Minu aprill

• Säästsin 37% sissetulekust
• Dividende laekus 30.79 eur
• Tootlus treidimiskontol -14.6%
• Tootlus investeerimiskontol 0.98%

Aprillis liikusin kodu teemaga edasi ja otsustasin seda nipsasjakestega natuke tuunida. Lamp lakke, rõdule lilli, kuluosade väljavahetus, et kodu esmamulje sarnaneks sellele nagu ta kolme aasta eest oli aga veidike kodusem(?) kuigi ega pildid ei varja, et selles kodus elavad kas askeedid või … ei elatagi üldse. Nuputasin, kust võtta maakler ja mis hinnaga müüa. Ootasin kevadet, et aknatagune rohelusse puhkeks (sellega kadus kahjuks vaade Järve tornidele). Kuulutus sai mais üles ja asub SIIN. Siiani on kinnisvara müük igatahes väga põnev kogemus, omanikuna on ikka siuke boss tunne, sest peale kodu korrashoidu ja kirjavahetuse maakleriga, ma ise midagi ei tee ja kõik kantakse mulle ette.

Töökoormus on kasvanud väga suureks (või jõuan ma nüüd lihtsalt rohkem asju vähema ajaga ära teha?) ja ainus extracurricular tegevus, mille aprillis vahele suutsin pista, oli minu ülesaste Rikas Naine, Tark Naine konverentsil, kus ma rääkisin natuke treidimisest. Täitsa esimest korda kõnelesin nii suure publiku ees töövälisel teemal. Samasse suurusjärku jäävad ainult teaduskonverentsid, kus ma mõnikord ka esinesin aga see oli ju ikkagi töö. Veider, et mul on mingil täiesti random teemal olemas miski teadmus, mida saan teistega jagada, ja ma ei ole seda ise õppinud ei koolis ega tööl vaid on lihtsalt. On lihtsalt tulnud.

Kuna olen veel mai postituse ka võlgu, siis teen seekord lühemalt. Muidu läheb elu ikka vana rada pidi, et unistan suurest passiivsest sissetulekust aga ise suuremat raha kasvama pole pannud. Samuti unistan ma uuest tättuust aga valitavat pilti lukku panna ei julge. Seekord teeksin käe siseküljele nagu pool poolvarrukast või nii.

Treidimine aprillis oli taaskord väga passiivne ja olematu – viis treidi, millest neli kaotasid ja üks scratch trade. Võtsin välja nende treidide pnl muutuse ja päris huvitav ja masendav vaadata kuidas paljud neist tegelt postiivselt algavad ja euro-kaks koju tooma hakkavad aga siis keeravad punaseks ja saavad oma lõpu kahjumi realiseerimisega. Kasutud pildid aga lihtsalt selline tore leid.

Siit on veel näha ka see, et kõik peale HOODi olid shortid. Mingil naljakal põhjusel olen ma julgelt shortimisega jätkanud, selle strateegiaga panin mais edasi kuni päriselt ka üks short õnnestus. Tehnoloogia veab börsi praegu üles aga tegelikult palju suurem hulk aktsiaid vireleb ja kraabib veel põhjasid. Aga õnneks olen ma tehnoloogia võidukäigust ise ka osa saanud, sest oman AMZN-i aktsiaid juba pool aastat.

Varadega oli kokku nii, et vaesemaks ei ole jäänud, suund on endiselt õige. Puhasväärtuse tõus võrreldes märtsiga oli 1634 eur ja ma ei ole kunagi varem nii rikas olnud.

Minu märts

• Säästsin 61% sissetulekust
• Dividende laekus 62.74 eur
• Tuludeklaratsiooniga tagastati mulle 1251 eur
• Tootlus treidimiskontol -6.3%
• Tootlus dividendikontol -2%

Kui veebruaris sõlmisin kodulaenulepingu, siis märtsis järgnes VÕL lepingu sõlmimine notaris. Tehing toimus kaugtõestamise teel, väga mugav muidu aga teenus ise on tasuline – seda siis kõikidele muudele tasudele ja riigilõivule lisaks. Väga tore päev igatahes, sest seekord ei olnudki pärast kodu ostmist mu kontojääk ümmargune null nagu esimesel korral, hoopis vastupidi, kogutud säästupuhver oli oma ülesannete kõrgusel ja puhverdas! Kokku läks veidi alla 1500 euro uue hüpoteegi seadmisele ja muudele kuludele. Kuna ma kodu oma netoväärtuse osana ei näita, siis loen uue kodu soetamisega tekkivaid väljaminekuid pikaajaliseks säästuks. Koos omaosalusega on nüüd kahe kuuga 5000 eurot juba kokku läinud.

Lisaks kodu soetamisele, sain märtsis ka reisida! Seega säästupuhver oli tõepoolest kohustuslik omada. Käisin Londonis ja kuigi ilm oli max kohutav, siis see ei vähendanud mu vaimustust kui mõnus linn see ikka on. Nii suur metropol aga tunne on nagu sumisev väikelinn. Tänavad on väiksemad, liiklus on rahulik, kusagil ei olnud linnasiseseid kiirteid ja tuulekoridore, isegi tagurdavast prügiautost sain eluga mööda, sest prügivedaja turvas kõnniteed ja tervitas mind oma sinise vihmavarjuga. Selles linnas on umbes 4x parem olla kui jalakäiavaenulikus Tallinnas. Eriti kontrastne oli Londoni tänavatelt Mustamäe hood’i jõuda, tekkis tunne, et olen end vabatahtlikult arenenud maailmast ära lõiganud ja seejuures teen veel head nägu ka.

Kolmas tore asi märtsis oli see, et ma olen jaksanud tubli olla ja seda on märgatud ja ma sain kataseajal olles täitsa viisaka palgatõusu. Kõigil teistel staažikamatel töötajatel oli annual review aga ma olin alles max 3 kuud tööl olnud. Et kui nüüd eeskujuliku tööandja ja eeskujuliku töötaja näidet otsida, siis siin me olemegi.

Märtsis tuli rekordiline dividend minu USA aktsiate portfellist – bruto $79, mis on ihaldatud 100-le kuus juba üsna lähedal, netos oli 62.74 eurot. Lõppäge ikka, edutunne missugune ja mott laes! Selleks ongi dividendiaktsiad portfelli ülesehitamise faasis kasulikud – nad hoiavad huvi üleval ja fookuse paigas. Indeksitesse ja kasvuaktsiatesse on praegu ikka max igav investeerida, see on juba aasta aega nii kohutavalt üksluine ja ebapopulaarne, et ma tahaksin käega lüüa. Aga dividendiaktsiates vähemalt toimub midagi ja ma ei unusta investeerimist ära.

See ei olnud eriti ammu kui ma välisaktsiatest dividendiportfelli ehitama hakkasin – vähem kui kaks aastat tagasi ja esimene dividend oli 2 dollarit. See on nii armas väike rahavooprojekt, millel on rahulik tempo aga selge suund. Isegi kui ma väga palju ise juurde ei lisa, peaks järgmisel aastal küll osad kuud juba kolmekohalisi dividende andma. Selline on dividend growth strateegia paratamatus. Ja mida suuremaks summad kasvavad, seda rohkem on, mida reinvesteerida ja seda kiiremini kasvavad nad veel suuremaks!

Kui ma 65 olen, siis mina olengi ajalehes see multimiljonärina pensionile läinud koolimaja koristaja, kes on terve elu allpool oma võimeid elanud, 30 aastat tuima näoga 3. sammast tagunud, kõrvale ka dividendiportfelli püsti ajanud ja kes siis pensionile minnes poole oma netovarast armastatud pirukaärile pärandas.

Finantskümnevõistluse tabelit kahe IB konto vahel juhib hetkel dividendikonto, sest ma ei saanud märtsis oma varade juhtimisega eriti hästi hakkama.

Märtsis oli päevi kui ma tegelesin päevakauplemisega ja see ausalt öeldes päästis mind kõige hullemast ja tänu sellele on allolevas kalendris rohelisi päevi näha. Üle öö hoidsin ainult 5 treidi ja mitte ükski neist kasumisse ei jõudnud. Teine kuu järjest siis suuresti kätel istumise kuu kus pikaks minemise võimalusi vähe. Turg on meeeh ja minu jaoks veenvaid setupe ei teki enamus päevadel. Tasub meeles pidada, et treideri üheks vooruseks on kannatlikkus signaalidevahelisel ajal.

Treidide kvaliteet annab vahel soovida, sel kuul tegin ühe vea NFLX-iga kui ostujärgsel päeval tabas mind suur enesekindlus ja otsustasin positsiooni duubeldada aga riski jätsin samaks. Pildil sinine ala on ostupäev ja punane müügipäev aga sel vahepealsel päeval põrkas hind nii kenasti täpselt eelmise päeva poole tulba pealt üles ja ma olin juba positiivselt meelestatud, et see asi läheb mulle vajalikus suunas edasi. Aga järgmisel päeval oli ligi 4%ne langus ja ma sain kõvasti pihta (kalendris $-45.17). Pärast seda läks aktsia üles ilma minuta.

Õige oleks olnud siin juurde ostmine tegemata jätta, sest riski ei ole nii vara veel võimalik kohendada. ATR oli $11, mille sisse jäi ka järgmise päeva suur langus, seega stoppi kõrgemale tõsta ei saa, sest tõenäosus, et hind stoppi tabab on juba sisenemise päeval väga suur. No vot, kui ei mõtle läbi asju ja emotsiooni pealt teen, siis teen valesti ja kannan 2x suuremaid kahjumeid.

See, et aktsia minu välja peksmise järel minuta edasi läks on juba teine story, ma ei oleks sellest osa saanud ka siis kui oleksin treidi õigesti hallanud. Jääb üle lihtsalt seda pilti vaadata ja tõdeda, et business töötab, aga lihtsalt mitte minu business 😀

Teised treidid olid mul kenad, haldasin turuolukorrale vastavalt ja üllatusi ei olnud. Üks näide ilusast treidist on näiteks JBLU. Sisenemiskoht oli hea, palju signaale korraga ja stop-loss asus 200-päeva MA peal (must jäme joon). Kaks järgmist päeva üritas hind rallida aga tuli siis tagasi ja müüsin 4. päeval kui sulgus allpool 200-päeva MA-d. Sel korral sattus veel eriti ideaalselt, et sulgumine oli kohe joone all, seega väljusin väga väikese kaotusega. Tavaliselt pole mul aimugi, mis aktsiaga toimub pärast minu väljumist, sest see ei kuulu enam mu huviorbiiti aga antud juhul sai siin suurem müügisurve hoogu juurde.

Minu naisfännidel on võimalik kuulata mind kauplemisest rääkimas tuleval laupäeval Rikas naine = tark naine: börsi eri konverentsil. Tehnilisest analüüsist pääsete aga räägin kaupleja elust, põhimõtetest ja köögi poolest – mis seal retseptiraamatus kirjas on vs mida te tegelt sööte siis kui otsustate oma ellu põnevust tuua ja veits kaubelda.

Kui nüüd kodinad kokku võtta, siis võib öelda, et märtsi seisuga oli minu netoväärtus täpselt 50k eurot (seejuures ei võta ma arvesse kodu, mida ma kuuekohalise kasumi lootuses nüüd müüma hakkan).

