Aktsiaportfelli senine areng

Mina hakkasin siis pihta niimoodi, et kõigepealt ma pool aastat nämmutasin, et peaks reaalsete tehingutega pihta hakkama. Ja eks asi arenes kohati nii kaugele, et osade ees tegin juba nägu, et olengi aktsionär aga tegelt endal piss püksis ja investeerimiskontogi veel loomata. Detsembris käisin LHVs dokumenti näitamas, et mul lubataks seal konto luua. Ma pole varem LHV klient olnud aga kõik investeerijad sinna panka justkui jooksevad ja ülekandetasusid pole seal ka. Tegin nii nagu teisedki, sest nii on õige teha, eksju. Novot ja siis istusin veel kuu aega LHV brožüüri otsas, põlved lõua all, ja koogutasin niisama arvuti ees.

Igasugust häbi tundmata, ütlen kohe ära, et mina olengi see eestlane, kes omab oma portfellis ainult kahe erineva Eesti ettevõtte aktsiaid. Enne esimesi tehinguid ma mingit reaalset analüüsi ettevõtetele ei teinud, sest noh, siis ma veel ei osanud teha. Valisin tunde järgi, et juba kord pihta hakata. Mu sõbrants tegi OEG-le auditit ja rääkis, et kui miski pauk peaks tulema, siis OEG on esimene, kes jalgele seisma jääb, pidi olema muljetavaldav kapitalistruktuur ja dividende justkui ka maksab. Mulle sobis!

HAE on teine ettevõtte mu portfellis. Ma ei oska seda valikut hästi põhjendada kui et tahan omada kommunaalettevõtet aga Tallinna Vesi selleks ei sobinud, sest seal on parasjagu liiga palju lahtiseid küsimusi ja nii suuri riske ma ei võta, et teadlikult ämbreid kolistada. HAE aga näitab ette sõbralikku dividendipoliitikat ja ma sattusin ostma just siis kui tulid esimesed uudised Soome hanke võitmisest. See oli nüüd puhta juhuslikult väga hästi ajastatud ost ja suveks olin aktsia hinna tõusust teeninud juba 30% tootlust. Tegelikult arvan ma, et olen turu ajastamises täismegaproff aga noh, teiste väikeinvestorite kuuülevaateid jälgides tundub mulle, et tõusva turu ajal ma polegi ainuke. See on küll pettumust valmistav, et teil ka hästi läheb aga no hea küll. Nagunii mina võidan.

Nii, ma olen end nüüd korralikult üles haipind ja teil on juba müts peos jah? Räägime siis portfelli väärtusest ja siinkohal pidage silmas seda, et erinevalt kõigist teistest, on siinsed numbrid reaalelulised, maalähedased, käega katsutavad ja mis peamine – usutavad! Sest ega mina tule siia lihtrahvast lollitama. Ja kui siin keegi peaks järgnevate numbrite peale naerma hakkama, siis kurku kinni. See siin on draama, mitte stand-up-comedy.

 

Hetkel siis kogu portfelli väärtusest veidi üle poole moodustab HAE, veidi alla kolmandiku OEG ja sularaha on 16%. Sularaha ei kasva aga kõik muu õnneks kerkib küll. Portfelli väärtus jaanuaris oli 1444 € ja augusti lõpu seisuga oli see 1743 €. Õhust on juurde kasvanud 300 kaunist krabisevat jevrot.

Kandsin jaanuaris investeerimiskontole peotäie pappi ja olen selle eest tehinguid teinud, suuremat kogust uut pappi vahepeal kontole praktiliselt lisanud ei olegi. Kuna ma teen ostutehinguid 500 € kaupa siis seda esimest pappi lihtsalt natuke aega jagus.
Aktsiaid olen soetanud kahel kuul –  jaanuaris ja mais. Mul on reegel, et osta tuleb perioodiliselt kord kvartalis, seega järgmine ostuaeg on september. Dividendid laekusid mais nii HAE kui OEG poolt, kokku 56 euro ulatuses ja ma reinvesteerisin need uuesti aktsiatesse. Ei taha teie üllatusmomenti rikkuda aga kahjuks sel aastal rohkem dividende ei tule.

Mulle pakub tohutut meelerahu vaadata ka oma säästude osakaalu kogu portfelli suhtes. See on alates esimesest ostust 100% pealt langenud 83% peale. Kaunis. 30 aasta pärast võiks see olla kusagil 30% peal.

Olen teinud ka ühe müügitehingu. Peamiselt seepärast, et ennast petta. Müüsin juulis väikese koguse HAE aktsiaid tükihinnaga 4.56 €, sest tahtsin teada, mis tunne on müüa ja tahtsin teada, kas ma võidan midagi emotsionaalsest müügitehingust. Ehk siis pool portfelli oodatavast kasumist kukkus sularahasse kontole. Mul oli suvel lihtsalt natuke keeruline raha säästa, sest kolimise tõttu läks leivafondist 1 kilo kuludesse. See oli karm löök, mille järellainetused kestavad siiani. Eks ma mõtlesin müümise ajal, et septembris ostan nagunii aktsiad tagasi ja raudselt palju madalama hinnaga. Noh, eks naeran enda üle ja vaatan seda asja siis.

