Investori psühholoogiast

See postitus on saanud iga kord lisa kui mu näpud on tulisel pliidiraual kõrbenud. No, näiteks. Vaatan mina, et ühe aktsia hind langeb juba kuud kolmandatki. Sundmõtted oma ostuhinna alandamise võimalikkusest viivad mind nii kaugele, et viskan ühel kaunil reede pärastlõunal orderi letti. Panen igaks juhuks jupp maad madalama hinna, paar börsipäeva ootan ja siis tulebki ära. Tänaseks on selle aktsia hind vahepeal veelgi langenud. Mis ma siis nüüd peaks uuesti seda lolli aktsiat ostma? Miks härra turg paneb mind sellisesse nõmedasse olukorda, eriti veel nii ruttu pärast mu viimast ostu? Apua, nii halb on olla!

Ehk kuidas imeda ja ise kuivaks jääda

Räägitakse, et börsil investeerimine on igav kui sa teed seda õigesti. Selles on neil latataradel vist õigus aga tead, mis ei ole igav? Masohist olla ei ole igav. Kuidas sa oled investorina masohist? Vaata, kui aktsia hind langeb pikemat aega, siis iga loll saab aru, et müügisurve on suurem. Ostes langevat aktsiat ja saates oma niiskete silmadega selle kuude pikkust paremasse alla nurka vajuvat hinnatrendi, siis on su ajus aktiveerunud need samad piirkonnad, mida aktiveerib reaalne füüsiline valu.

Kui sa oled investor, kes käitub teistele investoritele vastupidiselt – ostad siis kui teised müüvad ja müüd siis kui teised ostavad, siis sa ühtlasi otsid sotsiaalset valu. Ma ei räägi siin praegu sellest Balti börsi konntatiigi hädast, et kui leidub üks suurem institutsionaalne müüja, siis meil pole piisavalt väikeinvestoreid, kes suudaks seda müügisurvet neutraliseerida. Ma räägin siin sellest, et kui sa käitud enamusele vastupidiselt, siis psühholoogid näiteks leiavad, et sellise strateegia järgimine on aju jaoks sama nagu laseksid oma käeluu regulaarselt pooleks peksta. Lihtsalt, katsu iga kord ka natuke kaasa mõmiseda, et nihhu… kui mõnus ja kasulik…

Teine variant, kuidas imeda on see, et kui sind saadab börsil halb edu, siis see suurendab millegi pärast soovi aktiivsemalt tegutseda. Minul isiklikult on portfell näiteks 10% miinuses. Selles mõttes on mu perse suht kummuli aga kuna ma olen dividendidele orienteeritud, ei tohiks see mind üldse kottida. Inimpsühholoogia toimib selles olukorras aga selliselt, et hakkad mõtlema, et kui sa midagi teinud oleks, siis võibolla poleks kokkuvõtteks asjad nii kehvasti. Ma arvangi, et see on põhjus, miks paljud pikaajalise sakkiva investeerimise kõrvalt eraldavad omale lõpuks “kooliraha”, et minna sellega turule kauplema ehk siis lihtsalt pankadele teenustasudeks kinkima.

Selgub, et tänapäeva investor kannatab kroonilise hüperaktiivsuse häire käes kui asi puudutab nende portfelli. Kui 50-60ndatel hoidsid investorid oma aktsiaid keskmiselt 7-8 aastat, siis tänapäeval kõigest 6 kuud. Meie inimloomuses on soov teha raha kiiresti ja veel nii, et sulle reaalselt tundub, et sa midagi teed, mitte ei passi lihtsalt niisama.

Kes jalgpalli vaatavad, need teavad, et kui mängu lõpus läheb penaltite löömiseks, siis see mõjutab lõpptulemust ikka oluliselt, sest 80% tõenäosusega läheb pall väravasse. Selle tohutu vaimse surve all on väravavahtidel valida kas hüpata paremale, vasakule või jääda (nagu mõni idioot) keskele seisma. Nagu oleme harjunud nägema, siis 94% tõenäosusega hüptaksegi kas ühele või teisele küljele ja haruharva jäädakse paigale. Paraku, pallide tõrjumine on palju edukam kui jääda lihtsalt värava keskele passima, sest nii püütakse 60% keskele löödud pallidest kinni. Sellest hoolimata eelistatakse siiski küljele hüppamist, sest nii nad vähemalt tunnevad, et teevad midagi palli tõrjumiseks, selle asemel, et keskel seistes (nagu mõni idooot) vaadata kuidas pall paremale või vasakule väravanurka veereb. Niiet, mida halvemini sul läheb, seda rohkem sa mõtled: aga teeks midagi! Tegelikkuses pead sa käte peal istuma ja ootama ja selle mõtte minema ajama.