Minu veebruar

• Säästsin 66% sissetulekust
• Dividende laekus 37.60, tulu aktsiate müügist sain 368.24 eur
• Veebruari tootlus treidimiskontol 1.7%
• Veebruari tootlus dividendikontol -1.1%

Veebruaris leidsin omale uue kodu! See asub Kesklinna ja Põhja-Tallinna piiril, eemal Nõmme metsadest, jänestest ja kitsedest ning lähemal töökohadele ja kokteilibaaridele. Uut kodutänavat kaunistab pärnade allee ja majake ise on pisike, asub tänavalt eemal, sisehoovis, teiste majade-kasvuhoonete-roosipeenarde vahel. Hetkel laiutab selle koha peal muidugi sopaauk, sest valmis saab see alles järgmise aasta jaanuaris. Senikaua ootan kukesammul suve möödumist (aeglasemalt ei lähegi ju) ja müün maha oma praeguse kodu. Lasin teha hindamisaktid mõlemale varale ja nüüd on mustvalgelt kirjas, et mu praegune kodu on läinud 98 000 eurot kallimaks kui see oli 2020 sügisel, mil ma selle ostsin. Investeerin siin indeksitesse ja aktsiatesse, higipull läigib laubal aga tulemuse teeb kinnisvara ja veel pika puuga. Hindamisaktide tegemine kahele objektile läks kokku 525 eurot.

Kodulaenu võtan samast pangast kus mul juba jooksev laen on. Küsisin LHV-st, Bigbankist ja Swedbankist, kõik pakkusid marginaaliks 1.8% ja seda katseajaga tööl olles. Ainult Holm pank saatis mu katseaja ettekäändel kukele. Meeleheite-pankadest (SEB, Luminor) ma laenu ei küsinud. Kuna tahtsin uue kodu VÕLi sõlmimiseks kohe praegu laenu saada ja tagatisvaraks oleks praegune kodu, siis hüpoteek tuleb kirjutada selle panga nimele, kes uue laenu annab ja sellega kaasnevad pirakad kulud. Bigbank oli paindlikum ja pakkus varianti, et VÕLi sõlmimiseks annavad sama intressiga väikelaenu, siis ei pea tagatisvara hüpoteeki näppima ja asjaõiguslepingu sõlmimise ajaks põimitakse kõik kokku üheks kodulaenuks ja hüpoteek seatakse siis juba ainult uuele kodule. LHV sellist varianti ei pakkunud.

Kuna tingimused olid kõigil pankadel samad, siis jätkasin Swedbankiga, olin halduriga väga rahul ja lõpuks küsis ta komisjonilt mulle sama marginaali, nagu on mu praegusel laenul, 1.72%. Laenulepingu vormistamine oli tasuta. Uue kodu broneerimine maksis 3000 eurot. See, koos kõrvalkuludega, jääb ainsaks summaks, mille omast taskust välja käima pean.

Laen tuleb suur ja VÕLi sõlmimise ajaks maksis pank välja veidi alla 31k. Vana kodu müügi järel on plaanis ka suur sissemakse teha (veidi üle 100k) aga ega mul endal seda raha ei ole, see peab tulema praeguse kodu turuväärtuse tõusust. Naabruses müüdi hiljuti välja hiiglaslik uusarendus, mis asub suure tee ääres ja on superkole ja ilma sisse ehitatud mööblita, seega arvan, et saan mureta palju ilusama, metsaäärse, 2020. aasta arenduse müüdud.

Veebruaris vabanesin muide oma viimastest eraisiku investeeringutest. Mul ei ole enam kaubamaja ega enefit greeni aktsiaid, kui need tagasi ostan, siis ettevõtte alla aga millal ostan, ei tea. Kaubamaja aktsiaid hoidsin 5 aastat käes ja mõtlesin, et enne sõidab teerull minust üle kui neist loobun aga näed.

Dividende tuli. Ettevõttesse tuleb keskmiselt divikaid 30-40 dollarit kuus. Huvitav kui suurt portfelli oleks vaja, et iga kuu 100 dollarit tuleks? Kolm korda suuremat? See oleks aasta lõikes võibolla tehtav aga ma ei raatsi praegu üldse agressiivselt IB-sse raha juurde kühveldada, sest tahan et mul oleks kodu vahetamise ajaks võimalikult suur rahapuhver kogunenud, et mul oleks turvaline olla. Portfelli tahaks ka ehitada, sest tunnen, et seisan kui ainult dividende reinvesteerin aga mis teha. Kolmanda samba makseid ei ole plaanis peatada ja lisan ikka iga kuu 500 euri aga kõik muud investeeringud on enamjaolt praeguseks tõesti hangunud.

Kauplemise maastikul ei olnud mul veebruaris suurt midagi teha, kuu peale oli kokku ainult 6 treidi. Tehingute arv on nii väike, et statistika ei tule enam mahu pealt kokku. Mul oli viis väikest kaotust ja üks, kolm korda suurem, võit. Oleksin saavutanud perfektse tulemuse kui oleks olnud 5 väikest kaotust aga ühe asemel kaks võitu. Igatahes, igav kuu ja kontojääk tõusis marginaalselt.

Hakkasin huvi pärast finantskümnevõistluse tabelit pidama kauplemisstrateegia ja investeerimisstrateegia võrdlemiseks. Ega see vajalik ei ole aga et lihtsalt endal pind tagumikus oleks. Nüüd, kus kõik mu positsioonid on IB kontodel, mitte eri kohtades igal pool pankades ja portaalides laiali, siis saan KOGU oma investeerimistootluse IB-st kergesti kätte.

Varad liiguvad veel õiges suunas, arvestades, et 3.5k lendas pesast välja uue kodu soetamiskuluna aga säästsin ka päris palju ja lõpuks palju vaesemaks ei jäänudki. Tegelt ma säästsin kaugelt oma elu rekordsumma, umbes sellise summa, mis oli 2 aastat tagasi mu netopalk 😀 ulme tegelt mõelda, tulud on kõrgeks aetud ja toiduarved on paigal püsinud ja šopata polnud aega.

Minu jaanuar

• Säästsin 51% sissetulekust
• Dividende laekus 28€
• jaanuari tootlus treidimiskontol 9.4%
• jaanuari tootlus investeerimiskontol 5.4%

Jaanuar oli igasugu saginat täis. Kuu sisse mahtus kaks talvematka (Majakivi-Pikanõmme ja teine Harku metsa), toimus esimene mastermindi kohtumine, st tegutseme nüüd päriselt mastermindi vormis. Siis toimus minu ja Kristeli karjääriarengu õpigruppi kohtumine, kus grupi juhina tegutsen esimest korda aga äratundmist on palju ja mul on hea meel, et saan kellelegi karjääripöörde tegemise ajal olla mõttepartneriks, sest ei ole absoluutselt mingit pointi sellist faasi oma elus üksinda läbida nagu mina läbisin. Toetajaid ja kaasamõtlejaid kipub sel teel olema vähe ning skeptikuid ja pessimiste liiga palju – selline foon ei lase tekkida päriselt headel mõtetel ja lagi, mida sa endale ette mõtled, jääb liiga kauaks liiga madalale. Never ever poleks mina kunagi osanud bioloogina arvata, et võiksin üldse huvitudagi sellistest asjadest, mida ma täna oma tööna teen. Tänaseks usun, et meile kõigile sobib väga palju erinevaid ameteid, me lihtsalt ei ole neist midagi kuulnud ja kui olemegi kuulnud, siis me kardame proovida ja eksida.

Lisaks saime jaanuaris Mariniga linti kaks uut podcasti episoodi ning käisin lõunal Kristi Saarega. Kristiga kohtumisest närib minu hinge paar väikest aga olulist asja, mida ta välja tõi, niiet meie vestlus on jäänud mind kummitama ja mõjutama, mis oligi ju eesmärk. Jaanuaris jätkusid ka uue kodu otsingud ja käisin esimest korda elus järelturul müügis olevat korterit vaatamas. Ehk siis ma viibisin kellegi kodus. Seal juhtus nii, et üürnikku ennast kodus ei viibinud aga tal oli seal kass ja see oli maailma kõige sõbralikum väike ruudukujuline punane kass, kes mängis ja nurrus, aeles ja oli nii armas – ta tegi lõpuks korteri omanikust müügitööd kordades paremini. Ega see korter mind enam lõpuks huvitanudki aga kassi olin nõus ära viima.

Mul on nädalas umbes paar tundi vaba aega ja peamiselt veedan selle kas kinnisvara portaalides ringi kolades või lauamängu mängides. Mängime mehega 7 Wonders Duel’i, mis on mõeldud just kahekesi mängimiseks ja oleme vast mingi paarkend mängu kuu ajaga teinud (https://youtu.be/YW8DW6JAlnU). Siis käisin veel karate Estonian Open’it vaatamas TTÜ spordisaalis ja ise astusin oma klubis ka järgmise sammu edasi ja mulle omistati esimene tumedam vöö.

Esimest korda elus sai jaanuaris esitatud ka ettevõtte aastaaruanne. Minu enda roll oli seal muidugi olematu, sest kõike tegi mu raamatupidaja. Elamuste mõttes on põhimõtteliselt sellega jaanuar kokku võetud 😀 Aga siis on mu soojad naabrid veel investeerimine, treidimine ja üldine rahahügieen. Ma räägin kahest viimasest seekord pikemalt.

Rahahügieen

Kuludega oli jaanuaris nii, et kuna säästumäär oli 51% siis võib öelda, et kontrolli alt midagi ei väljunud. Muide, edaspidi saan ma siin näidata ainult suhtarvusid, sest mul on käerauad peal. Harilikust ferrumist, mitte kuldsed, mida tavaliselt 4-aastase vestimisperioodi jooksul likviidseks teha saab. Igatahes, mu kulud olid ikkagi kuidagi harjumatult kõrged, sest ma ei ostnud ju midagi erilist.

Mitmete aastate järel on naasenud minu eelarvesse selline kulurida nagu “käisin lõunal” mille peale läks jaanuaris õnneks ainult 57 eurot aga ma olen põhimõtteliselt koguaeg selle kuluartikli pärast ärevil, sest seda on raske ohjeldada. Üldiselt, mida rohkem ma kodust töötan, seda vähem on mul raha pärast obsessive-compulssive mõtteid. Suuremaid kulusid tekib kehva planeerimise tõttu mujalgi – näiteks ma ei suutnud minna pikka aega õigel ajal dokumendifotot tegema ja pidin siis lõpuks viimases hädas id-kaarti kiirkorras taotlema (mis tähendas kaks korda suuremat riigilõivu).

Ma tahaksin selleks aastaks panna omale sihi, et kuised kulud jääksid alla mingi kindla piiri aga seda on suht võimatu teha, sest planeerin juba praegu omale uusi kulusid aastasse juurde. Seega pean oma finantsilise rahulolu mujalt saama ja iga kuu mitte vinguma, et nii vähe säästsin jälle.

