liikumise kohta samuti 7 dollarit ja kuna iga võidu kohta on mul 3-4 kaotust, siis kokkuvõttes kaotasin raha. Nüüd kahe viimase kuu statistika järgi on endiselt iga võidu kohta 3 või 4 kaotust aga kui ma võidan, siis võidan üheprotsendise liikumise kohta 11 dollarit ja kaotan kaotavates trade’ides sama suure liikumise kohta 5 dollarit. Ehk siis kui gain/loss ratio on 2.2 (11/5) ja batting average on 25%-40% võib pika peale olla tegu juba hobiga, mis on õrnalt positiivse väljundiga. Igatahes sama tempoga ma enam ei kaota.

Väga hea on ka see, et on juba näha, et kui kaotan, siis kaotan 2 dollarit ühe protsendi kohta vähem kui enne, see tuleneb sellest, et stop-loss lööb mind välja poolikust või veerand- või lausa kaheksandikpositsioonist. Praegune volatiilne turg ei ole swing traderile mingi meelakkumine ka, seega turuolukorda arvestades on ikka täitsa ime, et ma olen suutnud oma asja ümber keerata. Kuidas mu täiendatud strateegia siis rahuliku turu ajal veel töötaks?? 🚀🚀🚀 Igatahes, väga raske on kätel istuda, kujuta ette swing traderit, kes teeb kuu jooksul vaid 5 trade’i? 🤯 See on üks väga vaevatud olemisega trader.

Igat aspekti uuest lähenemisest veel paika loksutanud ei ole. Näiteks, juurde lisamise järel, mõnikord proovin nii, et jätan riski sama suureks nagu see oli esialgu (stop-loss liigub järgi) aga mõnikord suurendan riski ehk stop-loss jääb paigale. See sõltub ka sellest kui suur risk alguses võetud sai, kui ainult neljandik siis tunnen end riski suurendades mugavalt. Aga treidimine ei peaks muidugi mugav olema, see point ei ole eriti selles. Mõnikord juurde lisades duubeldan positsiooni, mõnikord lisan ainult natuke juurde. Kui juurde lisamise järel hakkab hind liikuma ebasobivas suunas, siis mõnikord vabanen esmajärjekorras viimati lisatud aktsiatest aga mõnikord vabanen pooltest või üldse kõikidest aktsiatest.

Mõned head kauplejad panevad reeglid väga täpselt paika aga mõned jätavad paindlikuks. Ma ei tea kuidas oleks õige minu jaoks aga niikaua kuni nina on vee peal, olen teinud rohkem õigeid asju ja vähem valesid asju, mis on esialgu kõige olulisem. Ma olen väga kehv trendis istuja, kolm päeva kannatan ära, siis hakkan otsima põhjuseid väljumiseks. Selle külje arendamiseks joonistan omale kõik sellised näited üles, et pärast oleks valus vaadata ja hea õppida. Praegusel whipsaw-turul on tegelikult trendi peal väga hirmus istuda, dollareid on kindlam hoida ja see on tihti ka õigem käik.

Aga siuke kondiväänaja tunne on küll, sest tõusval turul plussi tulla ei suutnud aga langeval turul pigistan kivi seest nektarit välja, pingutus on väga erinev. Minna on igatahes veel kõvasti, nokk on õrnalt üleval ja oktoober on ka hästi alanud.

Pilk rahakotti

Septembris tegin omale lausa eelarve ja vaatasin iga nädal üle kuhu mu kulud lähevad. Olen viis aastat kullipilguga oma tulusid-kulusid-säästumäära jälginud aga tegin korra detailsemalt ka läbi, sest lootsin leida ebaefektiivsusi ja siit midagi õppida. Sisestasin excelisse kõik oma kuu kulud ja lisasin neile mõned atribuudid juurde (kategooria ja tarvilikkus).

Siis tegin pivoti ja vaatan siit, et kuhu raha läks:

Ja millised need mittevajalikud kulutused olid:

September oli erakordselt eeskujulik kuu ja kõik mittevajalikud kulutused olid selleks, et kellegagi koos toredat aega nautida (sõbrannaga, mehega, uute tuttavatega). Isegi kinos ei käinud. Säästumäär oli 60%. Tore on siin teile peaaegu perfektset kuud esitleda 😀

Oktoober tuleb selline nagu juuli, sest ma olen juba kulutanud üle tuhande euro kodusisustuse peale 🙂 Portfelli läks septembris juurde 1362€, sellest 500 panin ettevõtte dividendiaktsiatesse, 600 kolmandasse sambasse, 210 jõudis teise sambasse ja reinvesteeritud dividende oli 51.84€. Natuke jäi sajalisi alles ka, mis ei läinud kuhugi paigutamisele, lihtsalt et ei tekiks õhupuudust.

Superigav onju, kas sa investeerid ka sammastesse, mis siis, et keegi lamboga ei sõida?

Kodu arvesse võtmata, oli minu varade väärtus septembris 42 527 eurot ja mu netoväärtus 41 891 eurot ja arvestades et kuu kulud oli 1120 eurot, siis minu rikkus aastates on 3.1 (41 891 / 12 x 1120). Ei tule sel aastal 50k? Mingi areng on ikka, sest jaanuaris oli mu netoväärtus 33k. Oeh, no üldine suund on vähemalt õige.

Susside sahin ja rahakrabin

Tahaksin töönädala lõpetuseks teiega jagada kahte asja: 1) investeerimine ei ole glamuurne ja 2) kes ei ole veel kunagi näinud minu nägu ega kuulnud minu lugu, siis nüüd on see võimalus, sest Mikroinvestor võttis mu esmaspäeval ette ja ma olen nüüd internetis üleval. Lingi leiad postituse lõpust!

