Vaatasin seriaali Rich House Poor House kus pered vahetavad üheks nädalaks oma elud ära ja raporteerivad vannituppa paigutatud kaamera ees kui šokeeriv on rikkana tulla vaese mehe majja ja taluda valikute puudust. Või kui tore vaheldus on pääseda nädalaks rikka mehe häärberisse. Midagi sisukamat see sari vaatajale ei paku ja ma olen ausalt öeldes pettunud liiga pealiskaudses lähenemises.
Nad võiks vabalt käsitleda põhjalikumalt, miks on vaene pere jäänud kinni suhtelise vaesuse ja võlgade nõiaringi. Milliseid valikuid on langetatud või langetamata jäetud, et kohutavast seisust välja ei suudeta tulla. Näiteks ühe vaese pere mõlemal vanemal oli taskus ülikooli erialadiplom. Ühel metallitööde inseneri, teisel sisearhitekti paber aga kumbki oma erialal tööd leida ei suutnud ja olid seetõttu leppinud madalapalgaliste lihttöödega.
See pere elas ühes väiksemas asulas aga peab nentima, et sisearhitektide järgi on nõudlus kindlasti suuremates linnades. Sisearhitektiks ei maksa õppida kui ei ole soovi minna linna elama. Kui kumbki neist oma kodu lähedal tööd ei leidnud, kas nad siis kolimise plaane ei pidanud? Kui mitu katset enne loobumist nad töö leidmiseks tegid? Kas nad pakkusid end pärast ülikooli lõpetamist kusagile praktikale? Kas nad kardavad astuda välja oma mugavustsoonist ja teha otsuseid, mis mõjutavad kogu peret? Kolimine on näiteks parajalt ebamugav sündmus kõigile – uue eluaseme leidmise mure, lapsed peavad vahetama kooli ja leidma uued sõbrad, uues linnas puudub tuttav sotsiaalne ringkond jm.
Kui neid teemasid sarjas rohkem lahataks, oleks seal osalejatele ehk ka rohkem mõtteainet, mida proovida teisiti, et elujärg paraneks. Sattumine rikaste häärberisse võib olla inspireeriv nagu filmi vaatamine võib olla inspireeriv aga see ei tõuka tagant, et astuda esimest sammu muudatuse suunas.
Kui Eestis räägitakse suhtelisest vaesusest, siis suhtelise rikkuse kohta ei leidnud ma üldse statistikat. Kas suhteline rikkus on olemas?
Meie elu
Mina ja mu elukaaslane õpime mõlemad hetkel ülikoolis. Temal on 5-aastane integreeritud õpe, mis on praegu kusagil poole peal. Selleks, et ülikooli teoreetilistele teadmistele päriselu kogemusi saada, on ta pakkunud end kahte kohta praktikale ja mõlemas kohas on talle pakutud vastu ka väikest rahanatukest. Viimasesse kohta on ta juba üsna pikalt istuma jäänud, üle poole aasta ja kahjuks ei kanna see praktikakoht enam oma eesmärki, kuna jagatavad tööülesanded ei ole enam arendavad. Aga see pakub stabiilset (küll väga väikest) sissetulekut. Ma loodan, et ta leiab lähiajal jõudu ennast mugavustsoonist välja viia ja maailma edasi vallutada.
Oma kahekümnendates vahetasin mina töökohti nii nagu mõni mees võtab viina. Üks nädal ühes kohas, teine nädal teises kohas, ikka igasuguseid asju proovisin, et Tartus bioloogia õpingute ajal ellu jääda. Näiteks olin aasta aega postiljon, nädal aega pagari töökojas, kuu aega telefoni müüja, pool aastat planktoloogia laboris, paar kuud andmesisestaja jm. See viimane oli eriti frustreeriv, sest tegu oli bioloogide poolt välitöödel tehtud ladinakeelsete märkmetega, mis olid kritseldatud vihmast ligunenenud ja siis rabedaks kuivanud vihikutesse. Ma käisin päris paljudel tööintervjuudel ja tihti saingi alles vestluse ajal aru, et ma enne nälgin kui nõustun seda konkreetset tööd tegema. Näiteks, ma ei suutnud minna viroloogia laborisse rottide puure pesema.