 

 

Pinsi Põlve kick-off ja investeerimisdeklar

Minu nimi on Pinsi Põlv ja ma olen juba nii vana, et mõtlen hirmuga pensioni peale. Tahan 65-aastasena istuda lõunamaa mägikülakese udupeene külalistemaja idapoolsel verandal ning aeglaselt teed rüübates jälgida hommikuti tööle ruttavaid raharatta sõltlasi. Seejuures, muheleksin rahulolevat oma kitkumata pensionäri habemesse, sest minu töörügamised selles elus on tehtud ja ma olen saanud rahaliselt vabaks.

Selle eesmärgi saavutamiseks on mul aega 33 aastat.

Ma arvan, et olen üsna keskmine eestlane – keskmise välimusega, kõrgharitud ja kriitiliselt hinnates pigem ka keskmise palgaga. Milline võiksin ma olla tulevikus? Keskmine eesti pensionär joonistub tänavapildilt kergesti kätte – keskmisest koledam, keskmisest dementsem, keskmisest suurema ravimisahtliga ja keskmisest väiksema sissetulekuga. Vaata ise kui palju sa pensioni hakkad saama. Kui ma teaksin praegu ette, et ka mina keskastme spetsialistina hakkan saama tänases vääringus 562 eurot kätte, siis ma tuleksin kohe töölt ära, ajaksin juuksed maha ja tõmbaksin Aasiasse kõige kaugemasse templisse, kus Buddha õpetuste järgi oma nunnavarbaid lutsida.

Reaalsem oht on see, et kui ma täna oma finantsharjumusi ei muuda, siis pean ma ka 70-aastasena oma kargud madala koormusega päevatööle lohistama.

MAEITAHA, MAITAHA, MAITAHA, MA EI TAHAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Ühe aasta võtsin hoogu ja lugesin investeerimisteemalisi raamatuid. Käesoleva aasta jaanuaris hakkasin siis pihta ja soetasin tallinna börsilt väriseval käel oma esimesed aktsiad. Esimestel aastatel, kuni veel kõrvatagused kuivavad, soetan dividendiaktsiate näol erinevaid Eesti ettevõtteid ja hiljem, säästetavate summade suurenedes, liigun ka välisturgudele. Dividendiaktsiad siis seepärast, et ainult kapitali kasvu tagaajamine mind ei kõdita. Aga laekuv dividend on alati meeldiv üllatus ja ma ei pea midagi müüma, et pappi saada, juhhei!

Et liialt lappama ei läheks, siis mõned eesmärgid ja reeglid olen ma ka endale seadnud. Silmas tuleks siiski pidada seda, et ma olen lihtne inimene oma lihtsate tuhmunud sentidega ja ei maksa naerda kui ma sinuga võrreldes agulirott olen. Ma toon oma finantsaluspesu kõigile nähtavale ikkagi nii varajases staadiumis, et see reaalselt ka usutav oleks. Investeerijatest blogijaid on teisigi aga no kurat mis mõttes on su netoväärtus viiekohaline summa su esimesel investeerimiskuul?! Olgem reaalsed – ma olen ainuke, kes näitab, kuidas elu tegelikult on – mul on näiteks deebetkaardi kontol praegu 1 euro ja 12 senti. See on palju usutavam kui sinu 37 938 € eksole.
Põhimõtted on siis mul esialgu sellised:

1. Esimesed kaks aastat (esimesest aastast on juba 8 kuud möödunud) investeerin aktsiatesse üks kord kvartalis. Ehk siis minu säästmismäär on nõnda saast, et mul on vaja vähemalt kolme kuud, et investeerimiseks mõistlik summa kindla peale kokku tuleks.
2. Soovin teenida aastas ühe keskmise palga jagu dividende. Lihtsad arvutused näitavad, et ostuhinnast realistliku 5% dividenditootluse juures on mul sellise summa saamiseks vaja kokku kraapida 24 000 €. Ma peaksin investeerima oma palgast 50% säästumääraga, et see eesmärk täita 3 aasta jooksul. Kõlab ulmeliselt. Palju realistlikum tundub see eesmärk saavutada 5 aastaga. Aga viis aastat ei tee mind õnnelikuks, ma üritan ikka kolme aastaga. Aga uhh.. I’m fuuucked.
3. Leivafond tuleb mul luua paralleelselt investeerimisega. Räägitakse, et see peaks 4-6 kuu palga mahus olema. Viisakas oleks panna igakuistest säästudest pool aktsiate jaoks kõrvale ja pool leivafondi. Aga reaalses elus ma nii tubli ei ole ja siis jääks eesmärk nr 2 täitumata. Reaalses elus mul ei ole leivafondi jaoks eraldi kontotki.

Ja lõpetuseks, nagu ühele eeskujulikule noobile kohane – kill me now, ma ütlesin noob – tulistan postituse lõppu oma investeerimisdeklaratsiooni versiooni 0.1. Portfelli seisust lähemalt siis juba järgmine kord. Drop mic.