Metsa läksin ma ja metsa läksid sa, metsa läks investeerimine!

Korra päevas lükkan prillid ninale, et käia üle seis investeerimiskontol aga praegu on see eriti ebatervislik tegevus, sest olen soetanud aktsiaid 300 euro võrra kallimalt kui need hetkel väärt on (portfelli langus -7%). Kuna ma alustasin aktsiate ostmist alles 2 aastat tagasi, siis mul ei ole olnud võimalust osta kusagilt mujalt kui tipust. Positiivne on see, et nüüd pakub turg selles osas alternatiivi. Kahe aasta peale olen teeninud dividende ka umbes 300 eurot aga kui raamatud ja koolitused juurde arvestada, siis olen ikkagi miinuses.

Kerge soodusmüük turgudel pakub väga põneva võimaluse vaadata peeglisse. Raha minu portfellis on nö. ülejääk, mul ei ole seda vaja igapäevaelus kasutada aga see ei tähenda, et mul puuduksid emotsioonid kolmekohalist miinust vaadates. Ma ei ole kivi.

Punast vilgutavad mulle HAE, MRK, TKM. Harju Elektri head ajad olid suvel kui olin 500-ga plussis ja täna olen rohkem kui 100-ga miinuses. Emotsionaalselt leian, et hind peaks alanema oluliselt, et oleksin nõus lähiajal juurde ostma. Merko langevat hinda vaadates ostsin hiljuti aktsiaid juurde ja tõin juba keskmise soetushinna euro võrra alla, kahjum on veidi alla 100 euri.  Kaubamaja ostsin viimati suvel kuna hind oli odavnenud aga praeguseks on hind veelgi oluliselt alanenud, kahjum üle 100 euro. Tunnen, et tahaksin osta juurde aga samas, mu portfell võiks praeguseks olla juba veidi mitmekülgsem. Kas siis kasutada ära võimalus keskmist ostuhinda alla tuua või tekitada uusi positsioone juurde?

Uute instrumentide soetamine on põhiliselt jäänud ajapuuduse taha. Majandusaruannete läbi hekseldamine vajab kõvasti rammu, et jõuda valiku langetamiseni. See-eest aga, üsna lihtsasti tekkis mõte osaleda LHV võlakirjade märkimisel. Põhjus, miks ma ei ole seni LHV aktsiaid ostnud on nõrk dividendimäär. Kuna ma ei plaani aktsiaid enne pensionit realiseerida ja kauplemine mind ei huvita, siis ei paku potensiaalne kapitali kasv mulle sisuliselt midagi. Nagunii müüksin valel ajal ja 10 aastat hiljem vaatan, et poleks pidanud üldse müüma!

Võlakirju emiteeritakse Tallinna börsil üsna harva ja turul nendega millegi pärast ei kaubelda. Nii et kui neid võiks vaja minna, siis pole kusagilt võtta. Sain kokku minimaalse summa märkimisel osalemiseks. Aru ei saa ma aga sellest, et kas enne esimest intressimakset peaks LHV panka eraldi teavitama ka, et võlakirjad on investeerimiskontol ja paluks mitte tulumaksu kohe maha arvestada või võiks pank sellest ise aru saada?

Järgmiseks on mul välja vaadatud uus kaev, kuhu oma raha loopima hakata. Metsa see meelerahufond ja kuu peale see investeerimine!

Pööran oma ninakondi hoopis teise suunda – kinnisvarasse! Plaan on lihtne – moori võimu all uberikus elamisest on kõrini, see on üsna kallis ja ebapraktiline. On vaja avaramat ulualust, mis mind elus edasi aitaks. Annan endale poolteist aastat aega, et koguda kokku oma esimese tare sissemaksuraha. Miks poolteist aastat? Sest ma tahan kasutada Kredexi käendust ja seda saavad ainult noored ja kuulsad. Kuulsusega on hästi, sest kes ei teaks Pinsi Põlve aga probleemiks on püsida noor. Valisin välja piirkonna, kus korterite väärtus tõuseks järgmise 5 a jooksul väga kiiresti. Kui võimalik ja aeg küps, müün hea marginaaliga maha ja ostan unistuste kodu. Igatahes, kokku oleks vaja koguda ~12k kui saan Kredexi käenduse, ilma selleta ~18k.