Ma tegin aga vahepeal ühe hea avastuse säästmise kohta: vastupidiselt levinud arvamusele, et finantsvabaduse saamiseks peab säästma (ja investeerima) pikki aastaid ja sel ajal endale elu lubada ei saa … või äkki oled seda versiooni kuulnud, et “sa raiskad praegu oma parimad aastad ära, sest 60-aastasena ei jaksa ju enam mägedesse ronida”. Pange tähele, et selliseid asju ütlevad ainult need inimesed, kes ise ei investeeri, sest neil puudub ettekujutus kuidas investeerimine su ellu tasakaalu juurde toob ja nad ei näe seega ka, et mitte millestki loobuma ka ei pea. Aga mu avastus on see, et selleks, et rikkaks saada, peab korralikult säästma ainult 3-4 aastat (need säästud peab investeerima ka). Sa ei peagi säästma 20 aastat, ega 10 aastat, vaid tõesti 3-4 aastat.

Kuidas selline loogika töötab:

Eesti keskmine kodumajapidamine säästab 10% oma tuludest (statistikaamet)

Keskmine palk on 1700 x 12 = ca 20 000 aastas

Järelikult keskmiselt säästetakse 2000 eurot aastas

Võttes arvesse maailmaturgude keskmist tootlust, siis investeerides 2000 eurot aastas, koguneb 30-aasta järel ca 200k. 200k on muidu tore aga sellest ei piisa elu lõpuni elamiseks (finantsvabaduseks) ja siit ka see kuulujutt, et rikkaks saamiseks peab pikalt koguma ja piinlema.

Ei pea.

Kujuta ette, et sa teed oma elus olulisi muudatusi kolme suurima kulukategooria (eluase, transport, toit) ohjeldamiseks – rendid või ostad odavama eluaseme, sööd väljas vähem ja vahetad oma uhke auto välja liisinguvaba auto või üldse jalgratta/rongi/bussi vastu. Nii ainult kolmeks aastaks, kauemaks pole vaja. Võibolla leiad natukeseks ajaks isegi väikese lisatulu allika?

Igatahes, sa otsustad ajutiselt hullu moodi säästma hakata. Säästad nagu sõge inimene – ei käi reisimas, ei käi restoranis. Ühe aastaga suudad säästa 20 000 eurot (umbes nagu mina eelmisel aastal). Nii palju raha saab väga kergesti säästa kui sissetulek on alates 40 000 aastas ehk siis umbes kaks keskmist palka aga ma olen veits laristaja, sest ma ehitasin koju kallist sisustust, vaevalt et sa igal aastal kodu sisustad, nii et saab tegelt ka väiksema sissetuleku pealt 20k säästa.

Oluline on nüüd see: kui säästsid enne 2000 eurot aastas ja siis suutsid kuidagimoodi säästa 20 000 eurot aastas – PÕMM!!! sa hoidsid just kokku 10 aastat säästmist.

Selle nimi on säästuplahvatus.

Üks säästuplahvatus annab sulle 1/3 vajaminevast finantsvabaduse summast.

Alljärgnev maatriks näitab, kui palju on väärt 1 investeeritud dollar sinu 60. eluaastaks. Oletame, et ma alustan investeerimisega suhteliselt hilises vanuses – 30 aastasena ja selleks ajaks olen end ka erialaselt nii kaugele vedanud, et suudan teenida peaaegu kaks eesti keskmist palka. Kui eeldada pikajalist inflatsiooniga korrigeeritud turutootlust 7% aastas, siis 30-aastasena investeeritud 1 dollar on 60. eluaastaks väärt 7.61 dollarit.

Seega 20 kilone säästuplahvatus oleks sinu 60ndaks eluaastaks väärt 20 000 x 7.61 = 152 200.

Kui seda plahvatust veel kahel järgneval aastal korrata, tuleb 60ndaks eluaastaks kokku ligi 500k suurune portfell. See summa on juba minu finantsvabaduse summa. Kolm aastat pingutada on nii väike aeg, eriti kui sa oled veel noor. Ülejäänud aastakümneteks võid rihma vabaks lasta ja minna tagasi 10% säästumäära juurde ja sellega rahulikus tempos portfelli nuumamist jätkata aga ega ei pea sedagi, võid kogu palga ka siledaks lasta kui tahad. Keegi ei saa su kallal siis närida, et sa üldse ei ela ja aint koonerdad.

Sa ei pea enam kunagi raha pärast stressama, sest sa tead, et raske osa on sul juba tehtud.

Mõelda jääb siis vaid selle üle, et kui reaalne on 20k aastas säästa. Vastus sõltub sellest kui väga sa finantsvabadust tahad ja mida oled valmis muutma. Ma tean, et minul on küll palgatööst tänaseks totaalselt kõrini ja ma tahan aasta aega lihtsalt puhata ja vabastada oma keha sellest neetud tooli ja laua ahelast.

Mul on hetkel võrdlemisi tagasihoidlikud elamiskulud, transpordi kulusid pole ja söögikulud on rahuldavad. Ma saaksin käesoleval aastal ühe säästuplahvatuse teha küll.

Today is the youngest you’ll ever be. Nii et see on parim aeg alustamiseks.

Mõelda vaid, kui nüüd keegi koolis noortele ka sellest säästuplahvatuse teooriast räägiks. Et nii üldse saab. Füüsikas Suure Paugu teooriat ju õpetatakse, miks siis majandustunnis ei võiks säästuplahvatusest rääkida? Kõik 18-19 aastased teevad tänapäeval juhilube ja unistavad oma esimese auto ostmisest. Aga kui neile öelda, et oota natuke, sest kui sa investeerid 20-aastasena ühe dollari, on see 60 aastasena väärt 15 dollarit…. 20-aastane peab rahalise heaolu kindlustamiseks kokku säästma 20k, mitte nagu meie, vanad peerud, igal aastal 20k.

Jõudsin nüüd päris masendavate mõteteni aga veidi positiivsemate nootide juurde tagasi tulles – et kui ma mõtlen nüüd sellele summale, mis ma jaanuaris säästsin, siis võib öelda küll, et ta on natuke säästuplahvatuse nägu. Tegelikult asub jaanuar 2023 isegi minu säästukuude TOP 3 seas, seega OK.

Treidimine

Jaanuar oli usa börsil tore kuu ja see peegeldus ka minu kauplemisstatistikas, aastane tootlus oli esimese kuu lõpuks juba 9%. Kauplesin jätkuvalt väikeste summadega oma väikesel kontol ja kogusin väikeseid kasumeid. Iga päev oli sisuliselt nagu mingi koriluspäev – mitte just kõige harilikum kuu aga midagi sain taskusse ikka pista:

Jaanuari lõpuks kadusid kõik positsioonid käest, sest uusi setupe ei tulnud jaanauri teisest poolest enam peale ja ma lihtsalt müüsin vastavalt reeglitele oma kätt tühjaks. Kui tootlus on 9% siis sellise kuu järel tead, et piisavalt palju otsuseid sai õigesti tehtud ja tulemus on edukas. Nii kahju, et seda kuud ei saa korrata, teeksin kõik sama moodi aga suurte summadega 😀

Jaanuar oli esimene kuu kui ma teadlikult vältisin kõikide breakoutide kauplemist, sest need sobivad ainult mullimarketi konteksti, mil tequila on pikemat aega väljas olnud ja peolised juba ammu ülemeelikus tujus.

Võib öelda, et ma loobusin breakoutide kauplemisest nagu olen loobunud alkoholi tarbimisest – neil mõlemal on oma õige aeg ja koht, lihtsalt mitte praegu. Treidimise puhul on väga lihtne tuua võrdlusi pahedest loobumisega, sest see tegevus ise ja selle osad on sõltuvust tekitavad ja see hävitab su maatasa kui sa paari olulist reeglit piiri pidamise kohta ei tea. Inimesed räägivad mulle igasuguseid lugusid, üks tuttav avaldas mulle alles hiljuti, et kaotas üleeelmisel aastal kaubeldes oma säästud kümnete tuhandete eurode ulatuses. Säuhti läind.

Ma aeg-ajalt tõesti imestan kuidas mina tuhandeid hakkama pannud ei ole, miks mina ahneks ei lähe, aga samas ei imesta ka. Võibolla on minu poolel õnn aga võibolla saan ma aru riskihaldusest ja statistikast, et kui võimalused on minu vastu, siis nad on päriselt ka minu vastu.

Kui oli hea kuu, siis ei saa tõmmata võrdusmärki, et järelikult oled osav. Mitte päris. Vastupidi võiks see võrdus isegi vist kehtida – et kui börs on kuu aega straight up aga samal ajal läheb swingimine halvasti, siis on selgelt sinu strateegias mingi viga. Aga kui läheb hästi, siis kahjuks ei saa öelda, et oled market wizard. Hästi peab minema päris pikka aega, enne kui tiitlid külge hakkavad.

Nagu igas ametis, tuleb ka kauplemises vilumus pika harjutamise peale. Tore on see, et sel alal on võimalik teha kuiva trenni kui selleks lihtsalt aeg võtta ja kui enam ainult kuivalt ei taha, siis alustada saab väikeste summadega. Kui väikeste summadega ei toimi, ei toimi suurtega ka. Mul aga isiklik areng seisab, sest lihtsalt tundidest jääb puudu.

Kauplemist võiks võtta sisuliselt endale loodud töökohana ehk siis oled väikeettevõtja, kellel on mingisugune võime või eelis teiste ees ja sa suudad seda rahaks keerata. Meil on erinevad anded, tööharjumused ja teadmised – edu saavutamiseks on neid kõiki vaja. Aga sa proovi millessegi tõsiselt süveneda kui samal ajal juba on täiskohaga töö kus oleks ka vaja kõiki oma andeid ja teadmisi päev läbi rakendada. Raske. See kõik on nii tohutult raske. Kui jaanuaris oleks halb börs ka veel olnud, siis võiks siia otsa liita ka meeleheite. Kuidas sellises psühholoogilises seisundis end tööle sundida? See on jube. Kogu 2022 on olnud jube, sest mu väike konto muutus poole väiksemaks kontoks. Kuidas sa endale sellises olukorras sisendad, et tegelikult saad hakkama, ära nüüd loobu?

Eks varsti saame veebruari üle vaadata ja numbritest olenemata uuesti hädaldada.

Jaanuaris oli minu varade väärtus, kodu omakapitali arvesse võtmata, 50 852 eurot. Juhuu, 50k klubi 🙂

2022 kokkuvõte

Detsember

• aktiivne tulu 6463 eur
• passiivne tulu 36.9 eur
• kulud 4796 eur
• säästsin sissetulekust 1704 eur (26%)

Detsembrist meenuvad sellised asjad nagu uuel töökohal alustamine, karate laager, kolm jõulupidu (minu kolleegidega, mehe kolleegidega ja perega). Siis päris palju jutustamist oli ka – Äripäeva podcastis ning minu ja Marini podcastis… Ise ka ei oleks arvanud, et aastat selliste sõnadega lõpetan…who is this person?? Aga lõpuks ei pidanud enam organism sellele stressile vastu ja jäin kuu viimastel päevadel koroonasse. See oli pill pika ilu peale, sest viirus levis nii kontoris kui ka pere jõululauas. Õnneks on haigus kerge kuluga, voodipäevi pole olnud aga töölt ära olen ikka. Nüüd olen ma siis oma elu jooksul kaks korda haiguslehe võtnud – mõlemad korrad samal aastal ja sama haiguse tõttu. Ahjaa, ma jätsin detsembris ühe korteri ka ostmata, kinnisvaraturu muutunud meelsust arvestades jäid antud objekti riskid lihtsalt liiga kõrgeks.