Enne kui vaatama lähete, teen väikse sissejuhatuse mitteglamuurse investeerimise kohta ka. Kaevasin veidi oma igivanades postitustes ja leidsin, et Rahalood blogi peremees on mulle 5 aasta eest kirjutanud ja ennustanud finantsvabadust ja seda lausa 15 aasta raamide sisse. Mõtle, kui julge temast ikka:

Kontrollisin üle, kas 15 aastast on nüüdseks kolmandik käidud ja selgub, et ongi! Minu finantsvabadus algab umbes 450 000 eurose portfelli juures ja praeguse sissetuleku ja säästumäära juures peaks järgmised 10 aastat välja nägema umbes sellised:

Näed, finantsvabaduseni jõuab küll kui oma nurgakeses vaikselt omi asju ajada. Lugesin täna värskest Kristi Saare intervjuu kommentaariumist, et rahvas ikka arvab, et investorid tööl ei käi ja kui kõik muudkui investeerivad, et kes siis tööd rabab ja ettevõtetes asju toodab. Tegelikult ei saaks asi tõest kaugemal ollagi – igal aastal on ikka tunne, et tööd sai tehtud rohkem, tööandja rikastus minu arvelt suuremalt ja üleüldse, mida harjumuspärasemaks muutub investeerimine, seda vähem glamuursem elu tundub.

Teinekord võib jääda mulje, et ainus õige viis investeerida on nii nagu teeb seda Rahakratt või Rahajaak – et oled üleni linnu sitas ja “arendad” kinnisvara. Mina arvan, et kui sulle meeldib su töö, eneseteostust on ja sind tänatakse väärika töötasuga, siis see võibki olla õige tee just sinu jaoks. Ma olen suurepärane näide, kuidas investeerida mitteglamuurselt. Tulude suurendamiseks võid lisaotsi teha aga oluline on ka investeeringute “turul” olemise aeg, et liitintress jõuaks paarikümne aasta jooksul tööle hakata. Jep, vähemalt paarkümmend aastat. Määravaks saab, kas püsivust ikka jagub kogu selle pika perioodi peale. Mida hiljem investeerimist alustad, seda suuremaid summasid sisse tuleb panna aga kokkuvõtteks ikkagi elad oma väikest elu, investeerid regulaarselt ja lõpuks oled minimaalselt finantsvaba aga tõenäoliselt miljonär.

Rääkisin sellest ja kõigest muustki Mikroinvestoriga, absoluutselt mitteglamuurselt, käiseid üles ei käärinud ja maikasid me ka selga ei pannud, aga see-eest rääkisime südamest südamesse.

VAATA JÄRGI SIIT!

Ja kui te küsite, et kus kass on, siis taustal diivani peal seda halli tekki näete? Seal all põõnas kogu intevjuu ja kaamera ette saba jõnksutama seekord ei tulnud. Mul on selle üle vaid hea meel, et tema püha und miski ei seganud.

Kui ühistransport on vaestele, siis miks autoomanikud toiduabis käivad?

Suhtlen igapäevaselt väga erinevate inimestega väga erinevatel elustiili ja rahateemadel ja seekord sain sabast kinni ja jõudsin mõtted kirja panna. Proovin nii ka edaspidi teha ja siin neid teiega jagada. Sel nädalal jäi mulle silma päris mitu ühiskonnakritiilist rahamõtet, mida tahaks mudida või isegi valusalt näpistada.

Bussiga sõidavad vaesed ja immigrandid

Postimehes oli lugu, kus märgiti, et bussiga sõidavad vaesed (tasuta artikkel). Mina vaene ei ole ja autot ei kasuta. Error 404! Juhiload on, aga autota elustiil on teadlik valik, sest bussi ja rongiga sõitmine on Eestis üldjuhul väga mugav ja mõistlik valik. Eelviidatud elu24 ajakirjaniku soperdise näitel prevaleerib Eestis aga endiselt autojõmmi mentaliteet: bussid on täis, järelikult vaesus lokkab.

Kui trammiliin viidi lennujaamani, siis tundus mulle, et suuremad linnad üritasid säästva arengu eesmärkide täitmiseks vähendada autostumist, soodustades inimesi senisest rohkem valima ühistransporti. Eelmisel aastal kirjutas aga ERR, et tasuta transpordi edendamine ei ole seda eesmärki täitnud (tasuta artikkel) ja autosõitude arv ei ole vähenenud.

Bussid ja rongid on viimase 10 aasta jooksul läbi teinud hea arengu – sõit on mugavam, kiirem ning täpsem ja seda enam on ju põhjust pere neljarattaline garaaži jätta. Kahjuks on uute busside ja rongide liinidele lisamine jäänud kiire linnastumise ja immigratsiooni tempole jalgu. Uued rongid tulevad, seda juba teame aga millal mõtleb ajakirjanik uurida, kelle tegemata töö see on kui teenus mingis konkreetses piirkonnas ei vasta nõudlusele? Kas teile ei tundu veider, et kui ühelt poolt loodetakse, et praegu trendiks olev noorte kolimine maale tooks kaasa teadliku ühistranspordiga sõitude arvu kasvu aga teiselt poolt alandame reisijaid, sest bussile ei ole võimalik füüsiliselt mahtuda ja pilkame ka, sest rahva on bussi surunud elukalliduse tõus? Klaustrofoobia ruudus! Artikli pealkiri võiks hoopis olla: “Hõre bussigraafik Lõuna-Eesti liinidel alandab reisijaid ja töötab vastu riigi eesmärgile tõsta ühissõidukite kasutajate hulk veerandini töölkäijatest” aga niimoodi mõeldakse ju ainult kõrgelt arenenud Lääne-Euroopa riikides (sest ega seal vaeseid ju ei ole, või mis?).

Vaesuse kuvandit kardetakse

Auto puudumine on Eestis ikka veel üks vaesuse sümboleid. Mõeldakse, et alles vabanesime pool sajandit väldanud kurjast ikkest kui autoga sõitsid eriloa omandanud priviligeeritud vähesed – aga kui sul ikka nüüd ka veel autot pole, siis sa pead ikka väga vaene olema. Leian, et kui elukalliduse tõus on tõesti sundinud inimese ühistransporti kasutama, siis on ta intelligentne inimene, kes oskab arvutada ja riske hallata (=ei vii oma perekonda tarbimislaenu ikkesse).

Linnapildis hakkab kergelt silma, et keskmist palgataset arvesse võttes sõidetakse meil ulme kallite autodega. Kord oli mul külas tuttav Taanist ja ta ei jõudnud ära imestada, millega meil siin ringi liigeldakse. Taanis on küll veidi karm autopoliitika aga ma olin väga üllatunud kui ta ütles, et ei olnud paljusid meie tänavatel liikuvaid uus mudeleid kunagi varem näinud. Tookord ma talle seda ei öelnud, aga auto on eestlase jaoks staatuse sümbol. Kütuse ostmine käib üle jõu aga nutad ja maksad. Kui päris üle jõu veel ei käi ja lihtsalt ei meeldi, siis ikka nutad ja maksad. Kuna oleme rikkad, siis alternatiivid puuduvad.