Kas ma suudan koguda pooleteist aastaga 12 000 eurot kui ma viimase 2 aastaga olen kogunud poole vähem? Ei tea, aga mul on olemas plaan. Laias laastus suudan tänase sissetuleku juures säästa 500 euri kuus, novembris oli see veidi kõrgem – 1200 euri 😛 😛 (400 investeerimiskontole, 200 meelerahufondi, 600 oma tare fondi) aga kevadel see tõuseb usutavasti 700 juurde ja lisaks võiks arvestada veel mõned erakorralised laekumised.

Selleks, et oma tare sissemakse (12k) kokku tuleks:

• valmistasin ette sissemaksete graafiku oma tare fondi. Keskmine sissemakse jääb 700 euri kanti kuus, alguses väiksem, hiljem suurem.
• detsembrist peatan fikseeritud suurusega sissemaksed (400 euri kuus) investeerimiskontole. Aktsiatesse reinvesteerimisele läheb passiivne tulu ja vaba raha, mis jääb kätte pärast oma tare fondi kuumakset. Järgmisel aastal jääb mu passiivne tulu usutavasti 500 euro kanti.
• jaanuarist peatan maksed meelerahufondi. Kahele kontole sulli koguda ei ole mõtet. Kui midagi juhtub, on see meelerahufondi kulu, kui juhtub midagi hullemat, siis oma tare fondi kulu.

Aga lisaks plaanile on veel väga palju planeerimata asju:

mis siis saab kui aktsiaturg kukub järgmise aasta jooksul põhja? Hea siis, et mu portfellist viiendiku moodustavad võlakirjad 😀 Kas ma jätan end ilma magusatest võimalustest omandada suuri ettevõtteid odava raha eest? Kas ma peaksin eelistama aktsiaid või korterit? Mis siis kui kinnisvara turg on pooleteise aasta pärast suures mullis? Kas raha võiks sellegi poolest valmis olla? Kas ma peaksin kogutavat sulli vahepeal kusagil hoiusel hoidma kui inflatsioon on 3% ja hoiuse intress on 0,1% aastas? Vahet pole?

Kraaps-kraaps ülemuse ukse taga – kas palka saaks juurde?

Vana hea Roosaare õpetab ikka, et kui sa tahad rikkaks saada, siis kuluta vähem, säästa rohkem ja tõsta oma sissetulekuid. Kahe esimesega olen viimasel ajal üsna hästi sõbrunenud kuna ma ei löö enam kogu palka kuu jooksul laiaks ja säästan regulaarselt. Üsna mõttetu oleks sissetulekut tõsta ja siis midagi säästmata see T1-s laiaks lüüa. Midagi sellist oli võimalik näha nüüd Mall of Tallinn ümbruses kui rahvas elevusest uut kaubamaja nagu elevanti loomaaias imetles. Kõik maakad ja vähem maakad, vaesed ja veel vaesemad saabusid nr 1 imet juurdlema, raha juba kotis kangesti sügelemas. Ma ise läksin sinna oma lemmikaktsia dividende toitma, s.t. ostsin Selverist sparglit (ja õudselt kallis oli).

