Detsembri kauplemise statistika

Kasvuaktsiad ei ole detsembris ja jaanuaris eriti kuum kaup olnud, suht jahedad junnid tegelikult aga kurvastada ei ole põhjust, sest neile tasakaaluks olen loonud ju ka verivärske väärtusaktsiate portfelli, mis on turu keskmist eirates teinud iga nädal uusi tippe. Ei saa mina niimoodi, et ostan ainult laiapõhjalist indeksit, tahan ikka ise ka nii kasvuaktsiaid kui väärtusaktsiaid valida. Jaanuari teises pooles läksid kinni viimased detsembris soetatud swing-positsioonid ja nüüd siis on kuu statistika kokku saanud.

Detsembris hoidsin kokku 14 positsiooni, millest võitsid 5 ja kaotasid 9. Win rate oli seega 36%. Keskmine võitev positsioon võitis 8,1% ja keskmine kaotav positsioon kaotas -3,6%. Profit factor, ehk iga kaotatud dollari kohta sain tagasi samuti täpselt 1 dollari. Seega 36%-se võitude sageduse juures oleks olnud vaja keskmise võidu suuruseks vähemalt 12%, et profit factor oleks 2 lähedal aga seda oli detsembris keeruline saavutada. Break-even kuu on kõike arvestades väga hea tulemus.

Kauplesin energia, materjalide ja elektriautode aktsiatega. Parim trade (+20,7%) oli tegelikult üks day trade, mis kaldus täielikult mu swing-kauplemisplaanist kõrvale aga see tõi mulle paari minutiga 100 dollarit kasumit ja ma lihtsalt võtsin selle. Parim swing trade oli F (+8,7%), mida ma hoidsin kolm nädalat ja sulgesin eelmisel nädalal.

Jaanuaris olen jõudnud teha 8 trade’i, ükski pole võitnud ja hetkel olen üleni rahas. Selline näeb välja jaanuari tickerite heat map, Ford siis ainuke silmarõõm. Sektorite ja tickerite suurus näitab proportsionaalset mõju minu kuu tootlusele.

Jaanuaris olen võtnud tavalisest palju väiksemat riski, positsioonide absoluutsuurus on vähemalt poole väiksem ja trade’ide arv tuleb ka kokku väiksem. See on ainuke variant kuidas ma oskan end halva turu eest kaitsta ja seetõttu konto õhku lendamist ei ole ka sel kuul veel oodata.

Mõned rahamõtted

Pika aja peale on mulle kogunenud igasuguseid kogemusi ja emotsioone, mis erinevatel põhjustel pole blogisse mahtunud aga tahaks vahel ikkagi rahajuttu rääkida. Alguses mõtlesin, et lasen niisama auru välja 🚂 ja sülgan tõrva aga kui hakkasin neid teemasid lahti kirjutama, siis ma veits leebusin. Ja siis uuesti vihastasin ja siis leebusin. Noh, vaadake ise.

Te lasete rahal ennast kontrollida aga tegelikult peaksite teie kontrollima oma raha

Alguses ma vaatasin, et mis jama on, et pidevalt on erinevates gruppides näha, kuidas te vaevlete mingite maksude maksmisega. Igal teisel on probleem maksudega ja seda mainitakse toidu ja lastekuludega ühes lauses. Ma olen kuulnud, et olemas on tulumaks, maamaks, käibemaks, sotsiaalmaks, kinnisvaramaks ja ee.. no ega rohkem kohe ei meenugi, et kuidas teil need maksud küll nii igapäevaselt hinge peal on?

Pildilt näha, et üks grupi liige on teinud sama tähelepaneku. Noja, nagu selgub, siis te seate kommunaalkulud, üürimakse, autoliisingu, järelmaksu, lasteaiatasu, telefoniarve ja isegi bussipiletid – kõik ühise nimetaja alla – maksud. Siit õppetund number 1 – maksusid me maksame ainult riigile, aga laenumakseid ja muid makseid tasume kapitalistidele. Te teate, et need on erinevad asjad aga ma noomin ikkagi, sest tegelt ka tuleb neid õigete sõnadega nimetada AGA ma tean, miks te seda ei tee.

Kui kellegagi rääkida ei ole, siis oma nimega avalik kurtmine on täitsa alternatiiv, sest see aitab ka näidata näpuga endast eemale. Rahapuudus ja see, et elad oma sõpradega võrreldes veidi kehvemini, tekitab tunde, et mistahes elamiskulu on sinu suhtes ülekohtune. Vb on sul võrreldes sõpradega sarnased kulud aga see on sinu suhtes ikkagi ebaaus, sest sul on ju väiksem palk. Oma kulud on vihkamiseks ja seepärast on neid hea anonümiseerida maksudeks, sest need on paratamatud ja takistavad parema elu elamist. Ma arvasin ka nii ja kurtsin kõigile, et minu rahapuuduses on süüdi ihne ülemus, alarahastatud sektor ja astmeline tulumaks. Seda senikaua kuni võtsin julguse kokku ja lahkusin töölt, teadmata, millisest sektorist leian järgmise koha ja kas mu senine pikk haridustee uues töökohas üldse vajalikuks osutub. Ma olin 31-aastane ja alustasin nullist nagu üks 22-aastane.

Sel hetkel kui sa ei ole karjääripöörde veel lõplikult ära otsustanud, tundub see ebapraktilise otsusena, sest uues sektoris on ametit õppides esimese aasta palk veelgi väiksem kui praegu ja kahju on nullida just viimaste aastate pingutusi, eriti kui töö ise on tegelt tore. Aga mina vaatasin kohe kaugele tulevikku – kuidas näeb mu karjäär välja kui jään samale redelile edasi hustlima – ja mulle mitte üks teps ei meeldinud see, mida ma nägin. Mul ei olnud ühtegi kolleegi, keda oleksin imetlenud, kelle oskusi oleksin tahtnud omada ja kelle palka oleksin tahtnud teenida. Mitte ühtegi.

Saatsin 11 aastat ülikooli haridust veega alla kui sain kahe kuu pärast töökoha hoopis IT valdkonnas, kuhu mind palgati suhtlemisoskuse, uudishimu ja heade tööharjumuste tõttu. Need oskused kujunevad välja igal ühel, kel vanust üle 30, kes on käinud kusagil tööl ja kusagil koolis. Sellised eelised ühe 22-aastase ees elukogemusega ikkagi tekivad ja tööandjad otsivad selliseid inimesi, sest 22-aastastest informaatikutest ei ole võimalik ühtegi tiimi üles ehitada – IT tiimid koosnevad igal pool endistest sekretäridest, mehaanikutest, tõlkijatest, ametnikest, õpetajatest jpt.

Kui nüüd maksude juurde tagasi tulla, siis varsti on muidugi riigilt oodata uut sahker-mahker maksu, mis kataks elektriarvete kompenseerimise. Näiteks viimane kaval maks oli eelmisel aastal rakendunud “II samba lüps”, mis ilmselt veidi leevendas kroonilist hapnikupuudust riigi rahakotis, mida covidi ajal on eskaleerinud toetusmeetmed ettevõtetele.

Ma pole oma ema käest küsinudki, kas tal raha II sambas veel üldse alles on, loodan et on, kuna ta isegi teab, mis asi on aktsia ja ükskord ta üllatas mind isegi sellega, et ta teab, mis hinnavahemikus tema töökoha aktsiad enne suurt majanduslangust (2007-2008) kauplesid. Aga mõned on mu tutvusringkonnas nüüd ikka tunnistanud ka, et võtsid pensionirahad välja, et osta kodu uusarendusse. Eks see näitab seda, et teisi varasid selleks ei ole ja usutakse, et kodu hinnatõus ületab tulevikus pensionisammaste oma. II sammas on keeruline ja ma ei saa sellest tootest ise ka aru aga peale III samba ei tea ma küll ühtegi teist kohta kust garanteeritult 20%+ aastatootlust saab.

Mul on nii hea meel, et otsustasin 5 aasta eest ise hakata oma raha juhtima ja kannatasin ära ka aastase õpiperioodi kui mu sissetulek oli varasemast veidi väiksem. Olin tubli ja üks aasta hiljem sain juba 50% rohkem kui eelmises töökohas. Lisaks sattusin uues kohas investeerimisest huvitatud inimeste punti ja alustasin varsti oma esimeste investeeringute juhtimisega. Täna oleks minu brutopalk selles vanas töökohas alla 2K ja esimese investeeringuni oleksin jõudnud ilmselt praegu. Kuidas ma seda tean? Ma suhtlen oma endiste kolleegidega ja nad jõudsid oma investeerimisjuttudega hiljuti minuni. Sel aastal plaanin end ehtida igasuguste sertidega ja jõuda 4K palgani.

Viimasel ajal käib instas ja fb-s jälle usin exceldamine, et kuidas see kulude ja tulude planeerimine ja tšekkide üles kirjutamine ikka käib ja ma vaatan, et te maksate 80€ selle eest, et keegi juhendaks, kuidas ületada exceliga kohtumise hirm. Ja siis jätate tagasisidesse, et “enne koolitust ma arvasin, et mul on toidukulud kontrolli alt väljunud aga nüüd avastasin, et kurja juur peitub hoopis emotsiooniostudes”. Kuulge, mõelge nüüd natuke ka, mida ja mille peale te kulutate.

Te maksate end oimetuks, et leida jõudu üheks õhtuks koos mentoriga excelisse vaadata aga ma ütlen, et te ei pea maksma ühtegi eurot kui te olete päriselt motiveeritud oma elu muutma ja oma raha juhtima. Kui raha on jälle kaubamajadesse laiali veetud, elutoas kumab uus hiiglaslik telekas (vana telku on nüüd magamistoas) ning väikelaen tundub olevat hea mõte suvise Küprose reisi rahastamiseks, siis sa oled vasem kui sündides ja selle üle on aeg mõtlema hakata. Aeg on aru saada põhimõttest, et säästmine kasvatab jõukust. Ma panen selle peatüki lõppu raha gameplani kirja ja täpsemaks info leidmiseks oskate juba ise edasi googeldada. Kui sa suudad facebookis oma tuttava tuttava järel luurata ja tema üleeelmise pruudi oma kunagise pinginaabri pulmafotolt välja nuhkida, siis oskad ka googledada “eelarve + exceli tabel” ja sa ei pea selle eest ühegi rahaguru elektriarveid kinni maksma 😵

Aga te ei tee seda, te ei googelda. Teate, miks? Sest isiklik rahandus on 80% käitumine ja 20% teadmised. Sellepärast ongi rahaga nii raske. See nõuab reaalset sammu. Teadmistel on siin nii väike roll täita, et need ei ole esialgu üldse olulisedki. Tulemused tulevad käitumisest ja esimesed sammud toovad eriti suuri tulemusi.

Raha gameplan:

  • kasuta eelarveid kui sa ei saa aru, kuhu ja millele raha kulub (vihje: googelda exceli tabeleid)
  • vabane võlgadest kõikide laenuandjate juures, kellel on tornmajad ja ilusam mööbel kui sul kodus
  • kuluta vähem kui sa teenid – sul on näpud põhjas senikaua kuni hakkad säästma (naisinvestorite grupis on mustmiljon säästunippi, otsi sõnaga “säästmine”)
  • investeeri säästud (otsi naisinvestorite grupist “kuidas alustada” ja ka su pensiosammaste küsimused saavad vastatud)
  • anneta (kui leitakse jälle mõni koeravabrik või rõdult alla visatud kiisud)

Minu meelest on facebooki naisinvestorite grupis nii palju head materjali, alati ja ainult konstruktiivsed soovitused, parim grupp ever, leiad sealt kogu informatsiooni, mida vaja on ja 1000x rohkemgi. Rahagurud ei räägi midagi uut, ikka neid samu asju – eelarvesta, säästa, investeeri indeksitesse. Probleem on lihtsalt selles, et kui 1000 inimest seda siin loeb, siis neist ainult 2 hakkab tegutsema. Kas sina oled üks kahest või üks tuhandest?

Ma olin ükskord arvet avades rõõmus

Üks teine lugu on mul ka. Te juba teate, et mulle ei meeldi kaubanduskeskustes ega e-poodides kulutada ja ma olen võibolla isegi ekstreemne näide, sest ma rotin isegi Netflix-i subscriptionit sõbralt. Ma olen Max Koonrilt lihtsalt midagi õppinud. Samas Spotify eest maksan ikka ise (1,85€ kuus) ja mõned kallimad kuised subscriptionid on mul veel. Aga aktsiatega kauplemiseks, et näha hindasid reaalajas, on vajalik market data subscription. Eraisikule on IB market data väga odav, USA börsidel kauplemiseks on tasu paar taala kuus. Aga ettevõttele on hinnakiri absurdne, minu vajadustest lähtuvalt oleks tulnud maksta 100 dollarit kuus. Küsisin customer supportilt järgi, et kuulge ma olen non-pro, miks mulle kehtib pro hinnakiri ja siis vastati, et kõiki juriidilisi isikuid koheldakse pro hinnakirja jägi. Tundsin, et mulle on tünga tehtud.

Liitusin selle peale hoopis Stockchartsi real-time data plani-iga, kuise tasuga 9,95 usd. Kui nad mulle arve saatsid, siis ma pm pakatasin rõõmust – haruldane juhus, millal enne on üks arve nii meeldiv olnud – kuna ma subscribisin alles kuskil kuu teises pooles, siis lahutati fikseeritud kuutasust 9,95 juba möödunud päevade osa maha ja esimene arve oli 2/3 väiksem. Seda arvestust oli tehtega näidatud ja minu meelest oli see nii armas kogemus – suur musi nende PO-le, vaata, kui nunnu ⬇️

Nüüd on IB minu jaoks lihtsalt üks kast, kuhu ordereid sisestada ja kus aruandeid vaatamas käia, kõik muu – graafikud, skännerid, analüüs, data – saan kätte Stockcharts-ist ja see on ilus.

Üks video lõpetuseks, sest kui blogist ära minna, siis ikka kasulikku teed pidi. Minu meelest kõige motiveerivam ja ausam ülevaade säästmise mõjuvõimust on SELLES VIDEOS siin (avaneb uues tab-is).

2021 kokkuvõte

Detsember

  • palka laekus 2700 €
  • dividendid/intressid/muu 51,94 €
  • kulud 1479 €
  • säästsin sissetulekust 1300€ (47%)

Seekordses aastapostituses annan oma parima, et teid šokeerida ja nagu ikka – totaalse veidrikuna paista. Pakun laia valikut teemasid, mis selle blogi populaarseks on teinud. Sel korral siis himur pilk rahakotti, aasta eesmärkide täitmine, rahavood ja sotsiaalne isoleeritus.

Detsembris oli nii palju kulusid, mida harilikult ei ole ja ma loodan, et see ei ole uus normaalsus. Meie juures toimus nii jõulupidu kui uue aasta vastuvõtt ja toiduarve oli meil kahepeale seetõttu ca 800€. Mööbli eest maksin 150€, erahaiglasse 130€ ja igasugust apteegikaupa oli ka soti eest. Säästetud rahast 700€ läks ettevõttesse ja 600€ III sambasse.