Detsembrisse tuli, ütleks, et esimest korda, inimväärne palk, 6463 eurot. See on tõesti minu absoluutne palgatöö rekord! Sellega saab juba restode ja poodide uksi kulutama minna küll. Kuna minu pere jõulukingitusi omavahel ei teinud, siis kogu raha kulus ainult minu enda peale. Et elada oma olevikku ja ühtteist saatsin ka oma tulevikku. Ostsin natuke elektroonikat, mida järgmised 5-7 aastat siis loodetavasti ostma ei pea ja maksin ära mõne aastamaksu, sest kuutasu kaupa on kallim ja saan nii järgmisel aastal igakuiseid kulusid väiksemana hoida.

Lisasin detsembris portfelli uut raha 1947 eurot. Sellest 1400 eurot läks 3. sambasse, 210 jõudis 2. sambasse, 300 läks ettevõtte portfelli ja ligi 37 eur reinvesteerisin dividende. Kuude kaupa oli investerimismaht selline:

Olin tubli ja sellist tulemust meeldib mulle vaadata. Seekord läks õnneks 3. samba ajastusega kui lisasin detsembris hästi suure osa 6000st eurost saades aasta soodsaimate hindadega diili. Mitte, et see 30-aasta perspektiivis oluline oleks, muidugi.

Tagasivaade aastale

Sarnaselt 2021-aastale võiks öelda, et mõne koha pealt oli 2022 ikka päris keeruline aasta aga kindlasti oli see väga kõva arenguaasta. Olid mõned asjad, mis tekitasid suuremaid ebameeldivusi aga palju asju, mis pakkusid rõõmu. Kui ma peaks välja tooma, mis mind sel aastal kõige rohkem arendas, muutis ja tagant tõukas, siis need olid inimesed, kellega ma tuttavaks sain ja reaalselt läbi käima hakkasin.

Kuni 2022 aasta keskpaigani ajasin ma neid rahaasju siin üksinda koos anonüümsete lugejatega aga siis ühel päeval sain fännikirja Annelilt, kes aga nagu selgus, on Naisinvestorite klubi õpijuht. Sealtkaudu tuli mu ellu veel palju inimesi, kes on õpetanud mulle enesepeegeldamist ja kontseptuaalset mõtlemist raha, karjääri, enesearengu, säästva eluviisi, unistamise, finantsvabaduse ja paljudel muudel teemadel. Mu elus ei olnud enne selliseid inimesi, kellega analüüsida kuidas teadlikult x asjas kasvada, kuidas panna toimima abielu mitmekordse sissetuleku erinevusega paari korral, kuidas teadlikult jagada kooselus unpaid labor, kuidas kortereid osta kord aastas ilma laenuta, miks me ikka veel ainult 7k kuus teenime, mida teha kui portfelli eesmärk (veerand miljonit) ei tulnud sel aastal täis – kas me ikka mõõdame eesmärke õigesti. Samuti on põnev arutada staarinvestorite otsuseid ja ämbreid, grindida üksteise aktsiaoste (a’la milleks sa seda Madara aktsiat ikka omad), elada kaasa ja õppida sellistest probleemidest, mis tekivad investoritel, kes on 10-15 aastat investeerinud – nende portfelli koguneb ikka igasugu hallitavat kraami kui aktiivset kevadpuhastust ei tee. Suur-suur aitäh, et mulle otsa julgete vaadata, minul on teilt kõigilt palju õppida, loodan, et olen suutnud ise midagi tagasi ka anda.

Rahavood

Aasta eesmärk oli tõsta aktiivset tulu 300 euro võrra (kätte laekuv raha), peaaegu ei õnnestunudki kuni ma end päriselt liigutama hakkasin ja oma oskustele täpsema rakenduse leidsin. Huvitav pööre tegelt, sest kunagi aitas IT mul investeerima hakata ja nüüd aitas investeerimine maakleri juurde tööle saada. Siit edasi on siis fondihalduri amet 😀 Aga aktiivset tulu peaks 2023. aasta jooksul igakuiselt kätte laekuma siis 600+ euro võrra rohkem.

Ma vaatan tulude mõttes pikajalist portfelli kauplemise tegevusest eraldi. Passiivse tulu eesmärk oli selleks aastaks 2000 eurot. See ei tulnud napilt täis. Pikaajaline portfell tõi dividende, intresse, renditulu ja müügitulu 1522 eurot, jämedalt teeb see kuu peale siis 126 eurot magades teenitud raha. Järgmiseks aastaks tundub mõistlik uuesti 2000 euro piiri püüda. Aastate kaupa näeb passiivse tulu laekumine selline välja:

Kui passiivse tulu hulka arvestada ka 3. samba maksutagastus ja mõned kauplemistulud, siis on keskmiselt 244 eurot kuus mulle magades taskusse roninud. Seda järgmine joonis näitabki. Unistus oleks, et passiivne tulu asendab kunagi aktiivse tulu aga jooniselt näha, olen sellest unistusest päris kaugel, eksole. See roosa ei pea jõudma nüüd muidugi sama kõrgele kui roheline aga arvestades mu kulusid siis 2k juurde oleks teda vaja kasvatada küll. Uhh, kui palju tööd on veel ees!

Säästmine

Palgatöölisena on säästmine tulude tõstmise kõrval endiselt kõige oluline asi. 2022 aastal lubasin, et püüdlen stabiilsema säästumäära poole ja säästan 50% tuludest. Kui luubiga vaadata siis säästumäär oligi stabiilsem ja kõrgem oli ka aga päris poolt kõigist tuludest oma taskutesse panna ei suutnud. Kui 2021 oli säästumäär 37%, siis 2022 oli 42%. Sellega läheb aasta kordamisele, sest 2020 säästsin samuti 42%.

Aastaga läks netopalgast säästudesse kirja 16 166 eurot ja sellest 15 623 eurot suunasin reaalselt investeeringuteks (aktsiad, võlakirjad ja 3. sammas). See on võrreldes 2021. aastaga väga suur erinevus, sest tookord suutsin investeerida ainult pooled oma säästudest.

2023. aastal on taas oodata regulaarseid sissetulekuid ja ebaregulaarseid väljaminekuid. Küll aga ma pean ütlema, et sissetuleku tõusuga kipub elatustase ka ikka väga kergelt tõusma ja selle takistamiseks tuleb aktiivselt energiat kulutada, tähelepanu suunata ja teadlikult tarbida.

Minu tulud olid 2022 keskmiselt 3261 eurot kuus, 2021 aga 2514 eurot kuus. Kulud olid 2022 keskmiselt 1914 eurot kuus ja 2021 olid 1545 eurot. Seega kui aastaga tõusid kuised tulud keskmiselt 743 euro võrra, siis kulud kasvasid 369 euro võrra ehk kaks korda aeglasemalt. Õnneks üldpilt on hea aga ega ma eriti aru küll ei saa, miks mu kulud nii suured peavad olema, nagu oleks mingi autoomanik.

Portfell

2022. aastaks olin investeerimismahu eesmärgiks seadnud 20 000 eurot aga reaalsuses läks raha tööle 18 101 eurot (selle sees on laekumised ettevõtte IB kontole, 2. ja 3. sambasse, eraisiku aktsiakontole, reinvesteeritud dividendid ja intressid). Vägev värk, see summa oli 2018. aastal veel minu aasta palk (siis ma töötasin ka IT-s). Eks ma püüan meeles pidada, et mida rohkem ma ise ettevõtte dividendiportfelli juurde panen, seda lihtsamaks investeerimine läheb, sest laekuvate dividendide reinvesteerimine on iseeneselik, toimub peaaegu märkamatult ja ei vähenda mu pangakonto saldot.

Ettevõtte portfell on mul puhtalt IB-s ja selle aastane tootlus (MWT) eurodes oli -14.72%. Alljärgneval pildil on minu tootlus sinise joonega ja võrdluseks on toodud roheline indeksi joon, mis näitab, et mis oleks kui. Aga oleksite kohta öeldakse teate küll mida 🙂

2021. aasta lõpus lootsin, et suudan 2022 teha pivoti ka oma kauplemises aga tegelikkuses tegelesin ma sellega nii vähe, et seal mingeid muutusi ei ole tulnud. Uuel aastal võtan selle valdkonna uuesti fookusesse ja sean esimest korda selged eesmärgid.

Kui ma ettevõttega alustasin 2021. aastal, siis oli mul unistus viie aastaga 100k-ni jõuda. 2022 ei aidanud börs üldse kaasa, ma olen 14 700 eur IB portfelli sisse kandnud aga börs haukab koguaeg osa mu rahast ära ja portfelli väärtus on praegu reaalselt vähem kui 12k. Aga ussikest on ka tore vaadata:

Jaanuaris teeb riik piraka sissemakse teise sambasse, päris hea ajastus vähemalt aga sammas oleks tänseks ikka suurem kui makseid ei oleks vahepeal katkestatud. Riigi poolsed maksed olid peatatud ajavahemikus 01.07.2020 – 31.08.2021 ja sel ajal oli minu 2. samba tootlus 27%.

Lisaks sissemaksetele läheb kompenseerimisele ka saamata jäänud tootlus aga tootlust mõõdetakse perioodi 1.07.2020 – 31.12.2022 kohta ja võetakse keskmine kõikidest fondidest. Sel perioodil oli minu samba tootlus 6%.

Minu varade väärtus läks aasta lõpuks lukku, kodu arvesse võtmata, 44 574 euro peal.

Järgmisena on mul plaanis läbi mõelda oma portfellistrateegia ja panna see ka kirja. Mõtlen läbi tegevusplaani, et aastaks 2032 jõuda oma esimese portfelli eesmärgini, milline on mu plaan kasvatada portfelli, milline on portfelli struktuur, millistes summades ma investeerin ja kuhu, kuidas hangin investeeritava raha, kui palju on mul maksimaalselt üksikaktsiaid, millistel turgudel üksikaktsiad asuvad, milline on mu ideaalne meelerahufond, milline on kauplemise roll minu strateegias, millist eesmärki kannavad mu portfellis eri varaklassid ja miks nad on just sellised (kuidas seotud mu elu plaanidega), kuidas kavatsen portfellist elada, kellega plaanin mõtteid vahetada portfellist elamise teemal, jne.

Edukat uut aastat kõigile ja toredat börsiliu jätku!

Minu november

• Tulud
  • palk 2699 eurot
  • dividendid, aktsiate müük 307.40 eurot
• Kulud 1863 eurot
• Säästsin 1144 eurot (38%)

Novembri esimene päev algas veits ärevalt – läksin siis hommikul haiglasse, sest ees ootas väike operatsioon, mida olin juba pool aastat oodanud. See jäi suvel raseduse tõttu ära aga nähtavasti osutus sügisel uuesti vajalikuks. Kes haigla juttu lugeda ei taha, siis see kerigu otse piltideni edasi.

Postitused venivad nii pikaks, vb ma peaksin alustama lingitud sissejuhatusega, igaüks leiab siis ise omale sobiva teema.

