Mõnel oli õnnelik lapsepõlv. Palju õnne! Minul tuleb õnnelik pinsipõlv.
Juuli lühidalt:
- palk 2468 €
- passiivne tulu 107,35 €
- kauplemise tulu -126,47 € (s.h. tasud)
- kulutasin 829 € + õppelaen 72 €
- säästsin 59% sissetulekust
Juuli pikalt:
Juulis ma jõudsin teha kõiki huvitavaid asju rohkem, sest igavaid asju tuli vähem teha (e.g. töölt võtsin puhkuse). Otsisin omale kõikvõimalikke ajaveetmise viise, mis ei oleks Netflixis ja mis oleksid tasuta. Lugesin raamatuid. Kauplesin aktsiatega kaks korda rohkem kui eelmisel kuul (see ei olnud päris tasuta). Jalutasin linna vahel 10-kilomeetriseid ringe. Sõitsin rattaga RMK matkateel, käisin mustikal, võtsin ette ühe uue discgolfi raja (Kõrvemaa Matka- ja suusakeskuse juures). Osalesin koolitusel. Jõin õhtuti kohaliku rongijaama pingil õlut. Jõin Aegviidu rongijaama kõrval õlut. Ja ühel päeval oli mul juba keskpäevaks niisama linna peal õlle näpus. Kõike seda tegin ma väga peenelt ja graatsiliselt nagu ühele neljakordse kõrgharidusega daamile kohane.
Tulud ja kulud
Kulude osas oli rahulikum kuu. Laristasin vaid niipalju, et soetasin 129 euri maksvad earbudsid. Panen need kõrva kui oma ringile lähen ja kuulan nüüd igasuguseid põnevaid podcaste. Näiteks Michael Covel on Trend Following Radio kui ma tahan kuulata endast targemaid inimesi või Dave Ramsey Show kui ma tahan oma meelt lahutada võlgades ameeriklaste arvel. Näiteks vaata seda saadet, hullumeelsus ju! Aga täiesti hämmastav on see tänapäeva tehnoloogia ikka – paned earbudsid väikse ümara karbikese sisse laadima kui sa neid ei kasuta ja karbi poetad taskusse. Nii lihtne!
Tulude osas on mul üht-teist hingel. Nagu postituse alguses näha, mul midagi erilist ette näidata ei ole. Ma teen tavalist kontoritööd, millest ma aeg-ajalt ära väsin. Ma elan ära ja panen praegu pool palka kõrvale, sest mul ei ole ühtegi laenu ja elustandard on meelega madal. Küsimus on aga selles, et kuidas edasi minna.
Ma olen viimased aastad suutnud end normaalselt teostada ja palk on ilusti järgi tulnud ja mul on praegu väga mõnus olla aga ma mõtlen ikkagi juba uuesti sellele, et mida ma peaksin tegema, et edaspidigi oleks tempo üsna kiire. Et ma ei tüdineks ja samas saaks sarnast asja tehes veel rohkem väärtust pakkuda ja loomulikult rohkem raha saada. Lihtne valik oleks võtta rohkem administratiivseid kohustusi aga minu meelest on see lihtsalt fine-tuning, et töö kulgeks klientidega sujuvamalt. Ma tahaks midagi sisukamat. Et varjata iseendaga valjult rääkimise harjumust, olen seda muret oma elukaaslasega arutanud. Mõnikord on nii, et kui mõtet on valjult arutatud, muutub see reaalsemaks. Vahel muutub see isegi plaaniks.