2022. aastal püüdlen stabiilsema säästumäära poole. Kogu selle osa rahast, mis jõuab 50% jooneni, ma tahan investeerida aga kogu selle osa, mis jääb 50%-st kõrgemale, panen suuremate väljaminekute jaoks kõrvale. Kuna meil on plaanis uuel aastal Ameerikasse reisile minna, siis koguda tuleb nii või naa. Lisaks tahaks õppelaenust lahti saada ja uus meelerahu tuleb koguda. Soove on nii palju aga teostamisele jõuab neist vaid osa.

Tagasivaade aastale

Võiks öelda, et mõne koha pealt oli ikka päris keeruline aasta, nii isiklikus elus kui tööelus aga kindlasti oli see väga kõva arenguaasta. Oli kolm asja, mis tekitas suuremaid ebameeldivusi ja umbes tuhat asja, mis pakkusid rõõmu.

Negatiivsete asjade poole pealt nii palju, et ühe liiklusõnnetuse tõttu nõuti minult sel suvel tuhandeid eurosid sisse. Võtsin juristi appi ja vormistasime vastaspoolega kokkuleppe, mis võiks mind tulevikus natukene kaitsta kui see dokument peakski ühel päeval kohtuniku kätte sattuma. Maksin 3000 eurot valuraha, mis oli hea hinnaalandusega saadud.

Teine jube sündmus oli elukaaslase terviserike, mis viis ta nädalaks haiglasse. Sellest ma kirjutasin augusti postituses ja oleme pärast seda lihtsalt eluga (natuke ettevaatlikumalt) edasi läinud.

Kolmas ja suurim nõme asi juhtus selline, et kuna järelkasvu sel aastal meie kolmeliikmelisse perre ei tulnud, siis põhimõtteliselt sellega seotult saatsin korstnasse pikaaegsed suhted inimestega, keda ma pidasin oma sõpradeks. On läinud nii, et ahjusaia võrrandit me pole veel ära lahendanud aga loodetavasti toob 2022 natukenegi selgust. Otsisin sobivat arsti ja sattusin ühe podcasti peale, kus rääkis viljatusest üks noor günekoloog/viljatusravi eriarst ja jäin esimesel kohtumisel temaga kohe rahule. Aga mul on õnnestunud lasteaiast saati selliste idikatest nahhaalidega, keda ma olen nimetanud oma sõpradeks, üles kasvada, kes igal kohtumisel küsivad “Aga millal sa siis lapsi hakkad tegema? Kas sa ei arva, et sul ei ole meiega enam ühiseid teemasid, sest sul [ainukesena] ei ole lapsi?” See on ikka juba kõrgema klassi kiusamine ja mind piinati nii iga kord ja igal pool – reisil, muuseumis, niisama külas. Iga kord kui see jälle juhtus, siis mees ütles, et päris sõbrad ei ole sellised. Olen alati mitu päeva enne nendega kohtumist pinges ja närvis, et kas nad küsivad jälle seda sama asja ja muidugi küsivad. Ühe suurema kiusamise järel ma lõpuks plahvatasin.

See oli selline implosion, mitte explosion, vaikne ja vaevumärgatav. Järgmisel hommikul teatasin neile, et me ei saagi lapsi ja ma ei soovi oma tervislikku seisundit lähemalt arutada. Nagu kaader filmist, ei kõla päriseluliselt eks? Seejärel pidin päev otsa messengeris iga ühe vabandusi lugema, nagu mul midagi muud oma pühapäevaga teha polnuks – nad nimetasid seda “läbielamiseks” ja “üleelamiseks”. Kuna ma olin niivõrd viisakas, siis oli neil sedavõrd sitt olla aga ma ei otsi kaastunnet ja seetõttu ma ei vasta ühelegi avaldusele. Tänaseks on kadunud igasugune soov ennast nende inimestega siduda aga ma lihtsalt jään sedasi üksi. Mulle jäävad mehe sõbrad, aga meeste sõpradega on teadagi nii, et nad on su elus ainult nii kaua kui su meeski. Kui lahutame, siis ei ole ka enam mehe sõpru. Aga jah, ma ei tuleks ealeski selle peale, et kedagi mõnitada selle eest, et ta ei vasta ühiskondlikule “normile”. Võiks ju mille iganes kallal võtta – miks sa ei teeni vähemalt eesti keskmist palka, ise juba nii vana? Aga 2022 loodetavasti näitab, mis saab edasi. Sama teemat on lahanud Blondcasti Kati, vaata seal episoodi 18.

Ei ole see elu nii lill midagi, vaevalt, et keegi minu kingades olla tahaks, ühelt poolt on nagu antud aga teiselt poolt on ka ära võetud.

Häid asju juhtus muidugi ka. Näiteks, ma leidsin esimese uue sõbra omale 😀 Uus töö on mul ka, tegin taaskord karjääri pivoti ja õppisin samas valdkonnas ümber teistsuguse ameti peale. Viie aastaga hakkas vana töö ennast ammendama ja seisma ei saa ju jääda, ikka nügin end mugavustsoonist välja. Päris raske on olnud, iga päev on fake it til’ you make it ja tuleb leida aega, et vastuseid otsida ja paanitseda ja hirmust väriseda ja mehele kurta, et ma olen ebaefektiivne ja nii hirmus ja nii raske on. Ma olen sellepärast ka kõvasti närvilisem, lühema sütikuga ja hallim. Liigne stress ei ole vist eelmise teema kontekstis eriti hea aga vähemalt mu töö tunneb (enamasti) kella.

Tore oli ka see, et möödunud aasta üldse lõpuks möödus, sest nüüd on veel üks aasta tarkust õlgadel, et ikkagi kauplemises läbi lüüa. See on mu kõrgem eesmärk. See on mu siht ja kinnisidee. Kauplemine on veel raskem kui palgatöö aga võrreldes palgatööga ma panustan sellesse ka vähem aega. Siiski oleks tore kui 2022 tuleks kauplemises ka pivot. Mul on enda arust kõik eeldused olemas, et (miljon) tuleks aga praegu pole ikka veel stardipakult minema saanud. Ma austan oma stoppe, tean, milline peab välja nägema eduka kauplemise statistika (vt minu igakuist statistikat Kauplemise lehel), tean, et pean ootama ära õige turukonteksti, tean, et pean olema sees õigetes sektorites. Aga tulemus on ikka ümmargune 0. Konto ei hävi ega kasva. Fun.

Rahavood

2021 investeerisin rekordilise summa uut raha. Eesmärgiks oli börsile saata 5000€ ja tegelikult saatsin 5882€ ja kui reinvesteeritud dividendid ka juurde arvestada siis 6139€. Enamus sellest on III sammas, mis terve aasta minu eest tööl käis. Samba tootluse peab käsitsi ise arvutama ja minu excel näitab, et XIRR on 27%. Sa saad Pensionikeskusest oma sissemakseid vaadata ja nende järgi oma tootluse välja arvutada. Järgmisel aastal tahan saata börsile juba 20 000 eurot uut raha (k.a. reinvesteeritud tulu). Olgu öeldud, et mu aastane palgatulu on hetkese netopalga pealt 32k, seega pinget hakkavad pakkuma mu kaks ajurakku ja ilmselt ka püksivöö.

Passiivne sissetulek oli 2021 aastal 399€ (roheline tulp graafikul), eesmärk oli millegi pärast 2000€, kes selle lae nii kõrgeks pani, ei tea tõesti. Aga järgmiseks aastaks sobib see sama 2000€ juba paremini ja olgu öeldud, et III samba tulumaksutagastus on ka passiivne sissetulek, oma viga kui sa seda sammast seksikana ei näe. Hea on tõdeda, et vabanesin ebaefektiivsetest positsioonidest nagu Tallink ja Silvano, esimesega võtsin 620€ kahjumit ja teisega 161€ kahjumit. Kevadel viskasin portfellist välja Merko, millega skoorisin ligi 1000€ kasumit ja nüüd tagantjärgi on näha, et aktsia hind on ülejäänud aasta lihtsalt paigal tammunud. Kauplemine on mulle õpetanud, et aktsiatesse armuda ei ole mõtet ja ma julgen neist vajadusel vabaneda. Minust ei kasva bagholder. Natuke kauplesin edukalt ka erinevate balti börsi pankadega, mis sel aastal suures hoos olid. USA aktsiatega kaotasin aasta jooksul ca 300€ ja nii olengi kokkuvõttes ikkagi mõned sajad eurod miinusesse jäänud (kollane tulp graafikul).

Balti börsi aktsiatest on mul vaid kaks positsiooni alles – Kaubamaja ja Enefit Green. Mõlema jaoks on praegu majandus soodne ja nad suudavad oma sektoris ilusat müüki teha. Loodetavasti kujuneb Enefit kenaks dividendiaktsiaks, sellepärast ma ta üldse ipo-l märkisin. Kaubamaja olen aasta jooksul koguaeg juurde noppinud. Mul on eraisiku kontol ka kolm USA dividendiaktsiat ja kui neist dividend laekub, siis konverteerin eurodeks ja nopin Kaubamaja, sest USA aktsiaid ma enam eraisikuna ei soeta ja võimalik, et vabanen ka neist kolmest, et portfelli arvestus oleks lihtsam ja tunne puhtam.

Palgatõusu sain 9%. Eesmärk oli juurde saada 200€, tegelikkuses sain 236€ aga absoluutnumbrites võrrelduna sain raha sama palju kätte kui eelmisel aastal. Jaanuaris ja veebruaris ma alles nuputasin, mis mu järgmine unistuste töö võiks olla ja võtsin selle jaoks aja täiesti maha ja sissetulek oli madalam.

Säästsin sel aastal 38% kõikidest oma sissetulekutest, mis on natuke vähem kui eelmisel aastal. Järgmiseks aastaks sean uuesti sama eesmärgi – tahan säästa 50% oma tuludest. Elu läheb aasta-aastalt ikka kallimaks, 2019 kulutasin keskmiselt 1310€ kuus, 2020 juba 1407€ ja 2021 lausa 1544€. Seega aastaga suurenesid kulud 9%. Aasta jooksul läks säästudesse kirja 11 673€ ja paistab, et ainult poole sellest investeerisin, ülejäänu eest sisustasin kodu ja maksin valurahaks.

Eraisiku investeerimisportfellis on LHV investeerimiskonto ja III sammas.

Ettevõtte portfell koosneb kahest strateegiast – dividendiaktsiad ja kasvuaktsiad. Kumbki asub eri IB kontol. Strateegiad on erinevad kui öö ja päev ja tulemused saavad ka olema väga erinevad. Kasvuaktsiate kontole ma raha juurde ei lisa, see peab seal kasvama orgaaniliselt minu aktiivse tegevuse tulemusena. Dividendiaktsiate kontole lisan iga kuu raha juurde nii kuidas pumbata jaksan. See on ikka üks väga põnev eksperiment! Ise arvan, et kasvuaktsiate strateegia (ehk siis minu “osav” kauplemine) on tulevikus viljakam aga hetkel on positiivse numbriga tootlust ette näidata vaid dividendistrateegialt.

Dividendistrateegia alates oktoobrist, võrrelduna koos laiapõhjalise indeksfondiga (VWRL):

Kasvuaktsiate strateegia näitab jubedamat pilti, periood on ka teve kuu jagu lühem kuna sellele kontole kolimine võttis kauem aega. Positiivne on aga see, et ma ei hoia käes ühtegi virelevat positsiooni, kõik viskan välja, mis kohe teenima ei hakka.

Siin on üks heat map, mis näitab, millised aktsiad selle sinise kõvera taga on, ehk siis millega ma aasta lõpus kaubelnud olen. Hetkel hoian käes KZR, FCX, F, U ja CALX.

Olen ettevõttele seadnud sihi 5 aastaga kahe konto summana vähemalt 100K-ni jõuda, lihtsalt et oleks silme ees ja meeles, et kasv on oluline, muidu ma jäängi siin igavesti paari tuhandese portfelliga tõmblema.

Minu varad kasvasid detsembris 2317€ võrra ja netoväärtus jõudis 32 484€. Kui mu igakuised kulud oleksid sellised nagu detsembris olid, siis saaksin olemasolevatest varadest elada 1,83 aastat.

Kõiki minu vanu ja uusi eesmärke saad vaadata blogi Eesmärkide lehelt.

Mis asju ma endale ostaksin kui 50% klubisse kuulumine ei oleks minu jaoks oluline

Nagu öeldakse, siis kaks asja siin maailmas on kindlad. Mitte surm ja maksud, sest mõlemast on juba võimalik mööda hiilida (allikas: Rahakratt) aga kindel on see, et jaanuaris algavad kõikides kaubamajades jälle sooduskampaaniad tudišh-piiks-ja-tšahh ja teine asi, mis on päris kindel, on see, et ma ei kavatse sellest järjekordselt osa võtta. Ma ei lähe poodi, see on selge, aga päris stoilise rahuga ma seda siin ei väida ka, sest ma olen lihtsalt naine ja mul on tegelt nii palju asju, mida ma VAJAN ja mida ma TAHAN. Ja õudne on see, et need tunduvad juba tõesti sellised hädapärased asjad, et kui veel aasta eest ma isegi ei mõelnud üle ühe korra ja läksin ostsin lihtsalt ära, siis praegu keeran iga päev kruvile ühe keeru juurde, et mu sõltlasest aju vastu peaks ja kõiki tahtmisi edasi lükkaks. Kas teil on ka nii, et aju mangub ühest otsast, et “tegelt on ikka vaja ja mõtle kui mõnus kui lõpuks on olemas” ja teiselt poolt taod päheõpitud mantrat “küll jõuab osta, teeme praegu veel ühe III samba sissemakse”. Delayed gratification, ohh, damn… kui raske. Faking raske.

Mõtlesin, et blogi võiks mind sellest piinlikust olukorrast välja aidata kui panen siia kirja, mida kõike ma jaanuaris ostaks, kui hülgaksin üheks kuuks oma rahalised eesmärgid ja põhimõtted. Kirjutamine on mind ennegi aidanud, mine tea, võibolla lähevad VAJAN ja TAHAN lihtsalt ära, nii nagu pärast jõulutaadi külaskäiku haihtuvad päkapikud eelmise aasta annaali. Kui eeldada, et minu kuised elamiskulud on 1200€, mis on selline keskmine number aga nii nagu keegi ei saa keskmist palka, pole mul olnud ka 1200 eurost kuud, on olnud 1300, 1100, 1000, 1400 aga see selleks ja kulutamiseks jääks jaanuaris sel juhul 1500€, siis oleks kogu palk laiaks löödud. Mida ma ostaksin 1500€ eest?

1 TAHAN ja VAJAN

Esimesena satuksin Timberlandi saapaleti ette ja uuriksin, kas sealt mõni iludus silma hakkab. Mul ühed Riekerid on aga need on vooderdatud lambavillaga ja seetõttu ei saa neid kanda kui ilm on soojem kui -20°C. Parema puudumisel kannan praegu ilmast ja aastaajast sõltumata matkasaapaid, sest need on veekindlad, lumekindlad, külmakindlad, kuumakindlad, libisemiskindlad, reisikindlad ja lagunemiskindlad. Aga kui vahel harva tööle või pubisse lähen, siis tahaks, et oleks midagi ilusamat kindlat jalas. Ja kui ma nüüd Sportlandi lehele vaatama läksin, siis selgub, et seal ongi olemas täpselt selline nunnu paar, mida oleksin nõus jala otsa tõmbama, mitte liiga maskuliinsed ja mitte liiga paadid, 143€ eest saab kätte.

