Lugu sellest kuidas mulle kõrgemat palka pakuti

Tõstke käsi, kes pole mõelnud, kuidas leida juurde raha oma näljaste investeerimisideede toitmiseks? Ma ei näe ühtegi kätt! Ma teadsin, et ma ei ole ainuke hädaline. Ja no mitte siis ainult investeerimiseks, ma ise olen nii vaene, et mul reaalselt pole peale pehmete väärtuste mitte midagi. Ulualust ma üürin ja see on reaalselt nii kehv, et isegi peldikupott on koostööst loobumas. Ma valisin üüripinna selle järgi, kus ma tööl käin, mitte selle järgi, kus mulle meeldib elada. Telekat mul ei ole ja seetõttu paistan ma seltskonnas veider, sest ma ei oska kaasa rääkida ühelgi teemal, mida teised on oma telekastidest kõrva taha pannud. Autot mul ei ole, selle asemel sõidan jalgrattaga ja naudin talverõõmusid – seda märga näkku pritsivat hallollust kannatan nii oma näol kui mu vaese kaherattalise all. Hekk – mul pole isegi käekotti! Aga hommikuti vaatan, et mõnel peenel preilil on tööle minnes lausa kaks ridiküli käevangu haaratud.

giphy (1)

Mul on ainult pehmed asjad. Nagu näiteks (peaaegu) neli ülikoolikraadi, millest ükski per se ei too mulle mitte midagi sisse aga midagi välja ka ei vii. Mul on kass, kes on väga pehme. Ja mul on, kõhu pealt natuke pehme, elukaaslane, keda, tõsi – ma pole kohanud juba mitu kuud… Nüüd, kus teil on olemas ettekujutus, kuidas ma elan, tasub mainida, et tavalise tööl käiva luuserina ma muud moodi raha oma katuse alla koguda ei oska kui ainult ülemuselt palka juurde nuiates.

Olgu kohe alguses ka öeldud, et ma pole veel kordagi oma uut palka kätte saanud, sest ma olen siin mitu kuud hoogsalt tööst viilinud ja muid asju teinud, mille töötasu arvestatakse aasta keskmise järgi. Päris nõme.

Enne kui ma palgavestlust pidasin, lugesin ma, esiteks, peaaegu uuesti (teist korda) läbi raamatu, millest ma olen juba varem pikalt jutustanud: https://pinsipolv.wordpress.com/2019/05/16/elu-parim-tehing-ja-sina-saad-seda-jargi-korrata/. Ma ei oleks seda raamatut uuesti läbi lugenud, kui ma ei arvaks, et seal on olulisi asju, mida tuleb õigel hetkel mäletada ja õigel ajal välja öelda. Teiseks, käisin ma tööintervjuul ühes väljamaa virmas, mis soovib rajada uut kontorit Eestisse ja mind taheti selle kontori esimeseks tööhobuseks. Ma ei otsinud ise võimalust intervjuuks, nad võtsid minuga täiesti ootamatult ühendust aga tea, et ise võimalusi otsida on ka täiesti okei ja kõik peaksid seda vaimu värskenduseks aeg-ajalt tegema. Ära passi lihtsalt 3 aastat oma töökohas, käi samal ajal ringi uudistamas ja maad kuulamas. Sa võid teha intervjuul näo, et sind eriti ei huvita aga oled valmis ära kuulama. Ise salaja sisemiselt põlemas mõttevahetusest iseendaga, et kas tõesti võib asi nii kaugele jõuda, et vahetangi töökohta?!

Kas teil on selline ülemus, kes lipsustatult istub oma elevandiluust torni 10. korruse neitsinahast toolil? Minu oma on selline. NOT. Tegelt meil on nii suur kontor, et ma isegi ei tea, mis korrusel ta istub! Ausalt, täiesti liialdamata. Minu ülemus on selline, kes tuleb töötaja juurde kui mingi business on ajada, mitte vastupidi. Päris ebatavaline eks. Mine tea, võibolla talle ei olegi oma lauda antud ja seepärast ta muud moodi ei saagi kui veeta oma päev ühe töötaja laua juurest teise juurde kulgedes. Nii et päris sellist olukorda mul ei saa tekkida, et seisaksin ukse taga, mille silt ütleb CEO ÜLEMUS, ja koguksin seal julgust kuni esimene higipiisk kinganinu tabab ja siis koputaksin kolm korda uksele. Sorry, et ma ei saa sind ette valmistada selle ukseläve ületamiseks. Aga mõni leiaks ikka ettekäände, miks ei saa palka juurde küsida – sest ei tea isegi, kus ülemus asub! Ole siis veidi kaasaegsem eksole, meil on näiteks kasutusel vana hea vanaraud – outlook ja skype, kus me klaarime kogu oma businessit. Altpoolt leiad ka, kuidas ma neid tööriistu rakendasin.