Ka minul on selline mõte aga kuna ma saan nüüd aru, miks see mõte tuli, siis ma annan omale aega ja ei tee veel midagi. Lihtsalt passin ja vaatan, millisteks rumalateks ideedeks see mõte järgmiseks moondub.

Oma rikka juuniorpensionäri karjääri jooksul olen kogenud veel järgmisi päris nõmedaid olukordasid meie kohalikul börsil:

1. Ma lähen ostma, sest mul on FOMO (feeling of missing out). Ostan, sest ei taha rallist maha jääda. Nüüdsest, ma ei lange enam kordagi FOMO lihtsameelsesse lõksu. Ostke praegu LHV-d näiteks ja minu poolest võite siis kukele käia.
2. On mai kuu ja aksia hind on madalam sinu keskmisest ostuhinnast ja ettevõte peaks ka kohe-kohe teatama välja makstava dividendi suuruse. Kuidas tunned, kas tahaksid sel hetkel osta? Absoluutselt tahaks! Aga ma kind of adun ikkagi ka, et seal on mingi psühholoogia mängus. Ütleme, et ostadki ja seejärel aktsia hind langeb veelgi, sest näiteks välja kuulututatud dividend ei rahulda investoreid. Kuidas nüüd enesetunne on? Ostaks uuesti? Eee.. nüüd on selline tunne nagu peaks ronima üle mitme elektrifitseeritud traataia enne kui sa suudad end veenda, et ettevõtte põhinäitajad ei ole muutunud ja sama head asja saabki lihtsalt soodsamalt.
3. On suve lõpp, ettevõte on oma dividendid välja maksnud ja aktsia hind on meeldivalt odav. Tekib absoluutselt vastupandamatu soov osta juurde, sest see on ju mu lemmikaktsia! Mõned kuud hiljem novembri punase turu valguses on kõik hinnad kohutavalt alla käinud ja siis mõtled jälle sada miljon korda liiga palju, kas peaks ostma. Mida sa kardad, soodukaga pakutakse ju!
4. Kui on mingisugused eesmärgid seatud, mida aasta lõpuks kotti püüda on vaja, siis paratamatult mõtled, et aasta alguses tehtavad ostud on viimased, mis dikteerivad selle aasta sissetulekut dividendidena. Üldiselt on alates mai kuust kõik veidi odavam, siis tuleks juba järgmise aasta tulu valguses uusi oste hoogsamalt sooritada.
5. Mulle tundub, et jaanuaris tõusevad hinnad kiiremini kui detsembris. Esmaspäeviti on hinnad kõrgemad kui reedeti. Hommikuti on hinnad kõrgemad kui õhtuti. Põhjendada ei oska aga mu kondid tunnevad nii.

Milliseid tähelepanekuid oled teinud sina ja kas sa julged tunnistada, et oled emotsioonide tõttu raha kaotanud? Kas jälgid end kõrvalt ja mõtled, miks on sul vahel just selline enesetunne või miks sa tegid midagi, mis täna ei tundu enam loogiline?

Rööprähklemiseks jääb rupskeid puudu

Ma lugesin oma rupskid uuesti kokku, põrnitsesin järgmise aasta sihtmärki ja selleks jäänud aega, vaatasin üle senise tegevusplaani ja leidsin, et eesmärk on üllas, teostus jätab aga soovida.

Miks ma tegelen üldse praegu järgmise aasta eesmärgiga, mida on täita vaja alles 31. detsembriks 2020? Aga sellepärast, et kui sa tahad, et homme oleks midagi su elus muutunud, siis pead täna alustama. Issand ahasta kui palju ma kohtasin seda igavat ütelust oma kahekümnendates igasugustes meemides ja eneseabiõpingutes. Iga kord oli mu probleemiks see, et teadsin küll, mida ma tahtsin aga mida siis selle isikliku eesmärgi jaoks teha tuleb, selle kohta võis raamatutest leida ainult: praise what you have and donate it all 10%.