Pekki küll, need on kohe päris kenad ja isegi Kristiines saadaval. Kannaksin neid mingi 9 kuud aastas, ma luban. Põhjused, miks ma ei peaks neid ostma? Väga palju kuskil linna peal käima ei pea ja kodus metsa vahel ei koti mind ennast ka, mis mul jalas on. Talve lõpuni ei ole enam palju jäänud (ainult kolm kuud) ja äkki mul ei tule ette sellist olukorda kuhu matkasaabastega ei sobiks minna. Suure tõenäosusega ma ei pea minema kliendi juurde kohtumisele ja kui peaks juhtuma, et veebruaris tuleb minna firmapeole, siis sellel ajal on nii külm, et ma saan oma Riekerid jalga tõmmata aga küllap covid sunnib nagunii kõiki koju jääma. Selleks, et ma teeniksin 143€, pean ma ühe päeva palgatööd tegema või investeerima 8000€ ENB aktsiasse, et sealt järgmise dividendi väljamaksega saabaste raha saada või pean börsilt selle nutsu hoopis välja kauplema. Aga hetkel mängime seda mängu, et šoppame need saapad ära ja raha jääb järgi 1357€.

2 Lihtsalt TAHAN

Kehale tahaks ka midagi sooja ja mõnusat ning mis saaks olla parem kui üks Didriksons’i parka. Mu mees nillib koguaeg Didriksons’i asju ja temalt mul see haiglane mõte pähe on irdunud. Ta ostis endale hiljuti elu esimese korraliku talvejope (eelmised talved külmetas räbaldunud mantlis) ja on nüüd täiesti veendunud, et mul võiks ka olla üks selline kena asjandus. Ta keelas endale siiani korralikku jopet ja nüüd kui see lõpuks on olemas, siis ma arvan, ta ei suuda lihtsalt ära imestada, miks ta kõik need aastad viie kampsuniga kehva mantli all külmetas. Mis siis, et mul juba on 2 jopet ja üks villane mantel on ka, on see hull mõte ikkagi peas. Mantel on niivõrd soe, et selle ma panen selga siis kui Riekeri saapadki. Üks jopedest on katsudes nagu kohev aga laseb jubedalt tuult läbi ja ma ei saa seda kanda ka siis kui tuul puhub 3 m/s. Ja siis teine jope on selline silmatorkav roheline mäesuusajope, mis on vee- ja tuulekindel ja ilmselt ka tulekindel. Maksin selle eest 6-7-8 aastat tagasi 180€. Kannan seda talvel iga päev aga tänaseks näitab esimesi tõsisemaid kulumisjälgi – üks õlg on takuseks kantud (vist aastatepikkuse koti õlale viskamise tulemusena) ja jope lukk kipub alt lahti minema. Tead küll, mis tunne on, kui tõmbasid luku kurguni kinni ja siis avastad, et alt on see sama edukalt lahti hargnenud. Muidu on tipp-topp, ilmselt peaks veel 5 aastat vastu, lihtsalt see jope sobib paremini kelgumäele kui et stiilset parkat kandva noormehe käevangus oleva neiu selga. Sobivaid parkasid on müüa näiteks Rademaris, 225.95€ eest saaks sellise täitsa viksi oliivrohelise polsterduse ümber oma kondise kere.

Kui hakata mõtlema, siis tänavapildis on päris palju selliseid parkasid näha ja mu uute saabastega sobiks see imehästi kokku. Kristiine Rademari kassa teeb tirilinnn ja kaup on minu. Mul on alles 1131 euri ja 5 senti ning käeotsas on kaks suurt kilekotti.

3 Vajan

Pükstega on siuke lugu, et neid mida plusskraadidega ilma korral tänaval kõlbab kanda, on mul ainult üks paar ja ma olen neid kandnud 2019. kevadest saadik. Aga kuna 2020 tuli koju jääda, siis vahetasin tänavapüksid dressipükste vastu ja see on ka ainuke põhjus, miks neid tänavapükse ei ole veel tabanud sama saatus nagu kõiki eelmisi – perse on veel lõhki kulumata aga see on ainult aja küsimus, millal see juhtub. Dressipüksid kulusid juba lõhki ja lõpuks olid ikka juba nii ribadeks, et kodus ka piinlik kanda. Kvaliteetsed Adi dressid olid, kestsid oma 10 aastat. Suvel ostsin uued ja on sellest ajast saati aktiivses kandmises aga tänavapükstega on nagu kehvad lood. Palju te teate inimesi, kellel on ainult üks paar pükse? Seega ma käiks Reservedist läbi ja võtaks sealt veel ühe paari 22€ slim pükse.

4 Tahan ja vajan

Raha on alles 1109.05 eurot ja ma pole põhivärgini veel jõudnudki. Selline asi, et mul on telefon õhtal. Kasutan telefoni peamiselt Kristi Saare insta jälgimiseks, messengeris chattimiseks ja kassi pildistamiseks. Ostsin oma praeguse iPhone 6s-i eelmiselt omanikult 2017. aastal 250€ eest ja koheselt läks vahetamisele aku, siis oli kampaania käimas ja seda sai odavalt teha, muidu maksab akuvahetus poole kasutatud telefoni hinnast ja see ei tasu end absoluutselt ära. Telefon tundus kui uhiuus aga tänaseks on seis selline, et kui õues on miinuskraadid, siis ma ei saa telefoni jope taskust välja võtta, hoian seda rinnataskus villase salli sisse pakituna, et sihtpunkti jõudes oleks sel veel pilt ees. Pildistamise ja video funktsioon nõuab vist palju vahemälu ja umbes pooltel kordadel avastan pilte vaadates, et need ei ole õnnestunud, kaamera lag on väga pikk ja sellest ei saa pilti tehes aru. Vahel ei lähe üldse kaamera käima ja vahel see jookseb kinni ja siis ei aita ei närviline karjumine ega parketil trampimine. Tahtsin juba eelmise talve ajal uue telefoni hankida aga siis saabus kevad ja akuprobleem ei olnud enam nii õudne, pildistamine muidugi oli. Võtan alati laadija kaasa kui lähen rohkem kui paariks tunniks välja, moodsamates bussides saab näiteks laadida, kus on usb pordid seinas. Telefoni 64 Gb mälu on ka täis saamas, kui Twitter maha lasta, siis saaks 600 Mb juurde. Kuna telefon töövahend ei ole, siis töölt ma uut ei saa ja 1000€ selle peale kulutada ei ole ka põhjendatud. Kui osta telefon esindusest, siis ainult Teliast, sest mu number on tööandja nimel ja mu arveid maksab tööandja. Telias on kasutatud telefonid täiesti müügil ja mujalt saab ka aga ausalt öelda ma lihtsalt ei julge mujalt osta, sest ma ei tea kas need on ikka ausad telefonid või on varastatud ja milline kvaliteedikontroll on neile tehtud. Põhimõtteliselt on kaks varianti, kas osta Teliast kasutatud iPhone XS 256 Gb (499€) või osta iDeal poest uhiuus iPhone SE 2020 128 Gb (539€), ainult 40€ erinevus on.

Ma vaatasin seda videot, mis neid kahte võrdleb ja SE on koguaeg oma ülesannetes kiirem aga sellel tüübil jooksevad toas sipelgad ja soovitab ise aku pärast XS-i. Kaameratel mingit vahet pole aga SE on väiksem ja ma kaldun selle poole. Ostan selle e-poest ära, kopeerimistasu (wtf??) 4€ lisandub juurde ja raha jääb järgi 566.05 euri.

Ikka veel on nii palju järel? Mingi rikas olen vä. Mu ajul on juba nii hea olla, mul on kõik need asjad ja raha jäi ka alles. Ega ma rohkem ei teagi, mida osta, ma arvan, et ülejäänud säästan ja kuu postituses kuulutan, et jaanuari säästumäär oli 21%. Ega see säästumäär on ju üks petukaup ka kui säästetud raha läheb pangakontole seisma, mitte otse investeeringutesse. Sest nii saab jaanuaris näidata, et säästsid kõvasti, veebruaris näitad, et säästsid jälle kõvasti ja siis saadad jaanuaris säästetud raha poodi uue telefoni järgi. Säästumäär näitab rahavoogu, mitte seda kui palju ma eelmise kuu säästusid sel kuul raiskasin. Nii võib iga kuu näidata 50% säästumäära aga aasta lõpus on ikkagi netoväärtus sama mis oli aasta alguses.

Mina tegin nüüd niimoodi, et võtsin augustis kogutud raha, mille ma olin säästnud pangakontole nimega “Meelerahufond” ja saatsin selle eile III sambasse. Nüüd ma pean otsast pihta alustama Dave Ramsey beebisammudega ja veelkord meelerahufondi koguma. Kas kellelgi on veel selline probleem, et raha lihtsalt ei oska kontol seista, kõik kaob investeeringutesse ära? Pildil on mu meelerahukonto number näha kui keegi tunneb, et tal on pühadeaegsed annetused veel tegemata. Selle aktsiooniga sai mu III sammas sel aastal täis.

Kõige suuremat väärtust annaks mulle vist uus telefon. Kui ma saaks valida ainult ühe, siis telefon. Aga riietega on nagu selline asi, et ma tahaks nagu stiilsem välja näha. Ma olen selline:

aga tahaks olla selline:

Rahulolu oma välimusega on seotud sisemise rahuloluga ja seepärast see on oluline. Vähemalt naistel. Ja vähemalt nendel päevadel kui ma õues käin. Ja kui ma ei käi õues, siis ma istun toas ja laadin telefoni. No ma ei tea, mis mood te neid asju otsustate ja kui kaua piinlete?

Minu november ja siis kui algab rikkaks saamine…

  • palka laekus 2700 €
  • dividendid/intressid/muu 39,8 €
  • aktsiate müügitulu 14,3 €
  • kulud 1152 €
  • säästsin sissetulekust 1602€ (58%)

Ma olen tänaseks umbes 15 aastat oma elust töötanud ja saan ikka ja jälle kinnituse, et rahavõrrand koosneb ainult kahest poolest – sellest, mis tuleb sisse ja sellest, mis läheb välja. Meie ülesanne on mõlema poolega hästi toimetada aga kui oskuslikult me seda suudame, ei sõltu sellest kui ilusad ja targad me oleme, vaid sellest kuidas me käitume. Seda käitumist on raske õpetada ja isegi väga tarkadele inimestele. Rikkus koguneb kontole siis kui tulust vaid osa ära kulutada. Rikkus akumuleerub ilma kõrge sissetulekuta aga mitte ilma kõrge säästumäärata. Seda sellepärast, et sinu rikkus ja minu rikkus on erinevad, kuna meil on erinev elatustase. Ütleme, et sina oled minust parem investor. Ma teenin 8% ja sa teenid 12% tootlust. Aga mina olen rahaga efektiivsem, minul on võrreldes sinuga vaja poole vähem raha, et oma elustandardit säilitada, samas kui sinu elustandard kasvab sama kiiresti nagu sinu varad. Kuigi mina olen kehvem investor, siis mina olen sinust varem rahaliselt vaba. Sel põhjusel ei maksa pöörata tähelepanu sellele, kes facebookis paugutab, et sai oma investeeringult 150% tootlust. See ei ütle tema rikkuse ega rahalise vabaduse kohta mitte midagi, küll aga minu jaoks ütleb selline statement, et see inimene on oma rahatarkuse teekonnal veel päris alguses ja ta ei tee vahet, millega tasub uhkeldada ja millega mitte. Positiivse näitena, hoia oma piip ja prillid kui satud suhtlema inimesega, kel on juba kolmandat aastat järjest ette näidata 50% säästumäär. Sellega võiks sotsiaalmeedias juba uhkeldada küll, sest me teame, et tema konto on kuust kuusse aina jämedam.

Sellise sissejuhatusega annan seekordses kuupostituses oma parima ja nagu ikka, pakun laia valikut teemasid, mis selle blogi populaarseks on teinud: himur pilk rahakotti, passiivse tulu eesmärk ja avaldan põhjuse, miks säästumäär on seksikas ja kuidas selle abil rikkust arvutada.

Jeerum, kui hea tunne on kui sissetulevast rahast jääbki reaalselt suurem enamus (58%) kulutamata. Ma ei ole ilmselt usutav aga ma teen endaga nii palju tööd, et seda saavutada ja see on minu hinnangul number 1 asi, millest alustada kui sa ihkad suuremat rahalist vabadust. Kuust kuusse hea ja stabiilne säästumäär näitab, et sul on korralik rahahügieen ja et sa oled valmis alustama (kümnete) aastate pikkust tööd rahalise vabaduse suunas. Kui sa mõtled, et mis mul siin viga säästa, pere on väike ja palk on “suur”, siis ee… kui vaatame kolme aasta tagusesse novembrisse, siis ma säästsin 63% ja palk oli 1914€ kätte. Kaks aastat tagasi novembris säästsin 51% ja palk oli 1980€. Äkki siin on ikka mingi muster ja ma olen rohkem kui ühe korra pingutanud. Kuna praegu on kõik asjad kalllimad kui 3 aastat tagasi, siis sama säästumäära säilitamiseks peab olema palk kõrgem ja kui sul ei ole kõrgem, siis oi-oi-oi, oehh… AI-AI-AI!

Sellal kui teised panid 2017 lõpus kõrge tootluse ootuses oma raha bitcoini, suunasin mina oma tähelepanu säästumäärale ja selle seotusele rikkusega. Päris igav aga minu meelest rikkaks saamine ongi igav. Mu esimene teadlik säästumäär (jaanuaris 2018) oli 30%, palk oli siis 1329€. Kui krüptosse investeerijad olid 2018. aasta jooksul oma investeeringu kaotanud, olin mina saanud aasta võrra rikkamaks säästumäära teoorias ja praktikas ning seda tänu Rahajaagule. Kopeerisin tema raamatust rikkaks saamise valemi oma excelisse kulude-tulude tabeli kõrvale, kus see asub tänaseni:

“Rikkaks saamine” tähendab siin seda, et see 10% aastatootlus katab ära su aastased kulud, seega raha käib sinu eest tööl. Kui ma rikkaks saamise aastaid esimest korda välja arvutasin, sain tulemuseks 25 aastat, sest 2018 oli mu aastane säästumäär 28%. Aga 50% säästumäära korral olnuks 14,4 aastat. See on ikka päris suur erinevus! Siis mõtlesin, et kui nüüd palk suureneb järgmistel aastatel aga mu kulutused jäävad samaks – rendin ikka seda sama trammipeatuses asuvat kilukarpi (rentisin veel 2 aastat), ei osta uut tonnist ifööni (ostsin kasutatud 250€ eest), ei osta autot (sõitsin trammiga), siis äkki on 50% säästumäär püütav. 2020 jäi 50% säästumäär ikka kättesaamatuks, sest ma ostsin septembris kodu aga jaanuarist septembrini säästsin keskmiselt 52%. Oktoobrist detsembrini aga ainult 12%. Rahajaagu rikkaks saamise alguse kalkulaator näitas siis 13,8 aastat. Ehk siis 2 aastat vaeva ja rikkaks saamine tuli vaid 6 kuud lähemale, nii juhtub kui trammipeatusest 3-toalisesse Nõmme villasse kolida.

