Osta tipust

Kui tahad ka pärast kahte aastat investeerimist kergesse kainestavasse miinusesse jõuda (-24€, välja makstud dividende arvesse võtmata), siis tee nii nagu mina ja osta tipust. Aktsiate ostukohad mu top 3 positsioonidel tähistatuna punase plekiga:

Kuigi ma olen enamasti ainult tippudele pihta saanud, siis osta soovin ikkagi nii vasakult, paremalt, ülevalt kui alt. Aga kui võimalik, siis tippe, noh, neid ikka väldiks. Näiteks Tallinna Sadam on praegu tipus ja vaadake ainult kuidas ma ei lähe üldse seda ostma, sest mul ei ole hirmu, et jään rallist maha. Mkm.

Lõpetan mõttega Benjamin Grahamilt, kelle raamatut “Intelligentne investor” ma juba viiendat kuud loen ja olen jõudnud kusagile poole peale: “Konservatiivne aktsiainvestor, kes pöörab vähegi tähelepanu valikutele oma aktsiaportfellis, keskendub väärtpaberitele, mis kauplevad mõistlikult lähedal oma materiaalse vara väärtusele – ütleme, et mitte üle kolmandiku kõrgemal sellest näitajast.”

Septembri kokkuvõte

Pinsi Põlv alustas investeerimist täiesti nullist, ta toimetab Tallinna börsil alates 2017. aasta jaanuarist ja soetab dividendiaktsiaid, et 30 aasta pärast pensionile jäädes teenida mugavat pensionilisa.

Pinsi Põlve eesmärgid 2018. astaks on:

1. aasta jooksul säästa 4800 eurot, s.o. 400 eurot kuus (kasvatada ca. 7000 eurone portfell). 
2. koguda aasta lõpuks 1000-eurone meelerahufond
3. suurendada netopalka aasta lõpuks 1700 euroni
4. teostada börsilt regulaarseid sisseoste (mitte harvem kui igal teisel kuul)

Septembri näitajad on järgnevad:

Portfelli väärtus: 4682,81 EUR (+397,58 EUR võrreldes eelmise kuuga)
Ise olen kokku sisse pannud: 4380 EUR (93,5%)
Säästsin: 500 EUR (32% sissetulekust)
Dividende ei laekunud.

Mu surnud vaarisa näeb ka, et 1. eesmärk poseerib siin ainult ilu pärast. Ma ei suuda tegelikult aasta lõpuks kantida investeerimiskontole 4800 euri aga koos meelerahufondi summaga võib see kokku tulla küll. Kuna rahulikku meelt hakkasin koguma alles poole aasta pealt siis loen asja õnnestunuks kui eesmärk 1 + eesmärk 2 = eesmärk 1.

Septembris midagi uut ei soetanud. Järelikult olen põrunud ka 4. eesmärgiga. Aga ei saaks öelda, et ma lihtsalt passin. Olen endiselt uute aktsiate otsingul, millega oma portfelli järk-järgult täiendada kui natukenegi šampuse ja kalamarja kõrvalt sularaha jääki tekib. Aktsiate finantsanalüüs võtab palju aega. Kui saaks ajakilde töö ja kooli kõrvalt säästa, neid kokku koguda ja siis ühel hetkel neid korraga ära kasutada, siis see võiks mul välja tulla. Kas selleks peaks minema kogutud aja sisse, et tekiks ajahetk, mil kogutud ajahetki kulutama hakata?

Olen Tallinna börsiga juba piisavalt harjunud ja tahan nüüd Läti ja Leedu turul pesitsevate ettevõtete majandusaruandeid hoolega põrnitsema hakata. Esialgu asi veel üksnes põrnitsemisega piirdubki.

Vähemalt investeerimisega olen algust teinud ja võin ennast 30 aasta pärast tänada. Hea töö, noor pinsi põlv! Arvutasin eelmisel kuul oma säästude osakaalu portfelli suhtes liiga kõrgeks, see on hetkel 94%, mitte ligi 100%. Aga säästumääraga olen viimasel ajal väga rahul. Säästmisharjumus on ikka väga raske tulema ja mitte kunagi varem pole ma suutnud näidata nõnda head püsivust. Eelmisel aastal ei eksisteerinud mul ju üldse mingit säästumäära. Minu sees on toimunud muutus, mida juhivad põhimõtted kuidas oma väljaminekuid ohjes hoida ja mis põhiline – miks ohjes hoida. Laristamiskohti on endiselt aga need on teatud mõttes vältimatud. Näiteks kinkisin 50 euri ühele sünnipäeva lapsele, sest tal on seda raha praegu ikkagi rohkem vaja kui minul. 50 euri moodustas mu sissetulekust 3%, niiet üsna oluline osa.

Aguliroti lapitud rahakott on teie ees. Tegelikult on mul nii vähe raha, et rahakotti ei ole ma paar aastat enam kasutanud. Ma hoian oma sularaha kapi otsas taldriku peal selleks, et kui vanamutt üüri järele tuleb, siis tõstan raha pealt ära ja viskan teda selle taldrikuga. No jah, tegelt ei viska tõesti, see ei ole arukas, sest peaksin siis ju iga kuu uue taldriku hankima. Olen pidanud taldrikud terveks jätma ja sularahast iga kord ikkagi loobuma. Sularaha hankimisel on ka oma hind. Ükskord unustasin oma kodupanga automaadist raha võtta ja siis oli järsku kohe-kohe vaja ja olin sunnitud minema võõrasse automaati. See sõi 11 EURi teenustasuna ära ja ma nutsin kaks päeva.

Rahakratt kirjutas kunagi ammu, et kodulaenu taotlemisel pank rõõmustab kui taotlejal on meelerahufondis 3-4 kilo ja kuulumine 50% klubisse olla kah kõrgelt hinnatud. Nende eesmärkide suunas võiksingi järgmisel aastal liikuda. Tähistasin just oma elu pikimat suhet ja eks ühel päeval tuleb ka väikesed pinsi põlved oma taresse paigutada ja pangast rookatus peale tarida. Võib-olla motiveerib mind järgmisel aastal uus lahendus, mis natuke kõrgemat säästusummat arvesse võtaks – ütleme 800 euri kuus – mida võiks jaotada eri kontode vahel. Alustades kõige prioriteetsemast – 350 paigutada oma tare fondi, 350 investeerimiskontole ja 100 meelerahufondi. Reisimas peab ilmselt käima sellega, mis meelerahusse pudeneb. Kuna reisida on nii mõnus, siis see peaks motiveerima, et sinna potsikusse ikka midagi koguneks kah.