Haiglas

Haiglas oli kõige hirmsam ärkamistoas oma korra ootamine. Seal tuli olla voodis pikali ja vaikselt oodata operatsioonisaali viimist. Nägin naist, keda sõidutati (eeldatavasti sarnaselt operatsioonilt) minuga samasse tuppa kosuma. Ta lamas oma voodis peaaegu kõhuli, ei liigutanud end sentimeetritki aga oli narkoosist ärkamas ja küsis õe käest aeglase ja ragiseva häälega kella. Ma olin selleks ajaks juba oma veerand tundi akna kohal rippuvat ajanäitajat vahtinud, sest see oli selles toas kõige dünaamilisem asi, mille peal oma ärevust maha suruda. Teine oli mu tilguti, mille nivoo igava ootamise ajal ikka muudkui alanes ja alanes. Tahtsin kindlasti meelde jätta, mis kell mind ära sõidutatakse aga siis ma ei tulnud veel selle peale, et üldnarkoos põhjustab mälukaotust nende sündmuste osas, mis toimuvad mõni hetk enne magama jäämist. Minust üle toa, täiesti liikumatult pikutav naine paistis seal nagu surnu, arvasin, et tõenäoliselt on tal megasitt olla ja samamoodi läheb ka minuga. Mulle on varem üldnarkoosi tehtud ja mäletan, et neerukauss oli siis ikka kaisus.

Pooletunnise ootamise peale saabus minu kord. Koridoris siblisid ringi haigla töötajad ja kui mind voodiga sõidutati, siis vaatasin, et kuskilt midagi välja ei paistaks, sest ükskord kui ma EMO-s käisin, nägin vanemat naist, keda samasuguses voodis sõidudati aga tema tekk oli ühe ta hiiglasliku rinna pealt ära kadunud. Õnneks olen näinud ka positiivseid näiteid haigla töötajatest, kes patsiendil tekki kohendavad.

Operatsioonilauale tuli mul endal ronida ja kahju, et ma siis pilku üle ruumi ei visanud, sest see oli kindlasti õudne ja seal tundus olevat palju inimesi. Siis topiti mind juhtmeid ja klemme täis ja tädi süstis kaks korda midagi kanüüli sisse, mille peale mul läks enesetunne imelikuks ja vaatasin mööda lage ringi. Mu eesmärk oli püsida ärkvel nii kaua kuni suudan, või kuni kästakse.

Järgmisena kuulsin läbi une: “Karin, Karin, kas te kuulete mind?” Ma olin tagasi ärkamistoas ja kell akende kohal näitas, et möödunud oli täpselt üks tund kui ma viimati tema valget plastmassi nägin. Minust üle toa, selle sama koha peal, kus olin enne mina, igavles järgmine patsient. Pärast rääkisin temaga palatis, ta oli suht ärritunud, sest oli oma korda tund aega oodanud. Ja mina olin tund aega maganud. Mul oli suurepärane enesetunne, tundsin, et pole aasta aega nii hästi välja puhanud, vaatasin ringi siia-sinna, nihelesin juba tõusma ja kui pea eriti kuklasse lükkasin, siis nägin monitorist ka enda hapniku näitu: 100%. Kui ma oleksin enne näinud nii elavat operatsioonijärgset patsienti, nagu ma ise, oleksin palju lootusrikkam olnud.

Olin ärganud külili asendis ja meenus, et mul oli mingi hetk palutud end külili keerata. Ülejäänud mälestused oli narkoos kustutanud. Viimasena mäletan, et olin operatsioonisaalis täiesti ärkvel ja järgmine asi, mida ma tean, on see, et kõik on läbi ja ma ärkasin üles. Ootuspäraselt oli mul kurk õrnalt valus, sest magades pandi ju kõrimask ka. Mulle tundus, et ma kas higistan või jooksen verd ja pistsin käe kontrolliks teki alla. Jah, leidsin ainsa tunnistuse sellest, et minuga on tõesti vahepeal midagi tehtud, sest valu ma ju ei tundnud. Siis viidi palatisse, kästi vetsus käia ja jalutama hakata. Googeldades sain teada, et jalutamine aitab haavadel paraneda. Kaks tundi haigla koridorides jalutamist ja siis lubati mind koju, kus hooldusõe rolli astunud korterikaaslane mu üle nuusutas, sest mul olid igasugused haigla lõhnad küljes (pildil paremal). Kuigi mees jäi ka ülejäänud päevaks koju, siis väiksema hingesugulase suurem huvi minu käekäigu vastu oli sel päeval kindlasti südant soojendav.

Ega ma kaua voodis ei vedelenudki, järgmiseks päevaks oli mul planeeritud kaks tööintervjuud ja ma valmistusin nendeks. Ülejärgmisel päeval oli veel üks intervjuu ja esimese podcasti osa lindistamine, mida me koos Mariniga teeme. Eks see kokkuvõtteks üks kohutav nädal oli aga nagu tüüpiline eestlane, taon endale vastu rinda, sest tulin sellest ju eluga välja.

Podcastist (või peaaegu)

Tööintervjuudel osalemisega olen harjunud regulaarse praktika tõttu, aga podcasti tegemine on ikka omaette valdkond. Millegi pärast on suhtlemine lihtsam kui vestluskaaslase pilt on arvutiekraanil näha aga kohe kui mu enda ja ka tema vaatevälja blokeerib hiiglaslik mikrofon – sisuliselt nägemismeel on halvatud – on väga ebamugav.

Podcasti tegemine on ausalt minu jaoks totaalne eneseületus, selline tunne on, et ma ei ole kaks aastat kellegagi kusagil rääkinud ja nüüd oodatakse minult perfektset esitlust. Kusagilt ilmuvad välja hoopis teistsugused sõnad, mida ma ealeski ei kasuta, suu on muda täis ja ükski keerulisem termin meelde ei tule ja ega polegi mõtet neid välja hääldada, sest aju on parajasti ellujäämisrežiimil ülekoormatud. Midagi sellist tundsin ka siis kui alustasin aktsiatega kauplemist, siis kui tuli teha need päris esimesed tehingud. Adrenaliinitulv röövib igasuguse kaine mõtlemise, mis siis et olen juba aastaid aktsiaid ostnud-müünud aga lihtsalt mitte kunagi kauplemise eesmärgil, mil kehtivad hoopis teistsugused mängureeglid. Nüüdseks teen ma oma ostuotsuseid juba ammu emotsioonitult, tunded tulevad mängu siis kui realiseerimata kasumid muutuvad kolmekohaliseks. Seal minu tööpõld hetkel ongi, piire nihutada nii, et tunded algaks sealt, kus kasumid on neljakohalised.

Perfektselt ei kuku asjad välja mitte kusagil – ei podcastis (ikka after editit teeme kui ma mökutan liiast) ega ka kauplemisel. Minu kauplemine on perfektne kui mu võitude/kaotuste suhe on 30/70 ja ma jään seejuures plussi. Mitteperfektne on see siis kui ma teen vigu (eiran reegleid, ostan vale aktsiat või kui ajan nupud segi ja vajutan buy asemel sell). Vahel vajutangi buy asemel sell ja aktsia liigub kohe minu suunas ja olen kohe plussis. Poleks näpuviga teinud, oleksin kahjumis. Õnneks ma tean, milliseid ämbreid ei maksa kolistada ja vabanen sellisest positsioonist kui olen mõned sekundid seda ilu jälginud 😀 Perfektset podcasti vist olemas ei ole, ei ole selgeid reegleid, mis sõnu võid kasutada kui tõstatub teema x. Huvitav, kas kindla reeglistiku olemasolu tõttu võiks kauplemine hästi sobida autistidele? Me kõik paikneme kusagil selles spektris, kes rohkem, kes vähem, ma võibolla rohkem… Inimesed vahel ütlevad, et olen järsem ja otsekohesem kui (nii väikese ja õrna kehaehitusega naiselt) oodata võiks. Ega seal vahet ei ole, kui ma oleks Kristi Saare, öeldaks ikka sama moodi. Kas keegi on kunagi märganud, et mõnele mehele nii öeldakse? Et kuule, sa ei meeldi mulle, oled nii järsu ütlemisega. Nope! This never happens!

Kulud ja tulud

Finantsvabaduse saavutamiseks on kohustuslik omada ülevaadet oma rahakotis toimuvast. Meeldigu või mitte, säästmine on kõige võimsam tööriist rahaeesmärkide saavutamisel. Kui ei säästa, siis sa ei valmista oma tulevikule ka ühtegi teenet ja pinsipõlve ei tule. Selleks, et saada oma pensionieelsest palgast 70% suurust pensioni, peaks keskmise palga teenija investeerima igal kuul teise või kolmandasse sambasse (või muul viisil) 18% oma sissetulekust. Keskmise palga teenijad on näiteks õpetajad. Kui paljud õpetajad saavad öelda, et investeerivad 18% oma (bruto) sissetulekust? Teine sammas on 2% + 4% ja edasi? Jah, see on nii ühelt kui teiselt poolt vaadates probleem – Eestis on hinnad Euroopa kõrgeimad ja palgad Euroopa väikseimad aga lahenduse peab ju leidma. Peab ju?

Ma ei ole juba paar kuud 50% klubis olnud. Kui küsite, et mis tunne on, siis põhimõtteliselt natuke häbi on.

Kas sa tead kui palju sa eelmisel kuul palka said? Kuidas siis ei tea, ikka tead. Kas tead ka sama täpselt kui palju sa eelmisel kuul kulutasid? Kui sa ei tea, siis kuidas saad väita, et sul on oma rahaasjadest ülevaade olemas? Jah, see nõuab pingutust. Minu kogemus on selline, et sa võid olla slob aga sa võid olla ka pingutav slob. Sel viimasel juhul toimuvad su rahaasjades muutused aga jalad on ikka seinal. Kas sa oled rahul oma progressiga sel aastal?

Mina olin teist kuud järjest mitte eeskujulik, sest novembris saabus šoppamise hooaeg – see on see üks kord aastas kui ma omale riideid ostan. Ehitan üles maatoonides kapselgarderoobi ja kulutasin riiete peale 500 eurot! See oli kahjuks raha, mis jäi kolmandasse sambasse sel kuul panemata aga pole hullu, aitan end detsembris järgi ja teen topeltmakse. Tegelikult pean tegema 1400eurose sissemakse, sest olen sel aastal kolmandasse sambasse lisanud vaid 4600 eurot. Novembris jaotasin raha meie majandusse järgmiselt:

Tulude poolel laekus passiivselt 307.40 eurot. No mis see tähendab, et laekus passiivselt, ajan teile siin kärbseid pähe, kuidas saab selline summa niisama tulla? Sellest 33 eurot olid MAIN ja NNN dividendid ja ülejäänud on tulu aktsiate müügist. Müüsin maha Enefit Greeni aktsiad ja seda mitmel põhjusel: tahan vähendada energiasektori osakaalu oma portfellis (mul on veel üks sama sektori esindaja käes), tahan vähendada balti börsi osakaalu oma portfellis ja soovisin suurendada likviidse raha osakaalu (sellist raha, mida saan ühe päevaga kulutada).