2021 on olnud üldse tagurlik aasta, hetke seisuga pean 10% tootluse korral rikkuse algust ootama 15 aastat aga noh vähemalt mitte 25. Ja kui mõnel kuul õnnestubki vähe kõvemate säästumääradega eputada, siis ma ei unusta seda näidata. Järgmine kord, kui mu sõbranna eputab uue autoga või uue mehega, siis ütlen valjuhäälselt, et mu säästumäär on 30% kuus ja teen pilti kuidas ta 3 sekundiks suu lahti unustab. Siis ütlen “JUST KIDDING! Tegelt on 50%!!” 📸 Novembri säästudest 800€ andsin ettevõttele kasutada ja 750€ panin 3. sambasse. Löö oma aasta kulud kokku ja pane kommentaaridesse kirja, mitu aastat sina pead rikkust ootama käesoleva aasta seisuga ja mis numbrit tahaksid näha järgmisel aastal:

rikkaks saamise aastad = kulud x tootlus / säästud

Säästumäärast järgmine oluline komponent on passiivse tulu teenimine ja selle uuele ringile saatmine. Sellist tulu saab tekitada sadat moodi aga mina olen valinud 2. ja 3. samba, dividendiaktsiatesse investeerimise ja kasvuaktsiatega kauplemise, et ostu ja müügi vahelt tulu saada. Novembris tuli mulle seda va passiivset raha 54€, millest 30€ oli rent, 9.79€ dividendid ja kauplemiskonto kerkis õrnalt 14.31€. Üsna keeruline kuu oli, sest kolisin siis IB-s ühelt kontolt teisele ja sulgesin positsioone ja ei maldand enam üldse rahulikult oodata. Siis kui lõpuks ettevõtte kontol kauplema sain hakata, oli turg nagu märg narts ja esimsed 10 trade’i olid kahjumlikud. Selline tore algus siis mu vaesel väiksel nunnul firmal. Dividenditulu tabel on võrreldes oktoobriga tänaseks kenasti kosunud. Mu esimene milestone on siia iga kuu summaks 50 dollarit saada ja see võtab vähemalt pool aastat veel aega.

Ma lugesin novembris läbi Jason Fiber’i “5 Steps to Retire in 5 Years”, mis on üks äraütlemata praktiline raamat kuidas tõepoolest kõigest 5 aastaga dividendiportfellist elama hakata. Igaüks ei pruugi Jasoni valikutega nõustuda aga tema saavutas finantsvabaduse 6 aastaga kui ta hakkas elama igakuise 1000 dollari suuruse dividenditulu eest. USA-s ei saa 1K eest kuus elada aga enamus teistes maailma riikides saab, s.h. Eestis. Tema valis Tai. Raamat oli inspireeriv ja taganttõukav ning aitas mul paika panna esimese suurema eesmärgi, mille oma dividendiportfellis sihiks võtsin ja mille siin nüüd ka välja ütlen. Tahan 5 aastaga ehitada valmis sellise portfelli, mis maksab mulle 500€ kuus passiivselt. Sellise portfelli väärtus võiks olla ca. 120 000 – 140 000€. Aga 500€ kuus on märgiline seetõttu, et nii palju on minu kuine kodulaenumakse ja kui pea kohal olev katus on sellisest lisatulu allikast kenasti kaetud, siis ma olen ka vaimselt küpsem töötamist veidi vabamalt võtma. Selleks ajaks olen 41 aastane ja äkki ma leian siis lõpuks ka aega, et oma raamat ära kirjutada.

Kui neid kuramuse pensionisambaid ignoreerida, siis reaalselt on börsituulte käes selline nunnu portfell:

Avastasin, et ma ei ole kunagi varem niimoodi mõelnud, et 3. samba süsteem võimaldab kõrgepalgalistel kiiremini rikastuda. Me kõik peame ühte moodi pensioniks koguma ja igal pensionäril on sarnased kulud ravimitele, saiale-leivale ja lapselapse jõulukingitusele ja on mingi minimaalne summa, millest vähemaga elada ei saa. Igal ühel on küll õigus koguda 3. sambasse aga võrreldes vaesega saab rikkam koguja riigilt suurema toetuse. Nii rikkad kui vaesed koguksid oma pensionit võrdses tempos kui olenemata sissetuleku suurusest antaks kõigile lubadus igal aastal kuni 6000€ pealt 20% tagasi saada. Kui kõrgepalgalisel Rihol ja madalapalgalisel Vallol on mõlemal investeerimiseks 6000€ vaba raha, siis Riho saab panna kogu raha 3. sambasse ja riik kingib 1200€ juurde. Vallol on reeglite tõttu võimalik 3. sambasse panna vaid 2000€, riigilt saab juurde 400€, ülejäänud 4000€ jaoks peab Vallo leidma alternatiivse kasvuvõimaluse. Aga kahjuks ühtegi teist kohta, mis garanteeritult pakuks 20% tootlust investeeritud rahale, ei ole olemas. Surma ees oleme kõik võrdsed aga pensioni ees mitte.

Lisaks sissetuleva raha majandamisele on sama oluline jälgida väljaminekuid. Ja nagu aamen kirikus on iga kuu panga väljavõttel mõni üllatuslik kululiik, mida seal harilikult ei leidu. Novembris uuendasin juhiluba (20€), et sõita autoga, mida mul kümme aastat pole olnud (ma olen ju isegi oma parkimiskoha naabrile välja rentinud), siis vastu ootusi sattusin kaubanduskeskusesse ja väljusin sealt nii, et näpuotsas oli kilekott, mille sees kolm väikest plastikkuuske??!! (19€). Aga muidu on väga okei väljavõte, ikka tore on näha vaheldumisi ridu, et Bolt 9 euri, Pensionikeskus 300 euri, Wolt 30, Pensionikeskus 300, kommud 147, Pensionikeskus 150. Kuluta, kuluta aga vähemalt sama suur summa lisa 3. sambasse. Iga kord kui mul juhtub jälle Wolt, siis maksan 10 korda suurema summa pensionisambasse. Mööblit novembris õnneks ei ostnud, mis tähendab ühtlasi seda, et see kulu langes detsembrisse, oeh.

Home improvementi tegin ka. Komplekteerisin sahvrisse riiuleid ja esikusse ühte kappi ja elutoa kardinad on ka üleval. See pilt on kohe järgmisel hommikul tehtud, 4 novembri hommikupäikeses.

Detsembris täienes elutuba uue mööbliga aga seda siis näete alles jaanuaris. Otsustasin nüüd II samba ka lugeda oma varade osaks kuna seda on võimalik 6-kuulise etteteatamisega kätte saada. Nii oli minu varade väärtus, eluaset arvesse võtmata, novembris 31 415€ ja minu netoväärtus oli 30 098€.

Öeldakse, et Eestis on 2. sammas kõige võimsam investeerimistoode ja järgmisel kohal on 3. sammas. Võtsin Taavi blogist 2. pensionisamba exceli ja sisestasin sinna sellised numbrid nagu minu sambas on ja panin ise 3. samba ka kõrvale, et vaadata, kumb mind kiiremini sõidutab. Minu igakuisest brutopalgast 2% on 70€ ja 3. sambasse saab minu palga korral 6000€ aastas panna ja 1200€ tulumaksutagastust aastas reinvesteerin tagasi 3. sambasse. Võrdse tootluse korral jõuab kusagil kolmandal aastal 3. sammas 2. sambast ette, sest ma viskan sinna suuremaid summasid sisse. Senikaua tuleb siis kannatada 2. samba ülemvõimu mu varade ülevaates.

Väike ülevaade brokeritest, miks ma avasin oma IB kontole alamkonto ja oktoobri statistika

Kogu Eesti juba teab, et avasin oktoobris ettevõttele IB konto, et investeerimine dividendiaktsiatesse oleks odavam ja kauplemise maksundus oleks mugavam & soodsam. Kontole saatsin esimesed eurod väga varakult ja esimese dividendiaktsia ostsin kohe kui uus konto kauplemise õigused sai. Seejärel jätkasin tavapärast tegutsemist eraisiku kontol, sest turg tegi iga päev uusi rekordeid ja võimalust raha välja tõmbamiseks ja uuele kontole kandmiseks ei tulnud. Samal ajal mõtlesin, et enne uut aastat võiks juba uuel kontol kaubelda aga mu riskihalduse osakond, mis kujutab endast kompleksset süsteemi, kus kolm ajurakku on omavahel kahe neuroniga ühendatud, tõstis üles punase lipu.

Probleem

Seisin vastakuti kahe murega: 1) Finantsid lähevad sassi – igakuised sissemaksed ja dividendilaekumised sulavad ühte kauplemiseks mõeldud rahaga, mistõttu ma hakkan uue rahaga finantseerima oma kaotusi ja 2) tulemuslikkust ei saa kummagi strateegia korral eraldi mõõta. Kauplemiskonto on minu maailmas omaette bucket, kus toimuvad investori vaatepunktist kõrge riskiga tehingud ja need ei tohi ohustada pikaaegseid investeerimistulemusi. Eks ma sellepärast investeeringi, et kauplemisele oleks mingi backup kuni ma lõpuks 3k muundan 1 mln euroks.

Ma ei leidnud kuidas IB-s olemasolevale kontole alamkontot teha saaks kuigi olin varem eraisiku kontol vastavat võimalust näinud ja seetõttu kaalusin teisi brokereid. Mul on stockcharts.com kuine subscription, sest mulle meeldib sealne paindlik skännerite programmeerimise võimalus ja graafikute lahendus. Seetõttu oleks väga mugav kasutada ka nende brokeri teenust aga taaskord häirekell – ära mitte kunagi kasuta nii graafikuid kui brokerit ühe ja sama teenusepakkuja juures. Stockchartsis ma olen aastase kasutamise jooksul ainult ühe korra kohanud ajutist graafikute laadimise viga ja downtime pole ma kunagi märganud. IB-l on seevastu viimasel poolaastal igal jumala nädalavahetusel maintainance break – portaali, TWS-i ega mobiili rakendusse sisse logida ei saa.

IB kõlbab ainult brokeriks, charting plavormina on see hirmus asi, sest praktiliselt iga börsipäeva esimestel minutitel kõige kuumemate ja volatiilsemate aktsiate graafikuid seal ei lae, sellepärast on Stockcharts mul kõrval. Kui hinnakirju võrrelda, siis IB-s maksin spetembris ja oktoobris (kui tehingute arv oli väiksem) tasusid 16-17 dollarit, juulis ja augustis (kui tehingute arv oli kõrgem) 30-33 dollarit.

Tradier

Stockchartsi Tradier Brokerage hinnakiri on alljärgnev:

Subscription: $10 per month
Commission free trades
No account opening minimums
Outgoing transfer (wires): $30
Inactivity fee, Accounts with less than $2,000: $50 per year
Inactivity fee, International accounts with less than 2 executed trades per month: $20 per month
International account opening fee: $20
Margin Interest: 5.25%
Realtime data is available to all Tradier Brokerage account holders for US-based stocks and options. 
Trading platform Tradehawk pro plan subscription $10 per month
Each Tradier account is protected up to $500,000, of which $250,000 can be applied to cash balances

Ma eeldan, et “international account” on selline, mis võimaldab hoida mitut valuutat peal aga valuutavahetuse tasude kohta ma midagi ei leidnud. Tradier Brokerage kliendina ma kardaksin minna puhkusele – selleks puhuks tuleb ju raha natuke välja võtta ja mitteaktiivsuse eest karistatakse veel ka. Marginit sellise intressimääraga ei kasutaks ever. Kahjuks ma ei tea kedagi, kes seda brokerit kasutab, kui usaldusväärne see on ja kas ma ikka saan sealt oma raha tagasi aga paistab et iga kuu tuleb välja käia minimaalselt $20 et kasutada seda brokerit + siis mingit front-end lahendust. Kas päriselt on tehingud tasuta, või tegelt on see “tasuta” peidetud kehva spreadi taha? Ega muidu teada ei saa kui ise ei proovi. IB puhul ma tean, et spread on hea ja kui ma tahan järsku oma konto tühjaks teha, siis IB ei tee sellest probleemi (turu tipus vähemalt mitte). Aga täitsa ootaksin tagasisidet, kui kellelgi on miskeid teadmisi Tradier Brokerage kohta. Võibolla saab mu uudishimu ühel päeval minust jagu ja proovin selle brokeri ära.

TradeStation

Teine variant, mida uurisin oli Tradingview broker TradeStation, mis on üks kõige kuulsamaid aga ka kõige kalleimaid. Esmalt tuleb lugeda small printi:

TS Select and TS GO: Available only to U.S. residents. “Commission-free” for equities trades applies only to the first 10,000 shares per trade — for each order of more than 10,000 shares, a $0.005 per share charge will be assessed on the number of shares in excess of 10,000. Direct-routed equity orders will be charged an additional $0.005 per share. There will be a $1.00 per contract fee for index options. Direct routing of options orders incurs an additional $1.00 per contract fee. Basic market data is available at no charge only to non-professional subscribers. Other market data fees may apply if you add markets.

Trade Station

Kuna nad keskenduvad vaid USA kodanikele, siis siin on jutt lühike. Ausalt öelda teenustasud ei ole ka sellised, mida Eurooplased oleks nõus maksma, samuti jääb nende lehel surfates silma väga keerukas hinnastamise struktuur. Trade Station ei võimalda ka valuutavahetust, st eurodega sinna kontole ligi ei saaks aga ameeriklastel sellist vajadust ju ei ole ka.

Centerpoint Securities

Kolmas broker, mida uurisin on Centerpoint Securities, mille hinnatabel on veidi võõrastav, sest see keskendub jõukamatele ja high-volume traderitele:

This broker only allows higher net-worth clients, and has higher fees than your average broker. They have a reputation for being able to lend hard-to-borrow stocks and supplying excellent customer service. Do you get more value in exchange for the costs and requirements?

https://toptradereviews.com/

Shares per month: <500k, commission $0.003 per share, minimum order fee $0.30
Routing fees – hõkk miks need veel eraldi välja toodud on?
Software fees (pildil) if trading volume is less than 300 000 shares
Market data:
Nasdaq Level 1: $1.50
NYSE, AMEX Level 1: $3.00
Foreign Wire: $50
minimum deposit of $30,000 to open an account
CenterPoint does not yet have an online application form. If you decide to open an account, you’ll have to request pdf documents by e-mail.