Õrnalt mainisin enne, et mu järgmise aasta dividendisaak võiks olla eesti keskmine netopalk. Hetke seisuga on see number 1170 €. Võttes arvesse mu tänast tootlust, mis oli dividendihooaja lõpuks 8% (6197 € investeeritud kapitali pealt sain 495 € dividende) ja eeldades sama tootlust ka järgmiseks aastaks, peab 1170 € teenimiseks mul olema aktsiatesse investeeritud kapitali 14 624 €. Arvestades seda, et esimesed dividendid laekuvad tavaliselt alates aprillist, siis märtsis võiks see summa suht koos olla. Seega mul on 7 kuud jäänud toimetada, et järgmine aasta oleks minu vastu hell.

Eesmärk selge, vaatasin üle oma senise tegevusplaani. Sel aastal on peamiselt põhiosa säästudest kogunenud niisama hoiukontole. Investeerimiseks mõeldud raha ka seisab ja ootab seitset tarka. Peale selle, et ma iga kuu 500 € investeeringuteks eraldan, midagi muud ei toimugi!

Minu eesmärk:

 

Mina eesmärki täitmas:

Tegin 1+2 ja leidsin, et mul on puudu 8375 €. See on rohkem kui ma tänaseks omale 2,5 aasta jooksul kogunud olen 😀

Peaksin septembrist märtsini investeerima 1200 € kuus, et puuduv summa kokku ajada. Noh, 1000 € ma suudan küll (kui ma ei reisi) aga 200 jääb ikka puudu.

Rupskeid jääb lihtsalt puudu ja vajalik action plan on leidmata. Aga mul on üks mõte. Kuna ma elan juhuslikult järgmised 7 kuud üksinda koos preili Miisuga, siis on mul võimalik juurutada alternatiivne kulude plaan, mis hõlmab endas stabiilset kodus kokkamist, väljas lõunatamiste asendamist kodu toiduga, dumpsterdivingut ja menüü eelarve võiks jääda sinna tänaste pensionäride võimekuse juurde. Kalamari, kaaviar ja šampus oleks keelatud ning pinsi põlve mõru mekk näole manatud.

Mis saab oma tare sissemaksu kogumisest? Action plan leitud! Oma tare allapanuraha on mul soov kokku saada detsembris 2020, eksole. Siis on mul aega 2121 aasta esimeses pooles reaalne pesa leida ja laenutaotlus läbi suruda. Kodu, mida soetada tahan, peaks olema suht uuelaadne aga alla mu võimete, ütleme 120 000 eurine pesa. Sellest sissemaks peab olema 15% ehk 18 000 € aga kuna ma olen veel “noor”, saan 2021. aasta esimeses pooles Kredexit ära kasutada, seega mu omafinantseering peab olema tegelikult 10% ehk 12 000 €. Praeguseks on mul kogunenud 4600 €. Järgmised 7 kuud lisan juurde 0. Pärast seda, alates aprillist, lisan iga kuu 1000 €. Kokku koguneb 13600 €. Taraaaaaa!

Peenike kiri: kuna puhvreid pole, siis see plaan on määratud ainult õnnestumiseks.

Kas on nüüd kellelgi häid aktsiate või fondide soovitusi (kuumliini vihjeid), ma hakkaks kohe pea ees, kott peas, investeerima!

Minu august

Ülevaatlikult:

• aktiivselt laekus 2107€
• passiivselt laekus 30,22€
• kulutasin 1033€ + õppelaen 72€
• säästsin 1030€ (48% sissetulekust)
• olen finantsvaba 0.7 aastat

Augustis maksis dividende SFG (20€) ja kümnekas tuli intressina ühelt lõppenud kolmekuuliselt hoiuselt, mille ma koos intressiga uuele ringile saatsin. Kokku olen sel aastal saanud 505€ dividende, müügitulu ja intresse. Aasta eesmärgiks oligi saada pooltuhat euri kätte ja see varblane on nüüd pihus. Tundub, et olen esimest korda, oma rikkaks pensionäriks saamise teekonnal, täitnud ühe eesmärkidest. Järgmiseks aastaks olen seadnud passiivse sissetuleku targetiks eesti keskmise palga aga ma pole veel otsustanud kas see on neto või bruto suuruses number. See tähtsusetu detail selgub siis kui olen pihku lendavad varblased enne igaks juhuks pesulõksudega nöörile kinnitanud. Sel aastal on dividende oodata veel Tallinkilt ja intresse ka paarist kohast.

Aktsiatesse sel kuul raha juurde ei läinud. Eesmärk oli 500€ investeeringutesse ja 700€ oma kodusse aga kuna passiivset pinssi tuli vähem peale, siis loomulikult oli kuradi raske. Ma leidsin selle 500€ aga kuhugi paigutada ei osanud ja see lihtsalt istub investeerimiskontol.