Raha osakaalu suurendamiseks panin novembris müüki ka kõik oma IuteCrediti võlakirjad aga kui avastasin, et keegi neid osta ei taha (ebalikviidne vara), siis suurenes mu soov neist lahti saada veel enamgi. Pidin ootama rohkem kui nädala, et order täies mahus täidetaks (täitus detsembris). See oli minu jaoks piisavalt ebamugav olukord, mistõttu ma enam võlakirju portfelli lisada ei plaani.

Dividendiportfell

Riskitase on meil kõigil erinev – mind ei sega kui instrumendi hind kõigub ajutiselt aga kui ma siledaks minna ei saa, siis see enam ei sobi. Selline piirang jätab mulle peamiseks varaklassiks aktsiad ja ega needki lollikindlad pole, näiteks eelmisel aastal oli perioode kui meemiaktsiaid ei saanud päris igal suvaliselt hetkel osta-müüa aga üldiselt see teema jääb väga kaugeks kui pidada silmas seda, et neisse ma nagunii oma pensionivara ei paiguta. Lisaks on mul vaatlusnimekirjas päevase kauplemismahu filter peal, et ebalikviidsed aktsiad jääks orbiidilt välja. Sest nii nagu balti börsil, on ka usa börsil massiliselt (võibolla enamus) aktsiaid, mis päeva jooksul eriti nagu ei kauplegi. Me lihtsalt ei märka neid, sest ettevõtete arv kokku on hiiglaslik.

Dividendiportfelli YTD tootlus IB-s on -6.6% ehk siis igav nagu pensionipõlveks sobilik. Viskasin sinna raha juurde ka ja ega mujale ei jõudnudki väga midagi, sest ma suutsin enne palga laiaks lüüa ja elasin viimase nädala juba aurude peal. Kokku läks siis novembris uut raha teenima 844 eurot (600 dividendiportfelli, 210 teise sambasse, reinvesteeritud dividende 34 eurot). Jälle uus rekord(madal) number! Hetkeseisuga olen sel aastal portfelli lisanud üle 16k euro.

Kauplemisportfell

Viimased kaks kuud kauplemisportfellis on olnud rasked. Oktoobris andsin ära ühe dollari iga võidetud 60 sendi kohta, sest kuigi võitude arv oli ootuspärane (30% tehingutest) siis võitude absoluutsummad jäid liiga väikeseks. Novembris oli vastupidine mure – keskmine võidusumma oli 5x suurem keskmisest kaotuse summast aga võitude arv jäi liiga väikeseks (17% tehingutest). Novembri teisest poolest olen pikk olnud aga olen seni kõigil juhtudel kaotusi kandnud.

Novembri säravaim trade oli CRM, mida shortisin kuu esimesel päeval ja katsin 4. päeval (pildil). See oli minu viimane kasumlik trade, sest olen pärast seda pikk olnud aga pikk ei tööta. Nii kaua kuni pikk ei tööta, ei tööta ka minu strateegia. Detsembrisse olen lasknud juba 4 kaotust, nüüd on vaja ühte keskmise suurusega võitu, et seda neutraliseerida. Kauplemiskonto on ajaloolises miinuses ja et mitte raha juurde panna, kauplen võimendusega. Kuna kasutada on 4x võimendus, siis on võimalik koguda neli korda rohkem väikeseid kaotuseid. Vaata kui huvitav ämbri võimalus, seda ei olegi veel kolistanud.

Mott on muidugi ääretult maas ja ma proovisin kaks kuud end natuke elustada päevakauplemise abil, oktoobris oli see kahjumlik tegevus aga novembris tulin nulli kui ohtrad teenustasud ka juurde arvestada. Aga kuna ma ei ole eraldi IB kontot päevakauplemise jaoks teinud, siis swing konto võtab selle matsu enda kanda. Päevakauplemine on natuke ikkagi igav, tahaksin samal ajal midagi produktiivsemat teha :D, raamatut lugeda näiteks, selline istumine hakkab pika peale ajudele, tahaksin ikka vabadust, mitte veel rohkem end ekraani taha aheldada.

Kodu arvesse võtmata, oli minu varade väärtus novembris 45 287 eurot ja mu netoväärtus 44 791 eurot ja arvestades, et kuu kulud olid 1863 eurot, siis minu rikkus aastates on 2 (45 287 / 12 x 1863).

Minu oktoober

• Tulud 2813 eurot, sellest:
  • palk 2700 eur
  • dividendid, intressid 113.33 eur
• Kulud 2429 eur
  • Säästsin 384 eur (14%)

Uued sussid

Oktoober võttis mulle endalegi veidi ootamatu pöörde, sest kuidagi viis üks asi teiseni ja kolmas neljandani ja tulemuseks on see, et ma vahetasin töökohta. Nagu näha, siis minu elu tähtsamad sündmused ei ole excelis ette planeeritud ega kalkuleeritud, vaid need juhtuvad põhimõtteliselt lihtsalt selle pärast, et ma olen inimene ja mul on emotsioonid. Aasta alguses lahkus samast ettevõttest mu sõbranna ja ma olen teda terve aasta kadestanud, et tal on nüüd kõik hoopis teistmoodi, samas kui minul on ikka vanamoodi. Umbes nii, et tal on uus jope aga mina kasutan enda omal trukke, sest lukk juba ammu ei tööta. Mu ego tahab muutuseid ja ühel hetkel tuleb teda ka kuulama hakata. Ilmselt mu sisekõne ongi aasta jooksul veidi muutunud, olen rahulolematum, lõhun piire, loon rohkem tutvusi, ütlen välja, mõtlen – mõtlemine on kindlasti kasulik, aga – mõtlen rohkem selle peale, et kuidas mu töö võiks mu elu paremini toetada.

Ma ei vaheta töökohta esimest korda aga huvitav on uuesti kohata seda vana mõtet, et kunagised valikud kipuvad aeguma. Et keskkond, mis kunagi tundus ideaalse kasvulavana, paistab tänaseks lihtsalt ühe kuubikuna, sest me ise vahepeal kasvame, oksad on läinud laiali sinna ja tänna, igasuguseid teadmisi, huvisid ja tuvusi on palju rohkem. Minapilt ja väljavaade oma elule on muutunud – ma ei ole enam see sama inimene, keda kunagi tööle palgati.

Kuidas ma uut töökohta otsisin, on muidugi omaette lugu, see on olnud pikk alateadlik protsess, mis on kestnud kogu aasta, võibolla kauemgi. Reaalsuses kulus tööandja suulisest teavitamisest tööintervjuude läbimiseni ja uue töölepingu sõlmimiseni kaks nädalat.

Olen vist suurema osa aastast mõelnud selle peale, et mida ma PÄRISELT tahan teha (kui tööl käima ei peaks). Seda on aidanud sadadel jalutuskäikudel seedida mu elukaaslane. Pika jalutamise peale hakkasin endale meenutama seitsme aasta tagust vinguvat mina, kes oli tookord jõudnud punkti, kus ilma töökoha vahetuseta enam elu rõõmsates toonides ei eksisteerinud. Siis ma läksin IT-sse ja värvid tulid tagasi. Nüüdset olukorda kirjeldaks umbes sellised dialoogid (ikka ja alati kusagil metsas/rabas/võpsis, kus fantaasia eest vastutaval ajuosal kaas pealt lendab):

“Mis sa arvad kui ma tuleks töölt ära ja ainult treidiks?” Mees: “Kui palju sa peaksid teenima?”

Mõni teine päev võpsis: “Kas sa lubaksid mult töölt ära tulla ja peaksid mind vajadusel üleval (kui mul portfell laiaks elatud), kuni ma treidimisega elamisväärset raha teenima hakkan? Mees: “… . …”

Ta ei ole mulle kunagi öelnud EI! Aga ma ei ole kunagi olnud ka tõsiselt võetav.

Ütleks, et elu on lihtsam kui sa tead, kuhu sa tahad oma aega ja energiat panna. Kaob ära öösiti koduvisiite tegev preili TUNNE, kes hakkab küsimusi esitama ja sunnib järgmist fookuspunkti otsima: “Äkki ma peaks mingit muud tööd tegema? Kas ma ikka käivitasin Windows updeiti? Kas ma teenin liiga vähe? Kuidas juhatuse liikmeks saada? Äkki peaks lisatulu saamiseks ettevõtluse ära proovima, mis siis kui mul läheb tohutult hästi? Andre suhtles 5 aastat tagasi seal koosolekul nii hästi, ta on raudselt varsti juhatuse liige.”

Ma tahan treidida aga nii nagu teiegi, siis viimased aasta aega olen pidanud pulliturgu ootama … ja ootamise ajal on tegelt majanduslikult mõistlik veel tööl käia. Mine tea, võibolla tuleb veel üks aasta oodata.

Palga osas, ma teadsin koguaeg, et turul ollakse valmis natuke rohkem pakkuma aga niisama paigalseisu olen suutnud seni ikka enam-vähem igal aastal vältida. Õnneks ei ole ma niisama ka istunud, teadlik karjääri arendamine ja tehniliste oskuste täiendamine on ilmselt olnud julgustav ka potentsiaalsetele tööandjatele. Võtaksin jutu kokku nii, et kui vaadata tehnilise analüütiku või toote PO positsiooni fin-tech valdkonnas või miskit sarnast, kus koodi kirjutamist ei oodata, siis palga põrand on ilmselt 4k ja lagi on äkki 5k-6k vahel hetkel. Minu uus sissetulek on siin teile järgmisel aastal näha, niiet varuge kannatust ja tulge tagasi 😀

Kuhu ma siis tööle lähen? Tegu siukse ettevõttega, mis pakub maaklerteenust optsioonide ja futuuridega kauplemiseks, klientideks on USA institutsionaalsed investorid ja ettevõtte IT arendus on Tallinnas ning Londonis. See osutus suurepäraseks võimaluseks siduda ära minu IT teadmised selle valdkonna teadmistega ja isikliku huviga. Nii palju kui ma selle ettevõtte tehnoloogiatest tean, siis kõik kuulujutud vastavad tõele – institutsionaalsetel investoritel on tõesti eelis väikeinvestorite ees – neil on parem tarkvara, parem analüüs, parem data, parem info, paremad kontaktid. Kõik on parem.

Kontor asub Rotermannis, Ajamajas, ma polnud seda maja seal õieti kunagi märganudki aga selle maja ukse ees on küll vinge äri ja raha lõhn. Kuna ma ise olen trader ja hakkan oma töö käigus nägema kauplemisinfot ja fondide aruandeid, siis teatud nüansid konfliktide vältimiseks tuli mul enne välja selgitada, et töö ei hakkaks treidimist segama. Optsioone ja futuure ma kaubelda ei tohi, aktsiate osas piiranguid ei ole, küll aga hakatakse minu aruandeid igakuiselt kontrollima.

Kulud ja tulud

Oktoobris olid mul kulud tavalisest kuust tuhat eurot kõrgemad, kuna ma ülevaadet ei omanud kuhu mu raha läks, siis lõin ikka iga sendi kokku ja näitan teile ka ühte mittetäiuslikku kuud. Ostetud sai garderoob ja mitu uut vaipa.

Muide, kulude teemal rääkisime Mariniga natuke põhjalikumalt meie uue podcasti esimeses osas: Räägime rahast podcast: Karin & Marin. Kaks osa saime novembri alguses linti ja kuu lõpus teeme juba uusi juurde. Podcasti tegemine on nii põnev kui ka hirmus kogemus aga kindlasti arendav ja toob ellu uusi seiklusi. Ma lihtsalt püüan olla vähem introvert ja rohkem avatud inimene ja sellepärast olin ka nõus Marini ettepankuga podcasti teha.