LightSpeed

Neljas variant, mida korraks vaatasin, on Lightspeed, mis on küll rahvusvaheline aga samuti kallis:
Market data $13 per month
Routing fees
Accounts under $15,000 will be charged a $25 monthly minimum commission fee, minus any actual commissions charged in the prior month
Minimum funding requirements for new accounts $25,000
International wires $50

Minu otsus (ja soovitus Börsijuttude tegijaile)

Kui nüüd maa peale tagasi tulla, siis mul on hetkel 5k kahe konto peale kokku ja see summa kasvab aasta jooksul kahe või kolmekordseks. Nii väikeseid summasid ei ole vaja brokerite vahel hajutada. Kui sadadesse tuhandetesse hakkan jõudma, siis alati saab kauplemiskonto mujale viia ja pikaaegsed investeeringud IB-sse jätta.

Käisin dividendinvestor.ee blogis tuututamas, kuidas ma tegin IB-s oma kontole alamkonto, Märten saab seda infot nüüd endal rahaks keerata ja ilusa viiska inimesena mainis ta mind Börsijuttude videos (video lõpus viimase teemana). Börsijuttudele ma võibolla ma annaks ühe soovituse, et nihutage salvestuse aeg lõunasele ajale. Selleks ajaks on kehad rohkem üles ärganud, padjanäod eest ära läinud ja võibolla julgete rohkem nalja ka visata. Kõige parem on päev nii ära jaotada, et hommikupooliku jätad loovaks tööks, lõuna koosolekuteks ja suhtluseks ning õhtupoolikul planeerid järgmist päeva. Lõunaseks ajaks oleme jõudnud osa päeva emotsioone juba läbi elada ja see muudab suhtluse varjundirohkemaks ja emotsionaalsemaks. Te olete suurepärased vastandid, me tahame näha rohkem emotsionaalsust! Isegi kui teile tundub, et võimendate üle, siis vaatajale nii ei tundu. Tsirkust ja leiba on vaja, mõlemaid rosinatega, if you please. Te olete tõsiselt võetavad proffessionaalid aga natuke klounid ju võite ka olla? Aa, ja siis see ka, et tehke kellegi youtube videole reviewsid, Märten on seda vähemalt korra proovinud ka, mu arust see on väga äge asi, mida vaadata.

Oktoobri kauplemise statistika

Kokku oli 18 treidi, millest 6 (33%) olid kasumlikud. Keskmine kaotav trade kaotas 6.9% ($33) ja keskmine võitev trade võitis 23,3% ($121). Esimest korda üle kolme kuu suutsin teha nii et 1-protsendine liikumine võitvas treidis oli suurem ($5,2) kui 1-protsendine liikumine kaotavas treidis ($4,8). Mu loss:gain ratio oli peaaegu 1:4 ja risk:reward suhe win rate % arvesse võttes oli peaaegu 1:2. Mida väikseimaid kaotuseid ma vastu võtan, seda madalamaks ma saan lasta oma win rate %. Igatahes oktoobris realiseerus mu ideaalne tsenaarium loss:gain 1:4 ja win rate % normaliseeritud risk:reward 1:2 ehk iga võidetud dollari kohta kaotasin 54 senti. Kui sellise statistikaga teha 10 treidi, siis suureneks minu konto 14% võrra.  😍

Paar asja oli, millega ma läksin lohakaks pärast seda kui mul olid selja taga eriti suured võitvad treidid. Esiteks, võiks ikkagi jälgida, et päeva põhi ei jääks kaugemale kui 1 ATR. Ma sisenen küll sobiva aktsiate arvuga, isegi siis kui stopp asub mitme ATRi kaugusel aga risk:reward on paratamatult siis ebaproportsionaalne. Kui tavaliselt stoppi tabades võtan vastu -3% kaotuse siis näiteks RBLX puhul võtsin kaotusena vastu küll maksimaalse lubatud riski ($-30) aga protsentuaalselt oli see šokeeriv -9% kaotus. Maksab enne sisnemist ikkagi veits pedantsemalt need kaugused ära mõõta. Hämmastav, mõnel kuul on sellised lihtsad asjad rutiinselt kontrolli all aga mõnel teisel kuul lappab kuidas kunagi.

Hetkel loen ühte uut raamatut ka, mis on justkui kogumik swing trade põhimõtetest ja sellest samast köögipoolest, millest ma siin just jaurasin. Mu mees kinkis mulle selle 😛

Minu oktoober

  • palka laekus 2017 €
  • passiivne tulu 56,5 €
  • aktsiate müügitulu 135 €
  • kulud 1405 €
  • säästsin sissetulekust 858 €

Sendiblogijate ring tundub olevat sel aastal kohe eriti koomale tõmbunud, eks ma pean siis ise meelelahutust pakkuma ja teesklema, et investeerimine on kole huvitav. Igatahes, meie siin miisuga pöörasime kalendris uue lehekülje, sabad on rõngas ja tuju on üleval. Nagu ikka, pakun laia valikut teemasid, mis selle blogi populaarseks on teinud: himur pilk rahakotti, kassipildid, dividendistrateegia, töötamine nii et nina verist väljas ja börsiraketid.

Miisul läks üldiselt oktoobris hästi, kassi okset ei pidand kordagi koristama aga esimest korda elus juhtus tal väike liivakasti õnnetus kui pool paska jäi pükstesse kinni. Tegin talle vannitoa kraanikaussi ühe hääästi väikse ja nunnu sooja vee vanni kus pepu puhtaks pesta, et siis muretult õhtuga edasi minna. Kass arvas, et ma olen täitsa opakas, seal veevanni kohal askeldades saatis mu tupsununnu mind sellise jultumuse eest väga valjult sinna samma väga heasse kohta, oma seitseteist korda. Kass oli nii vihane, et see kurjus ta näos tahtis mul silmad peast kratsida aga saate aru, ei kratsinud. Ta ei küünistanud mind üldse! Vot on ikka armastus. Helid olid küll ainulaadsed, viha ja hirm oli kõik koos.

Rätikus istus juba täitsa kussult, sest millalgi ju peab hinge ka tõmbama. Ülejäänud õhtu sain iga kord väga kurja pilgu osaliseks kui ma nii palju kui pool pilku ka julgesin tema taguotsa poole saata. Igatahes, nii roosat kassipeput polnud ma kunagi varem näinud ja ma sain isegi põsemusi veel pärast ja kaissu tuli ka. Piltidel mängib ta mu valgete kardinate ja nöörliuguriga. Ma keelan talle väga vähe asju, sest ta ei ole eriline marakratt vaid siuke, kes vaikselt vaatab ja katsub. Praegu on karv ka seljas kinni, mitte nagu suvel kui igal hommikul vaatad, et parkett näeb välja nagu ražeerimata mehe lõug.

Me töötame miisuga koos kodust ja kuna ma septembris tegin veits vähem, siis palka tuli ka vähem. Laias laastus kui ühe päeva palgata vabaks võtan, siis kaotan sott, kaks päeva – kaks sotti. Nüüd oktoobris palk tõusis – superluks ja kaotaksin juba nii palju, et ei raatsi enam jalga sirgeks lasta. Oktoober tõi 56,5 € passiivset raha + 135 € kauplemisega, nõks jääb veel puudu aga pea pool kuud saaksin söönuks. Tegelt suht hirmus on mõelda, kui palju aastaid tuleb veel töötada ja säästa, enne kui võib hakata mängima selle mõttega, et mis siis kui üldse ei töötaks, loeks aint raamatuid, kaupleks ja reisiks. Kauplemine on siuke mindfuck, et sinna kõrvale ei ole vaja muid eneseteostuse vorme ettevõtluse või palgatöö kujul.

Et dividendid hakkaksid ühel päeval mu palgatulu asendama, siis selleks ma töötasin välja sellise “kavala” strateegia, et iga kuu tuleb midagi osta, mis paari järgneva kuu jooksul väljamakse teeb. Ongi kõik, võid mind geeniuseks nimetada! Oktoobris läks jube napiks kuna tahtsin järgmise dividendiaktsia ostmist eraisikuna vältida aga ettevõtte IB konto avamine jäi täitsa kuu lõppu ja välja valitud aktsia ex-dividendi päev oli 28. oktoober. Ostu sain tehtud 26. okt. Polnud kindel kas T+2 tõttu jõudsin või mitte aga pärast selgus, et ikka jõudsin. LEI koodi aksepteerimine võtab IB-s aega täpselt ööpäeva ja ma olin suht närvis. Kui LEI pole aksepteeritud, siis ostuorderit läbi ei lasta (saad mifir short code errori). Ma katsetasin mitu korda, sisestades koguseks 1 aktsia, et kas saan juba osta või mitte. Mingiks hetkeks oli proovimisest kopp ees ja panin kohe täiskoguse ja vajutasin laksti BUY. Üllatuslikult läkski order läbi. Kratsisin kukalt, et kurat, ettevõtte põhiväärtused vaatasin simplisafedividends-ist üle aga süvaanalüüsi ei jõudnudki teha kuna terve kuu oli nii kiire aga nüüd olin 1000€ eest ikkagi need aktsad omandanud.

Igatahes, ma olen nelja dividendiaktsia soetamisega aastale ringi peale saanud, nii et nüüd tuleb ookeaniülestelt ettevõtetelt midagi iga kuu. Novembri šopping list on ka juba valmis, et detsembri saaki suurendada ja mul on ikka veel eesmärk sel aastal ületada eelmise aasta passiivset tulu, kasvõi ühe euro võrra. Praeguste positsioonide järgi on mu aastatulu selline:

Olen seni alla 4000€ sisse pannud ja et 50€ kuus dividende laekuks, siis tuleb kuskil 6000-7000€ veel juurde panna. Mis seal parata, et kuhugi jõuda, tuleb nullist minema hakata ja pärast esimese aktsia ostmist, üllatus-üllatus, saab juba rohkem kui 0. Selline ehitamine on raske töö, see on palju jõudu ja aega nõudev protsess ja pidevalt tuleb endale meelde tuletada, et on aeg astuda järgmine samm. See on raskem kui poolautomaatselt hommikuse 8:23 bussi peale jooksmine, et õigeks ajaks tööle jõuda. Lühiajaliste eesmärkide täitmine toimub lihtsasti tajutavas ajahorisondis ja on seepärast kergemad täita. Ma suudan ette kujutada, et olen 45 min pärast tööl, veits tusane ja nina löriseb. Aga 30-aastase ajahorisondi eesmärgipärane juhtimine on juba suht võimatu. Ikka mõtled, et tulevikus on elu parem, küllap olen ikka rikkam ja ägedaid asju teinud aga end 30 aastat vanemana ette kujutada siiski ei suuda. Kus sa siis oled ja kellega ja kui palju raha on, kas tervist ka on. Pikkade eesmärkide täitmisel ununeb kurss hästi kergelt ära, tähelepanu hajub muudele asjadele kuni oled endale meelde oled tuletanud, et oota, mul oli ju kunagi plaan, huvitav, miks ma peatusin? Minul on see esimese viie aasta jooksul juba ühe korra juhtunud.

Oktoobris oli mul palju selliseid kulusid, mida mul tavaliselt ei ole nagu ettevõtte asutamine 190€, kardinad 220€, Bolt 20€. Mööblit ostis õnneks sel kuul mees. Aga kõik see raha jäi kolmandasse sambasse panemata ja nüüd ma olen ennast täiesti nurka mänginud, sest ma peaks novembris-detsembris ca 3200 juurde lisama, et sammas täis saaks, see on kõvasti rohkem kui ma praeguseks üldse sisse pannud olen. Raske ju kui sissetulekud koguaeg suurenevad aga selle tõttu nihkub edasi ka 3. samba eesmärk. Ma säästsin oktoobris 36% sisse tulnud rahast (801€), millest enamus läks 3. sambasse ja natuke laenasin ka ettevõttele.

Kauplemise poolelt ma ei saa veel treidide statistikat välja tuua kuna kaks oktoobri treidi on siiani avatud aga jah, ikka veel harjutan kätt oma paari tuhande euroga, pole veel kontot õhku lasknud ja raketiks pole ka ristinud. Oktoobris oli 16 treidi ja konto NAV jõudis korraks ajalooliselt madalaimale tasemele aga siis mingi hetk hakkas tasuta raha ringi lendama ja mu konto hoopis kasvas kuuga 5,6%. Novembri algus on ka väga hea olnud, niiet üldse viimase 10 päevaga on mu konto kasvanud 30%. Väga crazyd numbrid mille taga on väga crazyd aktsiad aga nende abil olen esialgu siis tagasi nulli jõudnud. Selline lugu siis.

Üks trade oli BKKT aktsiaga, millest suutsin 84% kasumit välja väänata. See peaks olema mu elu parim trade. Ostsin hinnaga $17 kui see hakkas päevasiseselt õhtul kella 19 ajal välja murdma. Esimesed müügid tegin 25 ja 28 kandis ja siis istusin öösel kella 01.30-ni üleval, sest numbrid näitasid +220%. Hommikul eelturu avanemisel olin uuesti platsis ja kannatasin hoida. Küll oli raske. Müüsin osa $53 peal ja viimase osa $25 peal. Sain 356 dollarit poole ööpäevaga. Paar päeva hiljem oli mul veel üks kasumlik trade sama aktsiaga.

Oktoobri halvim trade oli PALT aktsiaga, mida ma ostsin breakouti ootuses 9,5 pealt aga siis tehti ettevõttele offering ja mul tuli järgmisel päeval -18% kahjum vastu võtta ($-54). Kole trade ja õnnetu juhus. Pärast seda ma pole ühtegi anticipatory breakout ostu teinud, sest breakoutid hakkasid reaalselt toimuma. Vaja rohkem läbi mõelda, et ma ei teeks sellised asju.

Veel üks huvitav nähtus on Enefit Green, mis on tänaseks investoreid ikka üllatanud küll. Ka mina osalesin IPO-l ja olen selle otsuse üle päris õnnelik. Oktoobris noppisin näpuotsaga juurde ka Kaubamaja 10.38 pealt.

Mu netoväärtus kasvas oktoobris 2153 euri võrra ja on eluaset ja teist sammast arvesse võtmata 16 319 euri. Puruvaene aga lähme siis edasi eks. Muuseas mu eluase (2020 uusarenduses) on aastaga kallinenud ca 40 000 euri, jube mis hinnatõus, kuidas te enam üldse kodusid jaksate osta?

Avasin oma ettevõttele Interactive Brokersi konto

Ma olen ka nüüd saabunud nende hulka, kes jätavad kõigile algajatele mulje, et seda investeerimise värki tuleb kunagi ikka jube keeruliselt teha, lausa juriidilise keha alt ja üldse miks ei võiks siis ikkagi rahulikult oma LHV kontol eraisikuna askeldada. Minule isiklikult andsid viimase tõuke panga suured tasud, mis Viisemannile au andes on mõistlik business, sest kui ma oleks ka pank, siis ma küsiks veel rohkem. Ma olen maksimalist aga kuna minu kodus rahast ei räägitud, siis seetõttu ma olen maksimaalne kooner.

Igaüks on kuulnud seda, et et ära teeni oma raha (ära maksa intresse) vaid pane raha end teenima (lase endale intresse maksta). Minu meelest on pankadega sama moodi, sa mõtled, et rikastud aga tegelikult rikastub hoopis pank. Pank küsib 1% tehingutasu ja 1% valuuta konveteerimise tasu. Kas sa tead veel kedagi, kes oleks täna nõus näiteks pensionisambasse sisenemise eest maksma 2% tehingutasu?