Üks kõnekas näide on Tallinna toiduabi saajate seast: toiduabi järel käiakse ka maasturite ja sportautodega (tasuta artikkel). Järgmine väljavõte sellest artiklist iseloomustab mu mõtet eriti hästi:

Ma arvan, et kui Oleg Ossinovski aknast avaneks vaade Toidupanga jaotuskeskuse ette, järeldaks ta ka seal parklas seisvate autode järgi, et näljasurm on eestlasele veel kauge asi. Huvitav, mis peaks juhtuma inimeste peades, et ometi näha, kuidas kalli auto omamine või üldse auto omamine teeb neid vaese(ma)ks ja keskkonnavaenuliku(ma)ks ühiskonnaliikmeks? Ja mis peaks juhtuma Oleg Ossinovski peas, et mõiste “autovasesus” tema jaoks arusaadav oleks?

Iga autost loobumine tuleks disainida sündmuspõhiseks teenuseks ja linnapea peaks isiklikult kõik need inimesed Raekojaplatsil vastu võtma. Seejuures, pere teise auto (see, millest ei loobutud) parkimine Raekojaplatsil on keelatud.

Näeme ühistranspordis!

Minu august. Suurim viga, mida saab teha väikeste summadega investeerimisel

  • tulud 2885€, sellest:
    • palk 2853€
    • dividendid 31.97€
  • kulud 1443€
  • säästsin sissetulekust 1442€ (50%)

Inimeseks olemise osa: vaimsed ja füüsilised kannatused

Jeehuu, saan jälle endast rääkida. Leian rohkem energiat, et siia tulla kui kuu päriselt uue lehekülje keerab. Teie rõõmuks tahaksin kuu keskel ka jaksata oma rahamantrat siia kirja panna aga, ehh, kohe ütlen, miks pole tulnud.

Energiaga on kitsas käes. Poole augustist magasin päevasel ajal hästi palju, öösiti magasin palju ja siis hommikul olin ikka surmväsinud. Õnneks on see faas tänaseks möödunud. Augustis hakkasid saalitrennid uuesti pihta, tegin oma energiariismetega esimese trenni nii ettevaatlikult kui suutsin ja kui poolsurnuna kodu hoovi peale jõudsin, karistas emakas mu kohe ära, lüües sellise hoobi alla poole vööd, et issamumeie (ja siis veri jooksis ka). Järgmise trenni tegin 3 päeva hiljem veel rahulikumalt ja ei juhtunud midagi.

Jäänud on seletamatu must sudu. Ma ei tea, kust see tuleb ja miks ta on aga kui sa tahad teada, mis tunne see on, siis “Klaasikillumäng” annab selle emotsiooni hästi edasi. Mul on alatasa nii halb tuju, et ise ka juba küsin endalt, et kuule, ajudele hakkab käima see mossitamine, mis saab nüüd siis? Ja siis järgmisel päeval on veel sitem tuju!

Mäluprobleemid kimbutavad, tundub, et mingid nädalad olen juulis või augustis udus elanud, ei mäleta osasid vestluseid ja siuksed nagu wtf augud on aeg-ajalt. Rääkisin meeleolu kõikumistest paari sõnaga ka oma viljatusraviarstile, sest ma vibe‘in temaga hästi ja sain viivuks tunnetada, kuidas on sellest rääkida sisuliselt võõrale inimesele, kes vaatab mind oma proffessionaal-objektiivse pilguga. Mulle tundus hetkeks, et ta hakkas mulle juba terapeudi referentsi otsima aga ma ütlesin, et pole veel valmis. Kui ruttu ülemisele korrusele kedagi palgata, sõltub sellest, millist elukvaliteeti ma tahan. Mulle endale paistab, et baggage on piisavalt suur, et võiksin elu lõpuni korra kuus “pööningut koristamas käia”.

Tasakaal rahulolu pakkuva elustandardi ja säästmise vahel

Vahel kui keegi midagi jaburat ütleb, siis ma projitiseerin oma kehva tuju selle peal. Näiteks rahamaailmas öeldakse tihti, et “maksa endale esimesena”, mille all mõeldakse enamasti, et tee iseendale määratud makse, et kohe pärast palga laekumist osa rahast säästukontole suunata. Ma mossitan selle mõtte peale igakord. Need juhud, kui olen reaalselt kohe kuu esimeses pooles osa rahast kõrvale pannud, on alati tekitanud ebavajaliku stressi ja rahalise vaakumi, sest ma ei tea kuu alguses kui suureks mu kulud kuu lõpuks kujunevad. Minu jaoks tähendab “maksa endale esimesena” seda, et esmalt ma elan suuremad kulud ära ja siis investeerin.

Selles lähenemises peitub ka minu rahulolu oma eluga – olen ikka mõelnud, et elan peaaegu oma unistuste elu. Olen valinud kindla elustandardi, mis hoiab mind piisavalt õnnelikuna ja ma olen teinud rahu ka sellega, et selle elustandardi ja rahulolu säilitamiseks tuleb pidevalt teha kulutusi. Kui ma neid ei teeks, siis hakkaks rahulolu langema ja hindaksin kehvemaks ka neid väärtusi, mida saan tööst, investeerimisest ja suhtest kaaslasega. Näiteks, ma poleks nõus pere looma, kui mul poleks päris oma kodu. Seda hoian siis ise ülal ka ja täiendavaks tuunimiseks panen koguaeg uut raha sisse. Kaaslane on rentnikuks, ega temagi elamine tasuta pea olema. Siiski, ma ei loobi raha laiali, vaid ma olen leidnud sobiva tasakaalu rahulolu pakkuva elustandardi ja säästmise vahel – selleks on uus kodu ja 50% säästumäär.

Ma leian, et palgatöölise tänane säästumäär osutab võimalikule elustandardile ka tulevikus, seega see on tõesti äärmiselt oluline latt, mida õigele kõrgusele sättida.