Ma olen aus ja avatud töötaja, keda saab usaldada, sellepärast ütlesin ma ka ülemusele, et mind kutsuti tööintevjuule. Paluks mitte tõlgedanda seda nii, et ma justkui oleks arrogantne ülbik, kes iga nurga peal kuulutab, et hea meelega viskaks varsti lahkumisavalduse lauale. Boss tegi täiega kivinägu ja utsitas veel tagantki. Endast lugupidav inimene muud moodi ei käitugi. Kui sinu boss reageerib negatiivselt ja alandab sind, siis on sul aeg sealt uttu tõmmata.

See väljamaa virma pakkus mulle nii palju raha, et kuku pikali. Ma poleks sellist summat veel mitu aastat oma praeguses kohas saanud. Et raamid paika panna, siis selgituseks nii palju, et ma räägin siin numbrist, mis algab ikka 3-ga, eksole. Lasteaed on läbi, on aeg õppida tundma suuremaid numbreid. Sain selle pakkumise hilja õhtul meili peale ja ma ei mäleta, kas ma sel öösel magasin aga hommikul tööle minnes oli küll pea igasuguseid lolle mõtteid täis. Esiteks, ei olnud ma arvestanud reaalse võimalusega poole aasta jooksul töökohta vahetada. Teiseks, ma üritasin hakkama saada emotsiooniga, mis sind valdab kui sa saad teada, et oled olnud aastaid räigelt alamakstud. Mõtle korra, mis tunne see on kui sulle pakutakse sama töö eest netopalgaks seda, mis on praegu su brutopalk.

— Siin võta paus ja  kujuta ette, et su praegune brutopalk ____ EUR on su uus netopalk —-

Mul läks küll praegu südame alt õõnsaks!

Ma ei osanudki ise midagi peale hakata kui et teha maailma kõige targem liigutus – kurtsin muret kolleegile ja küsisin, et mis ta minu olukorras teeks. Terve nädala oli suur must vari mu pea kohal, sest ma tundsin end ühelt poolt oma tööandja poolt reedetuna ja teiselt poolt lollina aga sellise lollina, kes lõpuks ometi perset liigutas ja kellel on nüüd trumpäss taskusse kukkunud. Umbes selline tunne oli, nagu oleks relvaga tööle kõndinud.

Ülemus oli sel nädalal sõitnud puhkusele ja ma ei saand seetõttu tekkinud situatsiooni kuidagi lahendada. Ja ka järgmisel nädalal oli ta veel puhkusel. Kaua võib puhata, mul on üks jutt rääkida! Nagu selgus, siis olin ma enese teadmata siiski rikkunud tema puhkuse kaunil troopilisel saarel, sest ta oli leidnud wifi ja küsis minult õhtul, kas ta peaks minu pärast muretsema. Ehk siis, mu kallis kolleeg oli läinud teistele kituma ja ülemus sai teada ja juba närvitses oma palmisaarel (mille äraostimist ta kindlasti seal kaalus), et kas ta jääb vahepeal ühes heast töötajast ilma või mitte. Ma pakun, et ta kokteil võiks üsna mõrult sel hetkel maitsta. Vastasin talle, et ‘puhaku rahus’ 😀 ja kui tagasi tuleb, siis räägime mu palgast. Broneerisin ta kalendris meile kohtumise ja kui see päev kätte jõudis, siis me rääkisimegi.

Ehk siis kui sa nüüd ise aru ei saanud, siis etikett nõuab järgmist: 1) ütle talle, et sa tahad rääkida oma palgast; 2) nädala pärast kohtu temaga füüsiliselt, et rääkida oma palgast. Nii annad sa talle aega ettevalmistuseks (mis on muidugi halb) aga vähemalt sa ei vihasta teda välja. Nii ma olen juba mitu korda toiminud, hekk – see vist oli isegi kunagi tema enda soovitus nii seda räpast asja ajada.

Me kohtusime, rääkisime, ma ütlesin talle, mida mulle pakuti (selle numbri võib alati valetada veel suuremaks) ja et selline on paraku minu turuväärtus. Kas hakkan saama sama numbrit või alternatiivne variant on see, et mul on juba järgmine ettevõte välja vaadatud, kuhu sisse jalutada (päriselt olin ka vahepeal 2 uut põnevat pakkumist leidnud). Selle peale ta võttis veel ühe nädala mõtlemise aega. Selleks ajaks olin mina juba öeldnud väljamaa virmale, et sorry, liiga vähe pakuvad :D. Ma ei uskunud, et võiksin neid sõnu tõesti ise kirjutada aga nii ma tegin. Selle peale saatsid nad mu kukele. Aga kes see siis võtab vastu esimese pakkumise! Otsi lolli. Ekke on selle lõksu vastu oma raamatus ikka terve peatüki pühendanud.

Nädal möödus ja kohtusin bossiga uuesti. 10% sain kohe palgatõusu ja ülejäänu järgneb 6 kuu pärast. Mis mul üle jäi, väljamaa virma oleks mind samuti 6 kuu pärast tööle võtt’ ja sillad olid nüüdseks põletatud. Nii et ma võtsin selle pakkumise vastu. Aitäh!