Ühel pühapäevasel hilisõhtul registreerisin ettevõtte ära ja esmaspäeval kinnitati ära. Nime valik oli juhuslik – avasin suvalisest kohast Peter Lynchi raamatu ja võtsin esimese sõna, mis nägin 😀 Ilus, eestipärane, sobib minu tegevusega väga täpselt ja ühtegi sarnast brändi ega nime polnud varem olemas ka. Ettevõtte tegevusalaks valisin selle investeerimisteemalise EMTAK koodi ja see ei põhjustanud ühtegi probleemi, keegi ei arva, et ma olen investeerimisfond. Närvivapustuse sain siis kui nägin, et riigilõivuks tuleb maksta 190 eurot. Ja saate aru, selle raha eest isegi ei kontrollita, kas minu poolt esitatud ettevõtte aadress reaalselt siin maamunal üldse eksisteerib, sinna vabatekstiväljale võib ju suvalisi asju kirja panna ja kohtuniku abi on käsitöö tõttu ilmselt alamotiveeritud ja alamakstud. Mis register see on, mida ei ole liidestatud Maa-ameti aadressi süsteemiga? Max Koonri register vä? Mis te arvate, kes avastas, et mu ettevõtte aadress on vigane? Kui sa veel ei oska arvata, siis loe edasi.

Järgmisena läksin oma ettevõttega LHV panga kliendiks 😀 Enne kui oma avaldusele kinnituse sain, tuli kliendihalduriga üks kirjavahetus pidada. Ta palus mul täpsemalt kirjeldada tegevusala ja selgitada kust pärinevad investeeritavad vahendid ja kuhu plaanin investeerida kui ettevõte on asutatud investeerimise eesmärgil ja muu sisuline äritegevus puudub. Ma vastasin täpselt nii nagu asjad on, et viin kogu oma investeerimis- ja kauplemisteevuse ettevõtte alla ja ettevõte hakkab investeerima USA börsiaktsiatesse. Jutu sisse viskasin ka mõned peenemad väljendid nagu ‘dividend growth investing’ ja Interactive Brokers, et nii keerulised sõnad muudaksid asja veenvamaks ja kiirendaksid protsessi. Ütlesin, et mul on 5 aastat kogemust ja füüsilise isikuna on see tegevus koormav ja kulukas. Tunnistasin ka, et esialgu annan oma ettevõttele omaniku laenu ja kõrvaltegevusena hakkab ettevõte konsultatsioone pakkuma. Igaks juhuks mainisin ka, et mul pole plaanis LHV eraisiku kontot tühjaks tõmmata. Seal istub mul ligi 10K väärtuses varandust ja mul päriselt ka pole plaanis seda näppida (see läheks liiga kalliks). Kirja ette ja taha lisasin igasuguseid ülevoolavaid viisakusi ja siis varsti oligi konto avatud.

Selleks ajaks oli juba nädala keskpaik. Järgmisena leidsin, et nüüd oleks aeg LEI kood osta. Tagantjärgi mõeldes oli see õige otsus, sest ettevõtte nimel võiks olla vähemalt üks arve, enne kui IBs kontot avama minna. Alguses ma esitasin IBs ettevõtte aadressi tõestuseks panga konto väljavõtte, seal on aadress nurgas olemas aga millegi pärast see IB-le ei sobinud. Eraisiku aadressi kinnituseks sobis see aga väga hästi. Siis esitasin LEI koodi arve ja see sobis. Võibolla oleks nad aksepteerinud ka seda kui ma oleksin teenustasu eest küsinud LHV-st väljavõtte ettevõtte aadressi kohta aga selle küsimine maksab raha. Eraisiku aadressitõestuse saab küsida ka omavalitsuselt, Tallinna kodukal on avalduse vorm olemas. IB-s küsitakse seda aadressi tõestust ka erinevatest allikatest, et nt soovitakse ühte bank statementi ja teist utility billina. Siis ei saa mõlemasse bank statementi üles laadida. Igatahes, et LEId osta, siis selleks andsin kõigepealt ettevõttele 100€ laentsi. Lihtsalt kandsin raha üle, selgitusega “Omaniku laen” ja mingit laenudokumenti pole ise endaga vormistanud. Eks kunagi näis, kas sai õigesti. Pidulik tunne oli igatahes küll. Koodi ostsin LEI Registrist ja see oli neljapäevaks olemas.

Reede õhtul hakkasin IB-sse dokumente esitama. Laupäeval puhkasin ja siis pühapäeva õhtul jätkasin.

Kõige keerulisem oli W-8BEN täitmine, mida ma ei oleks suutnud iseseisvalt teha aga õnneks on LHV selle ette ära teinud. Keerukuselt järgmine oli Proof of Authorization to Open Account – selle jaoks tuli vorm välja printida ja oma käega allkiri alla panna. Kuna mul endal seda printimise masinat ei ole, siis pidin selle laskma oma ämmal välja printida aga ega see niisama ei tulnud. Vastutasuks pidime talle üles seadma kohvimasina ja õpetama kuidas seda kasutada, seinale tuli panna kaks Ikea riiulit ja kasulikeks ostudeks tuli tunnistada ka jõulukingid, mida ta oli juba varakult oma sõbrantsidele soetanud. Üheks oli päikesepatarei, sest elekter on kalliks läinud… Luban teil minu näos olnud valugrimassi elavalt ette kujutada. Igatahes, ämm oli natuke ähmi täis ja lasi mu IB paberid kogemata A3 suurustele pabertele. Põhimõtteliselt oleks A3 ka sobinud kuna need tuleb täidetuna üles pildistada aga natuke ebamugav olnuks neid seljakotis tassida 😀 Kui muidu on IB-s igal pool allkirjaks minu ees- ja perekonnanimi (ilma täpitähtedeta) siis natuke mõtisklesin, et kas sel paberil peaks olema ka siis minu nimi või panen ikkagi oma päris allkirja. Otsustasin panna päris allkirja (sellise nagu on minu isikut tõendaval dokumendil) ja seda sinise pastakaga. Pärast sain teada, et täpselt nii tulebki teha, nii et kogemata läks õigesti. Proof of Registrationi keevitasin kokku Äriregistri väljavõtetest, tõmbasin sealt alla 3 PDFi ja liimisin üheks kokku (General information, Beneficial owners, General and personal data kus on näha osakapitali suurus). Kirjas polnud seda, et olen 100% omanik aga seda ei küsitud kah. Vajadusel oleksin teinud pildi registris olevast suurest sinisest piruka diagrammist kus on näidatud minu nimi ja 100%.

Järgmiselt oli kõige keerulisem selfie tegemine. Väänlesin pool õhtut hämarduva toa seina ääres nii et valgus näolt vastu ei läigiks ja samas kotid silma alla ei tekiks. Näo juures hoidsin enda id kaarti ja üritasin seda fookuses hoida. Tegin mõned klõpsud ära aga siis avastasin, et pildid tuleb teha hoopis IB äpiga. Akrobaatika tund algas uuesti ja seekord tuli kuidagi eriliselt väänata oma pöialt, sest ma ei ulatunud hästi IB äpi pildistamise nupuni. Minu isiku proof of addressiks esitasin pdfi Swedbanki kuu konto väljavõttest. Kasutasin Swedbanki oma igaks juhuks, sest paari nädala eest küsis IB minu eraisiku kontol aadressi tõestust ja siis tookord õnnestus mul esitada ka just Swedbanki väljavõte.

Directors listiks esitasin selle sama registrikaardi väljavõtte ja Proof of Ownership esitasin registrist Beneficial owners väljavõtte. Kõik sobis. Siis saatis üks hindu, kelle nimi on Hitesh, emaili kolme küsimusega: kust on mu raha pärit, kes on mu praegune ja mu eelmine tööandja ja kas ma kirjeldaksin oma ettevõtte konsultatsioonitegevust lähemalt. Selle viimase puhul ma vaatasin et ma ei mainiks sõnu nagu “finants”, “aktsia” jms kahtlast. Selgitasin, et mu ettevõtte kliendiks on eesti füüsilised isikud, esmajärjekorras friends and family, kellega ma teen videokõnesid ja arutan teemadel kuidas säästa raha, mis on eelarve, kuidas vabaneda võlgadest, mis on hädaabifond, milliseid eesti seadusi peab tundma kui on soov investeerimisega alustada ja … kuidas avada IB-s kontot 😀

Siis andsin uuesti oma ettevõttele laenu, et IB konto ära rahastada. Raha saatsin vist reede õhtul ja esmaspäeval oli olemas.

Natuke aega oli siis vaikne, soovitan iga päev vähemalt korra kontole sisse logida, sinna hakkas ilmuma uusi nõudeid igasugustest dokumentidest ja need tulevad sinna mitu tundi enne kui saabub nõudlik email, mis ütleb, et kule sa pead veel dokumente saatma. Mulle tekkisid nädalase ootamise jooksul veel sellised nõudmised:

Ülemised kolm olid minu emaili vastused. Company charti kohta olen ma kuulujutte kuulnud küll aga ei uskunud, et seda mult nõutakse. Võtsin Painti lahti ja joonistasin sinna ühe risttahuka. Panin sinna oma molli juurde, oma nime ka ja “Owner”.

Kleepisin oma võimsa organisatsiooni struktuuri wordi dokumenti ja kirjutasin lehe nurka oma ettevõtte nime. Isegi registrikoodi ei pannud, unustasin ära. Pole ju harjunud oma nime juurde ka iga kord isikukoodi kirjutama. IB keskkonnas kirjutasin kõikide dokumentide üles laadimisel alati selgitavad kommentaarid juurde, selle juurde kirjutasin “This is me. My small business”. IB oli väga rahul.

Siis hakkas nagu tunduma, et kohe läheb konto lahti, kõik dokumendid olid IB-s rohelised ja ma olengi nii äge. Aga päris nii ei läinud, Hitesh saatis mulle hoopis uue kirja:

Please clarify the Principal Place of Business address mismatch between the registry documents and CAST.

Mõtlesin, et dafak see CAST on? Hakkasin kõiki dokumente läbi käima, mida ma esitanud olin ja avastasin esmalt, et mõnel dokumendil on aadressist sõna ‘tn’ puudu. No, et seal on ju vahe kas ma elan Puu tn 6 või Puu 6. Pangaväljavõttel oli tn puudu ja LEI koodi arvel oli ka tn puudu. Ise olin igale poole valesti sisestanud, noh. Järeldasin, et ta vaatab aadresse, mis ma ise olen IBs käsitsi sisestanud, mis on panga väljavõtetel ja võrdleb sellega, mis on Äriregistris (kus peaks asuma püha tõde). Äriregistris oli tn olemas aga ehmatasin end püksatuks, sest postiindeks oli seal vale. Brauser täidab automaatselt ju neid lahtreid kui sa lased ja mul oli sattunud sinna mu üürika postiindeks 😀

Pühapäeval esitasin Äriregistris avalduse uue korrektse aadressiga ja esmaspäevaks oli Tartu Maakohus selle kinnitanud. Siis kirjutasin Hiteshile pika vastuse, et sorry, registris oli postiindeks vale, ma lasin selle parandada ja Tartu Land Court bla bla kinnitas ära. Ja siis sorry, et tn oli ka puudu siit ja sealt, et formaalne kuju on ikka Puu tn 6. Laadisin IB keskkonnas tagasi lükatud dokumendi juurde üles uue väljavõtte Äriregistrist. Esmaspäeva hommikul (USA aja järgi) saabus õnnitlus IB konto avamise puhul. Oleks võinud olla pidulikum õnnitlus aga mul on päris hea meel, et sellest aadressi pusast nii kähku välja ujusin. Hitesh oleks võind vabalt öelda mulle et go fck yourself ja sundida mind kõike uuesti algusest peale tegema. Ta saatis mulle oma kirju alati öösiti ja minu vastused laekusid talle ka ilmselt tema öösiti ja kui ma nüüd endal lahti sain, siis kuidagi soe tunne jäi sisse, mis siis et meie romantiline suhe sellega läbi sai.

Sain konto avatud täpselt ühe nädalaga (selle sisse jäi 2 nädalavahetust). Järgmiste sammudena seadistasin konto ära (Account settings ja User settings tuleb läbi käia) ja lisasin kauplemisõigused. Aktsiaid kohe veel osta ei saa kuna neil läheb LEI koodi kinnitamisega veel üks päev aega. IB saadab hiljem veel ühe nõudliku kirja, et sul on LEI kood sisestamata ja URGENT-URGNENT aga ma olin nii väle, et mul oli juba mitu tundi varem kõik avaldused tehtud ja numbrid sisestatud. See URGENT kiri tuleb ikkagi, nii et ära lase end sellest häirida.

Kokku võtaksin selle nii, et noh, minu doktorikraadist piisas, et ettevõtte IB konto iseiseisvalt ära teha. Kui sul on vaja abi ja siit postitusest vastust ei leia, siis vihjeks nii palju, et mu ettevõte on nõus konsulteerima. Teine variant on, et teed omale ka doktorikraadi. Vaata ise.

Minu september

  • palka laekus 2468 €
  • passiivne tulu 44,87€
  • aktsiate müügitulu  -195 €
  • kulud 1300 €
  • säästsin sissetulekust 1386 €

No tere jälle, mul on kahju, et ma ei ole jõudnud septembri voltide vahele ühtegi postitust pigistada aga seda magusamaks on küpsenud seekordne mammutülevaade. Nagu ikka, pakun laia valikut teemasid, mis selle blogi populaarseks on teinud: himur pilk rahakotti, kasspildid, ettevõtte alt investeerimine, koolitused, töökoha vahetus, kardinasaaga 😱💥🔫 ja uus iidol kauplemises.

Alustan sellest, et tervis on meil korras. Vanust on juba nõnda palju, et normaalsust tuleb kõrgelt hinnata, pekk läheb kõhu pealt aeglasemalt ära kui vanasti ja seda eriti meie vurr-sabarakul. Ülevaade kassi septembrikuistest tegevustest on järgmine:

Ainukene negatiivne mekk on septembril seetõttu, et kardinasalongist helistati ja kurdeti kurba saatust, et minu kardin oli neile laekunud praaktootena, millele õmbleja keeldus niiti ja nõela näitamast. Uut tellimust pole aga hiiglasliku tarneaugu tõttu mõtet samale kardinale sisse anda. Loomulikult olime nördinud, sest maailma kõige igavamat tegevust tuli nüüd korrata – uuesti, otsast peale, tuli minna seda faking kardinat valima. No kui keeruline on valida lihtsaid valgeid külgkardinaid? Esiteks, nii keeruline, et esmalt võtsime nädal aega hoogu, et üldse tagasi salongi minna. Salongi jõudnuna hakkasime aeglaselt sobrama nagu hallitus vanas kartoteegis aga ÕNNEKS viskas siis meie klienditeenindaja kahe minutiga kõik sobivad näidised lauale. Ma oleksin tahtnud sealsamas poes tellimuse lukku lüüa aga mees nõudis, et tassime ikka seekord ka koju ja elutoa hommikupäikeses vaatame asja lähemalt. Õnneks ei pindand mina neid näidiseid pärast tagasi viima. Vaatasin seda, et kangas oleks piisavalt tugev, et vurr-sabaraku küüned liiga kergesti sealt niiti jooksma ei tõmbaks. Ta magab oma tornis niimoodi, et jalad on seina peal ja ma ei tea mis siis saama hakkab kui seal kardin ripub. Kõige rohkem meeldis kõige kallim variant (94€) ja kõige vähem kõige odavam variant (34€), lõpuks valisime keskmisesse hinnaklassi jääva hollandi nimelise kanga (kolmandal pildil).