Tulude poolelt on rõõmsaid uudiseid, mulle laekus passiivselt 113.33 eurot, millest 88 eurot olid IuteCrediti intressid ja ülejäänud MAIN ja TU dividendid. Ma mäletan küll kui suvel jätsin mõned woldid-boldid tellimata ja uued rannariided šoppamata, ostsin siis hoopis võlakirju kui neid hea hinnaga pakuti. Preemia ongi nüüd käes ja võlakirjad istuvad ka kontol edasi, ootavad järgmist väljamakse kuud.

Dividendiportfellil läheb hästi, vahepeal tuli oktoobri põhi ära kannatada, ma ostsin sel ajal margin laenu eest aktsiaid juurde kuna mul endal polnud raha kuskilt võtta ja see oli muidugi suureks abiks, sest siis tuli kohe järsk karutururalli ja portfelli YTD tootlus on tänaseks -5%. Minu arust on see suurepärane tulemus, see on ju peaaegu nullis – ma olen enda skilliga ikka päris rahul 😀

Oktoobris jäi investeeritud raha hulk natukene väikseks, selle aasta kohta isegi rekordväikseks, raharattasse läks 1023 eurot, millest 3. sambasse läks 600, 2. sambasse 210, LHV eraisiku portfelli 100 ja dividende/intresse reinvesteerisin 113 eurot. Aga pole viga, päris hea tunne on öelda, et investeerisin rekordvähe kui summa on üle 1k.

Mul on eesmärk pandud, et lisan portfelli aasta jooksul juurde 20 000 eurot uut raha. 4700 eurot tuleks veel panna, et see täis saada. Aga kui saan 18k-19k täis on ikka väga hea, siin ei mängi suurt rolli mitu senti puudu jääb, oluline on see, et tõesti nii suur raha on sisse läinud ja ma valisin eesmärgi ka ju täiesti lambist. Järgmine aasta lisan 30k? Neli aastat tagasi oli 20k mu terve aasta palk, nüüd ma investeerin selle raha. Suht ebareaalne ikka kust ma üles roninud olen.

Kodu arvesse võtmata, oli minu varade väärtus septembris 44 970 eurot ja mu netoväärtus 44 404 eurot ja arvestades, et kuu kulud olid 2429 eurot, siis minu rikkus aastates on 1.5 (44 404 / 12 x 2429). Seega kui ma ise 5k juurde panen veel aasta lõpuks, kas siis tuleb ikkagi portfell 50k täis?

Minu september

• tulud 2810 eurot, sellest:
  • palk 2700 eur
  • dividendid 51.84 eur
  • aktsiate müük 57.72 eur
• kulud 1120 eur
• säästsin 1690 eur (60%)

Jumal tänatud, et september ära lõppes, sest mine tea kui kaugele oleksid turud jõudnud veel kukkuda kui kuu oleks edasi kestnud. Oktoober lendas peale toreda karutururalliga ja ma vaatan, et osad on juba eriti positiivselt meelestatud ja räägivad, et põhi oli ära. Mina turu tujusid ennustada ei oska, sest nagu turg korduvalt näidanud on – ta on irratsionaalne. Näiteks reedel tuli teade, et USA tööjõuturg on väga tugev, töötus langes 3.5%-ni ja möödunud kvartalis loodi enim töökohti juurde turismi sektoris. See uudis viis turu reedel masendusse.

Aadrilaskmiseks piisab ükskõik millisest uudisest, halb uudis on ilmselge põhjus languseks ja hea uudisega on nii, et heast uudisest saab tuletada halva uudise. Kui reedel oli uudis, et töötus langeb, siis järelikult võib intressimäärasid edasi tõsta ja see on omakorda piisav argument turu languse jätkamiseks. Et hinnagraafiku järgi trendi määrata, siis ma lihtsalt vaatan ja küsin – kuhu sa tahad minna? SP500, näiteks, TAHAB praegu minna alla.

Uue aktsiapositsiooni võtmisel ei ole investori ega kaupleja eesmärk tabada põhja, vaid eesmärk on kaasa sõita üks lõik ettevõtte elukaarest või hinnaliikumisest. Investoril on see lõik ajaliselt pikem kui kauplejal aga tipu ja põhja tabamise kavatsust ei ole kummalgi. Kui ma tahan kaasa teha hinnarallit, siis ootan ära järgmise kõrgema põhja, mis kinnitaks, et madalam põhi on tõesti juba tehtud. Nii jääb osa suurest hinnaliikumisest kaasa tegemata aga suurem risk raha kaotada jääb samuti võtmata, sest uues sügavas põhjas on hinnaliikumine väga volatiilne, ei saagi aru kummas suunas minema hakatakse ja ei ole teada, kas sellele järgneb veel sügavam põhi või mitte. Seega kõrgemast “orust” on juba palju mõnusam peale hüpata.

Kes praegu arvavad, et põhi oli ära, siis tõenäoliselt on neil selleks omad argumendid aga selles võib olla täiesti kindel, et põhjatraal oli neil sel ajal laeva tekil, kokku pakitud ja ära pandud. Suuna muutus on toimunud siis kui me näeme suuna muutust. Kui praegu oli põhi ära, siis järelikult järgmised “põhjad” peavad olema septembri omast kõrgemad ja põhjatraal pakitakse lahti esimeses kõrgemas “orus”. Seega tähelepanu oleks õigem püüda kõrgema põhja välja hüüdmisega, muidu kipub nagu levima valearusaam, et ostma peab põhjast. Ei pea!

Dividendiportfell

Usinamad lugejad teavad, et ostan absoluutselt iga kuu dividendiaktsiad. Mul on täitsa ükskõik, mida turg teeb, ma ei küsi facebooki gruppides anonüümsetelt nägudelt kinnitusi omaenda hüpoteesidele, et kas praegu on karuturu ralli või on äkki juba päris ralli. Polegi ammu näidanud, kuidas mul selle portfelliga läheb. Läheb nagu ikka – tipud on kõrgemad ja põhjad on madalamad kui laiapõhjalisel indeksfondil ehk siis aktsiainvestor peab kannatama suuremaid kõikumisi kui indeksinvestor, YTD tootlus on tänase seisuga -13%.

Kui enne olid portfellis osade sektorite aktsiad tugevad ja osad päris nõrgad, siis hetkel on mul portu kõikide sektorite aktsiad ühtemoodi natuke nõrgad. Dividende tuli septembris eurodes mõõdetuna 51.84. Dividendimaksed on nii palju kasvanud, et graafikul ei ole aru saadagi, et mul kadus suvel ära igakuine 30-eurone renditulu, mis aasta alguses omas suurimat osakaalu mu passiivses sissetulekus. Sellised väiksed võidud, millest kellelgi aimu pole ja kusagilt välja ka ei paista aga ise tean, et kilpkonn on edasi liikunud.

Veidi põen rahaletargiat, mis väljendub selles, et tahaksin osta kaupsi aktsiaid juurde, sest pole ammu ostnud ja võlakirju tahaks ka natuke juurde, sest praegu on hea hind ja meelerahufondi tahaks nuumata, sest nii on kindlam ja uue paarikilose kauplemiskonto tahaks ka teha, et teistsugust strateegiat katsetada. Aga reaalsuses ma ei täida ühtegi iseendale antud soovitust, koguaeg on raha nagu liiga vähe või on muid segavaid mõtteid liiga palju.

Aktsiatega kauplemine

Kauplemine oli septembris jälle hästi, kuu tootlus +6.06% (eurodes mõõdetuna (!) – dollarites oleks gazillion). Septembris oli 5 väikese kahjumiga trade’i ja üks suure kasumiga trade. See suur kasum tuli TSLA lühikeseks müümisest. Seega, teine kasumis kuu järjest ja mõlemal kuul on kasumid tulnud 90% ulatuses ainult lühikeseks müügist. See on üks asi, mis on minu jaoks täitsa uus (muutsin cash konto margin kontoks) ja teine asi, mida suvest saati teisiti teen, on see, et lisan igasse võitvasse positsiooni jooksvalt juurde ja ühtegi uut positsiooni ei alusta täisriski võttes vaid võtan alati pool või veerand riskist. Sellise taktikaga suretan juba eos maha seda, mis ei tööta aga võimendan jooksvalt seda, mis töötab.

Seda näen oma statistikast ka, et kui ma enne võitsin, siis võitsin üheprotsendise liikumise kohta 7 dollarit ja kui ma kaotasin, siis kaotasin üheprotsendise liikumise kohta samuti 7 dollarit ja kuna iga võidu kohta on mul 3-4 kaotust, siis kokkuvõttes kaotasin raha. Nüüd kahe viimase kuu statistika järgi on endiselt iga võidu kohta 3 või 4 kaotust aga kui ma võidan, siis võidan üheprotsendise liikumise kohta 11 dollarit ja kaotan kaotavates trade’ides sama suure liikumise kohta 5 dollarit. Ehk siis kui gain/loss ratio on 2.2 (11/5) ja batting average on 25%-40% võib pika peale olla tegu juba hobiga, mis on õrnalt positiivse väljundiga. Igatahes sama tempoga ma enam ei kaota.

Väga hea on ka see, et on juba näha, et kui kaotan, siis kaotan 2 dollarit ühe protsendi kohta vähem kui enne, see tuleneb sellest, et stop-loss lööb mind välja poolikust või veerand- või lausa kaheksandikpositsioonist. Praegune volatiilne turg ei ole swing traderile mingi meelakkumine ka, seega turuolukorda arvestades on ikka täitsa ime, et ma olen suutnud oma asja ümber keerata. Kuidas mu täiendatud strateegia siis rahuliku turu ajal veel töötaks?? 🚀🚀🚀 Igatahes, väga raske on kätel istuda, kujuta ette swing traderit, kes teeb kuu jooksul vaid 5 trade’i? 🤯 See on üks väga vaevatud olemisega trader.

Igat aspekti uuest lähenemisest veel paika loksutanud ei ole. Näiteks, juurde lisamise järel, mõnikord proovin nii, et jätan riski sama suureks nagu see oli esialgu (stop-loss liigub järgi) aga mõnikord suurendan riski ehk stop-loss jääb paigale. See sõltub ka sellest kui suur risk alguses võetud sai, kui ainult neljandik siis tunnen end riski suurendades mugavalt. Aga treidimine ei peaks muidugi mugav olema, see point ei ole eriti selles. Mõnikord juurde lisades duubeldan positsiooni, mõnikord lisan ainult natuke juurde. Kui juurde lisamise järel hakkab hind liikuma ebasobivas suunas, siis mõnikord vabanen esmajärjekorras viimati lisatud aktsiatest aga mõnikord vabanen pooltest või üldse kõikidest aktsiatest.