Suurim viga, mida saab teha väikeste summadega investeerimisel

Teine teema, mida ma ei seedi, on see, et üsna tihti rõhutatakse poolikult või valesti seda, et “väikeste summadega investeerimine on ka okei”. Ega see kriminaalne tegevus tõesti pole ja see on hea mõte kui sa alles hakkad õppima ja teed esimese investeeringu. Aga kohe järgmine liigutus peaks olema see, et sa hoolitsed selle eest, et sul ON kapitali, mida investeerida.

Väikeste summade maailmas (alla 100k) saab kõige parema tootluse töörügamisest (palgatõusust või ettevõtlusest). Näide: eelmisel aastal tõusis mu palk netos 250 euri. Aasta peale on see 3000€ ehk mul oli sel aastal 3000€ rohkem kui eelmisel aastal. Kui palju raha peab investeerima, et saada ühe aasta jooksul 3000€ võrra rikkamaks? Kui investeerida täna 10% tootlusega 30 000 eurot, siis on aasta pärast 33 000 eurot. Või kui väikeste summadega teha, näiteks investeerid 10% tootlusega igakuiselt 200 eurot, siis alles 9. aasta jooksul kasvab sisse pandud kapital passiivselt 3000€ võrra suuremaks aga selleks peab tõesti panema enne ise 9 aastat, iga kuu, 200 eurot sisse. Mina valin töörügamise, et see raha kiiremal viisil kätte saada.

Veel üks näide, kuidas suurema summa investeerimisega võidab kiiremini ja rohkem. Investeerides täna 1000 eurot 10% tootlusega, läheb vastavalt 72 reeglile selle summa kahekordistamiseks aega 7.2 aastat (72/10) ehk 2029. aasta lõpuks on see kasvanud 2000 euroni. Kui investeerid 2023. aasta alguses 2000 eurot, on sul 2029. aasta lõpuks juba 4000 eurot – see kasvab lühema ajaga palju suuremaks kui varem investeeritud 1000 eurot! Seega suurim viga väikeste summadega investeerimise juures on see, et ei tegele järgmise kõige arukama sammuga – KÄHKU kapitali kasvatamisega, MIDA üldse oleks investeerida.

Sellepärast ongi nii, et kui ma kuulen, et keegi investeerib 25 euri nädalas, tahaksin temalt küsida, et kas ta tegeleb aktiivselt oma tulude tõstmisega. Kui me investeerime selleks, et tõsta oma väärtust ja suurendada tulusid, siis milleks jätta kasutamata kõige kiiremad variandid, mis reaalselt selle eesmärgini viivad? Kui sul on hetkel kätte kogunenud 1000 eurot vaba raha ja mõtled seda investeerida, siis mõtle veelkord. Kas saaksid hoopis suurema tulu kui kasutaksid seda raha enese täiendamiseks, et tööl tõsta oma väärtust/kvalifikatsiooni ja seeläbi palka juurde küsida? Kui palju on see 1000 eurot väärt aasta pärast börsil ja kui palju aasta pärast palgatõusuna/ettevõtlustuluna?

Pilk rahakotti

Augustis oli täpselt nii, nagu enne rääkisin – panin kuu alguses suurema summa meelerahusse aga kuna kuu lõpus olid börsil jälle soodsamad hinnad, viskasin sellest poole aktsiatesse. Uue investeeritud raha summad tulid sellised: ettevõtte IB kontole 500 euri, 3. sambasse 500 euri ja 2. sambasse lisandus, nagu ikka, 210 euri. Positiivse poole pealt – alustasin tööl järgmise palgatõusu vestlust ja loodetavasti jõuab midagi inflatsiooni hammaste vahelt ka siia pildile.

Aeg-ajalt ikka mõtlen, et kurat ma olen nii kaua investeerinud, nii kaua on ühte ja sama rauda iga kuu täpselt ühte ja sama moodi taotud, kas ma ikka jõuan siis pärale ka. Mis siis kui ma unistan pool elu miljoni euro suurusest netoväärtusest ja lõpuks läheb nii, et ma ei jõuagi sinna kunagi? Kui realistlik see on, et tegelikult ka igapäeva miljonäriks saan?

Passiivse tuluna sain augustis 32 eurot dividende, mida maksid välja NNN ja MAIN. Nii mõnna, iga kuu tuleb midagi. Sellisel ajal kui väärtusaktsiad on tugevamad kui kasvuaktsiad, on dividende maksvaid aktsiaid väga mõnus omada. Alates eelmise aasta suvest, kui USAst esimesi dividendiaktsiad soetama hakkasin ja fookuse rohkem rahavoole viisin, olen üldse kokku saanud 1155 eurot passiivset tulu.

Augustis kauplesin päris palju, konto NAV oli üle pika aja kuu lõpus õrnalt suurem kui kuu alguses aga päris sellist tulemust nagu vaja, ei saanud. Hoidsin suure hulga raha kokku selle pealt, et ma sisenen uude trade’i nüüd veerandpositsiooniga ja kui välja kukun, siis kaotan ainult veerandi oma maksimaalsest riskist. Turg oli jube volatiilne ja longid ei töötanud üldse, raha tõid sisse shortid ja kuu return oli +2.7%. Tundsin omal nahal ära, et shortides on palju keerulisem istuda kui longides, sest langusele eelneb volatiilsus ja hinnad peksavad ühel päeval metsikult üles ja järgmisel päeval jälle alla. Lõpuks sai mul sellest mõtetust närvilisest tõmblemisest villand ja olen septembrist rahas istunud. Hirmsast august on vaja veel üles ronida küll, aasta algusest saati olen ikkagi 30% kapitalist ära kaotanud. Kui siit midagi positiivset otsida, siis varem ei ole mul kunagi positiivse tootlusega augustit olnud.

Kodu arvestamata, oli minu varade väärtus augustis 43 480 eurot ja netoväärtus 42 775 eurot ja arvestades et kuu kulud oli 1443 eurot, siis minu rikkus aastates on 2.5 (42 775 / 12 x 1443).