Kardinatest ei hakka ma midagi kunagi jagama aga investeerimises katsun end ikka arenguvõimelisena näidata. Kui ma muidu olen rohkem Märteni fänn (näeb maikas hea välja), siis pean tunnistama, et septembris langesin Kristi reklaamiohvriks ja ostsin talt tervelt kaks erinevat koolitust. Septembri alguses osalesin tema ettevõtte alt investeerimise koolitusel, mis toimus muide samal ajal kui Märteni ja Markuse kauplemisseminar. Ma oleks muidu sinna ka läinud aga nüüd pidin valima huvitava ja praktilise vahel. Kristi on sitaks tark ja no ikka hästi räägib jah, ei ole midagi öelda, infot tuli 13x rohkem kui mul endal vaja. Olen mitu korda hirmsamad kohad üle kuulanud ja uuesti läbi mõelnud, kõik lollid küsimused esitasin ka seal ära, kus mujal seda ikka ilma häbitundeta teha saab. Internetis oled ju anonüümne 👀

Teine asi, mis ma ostsin, on osalus ühes naisinvestorite õpigrupis, kus räägitakse poole aasta jooksul igal kohtumisel ainult rahast ja äride käima tõmbamisest ja oma esimesest miljonist ja siis järgmisel kuul juba teisest miljonist. Raha lendab uksest ja aknast sisse. Kes küpsetab põranda alla paljaid martsipanikujukesi ja müüb neid Hot Lips’i börsidebüüdil. Kes rikastub reisivate eestlaste arvelt, sest me pole kaks aastat ühtegi välismaalast ju näinud (ekre neid suvel sisse ka ei lasknud), ammugi ei ole me näinud ühtegi välismaal elavat eestlast ja selle eest ollakse praegu valmis oma naba ka maha müüma. Minul ei ole nende tublide naiste kõrval eriti midagi rääkida, olen ikka oma palgatöö rattas täiskohaga tugevasti kinni ja poole kohaga kaotan raha aktsiatega kaubeldes. Aga ma loodan, et midagigi hakkab sealt ikkagi külge, äkki õnnestub üks ajupoolkera poole aasta pärast ümber häälestada ja hakata ka mõtlema nagu ettevõtja.

Üks mu ex-kolleeg töötab ühes värskelt börsidebüüdi teinud eesti ettevõttes ja soovitas mind ka sinna tööle. Nüüd ma olen terve septembri olnud kaasatud meeletult aeglasesse kandideerimisprotsessi ja tunne on selline, et ma tegelt päris täpselt ei kvalifitseeru aga mul on teatav mindset ja skillset olemas, võibolla saaksin hakkama. Ma olen jõudnud kolmandasse vooru ja loodan, et mind ei lohistata edasi lihtsalt sellepärast, et it spetsialiste napib ja mina suudan töökohta hoida.

Igatahes ma ütlesin oma bossile ka, et kuidagi kogemata juhtus nii, et reklaamin end sellele ettevõttele kui vaba aju. Mis te arvate, mis ta vastas? Kui ma olin ta kolme erineva pika vestlusega maha rahustanud siis long story short, päris kähku läks jutt palgatõusu peale, sest kuidas sa ikka motiveerid lahkumismõtetega kolleegi. Aga kohati on küll tunne, et ma oleks nagu abiellunud oma praeguse tööandjaga ja hommikul vara sealt abieluvoodist niisama minema hiilida ei saa. Õnneks mul pole korporatiivseid kohustusi, millele tuleks järglasi otsida, see teeb südametunnistuse kergemaks.

Tulles nüüd tagasi ettevõtluse juurde, siis põhjus, miks ettevõtjana tegutsemise eelist tuuakse nii tugevasti eraisiku ees välja, on sellepärast, et tulumaksustamine toimub erinevatest kohtades ja see on ettevõtte eeliseks. Toon ühe lohiseva näite.

Ma ostan-müün-ja-kahetsen aktsiaid oma IB konto kaudu, näiteks kannan sinna 100€ ja aktsia, mida tahan osta, on näiteks Virgin Galactic (SPCE), mis maksab praegu ca $25 ehk 21,55€ ja oma raha eest saaksin soetada 4 aktsiat 4×21,55€ = 86,2€. Mul dollareid kontol pole aga mul on 100€ eksju. Sisestan tehingukorralduse 4 aktsia ostmiseks, IB ostab mulle 4 aktsiat ja siis võtab mu euro kontojäägist nii palju raha maha, et see kataks ära aktsiate maksumuse + tehingutasu (100€-4×21,55€-0,35€ = 13,45€). Nüüd on mul kontol 4 SPCE aktsiat ja 13,45€. Haldustasud, kuised tasud, aastaseid tasud puuduvad. Lihtne eks? Võrdluseks, kui tahan osta 100€ eest aktsiaid LHV-s, siis sellest 1% (ehk 1€) on valuuta konverteerimise tasu ja 9€ + mingi % on tehingutasu ehk ca. 10€. Seega 100€ eest saan osta omale 4 SPCE aktsiat (100€-4×21,55€-11€ = 2,8€) ja mulle jääb järgi 2,8€. Lisaks pean muretsema, et kui mu portfell on juba viiekohaline, siis hakkan varsti ka kontohaldustasu maksma.

IB-s tegutsemise eelis on kuluefektiivsuse tõttu absoluutselt kõigile arusaadav. Ettevõtte alt investeerimise maksuefektiivsus aga tegelt ei ole kõigile arusaadav ja siin on minusugustele juhmidele Kristi Saarest palju abi. Teine huvitav vana on Mark Tilbury, kelle youtube kanalit ma jälgin ja SELLES videos tõi ta näite, mida nüüd siin kasutan. Kuna ma teen IB-s väga palju tehinguid, siis olen eraisikuna juba tuttav tuludeklari täitmise närvikuluga, sest IB konto ja investeerimiskonto ju ei ühildu ja iga trade tuleb deklarisse käsitsi sisestada. Ma täitsin umbes 2 kuud seda ja olin optimistlik, sest olin kahjumlik ja seega tulumaksu maksma ei pidanud. Käesoleva aasta tulusid sisestan e-MTAs ilmselt 4 kuud, sest ma olen kaks korda rohkem kaubelnud (aga endiselt kahjumlik, jeee… 🧐).

Nõnda, mul on IB kontol siis 4 SPCE aktsiat ja ütleme, et hind tõusis Bransoni lendava paruka tõttu nii palju, et otsustasin aktsiad maha müüa ja kuhugi vähem äkilisemasse aktsiasse paigutada. Oletame, et sain müügiga 100 € kasumit. Eraisikuna pean selle müügi veebruaris deklareerima ja maksuamet nõuab kohe 20€ sealt endale. Mulle jääb 80€ uute aktsiate ostmiseks, ütleme et kulutan ära 69€ ja alles jääb 11€.

Olles 100€ teeninud ettevõtjana, tulumaksustamist siin kohe ei ole, ostan uued aktsiad (kulutan 69€) ja alles jääb 31€. Panite tähele, mul on palju rohkem raha, mille eest uusi aktsiaid osta? See on ju võimendus ja põhimõtteliselt peaks ettevõtja nii eraisikust kiiremini rikastuma. Tulumaksu tuleb tasuda palju hiljem, siis kui ma tahan selle 31€ rahajäägi ettevõttest välja võtta. Mulle jääb leiva-piima ostmiseks 24,8 €. Loomulikult on siin mõned nüansid veel juures nagu palga väljamaksmise kohustus kui sa tahad ettevõttest dividende korjata aga kui vaadata investeerivat keha, siis pole kahtlustki kumb skeem on efektiivsem.

Minul mingit ettevõtlustulu loomulikult pole, ainuke tulu oleks minu kui omaniku laen, mille saab igal ajal ettevõttest maksuvabalt välja võtta (kui tahan hakata oma ettevõtte varadest elama). Enne peabki ettevõttest välja võtma omaniku laenu (free money, jee) ja alles seejärel on ülejäänud välja võetav raha maksustatav. Mõtle kui annan 20 aastat iga kuu oma ettevõttele 500€ omaniku laenu (kokku 120 000€) ja siis hiljem võtan 5 aasta jooksul iga kuu 2000€ maksuvabalt välja. 20 aasta jooksul on mu varad kasvanud vähemalt poole miljoni euroni, mis nii viga 56-aastaselt pensionile minna?

Miljonäriks saan ma aga kauplemisega, sellepärast ma üldse ei muretse ja pensioni kolmas sammas on siis nagu veel kolmandaks plaaniks, mida igal aastal ikka edasi täidan ja mis 32 aasta pärast omas tempos miljonini jõuab. Nii et kolmekordne võimalus ja kui mitte igaüks eraldi siis kõik kolm kokku ikka ju miljoni teevad? Tekib küsimus, et mismoodi on üldse võimalik mitte miljonini jõuda?

Muudkui aga säästad raha, nt septembris ma jätsin kulutamata 55% oma sissetulekust ja sellest säästurahast läks 95% kolmandasse sambasse. September ise oli keskmisest kulukam kuu muidu, käisin kahel sünnipäeval (kulu 200€) ja ostsin kaks koolitust (kulu 67€), sõitsin taksoga (kulu 16€), et ei ole midagi lihtne, igal nurgal on pidevalt ootamas kulu-kulu. Takkapihta tegin ma septembris vähem tööd, seega oktoobris tuleb väiksem palgalipik ja põnevust peaks pakkuma ka oktoobrikuine elektriarve, sest ma hoian põrandakütet ju aasta läbi sees.

Lisaks sellele, et ma panin III sambasse 1150 euri, märksin 1000 euri eest ka Iute võlakirju. Ühtegi dividendiaktsiat aga ei jõudnud osta, sest ma ei leidnud aega finantsaruannetes kaevamiseks. Kauplemine oli ka väga uimane, terve kuu jooksul tegin vaid 12 treidi, mis on vist küll käesoleva aasta uimasuse tipprekord. Turg ei olnud kohe üldse soodne. Selliselt jaotus septembri treidide kasum: 3 treidi olid tugevalt kasumlikud ja 9 treidi väikeste kahjumitega.

Graafik on paremale poole skewed ja see on mu eesmärk. Mis ei ole fine, on see, et pole piisavalt palju paremale skewed/parempoolsed tulbad on liiga väiksed. Mu võidud peavad olema keskmiselt +12%, mitte maksimaalselt +12%. Analüüsisin enda tegevust veidi lähemalt ja leidsin, et mu hit rate oli 25% (mis on keskmisest veidi madalam aga fine), mu average loss oli -3,6% (see on fine) ja average gain oli 9,2% (natuke madal) aga huvitav on see, et mu keskmine võitev trade oli dollarites veidi väiksem kui mu keskmine kaotav trade, ehk siis ma olen suuremat dollari riski võtnud just neil juhtudel, kui ma kaotasin. Kaotasin keskmiselt 6,4 dollarit iga kaotatud protsendi kohta ja võitsin keskmiselt 5,53 dollarit iga võidetud protsendi kohta. Kuna ma kahjumis positsioonidele pole juurde lisanud, siis ma arvan, et see tuleneb sellest, et ma võitvaid positsioone hakin järk-järgult väiksemaks, et kasumeid jupi haaval lukku lüüa aga kaotavaid positsioone ma ei kärbi, vaid oleni üleni out kui tabab stopp-lossi. Kuna ma kärbin minu kasuks liikuvat positsiooni, siis selle tegevusega ma vähendan oma riski ja tulevikus saadavat kasumit. Seeõttu dollari absoluutsummades ma võidan alati vähem ja kaotan alati rohkem. Nt kui ma olen teinud kaks treidi nõnda, et mõlemal võtan täpselt sama suure riski, ja siis hiljem üks trade on +5% ja teine -5%, siis ma jään kahjumisse. USKUMATU! Kahjum on mu strateegiasse minu oma tegevuse tõttu sisse kirjutatud.

Oled kuulnud seda “Who can go broke taking a profit?” -“YOU can!” Vastab tõele. Ravi seisneb selles, et võitvaid positsioone peab kärpimise asemel tegelt suurendama. Sain oma lollusest aru kui ma kuulasin TraderTom-i ja süvenesin uuesti oma enda statistikasse. Kauplemine ei ole mitte midagi muud kui lihtsalt statistika enda kasuks tööle panemine. Kui sa ei tea oma statistikat, siis sa ei ole kasiino, vaid hoopis külaline kasiinos. Noh, Markus, õige jutt onju? Kauplemisega miljoni teenimisel on tegelt üldse väga vähe seost tehnilise analüüsiga. Tehniline setupi abil võib midagi tuletada paari järgmise küünla kohta aga mitte eriti kaugemale. Kauplemine on võimalus (opportunity), statistika ja õige käitumine. Et olla hea kaupleja, ei ole mul vaja õppida rohkem tehnilist analüüsi vaid panna mu oma enda statistika minu kasuks tööle.

Kes on TraderTom? Ekstreemselt kasumlik trader, kes räägib taanlase kohta väga ilusat inglise keelt, keda ma jäin juhuslikult kuulama ja jumal tänatud, et jäin, sest muidu ma ei teaks praegu kuidas oma statistikat ümber keerata. Kui teda kuulama hakkad, siis esmalt ta räägib ära jutu, miks ta seda räägib ja siis räägib ära selle päris jutu. See järjekord on väga oluline, sest kohe teise poole juurde asudes, sa lihtsalt ei saa aru, miks ta seisukoht on selline nagu see on.

Lugesin läbi tema raamatu, mis on natuke sarnane tema ettekandele (kõik 6 osa) ja vaata, siin on üks teine tema raamatu alge ka, mida ma olen jõudnud vaevalt alustada ja tema päris raamat on SEE. Tema ettekandest hingasin sisse iga sõna ja mine metsa kui õiget juttu ta ajab. Sain tänu temale aru, et ma kärbin oma võitvaid treide, sest ma ei taha leida end sellisest olukorrast, kus ma olen suures kasumis, mida välja ei võta, sest usun trendi jätkumisse ja seejärel võtab inetu turg mult selle kasumi lihtsalt ära. Valus! Psühholoogiliselt on palju kergem aeg-ajalt võtta sisse realiseerimata real olev kasum ja leppida, et ülejäänud kasum, mida ma kunagi ei näe, jääb turule. Me käitume nõnda, sest see on vähem valus, sest meie aju on programmeeritud langetama vähem valusaid valikuid. See on täpselt see sama vahukommi eksperiment, mida laste peal tehakse. Ma ju teadsin seda aga enda käitumises seda ikka ära ei tundnud. Ma käin nüüd järgmisena oma septembri treidid üle ja vaatan kas ma oleks uue meetodiga võitjatest rohkem välja pigistanud.