Nõndaks, aga sissetulekut tõsta on natsa keerulisem kui kulusid kontrolli alla saada. Näide siis alljärgnev. Oli minul pikem vestlus uue ülemusega. Ta rääkis kes ta on, kust ta tuleb, mis ta enne tegi, mis ta õppind on, kus ta isa õppind on, mis ta isa nüüd teeb, ja sujuvalt tagasi iseendast – mis raamatuid ta loeb, kus ta reisimas käib jms. Kõike seda rääkisin ka mina enda kohta, jättes oma isa mängust välja ja tehes nägu, et ma tõesti loen raamatuid ja käin reisimas. Sujuvalt jõudsime palga teemani, milliste põhimõtete järgi ta seda üldiselt korraldab ja et järgmisel aastal siis vaatame kuidas rahapada jaotatakse ja mul oli sel aastal ju juba nagunii üks suurem palgatõus, köhöm.

Oota, mida. Järgmisel aastal?

Kogu mu exceli “sissetulekud” spreadsheet murenes silme ees killustikuks ja tolmas ebameeldivalt. Mu ilmest võis ilmselt üht-teist lugeda, sest pärast kandvat pausi küsis ta, kas selline korraldus on vastu minu ootusi. Absoluutselt on ja nõnda ma ka ütlesin.

Kui paljud teist oleks ebamugavusest asendit vahetades tundnud end allasurutuna? Ja tunnistanud, et no mis siis ikka, saab hakkama, järgmise aastani pole ju palju jäänud ja eks ma siis küsin nagunii siukse summa, et õhupuuduse ennetuseks tuleks ülemusel eelnevalt aken avada?

Ma ei tea kuidas ta teadis, võibolla ta näeb minust läbi aga ta küsis järgmiseks, et kas mul on olemas miski palgaprojektsioon, kuidas ma näen oma palka tulevikus kasvamas. Sel juhul ta vaataks neile numbritele peale, et vältida palga üle kauplemist. Kui paljudel teist on olemas palgaprojektsioon eesolevateks aastateks? Kas üldse kellelegi on?

Ma pole kunagi muud moodi palka juurde saanud kui käskirjas määratud summa järgi või ülemusega kauplemise teel ega teadnud, et seda vanainimeste asja võib ka muud moodi ajada. Projektsioon oli mul tõesti olemas, edastasin oma numbrid talle exceli failina, panin sinna kirja kui palju ma praegu teenin, kui palju on inflatsioon sellest vahepeal ära söönud ja kui palju ja kui tihti ma juurde tahan saada järgmise kahe aasta jooksul. Ta vaatas üle, ütles aitäh ja leppis kokku uue jutuajamise ülejärgmiseks päevaks.

Uuel kohtumisel ütles ta, et ta täidab minu soovid aga mitte 2x aastas nagu ma harjunud olen, vaid 1x aastas. Erandiks tänavune sügis, kui ma ikkagi sain soovitud pisku kätte. Kuna ma tahtsin midagigi saada jätkuvaks motivatsiooniks, siis olin selleks pannud summa, mille mu netopalk on oma ostujõus kaotanud pärast viimast palgatõusu mai kuus (brutos 50€).

Nüüd saan järgnevates palgatõusudes süüdistada ainult iseennast. Suhteliselt kaval, said ju kirja realistlikud numbrid, millega töötaja ise on rahul. Unistamise peale ei ole vaja enam aega raisata ja tuleb jääda siis järgmist aastat ootama.

Hiljuti tabas mind veel üks suurepärane üllatus kui kontole laekus preemia. Selle ma olin täitsa ära unustanud. Täpselt see tunne kui otsid sügisel kapi põhjast oma talve jopi välja ja avastad selle taskust 20 eurtsi.

 

Oktoobri kokkuvõte

Pinsi Põlv alustas investeerimist täiesti nullist, ta toimetab Tallinna börsil alates 2017. aasta jaanuarist ja soetab dividendiaktsiaid, et 30 aasta pärast pensile jäädes teenida mugavat leivalisa.