Lugesin läbi Tallinki ja Silvano poolaasta majandusaruanded aga ka kõvasti kissitades ei paistnud kummastki midagi sellist, mis vihjaks, et järgmine poolaasta ei tule veel hullem. Seega ma nats ootan ja loodan, et hinnad langevad sellises meeldivas tempos edasi nagu need augustis langesid.

Oma kodu jaoks ma panin kõrvale vaid 500€, sest nagu ma ütlesin, nii raske on see teekond. Sai paruka pügamistki augustis endale lubatud ja oma osa nõuab ka hüljatud ja meie pere rüppe maandunud preili Miisu. Preili Miisu peab ennast muidu kenasti üleval, lihtsalt fotodele jääb nagu jääb, noh.

1,5 kilone pakk kassi krõbinaid maksab 15 eurot, kujutate ette jah? Päeva portsjonina tuleb anda 50 grammi (see on pisike peotäis) ja sellest pakist saab kuuga söönuks. Lisaks veel konservid! Miisu oli natuke paks kui ta meile tuli aga siin majas minu napid papid talle üle söömise võimalust küll ei paku.

Näitan kodusoetamise säästugraafikut ka, et teile ikka pealuu sisse kuluks, kui raske on mul seda sissemaksuraha kokku koguda. Alustasin eelmise aasta novembris ja olen jõudnud esimese neljandiku peale, seejuures aega on kulunud üle kolmandiku. Üldiselt tundub kõik nii sittades varjudes aga igakuine säästumäär, mis on viimased kuud püsinud vääääga kõrge, näitab ju, et tegelikult pingutan.

Juulis ma mini cooperit ikkagi ei ostnud ja kõikide mu varade väärtus on nüüd kokku 11600€. Aktsiaportfell sellele kuidagi kaasa ei aidanud, vastupidi, aktsiapaki väärtus langes augustis 137€. Seega, ma sõuan siin varade kasvatamisel koguaeg vastuvoolu, nina vee peal hoida üritades.

Et kui nüüd niimoodi üldiselt jälle vaadata, siis alates jaanuarist on varade väärtus kasvanud sisuliselt ainult 3,5k. Nagu üldse ei pingutaks. Teised panevad selle summa ühe kuu jooksul varadesse.

 

See kasvav sularaha + hoiuse hunnik kriibib mõnel kindlasti koledasti silma. Aga mingit muud vähese riskiga varianti polegi kui ma tahan, et mul oleks 1-1,5 aasta pärast see summa täpselt soovitaval ajal võtta. Nii, et kes riski ei taha võtta, siis tuleb otsida suurima hoiuse intressiga pank ja kolmel järjestikusel kuul panna püsti uus kolmekuuline hoius. Augustis lisasin esimese, septembris lisan teise ja oktoobris kolmanda. Alates novembrist lõpeb siis igal kuul üks hoius ära, mille vajadusel uuele ringile võib saata. Selliste lühikeste tsüklite kaupa hoiustades säilib psühholoogiline tunne, et raha on koguaeg käeulatuses aga ometi inflatsiooni eest kaitstud.

Investeeringute (aktsiad + võlakirjad + hoius) turuväärtus on 8293 EUR. Aegade algusest saati olen ise oma säästusid sinna lisanud 8197 EUR (s.t. 96 eurot on õhust juurde tekkinud). Arvestades, et ma olen kolme aasta jooksul kokku teeninud 800 eurot passiivset tulu, mille ma olen kohe aktsiatesse tagasi investeerinud, siis see teeb ajalooliseks tootluseks 800/8197*100%/3 = 3,2% aastas. Kui hoius (2k), mis paratamatult tootlust alla kisub, siit võrrandist välja jätta, siis on ajalooliselt aastane dividenditootlus 790/6197*100%/3 = 4,3%. Ma nüüd sellega nii rahul ei ole. Kui ma arvestan ainult dividende, mis ma olen saanud sel aastal siis tuleb 495/6197*100% = 8% tootlus sel aastal. Nats meeldivam number. Aga milles seisneb siis üldse minu pingutus? Selles, et pärast seda kui ma järjekordselt olen tipust ostnud, pean ma vaatama ja kannatama, kuidas selle aktsia kauplemishind langeb. Sealt siis aeg-ajalt mõni kõver suunurk aga dividendipoliitika käib õnneks hoopis teise pikkusega samme kui aktsia hind.

Minu ainuke kohustus on õppelaen, mida on umbes kolme kilo ringis ja minu netoväärtuseks on 8580€, selle summa eest kestaksin ma 0,7 aastat.