Minu juuli

  • tulud 2759€, sellest:
    • palk 2699€
    • dividendid/intressid/rent/müügitulu 60€
  • kulud 2167€
  • säästsin sissetulekust 652€ (23%)

Ongi veel üks sõge kuu mööda saadetud ja oleme edukalt augusti avanud. Esimese poole juulist olin natuke aktiivne, käisin Käsmus ja Tartus aga ega rohkem ei jõudnudki, sest mu mees sattus järgmiseks bolti tõuksi ohvriks ja ma vahetasin tal nädal aega kuuma käes mädanema kippuvatel haavadel sidemeid – käed, jalad, nägu, kõik-kõik. Haavaravi osas olen nüüd küll targemaks saanud, sest on olemas igasuguseid peeneid värke ja abivahendeid, mis ravi lihtsustavad. Nüüdseks on tal nahk tagasi kasvanud, lõug kinni ja arst pani hambad ka suhu tagasi.

Siis edasi oli nii, et me jäime täitsa haigeks ja köhisime kaks nädalat. Koroona ei olnud aga tänada võib mu mehe ülemust, kes selle köhaga enne puhkust tööl käis. Vahelduseks põdesin mina kergemalt kui mees, sest näiteks koroonaga oli vastupidi. Haiguse tõttu jäi ära Hiiumaale minek, kus pidime kohtuma Mikroinvestori rahaasjade grupiga ja üldse oma lemmikuid hiiumaa-asju tegema. Selline oli esimene pool juulist.

Teine pool oli vabsee hullumaja puhvet – saime suure üllatuse osaliseks ja hakkasime järelkasvu ootama ja kuna mul oli nii raske olla, siis tegi mees lohutuseks kaksikute nalju. Musta huumorit olen ikka austanud. Aga lõpuks läks kõik valesti – Ben & Jerry läksid manalateele. Pean ikkagi naabri lastega sõbrustama, sest kuidas neljas ja viies sammas mind siis tulevikus teavad ülal pidada(?) Nüüdseks juba liigun aktiivsemalt ringi ja tegin ükspäev isegi 30 kätekõverdust, jäänud on vaid misolekskui mõtted ja keskendumisraskused. Sellist ebaõnne on lihtne peita, istud sirge näoga ja keegi ei tea juhtunust midagi kui ise ei räägi. Seevastu tõuksiga kukkumist uudishimulike pilkude eest juba ei peida.

No vot, selline oli juuli in a nuthsell. Elu juhtub ja juhi seda pasarongi siis, eksole. Kui nüüd meenutada, siis viimati küsiti minu käest alles jaanipäeval, et kas ma laste saamise peale ei olegi mõelnud.

/trallallaa, mine mõtle ise/

Rahakoti sisu

Rahalise poole pealt oli aga üsna tore kuu, see on valdkond, mida ma enamasti SAAN kontrollida ja tulemused on palju paremad ka. Enamasti. Juulis püüdsin jätkuvalt inflatsiooni oma rahakotist eemale tõrjuda ja elamiskulud jäid kuskile 1200€ kanti. Aga ostsin ka mööblit ja korraks tekkis üle võimete elamise tunne aga nüüdseks on mul teistsugused armid ja rahast on kama-kaks.

Tegelikult ongi seis nii hull, et mul ei ole meelerahufondi ega talvevarusid, vaid üks purgisupp on kapis. Kui on raha vaja, siis võtan selle ettevõtte IB kontolt ja nii riskantselt elangi. Ega see hea tunne ei ole, oma arust iga kuu lisan natuke meelerahusse juurde aga kuu lõpus seda seal millegi pärast enam alles pole.

Saatsin juulis tööle üle 2k uut raha. Ettevõtte IB konto aktsiatesse läks tavapärased 700€, 3. sambasse 500€, 2. sammas sai ka oma tavapärase osa, LHV eraisiku kontole soetasin juurde Iute võlakirju 597€ eest ja dividende reinvesteerisin 29.75€. Olen jooksvasse aastasse planeeritud investeerimismahuga kenasti graafikus. Kes eurot ei investeeri, see dollarit ei teeni.

Passiivse teenistusena tuli juulis 59.75€, mille sees on parkimiskoha rent ning TU ja MAIN dividendid. Veidi nukker kuu oli aga eks juuli töövilju saab lugeda juba sügisel.

IB portfell näeb hetkel välja selline. Selline lihtne ja lühike. Siia on pugenud esimene mitte dividendiaktsia ka.

Ka eraisiku portfellis hoian positsioonide arvu jõuga madalaarvulisena (3). Ma ei osale ühelgi IPO-l ega kogu endale ebalikviidseid asju nagu kapi nurgale koguneb kõrvarõngaid ja viiesendised. Mul ei ole kontosid kolmes erinevas krüpto portaalis ja ega ühisrahastatavaid ettevõtmisi ühes, teises ja kolmandas kohas. Minu meelest on nii puhtam tunne kui olemasolevast seisust on kättesaadav väga kiire ülevaade ja selles ei ole ühtegi ussitavat õuna. Olen iga kuu neid positsioone jõudumööda suurendanud ja jätkan sellega kuni numbrid muutuvad ka kosmosest palja silmaga loetavaks.

Näpuotsaga on võimendust ka kasutuses (357 dollarit), ma ei teagi, kas ma pean edaspidi hakkama täpsustama, et tegu on brutoportfelliga. Siiani ma ei ole võimendust pikalt lahti hoidnud, ainult korraks kui vahepeal mingid kauplemisideed pähe tulevad. YTD tootlus on 5.5%, päris korralik pidu ju?

Mu varade väärtus ületas juulis 42k. Vaene, kui mõelda nii, et see on justkui kogu mu elu tagavara. Suurem enamus asub endiselt pensionisammastes (56%), aktsiates 40% ja võlakirjades 4%. Aktsiate ja sammaste osakaalud peaks teoorias jääma üsna muutumatuks, sest seni kuni ma vaene palgaori olen, panustan iga kuu mõlemasse täpselt ühe palju.

Ongi selleks korraks kõik, loodame siis ikka edukama augusti peale, et istume pasarongi pealt saiavedurisse ümber ja sööme rosinaid.

Raha kaotamise hirmust ja valust börsil

Aktsiad on endiselt maoli ja minul on olnud aega, et mõtiskleda sellega kaasneva kaotusvalu üle. Mu investeeringute kaotused ei ole nüüd teab, mis suured aga tunnen seda, et indeksite kõrval oleksid mu aktsianopped õigustatud, peaks portfell IB-sse piilumise ajaks suuremaks kasvand olema. Kahjuks on selles osas portu minuga natuke eriarvamusel. Kauplemiskonto on aga eriti järjekindlalt vatti saanud ja olen aastaga 30-40% rahast ära kaotanud.