Pinsi Põlve eesmärgid 2018. astaks on:

1. aasta jooksul säästa 4800 eurot, s.o. 400 eurot kuus. 
   • sellest aasta lõpuks 1000-eurone meelerahufond
2. suurendada netopalka aasta lõpuks 1700 euroni
3. teostada börsilt regulaarseid sisseoste (mitte harvem kui igal teisel kuul)

Oktoobri näitajad on järgnevad:

Portfelli väärtus: 4846,83 EUR (+164 EUR võrreldes eelmise kuuga)
Ise olen kokku sisse pannud: 4780 EUR (98,6%)
Säästsin: 500 EUR (32% sissetulekust)
Dividende ei laekunud.

Nii rasket kuud ei ole mul veel kunagi olnudki. Aktsiad põlevad ja investeeringud on 200 euroga miinuses. Suudan oma väärtust kasvatada ainult seetõttu, et pistan sularaha sukasäärde veidi kiiremas tempos kui teisest otsast korstnasse kaob.

Võlakirjade väärtus ei ole langenud, seetõttu mõtisklesin selle üle, et LHV emiteerib varsti võlakirju aga nominaalhind (1000 EUR) on minu jaoks üsna kõrge ja tootlikkus (6%) üsna madal. Samas see on selline suht kindel sissetulek, sest LHV-lt dividendina ei saaks nõndagi palju, sest vaja ju laieneda ning ükskõik millise panga hoiusest on see diil ka siiski parem. Et siuke vänge konservatist on minus välja löönud aga kas ma peaksin tal lubama tegutseda või mitte, võiksid targemad, need kes ühe krahhi on üle elanud, nüüd mulle küll öelda.

Oktoobris ostsin Merkot juurde ja langetasin sellega oma keskmist ostuhinda terve euro võrra. Mida muud toredat sa ikka oskad öelda kahjumis positsiooni kohta.

Kulud olid kontrolli all. Ainult ühe korra tellisime koju šušit, kahe inimese peale sellise 4-inimese portsu. Sõime lõpuks nii lõunaks kui õhtusöögiks ja mul olid lõualuud pärast haiged, sest need tükid olid sama suured nagu soja kausid. Ja kaks korda ostsin kuu jooksul 12-eurose purgi forelli kalamarja. Issandkuihheasseeikkaon. Alkoholi tarbisin rohkem kui tavaliselt, palju pidusid tööl ja palju pidusid sõprade juures aga raha jäi ikkagi kuidagi oma kotti alles. Ei tea ise ka kuidas aga nagu Pipi ütles – kaval tuleb olla!

Kuu oli edukas veel selles mõttes, et sain palka juurde! Juhuuuu, eks! Küll aga läbirääkimised ei olnud lihtsad ja  heietan sellest eraldi postituses ka. Nii palju ikkagi ei saanud nagu eesmärk nr 2-s kirjas. See-eest aga tegin ülemusega suulise kokkuleppe, kui palju ja millal mu palk tõuseb järgmiste aastate jooksul. Nüüd on finantsplaanide tegemisel hea rahulik olla, suudan paremini ette kalkuleerida oma säästumäära ja arvestada kui palju šampust ja kalamarja punusse mahutada.

Kuna raha jäi tavapärasest rohkem üle, tekkis mõte luua uus konto ja lükata ümmargused jäägid sinna. Aga kas see võiks olla oma tare fond või midagi leebemat nagu reisifond? Oleks vaja mingit sellist tehnilist lahendust, et kontole saan luua alamkontosid ja saan iga alamkonto kohta määrata, mitu protsenti see moodustab peakonto mahust. Ma tahaks, et reisifond moodustab meelerahust 30% ja et seda oleks mugav visuaalselt jälgida. Assamait, mul tuli praegu nii palju ideid. Tunnen rootsi pangas ühte it-arhtekti, lähen küsin kohe järele!

Minu netoväärtus sai veidi raputada vale õppelaenu jäägi arvestuse tõttu (pank oli raudselt laenu jääki tõstnud vahepeal) aga muidu nii kena ja tore lilla number!