Minu november

Mõnel oli õnnelik lapsepõlv. Palju õnne! Minul tuleb õnnelik pinsipõlv.

November lühidalt:

  • aktiivselt laekus 1980 €, sellest palk oli 1965 €, ülejäänu oli kuluhüvitis
  • passiivselt laekus 10,27 €.
  • kulutasin 1061 € + õppelaen 72 €
  • säästsin 1010 € (51% sissetulekust)
  • olen finantsvaba 0.9 aastat

November pikalt:

Seekord raha eriti palju ei tuulutanud, võrreldes viimaste kuudega läks ringlusse palju vähem (vt joonis). Ei leidnud lihtsalt sobivaid variante ja Coopi ma ka ei tahtnud.

Screenshot 2020-01-05 at 14.33.55

 

Kuidas ma otsustasin, et ma Coopi ei taha? Ma arvan, et Coopil on väga kaval ärimudel ja tänu Coopile on maal üldse elu kuidagi võimalik. Enne Coopi pakkumust analüüsisin ma väga põhjalikult Šiaulių panga näitajaid ja leidsin, et on päris hea aga kuna hetkel on võimalik leida ka efektiivsemaid investeerimisvariante, siis tehinguks veel ei läinud. Võrreldes Šiaulių-ga jäi Coop pank üldse minu huviorbiidi serva alale. Praeguses küpses majandusfaasis jahin ma hiiglasi, selliseid, kel on raske laieneda ja kel seetõttu jääb raha väga palju üle. Tallinna Sadam on näiteks selline monstrum. Kui börsidel midagi väga halba juhtub, siis ma magan rahulikult, sest mu portfellis on Balti suurimad hiiglased. Aga Coop on kasvuhormoonides heitlev varreke, kel on vastupidine probleem – rahast on pidev puudus ja seda veel pikka aega, sest ega nad siis oma kasvuambitsioonist järsku loobu.

Kas teil on ka pidev sisemine võitlus, kumma poole hoida – kas leida hästi potentsiaalne kasvuaktsia (nagu on FAAM aktsiad või miks mitte ka Coop) või hoida pigem regulaarset ja head dividendi maksvate ettevõtete poole? Keegi pole öelnud, et mõlemat korraga ei tohiks viljeleda aga võttes arvesse minu üsna küpset vanust ja nappi pappi, siis esialgu süvenenult praktiseerida ühte ja põrnitseda teist on mu arvates fine. Alguses meeldibki üks asi ja hiljem hakkavad meeldima teised asjad.

Passiivset tulu on sel aastal kokku laekunud 535,87 eurot. Ja seda ilma ühisrahastuseta kust kuulu järgi kõik praegu väljuvad. Selle passiivse tulu seas on dividendid, aktsiakapitali tagastus, müügitulu ja võlakirjade ning hoiuste intressid. Sel kuul sain intresse ühelt lõppenud hoiuselt.

Screenshot 2019-12-05 at 23.26.09

Vaatasin, et kui aasta alguses tõusis mu varade hulk paarisaja euro kaupa kuus, siis viimased pool aastat on see tõusnud tuhande euro kaupa kuus. Üks põhjus on see, et ma laristan vähem. Teisel poolaastal olen igakuiselt kulutanud 250 eurot vähem kui esimesel poolaastal. Jeee! Siis vaatasin, et aktiivne tulu (see on tulu, mida ma kulutan) oli esmesel poolaastal keskmiselt 200 euri väiksem kui teisel poolaastal. Nii et esimesel poolaastal ma teenisin vähem ja laristasin rohkem kui teisel poolaastal. Hirmus!

Screenshot 2019-12-05 at 23.30.10

Rahakotti on tore piiluda kui seal on, mida vaadata. Hetkel on mul vaba raha hästi palju, sest ma tahan märkida Inbanki võlakirju.

Mul on ka kasvukonto, kus on paarisaja euro eest indeksfondi osakuid ja 4 € võrra on kapital ka kasvanud. Näitasin seda sõpradele, et kui lihtne see kõik on ja miks nad ei võiks. Tulemuseks oli see, et nad arvavad, et raha on mu elus peamine.

giphy

Raha ongi peamine kui mõelda, millist elustandardit ja kindlust sa soovid endale ja oma perele. Teiste investeerimisgurudega võrreldes olen ma ise siin üsna vähe kindlustatud. Aga mu sõpradel on veel vähem. Kaelas on halvad laenud (kinnisvarale, mida ei õnnestu maha müüa), telefonide ja vidinate tarbimislaenud, tehtud on halbu investeerimisotsuseid (nt. kodu ostmine 20%-se tarbimislaenuga), vähehinnatud töökoht (palk 700-800 €). Millised on väljavaated sellistele peredele 30 aasta pärast kui me oleme kõik siis juba pensionärid? Mul hakkab pea ringi käima…