Olen teadlikult võtmas suurt riski – 97% investeeritud varadest on aktsiabörsil – turul olemise aeg on ees veel pikk ja ega muud kergesti kättesaadavat ja parima pikaajalise tootlusega varaklassi ei ole ju ka. Me ei tea, mida tulevik toob aga kui nüüd peaks veel hullemaks minema, siis ma päriselt ka kardan.

Aga niisama ma ei istu, teen iga päev selle nimel tööd, et vähendada hirmu raha kaotamise ees, sest selle hirmu taha jäävad ettevõtmised, mida ma kunagi ei alusta, mõttemallid, millest välja ei murra ja kasumid, mida kunagi ei näe.

Miks 80-90% kauplejatest raha kaotavad

Käisin kahe nädala eest Äripäeva ruumides luurel ja rääkisin sinna kogunenud Naisinvestorite portfellistrateegia mastermind grupile aktsiatega kauplemisest. Ma ei rääkinud tehnilisest analüüsist ega aktsiate valimisest ega stop-lossst, vaid avasin kauplemise varjupoole, mida tegelt ei kuule Investeerimisfestivalilt ega Wallstreetbetsi foorumist, kuigi minu arust peegeldab see foorum reaalelu lähemalt kui nimetet festival.

Rääkisin investoritele, miks 80-90% kauplejatest kaotavad raha ja avaldan selle põhjuse ka kohe siin: nii imelikult kui see ka ei kõla, kauplejad kaotavad raha, sest nad kardavad raha kaotada. See jaguneb sisuliselt kaheks probleemiks: 1) ei osata endale teadvustada, et otsused, mida kaupleja teeb, tulenevad raha kaotamise hirmust ja 2) kui kaupleja on probleemi põhjusest juba teadlik, siis käitumises muutus ikkagi ei avaldu. Mina langen sellesse viimasesse gruppi.

Meie aju on kord juba nii ehitatud, et ta tahab meile pakkuda head olemist ja kaitsta meid kõige halva eest. Inimesse sisseehitatud instinkte ja käitumist on aga raske muuta, sest need on kujunenud evolutsiooni jooksul me oma enda kaitseks. Kui me ei tunneks hirmu, siis teeksime igasuguseid lolluseid ja me ei suudaks oma liiki jätkata. Seega, hirmu tunnevad kõik normaalsed inimesed.

Kauplejad on ka tavalised inimesed, nad on ilusad mehed ja naised, tublid isad ja emad, usinad tudengid ja tööinimesed aga nad on viletsad kauplejad ja kaotavad raha, sest nad mõtlevad nagu normaalsed inimesed. Kui 80-90% kauplejatest kaotavad raha, siis see ei ole tehnilise analüüsi probleem ega maakleri ega short squeez‘i probleem. See on inimese probleem. Kasumlik kaupleja teeb järelikult midagi teistmoodi kui kaotajad – kasumlik kaupleja mõtleb vastupidiselt 80-90-le protsendile.

Mainin ääremärkusena ka ära, et kasumliku kauplemise valem koosneb minu meelest kolmest asjast: 1) on olemas mõningane kogemus graafikute lugemisel, 2) on olemas edge (teab oma statistikat: hit rate ja gain/loss ratio ja kuidas need peavad kaupleja kasuks töötama) ja 3) psühholoogiline pool – saab aru, millistes olukordades tuleb taltsutada hirmu.

Toon nüüd mõned hirmu keisside näited, mis võivad olla tuttavad ka paljudele algajatele investoritele.

Kuidas normaalne inimene mõtleb

  1. “Ma hoian oma kaotust lahti, sest see pöördub nagunii kunagi ümber ja ma jõuan tagasi kasumisse”.
    See on klassika, elasin seda läbi näiteks 2020 kui ostsin järsult odavnenud lennuliine, mis hiljem veel rohkem odavnesid ja siis pikalt vindusid. Probleem on see, et meil puudub hirm selle ees, et kahjum võiks minna veel suuremaks. Meie aju ei taha kaotusvalu kogeda ja selle asemel pakib ta meid vati sisse ja sositab lambist võetud ideid. Me väldime valu.
  2. “Mu positsioon on kenas kasumis ja müün selle nüüd maha, sest ma ei taha, et turg võtaks osa minu teenitud kasumist omale”. See on samuti hirm raha kaotamise ees. Ma müün pidevalt sel põhjusel aktsiaid ja mitte sellepärast, et trend oleks lõppenud või et ettevõte oleks kuidagi halvemaks läinud, vaid lihtsalt sellepärast, et ilusat kasumit nähes karjub mu aju jube valjusti ja soovib oma mõnusat doosi kätte saada. Me väldime valu.
  3. “Mul on viimasel ajal hästi läinud ja ma vähendan oma positsioonide suurust, et nüüd edasi rahulikumalt võtta”. Kas sa tahad sellega öelda, et seljatagune õnn mõjutab tulevikku ja toob edaspidi õnnetust? Mis on ebausul pistmist börsiga? Me väldime valu.
  4. “Ma võtan pool kasumist ära” või “ma võtan oma sissepandud raha välja ja jätan table money edasi mängima”. Me väldime valu.

Need näited illustreerivad seda, et inimesed on lootusrikkad siis kui nad peaksid olema hirmul ja nad on hirmul siis kui nad peaksid olema lootusrikkad. Mis see tähendab? Oletame, et jõudsid ühe aktsiapositsiooni hoidmisega 1000€ realiseerimata kasumini. Sa ei looda enam, et see tuhat keerab kaheks tuhandeks või kolmeks tuhandeks, nope. Nüüd hirmutab hoopis mõte, et see 1000 võidakse sult ära võtta!

Milline on mittenormaalne mõtlemine?

Selle asemel, et pool kasumist ära võtta, lisab kasumlik kaupleja oma võitvale positsioonile juurde.

