Kolmas nädal läks hästi, kaotajad korjasin oma köögivilja peenralt ära ja võitjatelt noppisin vilju. Sooviks, et iga nädal oleks nii hea! Nädala kasv oli $237. Kuigi raha oli börsihai kontol metsikult, ei olnud ma vist mitte kunagi rohkem kui 50% aktsiates.
Minu eesmärk oli mängida selliste summadega, nagu päriselt kaupleksin, võttes kalkuleeritud riski, mis ei olnud viimasel nädalal kordagi suurem kui $50. See tähendab et, teekond aktsia ostuhinnast minu stopini oli kuni $50 per positsioon. Kevadel oli mu taluvus veel väiksem, $15 per trade aga nüüdseks ma olen harjunud selliseid kaotuseid sisse võtma, st, see ei ole enam ärritav. Suvel tõstsin $50 peale ja kui detsember läheb normaalselt, siis tõstan riski järgmisel aasta alguses $100 peale, mis ei tähenda, et ma oma stoppide distantse liigutaks kaugemale 😀 vaid see tähendab seda, ma saan osta rohkem aktsiaid. Milleks on vaja muidugi ka rohkem kapitali. Mida ma peaks jooksvast palgast välja pigistama. Ütleme nii, et paari kiloga on ikka kuradi ebamugav kaubelda.
Kolmandal nädalal oli mul nii kaotavaid kui võitvaid positsioone. Kauplesin BIIB, GILD, NKE, PAYC, UPS ja BABA aktsiatega. UPSiga võtsin sisse ainult kahjumeid aga teistega läks paremini ja iga päev korjasin ära netokasumeid. Kogu mängu peale kokku realiseerisin positiivse summa $67. Päris normaalne tulemus oleks lõpuks olnud kui ma poleks teisel nädalal seda ühte AMZN viga teinud.
Viimase börsipäeva järel jäid mõned aktsiate riismed alles ja 82 usd jäi ka realiseerimata. Kui ma oleksin iga nädal sama edukas, siis ma läheks tööl 80% koormuse peale küll.
Mu päris kauplemiskontol on läinud talutavalt. On olnud väikseid kaotuseid aga ka väikseid võite, rahapakke koju viia samas veel ei ole. Ma ei ole kaks kuud ühegi lollusega hakkama saanud, võib päris rahul olla aga siiski on see nagu munakoortel kõndimine. Üks strateegiaväline liigutus või liigutuse tegemata jätmine võib päris palju pahandust luua.
Teine nädal tiris mind kaotajate ridadesse. Kohe nädala alguses unustasin end ja lisasin juurde kaotavale positsioonile. Seekord sattus selleks AMZN. Olen seda ämbrit nii lugematul arvul kolistanud ja see tuleb ikka veel nii naturaalselt nagu õhu hingamine. Teisipäeval olin jälle ma ise ja võtsin sisse 460 dollarilise kahjumi :O Hea et võtsin, sest tänaseks ei ole aktsia veel ostuhinnani tagasi jõudnud.
Kauplesin nädala jooksul veel BIIB, GILD, MRK, MA ja NKE aktsiatega ja kasv tegi tasa suure osa AMZN-i kaotusest aga edetabelis olin ikka hapupiimane. Edasi on läinud kõik normaalselt, kaotajad niitsin kähku maha ja võitjad võtsin kolmandasse nädalasse kaasa.
Üht-teist rohelist natuke realiseerisin ka. BIIB ja MA olid need, mis tabasid profit takereid ja toitsid mind. Nädala lõpus olin realiseerinud kokku kahjumi -197 dollarit, alles jäänud aktsiad näitasid väikest plussi. Seega nädalavahetusse läksin suht viisaka kontoga.
Käsitlen börsihai kontol olevat raha nagu oma päris raha, mida kardan kaotada. Igapäevaselt laekuv 1000 dollarit on armas feautre, mis millegipärast puudub mu tavaliselt investeerimiskontolt. Kellega ma peaksin kontakti võtma, et see mul ka sisse lülitataks? 🙂
Esimene nädal möödus plaanijärgselt. Pidasin kinni oma kauplemisstrateegiast, suuri äpardusi ei olnud ja turg liikus üles. Esmaspäeval ostsin KMX aktsiat ja läksin koos sellega 🇺🇸 valimispäeva vastu võtma. Aktsia liikus kenasti üles, kõik oli tibens-tobens ja hakkasin järgmise päeva jooksul seda jupi kaupa maha müüma. Kuna poliitiline õhk oli nii tohutult ärev, siis valimispäeva lõpus müüsin järgi jäänud positsioonist veel igaks juhuks poole maha. Tore ralli jätkus aga ka kogu ülejäänud nädala ja siis ma nägin seda meemi.
Kauplesin nädala jooksul aktsiatega KMX, MA, MRNA ja AMZN. Realiseerisin nende abil esiseme nädala jooksul kokku 245,36 dollarit. Oli hea pingevaba kauplemine aga sama ei saa ilmselt öelda käimasoleva nädala kohta, sest mu kahjumis AMZN suutis ikka meepotti sülitada. Ostusid teen ma reeglina õhtuti, paar minutit enne turu sulgemist ja müügid toimuvad päeva jooksul kui aktsiad profit targeteid tabavad.
Üldiselt tuleb kokkuvõtteks öelda, et rohelise nädala jooksul on ikka näha, et strateegia töötab 😀 Samal ajal kauplen ma oma IB kontol ka edasi aga kuna sealne algseis oli veidi teine kui lihtsalt hunnik sularaha, siis ma ei ole mõlemas kohas samu trade’de teha saanud.
Kuidas teil on läinud, lükkate kogu raha punasele ja hoiate pöidlad pihus?