Ma olen pärit väga vaesest perest, mu vanemad ei ole käinud ülikoolis ja isa on suurema osa elust olnud invaliidsuspensionär. Terve pere elas seetõttu sisuliselt ühe vanema sissetulekust. Ülikooliõpingute ajal ajutiste töökohtade otsimine oli mul ainukene variant ellu jäämiseks. Ülikooli lõppedes oli mul kindel plaan teha erialast tööd (millel on hea palk). Kas keegi plaanib üldse teisiti?
Sellest on nüüd möödas hulk aastaid ja võin öelda, et ma pole päevagi töötanud bioloogina kelleks ma Tartus õppisin. Noh, vähemalt pooltõde on see kindlasti. Tegelikult pakuti mulle magistrantuuri lõpus kohta doktorantuuris, mille ma kohe vastu võtsin ja mõtlesin, et vau, nii lihtne väljapääs, ma ei peagi CV-keskusest tööd otsima hakkama! Mul hakkas vaikselt juba siis kerge aimdus tekkima, et Eestis ei ole vist peale teaduse eriti toredaid võimalusi bioloogina töötada nagu näiteks ameerikamaal on. Ma pidin lihtsalt teise linna kolima, 520 EUR-se brutopalga eest nõustuma tööle vormistamisega, 400 EUR-se kuise stipendiumi eest doktorantuuri alustama ja ma ei pidanud CV-keskust lahti võtma. Win!
Pärast viite aastat doktorantuuris ei olnud mul enam ambitsiooni erialasel tööl jätkata. Panin järjekordse diplomi taskusse ja läksin CV-keskusesse tööd otsima. Peamine põhjus? Raha. Õigemini, rahapuudus. Sellest võib lähemalt lugeda värskest pöördumisest peaministri poole.
Nüüd, mitu aastat hiljem, olen tagasi ülikoolis, sest leidsin tookord värske doktorina töö, mida ma polnud varem õppinud ja puuduv teoreetiline baas andis ikkagi mõnevõrra tunda. Varsti kaitsen magistrikraadi ja ambitsioon on jätkata samal erialal aga uuel töökohal.
Kui ma peaksin täna 19-aastasena otsast pihta hakkama, siis ma õpiksin näiteks IT-d, rahandust ja ettevõtlust. See on mu arust täiskomplekt, et end ühes valdkonnas ettevõtjana rikkaks töötada. Rahanduses ja ettevõtluses on peidus kogu elu põhivara, mida tuleb mõista, et saada aru kuidas rahaga käituma peab ja kuidas tema sind teenima peaks.
Ülikooli kraade mul kokkuvõtteks nii palju, et kui need laiali jagada, siis kummalegi mu vanemale jaguks neid kaks tükki. Neid on vist liiga palju ja ma ei ole oma vanematele sellepärast isegi oma viimasest magistrist rääkinud. Kui ma Tartus õpinguid alustasin, oli isal juba siis raske meeles pidada, millises ülikoolis ma käisin (sai ikka õige mitmes käidud kah).
Kokkuvõtteks
Ma võin taluda väga vaeseid elutingimusi juhul kui ma olen need iseendale loonud elades all pool oma finantsvõimekust. Kui ma lapsena aias käbidega kodu mängisin, siis mulle meeldis mängida käbiperega vaest pere rohkem kui rikast pere ja tundub et täiskasvanuna olen ka lõpuks sellele põhimõttele pihta saanud, et pigem tuleks paista vaesem kui tegelikult olen.
Ma ei saa aru inimestest, kes ei julge teha elus muudatusi ja neil on seetõttu teisi kannatanuid. Näiteks kui vanem ei proovi otsida uut töökohta ja lapsed otseselt kannatavad seetõttu, näieks ei saa vajalikku tasulist ravivõimlemist või käia trennis. Ma arvan, et kui töökoht ei ole enam kiiresti arendav (ei satu enam mugavustsoonist välja) peaks töökohta vahetama. Võibolla mitte päris minu näidetel joodiku tsüklite kaupa aga aastast aastasse samu ülesandeid täita ei ole küll mõtet.
Pinsi Põlv 