Kas keegi on teist kunagi kahjumis positsioonile juurde lisanud? 👋 No muidugi, kui see nägi hea välja hinnaga 20, siis näeb see veel parem välja hinnaga 10. Aga kui paljud võitvale positsioonile sama mugavalt juurde lisavad? Ostsid 10-ga, lisad juurde 20-ga ja 30-ga. Raske, eks?

Palju raskem kui lisada juurde kaotavale positsioonile.

Kui sa ostsid eile jäätist ja täna müüakse seda 2x kallima hinnaga, siis kas sa täna ostad seda jäätist? Loomulikult mitte! See teeb investeerimise ja kauplemise valdkonna eriti pervesseks, sest mõistlikum on osta täna, sest täna on kallim kui eile – seda nimetatakse trendiks.

Kunagi ammu-ammu, enne LHV aktsia splitti ei suutnud Investor Toomas osta LHV-d 20 pealt, sest ta keskmine ostuhind oli 7. Siis liikus aktsia kiirelt edasi 40 peale. Tuleb aru saada, et börs ei ole supermarket.

Ma salaja heidin kõiki neid, kes räägivad, et kui supermarketis allahindlusega ostad, miks siis börsilt ei julge osta. See on mu meelest üks kole hästi levinud müüt. Langusel ja langusel tuleb osata vahet teha, näiteks, kas teadsid, et aktsiad, mis on kukkunud enam kui 70%, neist ainult murdosa tulevad kunagi üles tagasi?

Hea kaupleja tunneb pidevalt valu. Valu sellest, et ta lisab kasumis positsioonile juurde ja valu sellest, et ta lihtsalt vaatab kui suureks see kasvab. See on väljakannatamatu aga kauplejad treenivad end valu ja hirmuga toimetulemiseks ja püüavad sellega sõbraks saada. Sel hetkel, kui kaupleja otsustab kasumis aktsiaid mitte müüa ja hoopis suurendab positsiooni kahekordseks, on selline tunne:

Source: https://explorersweb.com/yearning-hearts-inside-the-minds-of-free-soloists/

Mõned mediteerivad, mõned vaatavad selliseid hirmsaid pilte. Eesmärk on börsipäeva alguseks aju üles soojendada, hirmu tunne läbi elada ja siis kui börsil hirmsaid asju juhtub, siis kulm ka ei liigu. Aju ikka karjub hirmust aga kaupleja jääb rahulikuks. Mõni päev võtab turg mõnest lahtisest positsioonist näiteks uue auto raha tagasi. Seda juhtub aga kaupleja ei mõtle sellest nii. Samuti ei mõtle ta, et mitu X asja ta saaks praegu oma realiseerimata kasumi eest osta.

Mina ka nii ei mõtle, see ei tundu üldse relevantne. Minu suurim tõrge on panuste suurendamine kui trend läheb minu suunas. Olen oma ajaloolise statistika pealt näinud, et kui jätkan kasumite võtmist seal kus ma neid olen koguaeg võtnud, lähen varsti pankrotti. Ma ei tohi vähendada riski kui aktsia liigub minu suunas, siis pean just riski suurendama – see tundub ebanormaalne, onju. Stop-losside austamisega mul probleeme pole. Kui tabab stoppi, siis eksisin ja lähen alati täisriski võttes välja. Aga mu häda on see, et kui jõuan kasumisse, siis hakkan riski jupp haaval vähendama ja lõpuks ei ületa kõikide kasumite summa kõikide stop-losside kahjumeid. Seega, normal thinking doesn’t cut it.

Kasumlik kaupleja siseneb aktsiasse starter positsiooniga, mis võib olla veerand kogu planeeritavast aktsiate hulgast. Kui aktsia ei liigu sobivas suunas, siis on ta väikse kahjumiga väljas. Kui aga liigub sobivas suunas ja tekib järgmine ostukoht, siis kasumlik kaupleja suurendab positsiooni, ostes sama palju aktsiaid juurde. Nüüd on pool positsiooni suurusest käes. Uuel ostukohal duubeldab ta aktsiaid uuesti ja jõuab nüüd täissuuruses positsioonini. Väikeselt alustades ja järg-järgult riski suurendades on kaotused tillukesed ja võidud väga suured.

Hirm on teadmiste puudumine

Kui teadvustame endale, et me tahame kasumid lukku lüüa, sest meil on hirm, et turg võtab osa tagasi, siis see ei ole ju tegelikult mingi põhjus müüa. Mitte keegi ei ole ju öelnud, et peab müüma siis kui hakkab hirmus. Nii hea aktsia, nii tugevad fundamentaalid, tugev ülestrend aga jube hirmus ikka!

Investeerimise ja kauplemise teekonnal on sinu partneriks aju, mis tahab sind kaitsta määramatusest tuleneva valu eest ja mille ülim eesmärk on taasluua tasakaal. Mulle on selline partner börsil päris kalliks maksma läinud. Millised on sinu kogemused? Kas sa oled end rahustanud kui hääl su peas karjub: FEED ME, FEED ME, I WANT TO FEEL GOOD ABOUT MYSELF?

Minu juuni. Lööge see karu minema!

  • tulud 2884€, sellest:
    • palk 2700€
    • dividendid/intressid/rent/müügitulu 184 €
  • kulud 1324 €
  • säästsin sissetulekust 1628€ (55%)

Tõmban kassiga peo käima, sest seljataga on järjekordne edukas kuu – säästumäär oli korralik, reinvesteeritud rahahunnik oli eeskujulik ja sain hulgi uusi tutvusi eesti staarinvestorite seast, kes on minust kõik tublimad ja targemad. Ma olen leidnud enda ümber lõpuks naised, kellega jagan ühiseid väärtuseid ja tõekspidamisi. Et nimetada mõned – ajasin juttu Kristi Saare, Jekaterina Tint ja Marin Vallikivi seltkonnas ja olen tihedalt seotud paljude Naisinvestorite klubi vedajate ja õpigruppide juhtidega. Üha enam on mind märganud ka mu vanad tuttavad ja kolleegid, sest minu insta on nagu katkine plaat, kus lüüakse päevast päeva rahatantsu. Jälgijad saavad kaasa elada ka mu kassile, kelle olen värvanud oma enterprise’i people partneriks tööle. Iga kord kui aktsiad ventikasse lendavad, siis mu uus people partner ütleb mulle “No maaäjuu ütležinn”. Mitte eriti innustav ausalt öelda, kui nii asjad jätkuvad, siis jõuluboonusest jätan ta ilma eksole ja no sel juhul ei ole ka mu enda väljavaated kuigi head, halvimal juhul tuleb kõhutäieks kuusekäbisid närida ja leivaks okkaid jahvatada, sest mida hullemas seisus turg on, seda rohkem raha ma sinna sisse surun. Mu insta jälgijate arv on tõusnud aga kahekordseks, enne oli 1 ja nüüd on 2.

