Esimene kodus töötamise nädal oli vaimselt üsna raske ülesanne. Rutiin on harjumatu ja keha tahab rohkem liikumist. Varem algas tööpäev märja naha ja õhetavate põskedega, sest kõndisin igal hommikul 20 minutit värskes õhus ja sopas ja viledas tuules, eesmärgiga võimalikult kähku kontorisse jõuda. Selle katsumuse järel on üsna meeldiv istuda soojas kontoris ja võimalik, et tekib ka leige huvi töiste teemade vastu. Tööpäeva lõpus kippusin tavaliselt veel mitu tiiru trenni tegema enne kui ülejäänud õhtuks diivan mu oma kaissu võttis.
Kodustes oludes on üleminek magamisest töösse ja tööst magamisse instantne. Mu kodukontor asub voodist 2 meetri kaugusel ja kui lõuna ajal kerge uni silma kipub ja üle õla voodit piilun, siis plaksti, olen eneselegi ootamatult suletekkide vahele sattunud. Siis ehmatusega ärkan üles, sest kell on juba kaks pärastlõunal ja ülejäänud päev venib laua taga kella poole kaheksani, isegi aru saamata, kas tegin tööd või tegelt ikkagi mitte.
Katsun järgmise nädala nõnda üles ehitada, et hommikuti teen õues 15 m kiirkõndi, sest mu keha on hommikuti nii kange, et mul on varsti vist füsioterapeuti vaja. Siis tulen tuppa tagasi, hakkan tööle, kell 12 lähen kööki lõunat tegema, kell 17 lükkan läppari kaane kinni, õues veel üks kiirkõnd, et ruttu tuppa tagasi saada ja trennipäevadel teen elutoas põrnitseva kassi ees trenni. Treener saatis koduseks trennitegemiseks ka mitmeid õppevideosid, nii et hea siis, et ma ei harrasta liblikujumist või iluuisutamist.
Rahalise poole pealt on olnud päris hea, sest praetud pelmeenide ja magustoidu eest ei küsi mu köök mu käest 6.20€. Ma ei käi keset päeva saiakesi ostmas. Ma ei saa muuta tööpäeva meeldivaks minnes õhtuti poodi uusi kingi vaatama. Üks suur asi sai veel ära tehtud – tegime peikaga kahepeale pangakonto ja sellele uued kaardid. Nüüd on pere raha kulutamise skeem selgem. Kanname mõlemad ühisele kontole võrdse summa ja kui poes käin, siis pool rahast, mida kulutan, on tema raha. Haa! See oli meie jaoks hädavajalik samm, sest tahame kumbki oma raha võimalikult palju säästa ja investeerida. Kuna meie investeeritavad summad on väiksed, siis iga münt loeb. Kogu asjandus õnnestus ajada ühe pangateate kirjutamise abil, koha peale minema ei pidanud. Lõin lihtsalt konto ette ära ja kandsin natuke raha peale. Järgmisel päeval olid kaardid teele saadetud ja 2.50 € maha võetud.
Turgudel on olnud põnev. Oma Balti portfellist hoian endiselt kaarega eemale. Pärast seda kui see punaseid numbreid näitab, ei ole seda enam nii huvitav vaatamas käia. Kui see veel roheline oli, siis ma tõesti imetlesin numbrit oma realiseerimata kasumi real ja unistasin… selle realiseerimisest.
USA börsil on olnud jõhker karusell ja ma olen mitu korda hüpanud peale ja maha, üritades oma cash kontoga teenida raha langeval turul. Ma ei saa teha teha mingeid imelikke trikke nagu võtta väärtpaberite tagatisel laenu või müüa lühikeseks, ei miskit sellist arusaamatut jura. Ainuke variant on lihtsalt osta odavamalt ja müüa kallimalt. Riskin väikeste, 200-500 dollariliste summadega ja ettevõtetega, mille puhul mu naba ütleb, et pole hullu kui ma paari järgneva aasta jooksul seda raha tagasi ei saa, see ettevõte ei kao ju kuhugi. Olen siiani 3 korda USA börsilt oma positsioone sulgenud ja iga kord kuidagi mõned uued hõbemündid kukrusse kaasa saanud. Eks see siuke toe-tipping on, teadmatus tundmatu vastase ees ja hirm, et äkki ikka saan valusalt hammustada.
Kui jälgida, mis USA-s toimub, siis tundub, et seal ollakse endiselt Eestist ligi nädala jagu maas. Paljudes linnades alles algab kodust töötamine ja ajalehtede esikülgede pealkirjad lahendavad kodus töötamise muresid. Nädala pärast ehivad lehti pealkirjad viiruse leviku kohta haiglate personali seas ja kusagil siis saadakse ka aru, et karantiin tuleb kehtestada üleriigiline ja paari nädala asemel kuni kesksuveni. Seejärel ajutiste haiglate teke, vabatahtlike töö, meedikute ränne kuni lõpuks kolme kuu pärast uute nakatunute arv langema hakkab.
Selle segaduse keskel aktsiate poole vaadata tundub veel veidi vara. Pean aga tunnistama, et maailmas on siiski 1 ettevõte, mida ma julgen soetada juba praegu ja mida ma ei raatsi maha müüa kui ma oma positsiooniga olen surnud kassi põrgete ajal kogemata plussi sattunud. Sel ettevõttel on 128 miljardit dollarit sularaha, P/E on hetkel 5.25 ja seda juhib maailma rikkuselt 3. mees. See on Berkshire Hathaway B aktsia. Siiani olen BRK.B-d ostnud ühekaupa iga kord kui on mõni õudsem päev börsil olnud. Praeguseks on mu madalaim ostuhind 170 dollarit. Ma ei suuda ette ennustada kui palju see aktsia veel langeda jaksab aga igatahes väga imelik on seda omakorda poole odavamana ette kujutada. Ma ei ole leidnud ühtegi teist nii odavat ja nii tugevat (ja nii igavat) aktsiat. Küll aga kõik muud võimsad ja peened tehnoloogia, tööstuse ja meelelahutuse aktsiad on kordades kallimad ja pole mõtet neid enne näppida kui reaalselt hakkab tulema esimesi positiivseid uudiseid.
Paistab, et proovin sõita korraga kahel kelgul – ühe kelguga turgu ei ajasta ja teen oste iga kord kui hind kukub kolaki alla poole ja teise kelguga ajastan turgu, üritades peale hüpata siis kui allaminek enam kõige hullem ei tundu. Aeg näitab, kumb kelk põhjakonksu paremini sättis.
Pinsi Põlv 