Niisiis, mul on üks metsikult ähmane visioon uue plaani kohta. Ühelt poolt annaks see plaan mulle endale uut hingamist ning uut õpiruumi ja teisalt, võimaldaks teha sarnase eesmärgiga tööd, mida praegugi teen aga hoopis teistsugustele klientidele ja hoopis teistsugusel viisil. Plussideks on, et esiteks, mingil tasemel oskus on mul minevikust olemas, seega ma ei pea täiesti nullist õppima hakkama. Teiseks, saaksin sellega hobi korras algust teha ja kuna tööl on olemas meeskond, kes sama teemaga tegeleb, saaksin kolleegidega sellest rääkida ning kolmandaks, kui veidi pingutada ja harjutada, siis seda saaks tulevikus ettevõtjana teenusena pakkuda. Võibolla. Miinuseks on see, et tuleb kannatada overlappimist. Kuigi kohe järsult uude valdkonda ümber lülituda on võimalik ja juuniorina alustada on teoreetiliselt võimalik (nõudlus on olemas), siis mind ilmselt ei peetaks juuniori positsioonile enam eriti sobivaks, sest mu CV võib jätta selle jaoks veidravõitu mulje, kuna seal on sellised sõnad nagu ‘doktor’ ja ‘kogemus’. Samuti oleks see pauk mu palgale. Nii et ma peaks hakkama uue valdkonna poole sujuvalt ja loogiliselt kulgema. Aga enne kui ma midagi otsustan, peaks veelkord mõtlema, kas mu ambitsioone täidaks ka mingi teine plaan. Näiteks, ma võiksin hakata põhikohaga aktsiatega kauplejaks 😀 Kusjuures mõlemal teemal on palju ühist – tuleb vaadata palju graafikuid ja otsida mustreid ja siis sellest midagi järeldada. Minu meelest on numbrid ja graafikud ägedad ja vabal ajal excelis nikerdamine on ka lahe.
Passiivset tulu sain juunis dividendidena, võlakirjade müügist ja kasvukonto müügist, kokku 107,35 eurot (kõiki teenustasusid arvesse võttes). Netotulu kauplemisest ma ei saanud. Seekord on ette näidata vaid kulud ja kahjumid.
Kauplemine on teinud tulude näitamise keerukamaks. Kui ma saan dividende ja samas müün aktsiaid kahjumiga maha, siis kas ma peaksin näitama oma passiivset tulu selle kahjumi võrra väiksemana? Pigem mitte. Teine teema on tehingukulud. Seni olen kauplemise tulusid näidanud teenustasusid maha võtmata aga sain võlakirju müües aru, et see pole väga aus. Et ma ei võrdleks kapsaid ja kartuleid, siis arvestan edaspidi tulu aktsiatega kauplemisest ja tulu muudest passiivsetest allikatest eraldi nagu kaks eraldi leiva kappi. Kauplemise kasumist arvestan kõik tehingutasud maha, s.h. kaotavate trade’ide tasud, sest kaotavad trade’id on võitva trade’ini jõudmiseks vajalik osa pingitusest. Oma elamiskulude sees olen muide koguaeg näidanud ka kõiki investeerimise ja kauplemisega seotud kulusid aga kuna edaspidi arvutan kauplemise tuludest tehingukulud maha, siis topelt pole vaja kulusid enam näidata. Selle paari euro erinevuse tõttu ma ei hakka tagantjärgi postitusi muutma.
Esimese poolaastaga olen kokku teeninud passiivset tulu 411 eurot ja puhastulu kauplemisest 138,12 eurot. Ma ei tea, kuidas ma nii saamatu olen ja passiivseid allikaid üldse kasvatada ei suuda. Eriti nukker on see, et hetkel ma ei oma ühtegi aktsiat ega võlakirja, mis veel sel aastal mulle passiivseid münte viskaks, kogu ülejäänud tulu saab siis tulla ainult kauplemisest. Teisisõnu, ma ei pruugi sel aastal rohkem midagi saada. Saamatu.
Aktsiatega kauplemine
Kauplemise eksperiment on nüüd 5 kuud kestnud. Kuu keskel läks mul lappama ja pidin oma swing trade’idest võtma välja pirakaid kahjumeid. Murdepunkt oli siis kui MNTA aktsia kukkus üleöö ligi 9% ja mulle vaatas vastu -50 dollariline kahjum. See oli absoluutselt üle igasuguse talutava piiri. Vaatasin elukaaslasele otsa ja ütlesin, et võtan selle kahjumi sisse ja loodan, et see homme üles tagasi ei lähe. Hea, et võtsin, sest hiljem kukkus see aktsia veel omakorda 8%. Pärast sellise rekordkõrge kahjumi sissevõtmist pole mul mingit probleemi aksepteerida muid väiksemaid kahjumeid ja nii see allakäigu spiraal alguse saigi.