Mõned head kauplejad panevad reeglid väga täpselt paika aga mõned jätavad paindlikuks. Ma ei tea kuidas oleks õige minu jaoks aga niikaua kuni nina on vee peal, olen teinud rohkem õigeid asju ja vähem valesid asju, mis on esialgu kõige olulisem. Ma olen väga kehv trendis istuja, kolm päeva kannatan ära, siis hakkan otsima põhjuseid väljumiseks. Selle külje arendamiseks joonistan omale kõik sellised näited üles, et pärast oleks valus vaadata ja hea õppida. Praegusel whipsaw-turul on tegelikult trendi peal väga hirmus istuda, dollareid on kindlam hoida ja see on tihti ka õigem käik.

Aga siuke kondiväänaja tunne on küll, sest tõusval turul plussi tulla ei suutnud aga langeval turul pigistan kivi seest nektarit välja, pingutus on väga erinev. Minna on igatahes veel kõvasti, nokk on õrnalt üleval ja oktoober on ka hästi alanud.

Pilk rahakotti

Septembris tegin omale lausa eelarve ja vaatasin iga nädal üle kuhu mu kulud lähevad. Olen viis aastat kullipilguga oma tulusid-kulusid-säästumäära jälginud aga tegin korra detailsemalt ka läbi, sest lootsin leida ebaefektiivsusi ja siit midagi õppida. Sisestasin excelisse kõik oma kuu kulud ja lisasin neile mõned atribuudid juurde (kategooria ja tarvilikkus).

Siis tegin pivoti ja vaatan siit, et kuhu raha läks:

Ja millised need mittevajalikud kulutused olid:

September oli erakordselt eeskujulik kuu ja kõik mittevajalikud kulutused olid selleks, et kellegagi koos toredat aega nautida (sõbrannaga, mehega, uute tuttavatega). Isegi kinos ei käinud. Säästumäär oli 60%. Tore on siin teile peaaegu perfektset kuud esitleda 😀

Oktoober tuleb selline nagu juuli, sest ma olen juba kulutanud üle tuhande euro kodusisustuse peale 🙂 Portfelli läks septembris juurde 1362€, sellest 500 panin ettevõtte dividendiaktsiatesse, 600 kolmandasse sambasse, 210 jõudis teise sambasse ja reinvesteeritud dividende oli 51.84€. Natuke jäi sajalisi alles ka, mis ei läinud kuhugi paigutamisele, lihtsalt et ei tekiks õhupuudust.

Superigav onju, kas sa investeerid ka sammastesse, mis siis, et keegi lamboga ei sõida?

Kodu arvesse võtmata, oli minu varade väärtus septembris 42 527 eurot ja mu netoväärtus 41 891 eurot ja arvestades et kuu kulud oli 1120 eurot, siis minu rikkus aastates on 3.1 (41 891 / 12 x 1120). Ei tule sel aastal 50k? Mingi areng on ikka, sest jaanuaris oli mu netoväärtus 33k. Oeh, no üldine suund on vähemalt õige.

Susside sahin ja rahakrabin

Tahaksin töönädala lõpetuseks teiega jagada kahte asja: 1) investeerimine ei ole glamuurne ja 2) kes ei ole veel kunagi näinud minu nägu ega kuulnud minu lugu, siis nüüd on see võimalus, sest Mikroinvestor võttis mu esmaspäeval ette ja ma olen nüüd internetis üleval. Lingi leiad postituse lõpust!

Enne kui vaatama lähete, teen väikse sissejuhatuse mitteglamuurse investeerimise kohta ka. Kaevasin veidi oma igivanades postitustes ja leidsin, et Rahalood blogi peremees on mulle 5 aasta eest kirjutanud ja ennustanud finantsvabadust ja seda lausa 15 aasta raamide sisse. Mõtle, kui julge temast ikka:

Kontrollisin üle, kas 15 aastast on nüüdseks kolmandik käidud ja selgub, et ongi! Minu finantsvabadus algab umbes 450 000 eurose portfelli juures ja praeguse sissetuleku ja säästumäära juures peaks järgmised 10 aastat välja nägema umbes sellised:

Näed, finantsvabaduseni jõuab küll kui oma nurgakeses vaikselt omi asju ajada. Lugesin täna värskest Kristi Saare intervjuu kommentaariumist, et rahvas ikka arvab, et investorid tööl ei käi ja kui kõik muudkui investeerivad, et kes siis tööd rabab ja ettevõtetes asju toodab. Tegelikult ei saaks asi tõest kaugemal ollagi – igal aastal on ikka tunne, et tööd sai tehtud rohkem, tööandja rikastus minu arvelt suuremalt ja üleüldse, mida harjumuspärasemaks muutub investeerimine, seda vähem glamuursem elu tundub.

Teinekord võib jääda mulje, et ainus õige viis investeerida on nii nagu teeb seda Rahakratt või Rahajaak – et oled üleni linnu sitas ja “arendad” kinnisvara. Mina arvan, et kui sulle meeldib su töö, eneseteostust on ja sind tänatakse väärika töötasuga, siis see võibki olla õige tee just sinu jaoks. Ma olen suurepärane näide, kuidas investeerida mitteglamuurselt. Tulude suurendamiseks võid lisaotsi teha aga oluline on ka investeeringute “turul” olemise aeg, et liitintress jõuaks paarikümne aasta jooksul tööle hakata. Jep, vähemalt paarkümmend aastat. Määravaks saab, kas püsivust ikka jagub kogu selle pika perioodi peale. Mida hiljem investeerimist alustad, seda suuremaid summasid sisse tuleb panna aga kokkuvõtteks ikkagi elad oma väikest elu, investeerid regulaarselt ja lõpuks oled minimaalselt finantsvaba aga tõenäoliselt miljonär.

Rääkisin sellest ja kõigest muustki Mikroinvestoriga, absoluutselt mitteglamuurselt, käiseid üles ei käärinud ja maikasid me ka selga ei pannud, aga see-eest rääkisime südamest südamesse.

VAATA JÄRGI SIIT!

Ja kui te küsite, et kus kass on, siis taustal diivani peal seda halli tekki näete? Seal all põõnas kogu intevjuu ja kaamera ette saba jõnksutama seekord ei tulnud. Mul on selle üle vaid hea meel, et tema püha und miski ei seganud.

Kui ühistransport on vaestele, siis miks autoomanikud toiduabis käivad?

Suhtlen igapäevaselt väga erinevate inimestega väga erinevatel elustiili ja rahateemadel ja seekord sain sabast kinni ja jõudsin mõtted kirja panna. Proovin nii ka edaspidi teha ja siin neid teiega jagada. Sel nädalal jäi mulle silma päris mitu ühiskonnakritiilist rahamõtet, mida tahaks mudida või isegi valusalt näpistada.

Bussiga sõidavad vaesed ja immigrandid

Postimehes oli lugu, kus märgiti, et bussiga sõidavad vaesed (tasuta artikkel). Mina vaene ei ole ja autot ei kasuta. Error 404! Juhiload on, aga autota elustiil on teadlik valik, sest bussi ja rongiga sõitmine on Eestis üldjuhul väga mugav ja mõistlik valik. Eelviidatud elu24 ajakirjaniku soperdise näitel prevaleerib Eestis aga endiselt autojõmmi mentaliteet: bussid on täis, järelikult vaesus lokkab.

Kui trammiliin viidi lennujaamani, siis tundus mulle, et suuremad linnad üritasid säästva arengu eesmärkide täitmiseks vähendada autostumist, soodustades inimesi senisest rohkem valima ühistransporti. Eelmisel aastal kirjutas aga ERR, et tasuta transpordi edendamine ei ole seda eesmärki täitnud (tasuta artikkel) ja autosõitude arv ei ole vähenenud.

Bussid ja rongid on viimase 10 aasta jooksul läbi teinud hea arengu – sõit on mugavam, kiirem ning täpsem ja seda enam on ju põhjust pere neljarattaline garaaži jätta. Kahjuks on uute busside ja rongide liinidele lisamine jäänud kiire linnastumise ja immigratsiooni tempole jalgu. Uued rongid tulevad, seda juba teame aga millal mõtleb ajakirjanik uurida, kelle tegemata töö see on kui teenus mingis konkreetses piirkonnas ei vasta nõudlusele? Kas teile ei tundu veider, et kui ühelt poolt loodetakse, et praegu trendiks olev noorte kolimine maale tooks kaasa teadliku ühistranspordiga sõitude arvu kasvu aga teiselt poolt alandame reisijaid, sest bussile ei ole võimalik füüsiliselt mahtuda ja pilkame ka, sest rahva on bussi surunud elukalliduse tõus? Klaustrofoobia ruudus! Artikli pealkiri võiks hoopis olla: “Hõre bussigraafik Lõuna-Eesti liinidel alandab reisijaid ja töötab vastu riigi eesmärgile tõsta ühissõidukite kasutajate hulk veerandini töölkäijatest” aga niimoodi mõeldakse ju ainult kõrgelt arenenud Lääne-Euroopa riikides (sest ega seal vaeseid ju ei ole, või mis?).

Vaesuse kuvandit kardetakse

Auto puudumine on Eestis ikka veel üks vaesuse sümboleid. Mõeldakse, et alles vabanesime pool sajandit väldanud kurjast ikkest kui autoga sõitsid eriloa omandanud priviligeeritud vähesed – aga kui sul ikka nüüd ka veel autot pole, siis sa pead ikka väga vaene olema. Leian, et kui elukalliduse tõus on tõesti sundinud inimese ühistransporti kasutama, siis on ta intelligentne inimene, kes oskab arvutada ja riske hallata (=ei vii oma perekonda tarbimislaenu ikkesse).

Linnapildis hakkab kergelt silma, et keskmist palgataset arvesse võttes sõidetakse meil ulme kallite autodega. Kord oli mul külas tuttav Taanist ja ta ei jõudnud ära imestada, millega meil siin ringi liigeldakse. Taanis on küll veidi karm autopoliitika aga ma olin väga üllatunud kui ta ütles, et ei olnud paljusid meie tänavatel liikuvaid uus mudeleid kunagi varem näinud. Tookord ma talle seda ei öelnud, aga auto on eestlase jaoks staatuse sümbol. Kütuse ostmine käib üle jõu aga nutad ja maksad. Kui päris üle jõu veel ei käi ja lihtsalt ei meeldi, siis ikka nutad ja maksad. Kuna oleme rikkad, siis alternatiivid puuduvad.

Üks kõnekas näide on Tallinna toiduabi saajate seast: toiduabi järel käiakse ka maasturite ja sportautodega (tasuta artikkel). Järgmine väljavõte sellest artiklist iseloomustab mu mõtet eriti hästi:

Ma arvan, et kui Oleg Ossinovski aknast avaneks vaade Toidupanga jaotuskeskuse ette, järeldaks ta ka seal parklas seisvate autode järgi, et näljasurm on eestlasele veel kauge asi. Huvitav, mis peaks juhtuma inimeste peades, et ometi näha, kuidas kalli auto omamine või üldse auto omamine teeb neid vaese(ma)ks ja keskkonnavaenuliku(ma)ks ühiskonnaliikmeks? Ja mis peaks juhtuma Oleg Ossinovski peas, et mõiste “autovasesus” tema jaoks arusaadav oleks?

Iga autost loobumine tuleks disainida sündmuspõhiseks teenuseks ja linnapea peaks isiklikult kõik need inimesed Raekojaplatsil vastu võtma. Seejuures, pere teise auto (see, millest ei loobutud) parkimine Raekojaplatsil on keelatud.

Näeme ühistranspordis!