Kas teatsite, et sel poolaastal näitavad aktsiaturud viimase 50 aasta kõige hullemat tootlust? No vaadake kui kaunis karuturg! Selline rahulik ja kulgev, jõuab enne järgmist ostuotsust ikka võileiba ka närida, mitte nii nagu 2020 oli, et kui ekraani taha tagasi jõudsid, oli põhi ära tehtud ja +10% tõusu ka juba peale laotud. Seekord on aga terve poolaasta nii olnud, et paned kuu alguses tonni sisse ja kuu lõpuks on ainult pisarad.

Uutel investoritel on minu meelest praegu hea aeg alustada, sest õigest otsast saab pihta hakata. Paned raha sisse ja sisuliselt juba järgmisel päeval tuleb leppida, et osa investeeritud rahast on karuturg omale võtnud. See tekitab segaseid tundeid. Hirmu. Me ju kardame raha kaotada. Me kardame, et oleme võtnud liiga suure riski (äkki ma ostsin liiga palju aktsiaid?). Kui sa veel ei tea, miks karuturu ajal on hea investeerida ja kui kauaks turule jääda tuleb, et kunagi tagasi plussi jõuda, siis peaksid hoopis meelerahufondi nuumama ja talvevarusid koguma, mitte börsile trügima. Saate ju aru, et kui keset hoogsat pulliturgu investeerima hakata, siis tekib kohe petlik arusaam, et aktsiad liiguvad ainult üles. Siis mõtled, et ostsin liiga vähe aktsiad! Nii satub turule raha, mille kaotamiseks valmis ei ole. Me tahame suurelt võita ja mitte midagi kaotada (ajage see karu minema)! Kui sa julged praegu investeerida, siis oled küps, kui ei julge, siis loe paar kuud raamatuid ning hinda oma valmisolekut uute teadmiste valguses uuesti. Välismaisest kirjandusest on minu meelest alustajale parim Bogle taskuraamat.

Juunis tuli raha sisse kokku 2884€ ja sellest 1576€ läks investeeringutesse tagasi. Selle sees on mõlemad sambad, IB konto ja LHV konto. Kui seemneid kasvama ei pane, siis midagi lõigata ka ei ole. Juunis saatsin 700€ ettevõtte dividendiportfelli, 500€ 3. sambasse, 210€ jõudis 2. sambasse, 51€ reinvesteerisin LHV kontol ja 116€ reinvesteerisin ettevõtte IB kontol dividende ja müügitulu.

Juunis tuli passiivse teenistusena 184€, millest 87€ olid dividendid, 30€ rent ja 68€ aktsiate müügist. Augustisse pean uue inimese leidma, kes soovib maaaluses parklas mu 13m2 maad pikaaegselt rentida. Nii mõnus vaadata kuidas iga kuu lihtsalt viskab pappi peale. See aitab mul öösel magada.

Tahate teada kuhu ma kriisi ajal investeerin? Täpselt samasse kohta kuhu kriisivälisel ajal:

Portfelli tootlus käesoleva aasta algusest on kõigest -4%. Alates konto loomisest, eelmise aasta oktoobrist, on tootlus veel parem -3,3%. No hämmastav, kas te mõistate, et ma olen market wizard? Facebookis karjub iga päev keegi appi, kes on jäänud oma aktsiate lõksu ja vastu vahib -60% ja -80%. Paistab, et enamuse ajast suudavad minu aktsiad ka indeksit lüüa.

Dividendiportfell eriti efektiivne kapitali kogumise meetod muidugi ei ole. Mõtle, kõik need maksud, mis dividendidest maha võetakse, see on igaveseks kaotatud raha, mida ei saa uude investeeringusse tagasi lükata. Seega, kui te mulle kirjutate ja küsite, et kas teete ikka õigesti, et investeerite dividende mitte maksvatesse ETFidesse, siis jaa, te teete õigesti. Mina teen ju ka nii, sest 2. ja 3. sammas on mu suurimad investeeringud. Laiapõhjalised indeksfondid on nii kriisi ajal kui kriisivälisel ajal passiivsele investorile parimad investeeringud. Kaupleja räägib teist juttu, iga kriis on oma nägu, selles kriisis on tugevad energia-, vilja- ja relva- ja metallitööstuse aktsiad, mida ma veebruari lõpus ja märtsis ka käes hoidsin.

Juuni kauplemine oli muuseas positiivse tootlusega. Iga kaotatud dollari kohta teenisin tagasi 1,4 dollarit. Ja seda siis seetõttu, et Kristi Saarel oli jälle õigus ja ma avasingi lõpuks IB-s võimenduse. Mul oli lihtsalt nii igav ja otsustasin, et jah on küll ülearune risk, aga proovin ära. Tuleb välja, et sellest päevast saati olen ma turgu shortinud ja see pööras mu juuni kauplemise plussi. Küll aga shortisin ma dividendikonto peal, sest kauplemiskontol esialgu ei lastud.

Ettevõtte portfellis on üks kümnendik 100K-st 9 kuuga ära tehtud. Seega kui turg liigub külgsuunaliselt järgmised 7 aastat, tuleb 100K eesmärk alles 2029 ära. Miks on 100K oluline? Sest siis ma olen tehtud naine!

Eraisiku aktsiaportfell on LHv-s selline. Siia ma enam niivõrd aktiivselt ei panusta kui ettevõttesse aga juba mitu aastat on seda hoitud.

Sellele kõigele lisanuvad veel pensionifondid ja rahavarud. Juunis jätkas karu usinalt indeksfondide rappimist ja hoolimata sellest, et lisasin investeeringutesse uut raha 1500€, ei ole varad kasvanud.

Head algust kõigile uutele investoritele ja kirjutage siis vahel mulle midagi põnevat ka.