Viimasel nädalal hakkasin üldse eksperimenteerima ja siis läks veel hullemaks. Kuu jooksul tegin 93 ostu- ja müügitehingut, maksin selle eest kokku teenustasusid 31 euri. Kasumit sain kokku 151,15 ja kahjumit -263,27 dollarit, kokku kuu kahjumis -112,11 dollarit (~-95 euri). Päris rõve. Alates esimesest kauplemispäevast olen siiski kõiki kulusid arvesse võttes veel kasumis 155 euroga. Aus pilt 5 kuu tulemustest on järgmine:
Keskmine võitev trade teenib nüüd vähem kui keskmine kaotav trade. Ma pean selle kindlalt ümber pöörama ja leidma enda jaoks sobiva strateegia. Kuigi 67% trade’idest on võitvad ja 32% kaotavad, siis iga kaotusega ma kaotan rohkem kui iga võiduga. Pikas perspektiivis on see veel jätkusuutlik, sest summade erinevus on väga väike. Näiteks kui ma 1000 trade’ist (1 trade = ost+müük) kaotan 330 korda 11,25 dollarit, siis olen kaotanud 3712 dollarit ning 670 korda võidan 9,73 dollarit, siis ma olen võitnud 6519 dollarit, kasum 6519-3712 = 2807 dollarit. Aga proovin augustis taas midagi teistmoodi teha.
Mõtlesin järgi, et kuidas ma olen nende kuude jooksul kaubelnud ja miks mul iga kuu järjest hullemini läheb. Esimesel kuul ma ei saanud üldse aru, mida ma teen ja olin juhuslikult plussis. Teisel kuul jälgisin kauplejaid sotsiaalmeedias ja spiketrade veebilehel ja swing trade’isin nende aktsiatega, millest kõik rääkisid (aktsiad, millega kauples suur arv retail kauplejaid). Mul läks endiselt hästi. Mais avastasin uue strateegia, kuidas kaubelda, twitter ja spiketrade asendus Gossett Traiding youtube grupiga ja swing tradisin paar kuud aktsiatega, millest sealne grupp huvitus. Saan nüüd aru, et need olid kallid aktsiad, millel on suur float ja väike huvi retail kauplejate seas. Minul, väikse konto omanikuna, on väga raske nendega midagi teenida, sest need on liiga kallid ja kuna selliste aktsiatega teevad enamus tehinguid arvutid, siis ilmselgelt nende vastu ei saa mängu võita. Lisaks hakkasin tegema üksikuid päevakauplemisi, see on keerulisem ja enamasti kaotasin. Mul hakkas kokkuvõttes halvemini minema. Juulis proovisin kätt momentum kauplemisega aga ma arvan, et mulle sobiks midagi vahepealset. Näiteks Russell 2000 odavama klassi aktsiad, millel oleks väike institutional ownership. Eks ma veel mõtlen.
Varad ja kohustused
Mu varades on toimunud veidi muudatusi. Müüsin maha oma kasvukonto, sest see on kallim kui IB. Avan parem uue IB konto, mida kasutan spetsiaalselt eksklusiivselt dividende mittemaksvatesse indeksfondidesse investeerimiseks (et see oleks investeerimiskonto süsteemiga ühilduv). Kasuvkonto müügi eest võttis LHV 1% teenustasuks, mulle endale jäi kasumit kätte lausa 87 senti 😀 Võlakirju kasutasin pangahoiuse asemel ja nende müügi järel jäi 70 eurot kätte. Nüüd läheb mul seda raha vaja teiste asjade jaoks. Müüsin maha ka igasuguseid aktsiaid, sest ajapikku oli üsna ebameeldivat träni kogunenud.
Kodubörsi aktsiaportfell on all -16%, kõige hullemas seisus on Tallink (-27%). Mu varad kokku on nüüd väärt 22 658 €, aasta lõpuks tahan 30k täis saada. Kohustused on 2286 €, seega mu netoväärtus on 20 372 €.
Järgmise korrani.
Pinsi Põlv 