Balti börsil tõmblesin ka natuke ja ostsin-müüsin-kahetsesin Merkot, kaotasin 73€. Ma lihtsalt ei taha hoida kahjumlikke positsioone käes, kui idee ei tööta, siis ei tööta, proovin hiljem uuesti. Kehv aktsiaturg raputas kõvasti mu aktsiaportfelli aga mu puhasväärtus tõusis septemberis +773€. Ei tea kas II pensioni sammast peaks ka nüüd varade hulgas näitama, kuna see on nüüd likviidne vara ja igal minuvanusel enam nagu ei ole seda ette näidata kah? Võibolla ma alustan nüüd kuulujuttu aga mu arust Kristi näitab II sammast oma varade hulgas.

Septembri passiivse tulu hulgas oli rent (30€) ja dividendid ENB aktsialt ($17,22). Oktoobris tuleb juba eriti magus saak, dividendivanker ikka liigub kenasti. Siia lõppu veel üks põnev graafik, mis näitab minu pikaaegset investeerimisportfelli (LHV konto + III sammas). See on see sama, mida Liisi Kirch näitas Rahamaratoni esimeses saates. Eelmisel aastal nüsisin kõvasti oma investeeringuid, et kodu ära osta aga aasta lõpuks kasvas midagi ikka tagasi juurde ka. Sel aastal olen natuke uut raha juurde saatnud ja müts on ka peal suuremaks kasvanud. Niimoodi on päris hea ülevaade, sest varade seisust see välja ei paista kuna osa rohelisest mütsist istub sularahas ja sinine pulk on ka erinevates varaklassides laiali (raha, aktsiad, fondid, võlakirjad).

Dave Ramsey beebisammudega seoses ma uurisin, kuidas õppelaenujäägi tagastamine käib ja Swedis on see väga lihtne, nad on arendanud taotlemise vormi, millega saab kogu jäägi korraga tagastada ja seda ilma lisatasudeta. Vaatan, kas ma suudan seda sel aastal teha, kui III sammas saab täis ja raha peaks jõulude ajal üle jääma, siis oleks mõeldav. Hetkel katsun suunata oma energiat oma ettevõtte ära registreerimisse. Ei tea, mis nimeks panna?

Minu august

  • palka laekus 2559 €
  • dividendid 2,81 € (AAPL)
  • aktsiate müügitulu -777,80 €
  • kulud 1255 €
  • säästsin sissetulekust 1194 €

Eelmises kuu postituses kirjutasin katastroofilisest juulist, sest sinna langes tuhandete eurode suurune kahjum pimedas metsas toimunud õnnetuse tõttu ja mu netoväärtus reaalselt langes 3K aga tagantjärele selgub, et see oli lihtsalt kärbse kõhutuul võrreldes augustis juhtunuga. Lisandunud on palju halba stressi, millega ma ei ole eriti hästi toime tulnud, tööelu on poolik, uusi asju alustada ei suuda ja sisse lülitus lihtsalt olemise režiim. Mina ise, puht personaalselt, olen augustist tervena välja tulnud aga minu lähedased mitte.

Elu on 💩

Üht teist tahaksin öelda esmalt kõigile neile emadele ja isadele, kes enese teadmata käivad närvidele oma sõpradele/sugulastele, kes veel ei ole oma reite vahelt ühtegi beebit välja surunud. Olete kuulnud selliseid küsimusi nagu millal siis pisiperet loota ka on? Ja millal SINA lapsi saama hakkad? See on tegelikult väga ebaviisakas ja egoistlik lähenemine, sest see küsimus teeb haiget. Elu on ime ja rasedus ei käi nii, et seksid ja siis pauhti oledki rase. Minu teada on tõestust leidnud saunajutt, et kõige kiiremini pidi lapse saama purjus peaga ja võõra mehega. Need küsijad võiks selle järgi proovida ja siis aruande esitada. Kas tõesti ei teata, et 20% rasedustest katkevad esimesel trimestril ja sellega on vaimselt ja füüsiliselt väga raske toime tulla. Nii et järgmine kord kui sul, aasta emal või isal, on vaja jälle seda küsimust küsida, siis tea, et ta ei vasta sulle, et kuule mul oli 2 kuu eest peetus. Ta võibolla naeratab sulle ebalevalt ja ei räägi sinuga enam kunagi.

Elu on 💩💩

Elu imest on mul tegelt üks pikem jutt rääkida. Ühel õhtupoolikul ilmus mu mees pärast lühikest sörki verise peaga tuppa ja väitis, et oli õues minestanud. Leidsin ta peast 2,5 cm haava ja kuna see vajas õmblemist, siis valisin juba mõttes taksot. Pesin ta kaela verest puhtaks, panin steriilse lapi haavale, mis enam tugevasti verd ei jooksnud ja taksotasime erakorralisse. Taksojuht isegi ei teadnud, mis asi on EMO, sest ega tänapäevases äpi maailmas ei pea ju enam midagi teadma. Olime laekunud emosse täpselt sealse brigaadi vahetuse ajaks, ja meid võttis vastu üks väga sõbralik mees, kelle käsi vaadates ma järeldasin, et töövälisel ajal nikerdab ta garaažis oma uunikumi kapoti all. Viisidi tasu ta meie käest ei võtnud (HA! 5€ kokku hoitud nagu naksti) ja sositas, et kui keegi küsib, siis ütleksime, et tulime polikliiniku poolt. Meile anti ratastool, pea seoti kinni ja küsiti küsimusi, millele me midagi vasta ei osanud. Mu mees teadis vaid seda, et ühel hetkel ta lihtsalt ärkas ja vaatas lage… aga mitte voodis vaid maja ees õues. Kärutasime 2h erinevate uste taga, siis õmblemine ja siis saime koju, sest peast tehtud pilt ei näidanud midagi halba. Õhtul pesin kodu treppi verest puhtaks ja imestasin, miks maja sein on mudaseid jälgi täis, kas keegi peksis jalaga seina… pesin need jäljed ka ära.

Järgmisel päeval rääkisin ühistu esimehega, et ta saadaks meile sellest õhtust maja videokaamera salvestuse. See oli 30-sekundiline õudusfilm, millele mõeldes lähevad mul siiani jalad nõrgaks. Põhimõtteliselt oli nii, et mu mees jõudis maja välisukse juurde, oli natuke segaduses (helistas valesse korterisse) ja siis kukkus PAUHTI trepi peal selili ja lõi pea vastu maja fassaadi/treppi ära. Umbes 13-14 sekki vappus kogu ta keha ülitugevate krampide käes, käed olid peakohal õhus ja jalad tegid põlvetõstejooksu maja seina peal, mis nägi välja nagu ulmefilmis kui joostakse mööda seina üles. Kui ta teadvusele tuli, siis ta ajas ennast kähku üles, helistas uksekella, mina lasin ta toas sisse ja vaatasin veel uksekella kaamerast, et ta näeb seekord justkui eriti väsinud välja ja ütlesin tuduvale miisule ka, et oli vist raske jooks. Salvestusest oli veel näha, et ta sisenes lifti ja kael oli verest punaseks värvunud. Lift muide hakkas liikuma alla, garaaži, mitte üles tuppa, sest naaber oli all nuppu vajutanud aga too ehmus verd nähes ära ja jättis lifti sisenemata. Mõelda vaid, et ma istusin üleval toas kui kõik see temaga ukse all juhtus.

Sellest salvestusest olime mõlemad muidugi šokis aga parajagu õnne oli, et mu mehe klassivend õppis arstiks, kes oli just sel nädalal neuroloogia residentuuris ja ta vaatas seda videot kohe samal päeval koos ühe vanemneuroloogiga. Siis tehti plaan. Pika nädalavahetuse veetsime kodus, oli taasiseseisvumispäev ja meie värisesime toas ja ootasime haiglasse minekut. Pühapäeva õhtul saatsin ta haiglasse, kus alustati uuringutega. Käisin tal iga päev külas, k.a. pühapäeval, sest ta jäi napilt õhtusöögist ilma ja ma jõudsin 5 min enne külastusaja lõppu toidupoe soojast letist kanaprae ja plastlusika hankida.

Hea, et ikka külastamine lubatud oli aga ilma vaktsineerimata muidugi ei lasta. Nii olingi mina ainukene pere liige, kes teda üldse külastada sai. Neljandal päeval lasti ta välja, rinna peale oli kleebitud aparaat, mis teda veel ühe ööpäeva jälgis. Nüüd põhimõtteliselt oleme praegu nii palju targemad, et ühtegi koledust tema peast ega organitest ei leitud, väga põhjalik uurimine tehti ja sellega seoses praegu midagi juurde lisada ei ole. Maksta tuli haigla voodi kohatasu 7.50€. Mina olen peast well done ja ma ei tea mis edasi.

/Algab Pinsi Põlve rant/

See on aga näide sellest, miks osa inimesi soovib elada nii, et suured riskid on maandatud. Kõike võib juhtuda, ta oleks võinud palju raskemaid vigastusi saada ja ajutiselt töövõimetuks jääda või veel hullemini. Õnnetused ja haigused lihtsalt juhtuvad ja midagi ei ole sinna parata aga riske saab teadlikult hallata, headel aegadel saab halvimaks valmistuda. Ma olen täiesti veendunud, et parim viis näiteks kodulaenu riski haldamiseks on see varem ära maksta, mitte elada iga kuu palgast palgani ja mõelda, et pigem praegu noorena elan hästi ja küll ma vanaduses koonerdan. Kui peakski midagi juhtuma, siis kriisis on koduvahetus viimane asi, millega sa tegeleda jaksad. Mõeldes kõigile peredele, kelle kodu on panga poolt sundmüüki pandud, siis miks nad seda ümber pöörata ei suuda? Ilmselt millalgi pärast laenu võtmist on pere majanduslik olukord halvenenud ja selleks ei ole headel aegadel ettevalmistusi tehtud. Enamus peresid võtavad kodulaenu ja elavad selle riskiga. Aga milline on plaan selle riski haldamiseks? Paljud jõuavad investeerimise juurde aga ma pole veel kunagi kuulnud, et keegi ütleks, et ma hakkasin investeerima, sest mul on nüüd kodulaenu risk. Ma näen oma kolleegide ja sõprade pealt kui raske on teha oma esimest investeeringut ja omast kogemusest tean ka, et lõpuks on sama raske seda süstemaatiliselt jätkata. Kodulaenu riski haldavad veidrad inimesed ja nad maksavad selle laenu varem tagasi, sest shit happens!

/rant läbi/

Kõige selle eelneva vaimus tavaline rahavärk jätkub

Eelmisel kuul kuulutasin välja, et võtan oma rahaasjad range kontrolli alla ja hakkan tegema Dave Ramsey beebisammusid. Mul on hea meel öelda, et esimene beebisamm on TEHTUD, sest minu meelerahufondis istub taas ilus ümmargune 1000€.

Teine samm on õppelaenu tagasi maksmine. Maksan seda tagasi tegelt juba aastast 2011 ja mitu aastat on veel jäänud. Uurin pangast kas ja mis tingimustel saan kogu laenujäägi tasuda ühekordse tagasimaksena. Laenu jääk on 1500€ ja varem tagasi makstes hoiaksin kokku ainult ühe kuumakse ulatuses intressi (75€). Täiesti mõtetu värk aga ma näen, et see toetab mu pikka plaani – vähendan oma töökoormust, vähendan laenumakseid, rohkem raha jääb kätte, rohkem aega jääb kauplemiseks ja muude eesmärkide täitmiseks.

Diamond hands

Kolmandasse sambasse saatsin 200€, rohkem raha ei olnud aga aasta lõpuks soovin seda ikkagi “täis” toppida. Minu käesoleva aasta tulude põhjal “täis” = ca 4500€ sissemakseid. Laias laastus peaksin aasta lõpuni iga kuu 1000€ juurde lisama, et eesmärk täita.

Dividendiaktsiatesse lisasin augustis 2000 dollarit, ostsin MO ja WPC. Mu investeerimiskontol on veel 2500€ vaba raha, st üsna mitu aktsiat saan veel juurde soetada. Te olete mulle siin päris suureks abiks selles osas olnud ja igasuguseid ideid andnud.

Mu netoväärtus kasvas augustis 1853€ võrra.

Paper hands

Kauplemine usa börsil oli üsna unine, tehinguid oli mitu korda vähem kui tavaliselt ja võtsin sisse väikse kapitali kaotuse, koos kuludega -164€. Tallinki kahjum oli teine koht kust miinust sain ja nii tuligi kokku -777. Apple-lt sain ka kogemata dividende, siiski tänaseks seda positsiooni enam ei ole. Lollusi ei teinud. Aa, ei, tegin ikka küll. Tahtsin kaubelda eelturu ajal aga kui müüa oli vaja, siis stop limit order ei läind lahti ja viha ja mäss. Ilgelt palju jauramist on eelturu ajal orderite sisestamisega, ma ei jõua reageerida õigeaegselt ja seega otsustasin, et day trade on eelturu ajal nüüdsest mulle keelatud. Swing trade endiselt lubatud. Katsetasin day trade ekstreemselt volatiilsete gap & go aktsiatega ja nii palju raha jätsin laua peale, näiteks ühest day tradest oli võimalik saada 300€ kui oleks olnud julgust ülemäge hoida aga mina võtsin ainult 20€ ehk esimese up ticki ja siis panin poe kinni. Selliste aktsiatega kunagi ei teagi, sama hästi oleks võinud järgmine down tick mind kahjumisse viia. Kuna turg munes, siis mul lihtsalt ei olnud midagi teha ja uurisin veidi teistsuguseid aktsiaid, no ühesõnaga, veel ühed ämbrid, mida ei ole jõudnud läbi kolistada. Annab kõva kogemuse igatahes, mida oodata või karta ühest või teisest asjast.

Aasta algusest saati on NAV ja TWR siis selline (1 tulp = 1 nädal), künnan põhjamuda edasi ja pole veel miljonini jõudnud.

Analüüsin iga oma sammu edasi ja katsun end sättida järgmisele small- ja midcappide tõusulainele. Septembri esimene nädal oli juba väga hea ja ma olen 100% aktsiates aga ausalt öeldes mõtted on mujal olnud ja ma ei ole uusi setupe analüüsinud.

Keskmiselt kaotasin -2,7% ja keskmiselt võitsin 4,9%. Koguarvust 34% oli winning trades. Ikka veel rohkem paremale üritan neid madalaid tulpasid organiseerida. Ma tekitasin blogisse uue kauplemise teemalise lehekülje ka, panen sinna oma koondstatistikat üles.

Higivaba papp

Nüüd siis kõige tähtsam graafik. Aktsiate müügitulu seis on käesolevas aastas üsna kokku kuivanud, sest võtsin Tallinki kahjumi arvesse ja kauplemine pole aidanud seda kergitada. Tore on aga see, et mulle laekub alates septembrist iga kuu renditulu kuna rentisin välja oma parkimiskoha 30€ kuus. Jee, anna patsu! Igatahes ma teen kõik selleks, et roheline tulp ületaks eelmise aasta oma kasvõi 1€ võrra.