Mõnel oli õnnelik lapsepõlv. Palju õnne! Kas sinul tuleb õnnelik pinsipõlv?
Oktoobris oli mul kaks mure. Esmalt, mure Eesti pärast, sest meie praeguse valitsuse tõttu on tulevikus meil selliseid mehi ja naisi palju rohkem. Inimese jaoks ei ole investeerimine loomulik. See on vastu loomust, selleks peab aju päris ajupesu läbima või õppima, nimetage kuidas soovite, et ta eelistaks vaba raha kulutamise asemel seda investeerida. Riik ei võta ju hättajäänute eest vastutust, seega võiks kehtida kohustus ise koguda aga nüüd ei ole enam seda ka. Arenguseire Keskus on raporteerinud, et kui keskmise palga saaja soovib pensioniks saada 70% pensionieelsest palgast, siis peab ta iga kuu säästma 18% oma palgast (k.a maksed pensionifondidesse). Mul ei ole mitte ühtegi sõpra, kes iga kuu süsteemselt midagi kõrvale paneks. Mitte ühtegi! Ma olen ainuke friik ja me oleme juba üsna vanad (33-35-aastased).
Ja nii ongi, et oktoobrit 2020 hakkame meenutama ajana kui pensionireformiga rikuti kümnete või sadate tuhandete eestlaste rahumeelne pinsipõlv. Kui koos I ja II sambaga oleks pensionile jäädes ikkagi lootus saada igakuiselt üks kolmandik oma pensionieelsest palgast ja oleks lootus elada vaesuspiiril, siis nüüd on leitud variant kuidas riik pääseb panustamast II sambasse, kus see raha istuks “kinni” ja selle asemel saab rohkem lisada I sambasse, mis tegelikult ei ole ju eraldi koht, kus raha istub, vaid on lihtsalt üks suur rahapott koos tasuta bussisõidu ja õppetoetusega.
Esimene sammas on solidaarsussammas, pension ei laeku sealt proportsionaalselt sinu makstud sotsiaalmaksu osaga. Ja kui sa praegu II sambasse kogud, siis oled sel ajal I sambasse vähem maksnud võrreldes isikuga, kes II sambasse üldse ei kogu. Nüüd raha välja võttes kaotad 20% oma II sambast ja I sambast hakkad vähem saama, sest sa kogusid sinna vähem.
Miks me juba tänavatele valitsust kukutama ei ole läinud?
Kõige valusam hakkab olema Eesti kõige vaesemal rahval, sest katuse paranduseks võtab raha välja see, kel seda endal piisavalt ei jagu. Ja mis kõige hullem – II sambast lahkudes keelatakse sul terve dekaadi jooksul pensioni kogumine II sambas. Kummaline, tavaliselt seisavad selle eest parempoolsed erakonnad, et vaesed muutuks vaesemaks ja rikkad aina rikkamaks aga nüüd anti kohe ikka korralik tõuge. Kogu Euroopa ees on nii häbi olla … eestlane.
Sattusin just kogemata oma LHV virutaalkontole ja näib, et olen eelmise aasta novembris ostnud 1800 dollari eest Apple aktsiaid. Tänaseks on see positsioon +77% ehk kasum on juba 1200 dollarit!! See võiks olla mu pensionikonto. Olen oma IB kontol päriselt ka paar kuud mõne kilo eest Apple aktsiad hoidnud aga sattusin täpselt turu languse alguses neid noppima, nii et siiani olen saanud vaid punaseid õunasid. Viimasel nädalal paistab pilt aga juba pöörduvat.
Minu oktoober lühidalt:
palk 2468 €
muu tulu 100 €
passiivne tulu 0 €
kauplemise tulu 0 €
kulutasin 2132 € + õppelaen 72 €
säästsin 18% sissetulekust
Minu oktoobri teine mure oli rahakulu ASJADELE. Ma sisustasin kodu ja näidatud kulu sees on mööblit ja soolaleiva pidu ja muud tõmbetuuled, mis automaatselt tekivad, kui järsku peab hakkama toimetama uues, täiesti tühjas, elamises. Aga kui kass on majas, siis tekib kodutunne ka ilma mööblita. Nii ma siis siin olengi koos kassi ja kodutundega, sest raha sai ammu enne otsa.
Hea, et ma kohe kuu alguses mingi portsu raha (450€) aktsiatesse viskasin, sest kui ma ei oleks seda teinud, oleks ma selle ära kulutanud. Ma oleks ostnud kööki kaks tooli rohkem (4 asemel 6) ja ma oleks tellinud vetsupaberi hoidja ja boti, mis minu eest elamist koristaks. Ma räägin, et inimese jaoks on kulutamine ülimalt loomulik tegevus, sest mul on ju VAJA neid asju.
Mööbli peale kulutamine ja samal ajal rahalise hügeeni säilitamine on päris valulik akrobaatika. Üllatusena tuli see, et Eestis ei olegi võimalik uhiuut mööblit saada ilma 8-nädalase ooteperioodita. Aga mul on kindlasti vaja, et kõik oleks uus, second hand on mul ainult kass. Olen uues kodus olnud nüüd 4 nädalat ja tunnistan, et õnn on ka veidi naeratanud. Kööki sain tammepuidust paksu pikklamell plaadiga laua otse salongist välja osta ja elutuppa sain tutika, eritellimusena valmistatud, otse tehasest, diivani TASUTA + pakendi sisse oli peidetud ka tööstuslik, selline püstolikujuline, teipimise seade. Sellest oleks rohkem abi olnud muidugi enne kolimist. Enne kui ma paljastan, kuidas saada tasuta tutikat diivanit, näitan teisi asju ka.
Raha mul kuu lõpus polnud, reaalselt ainult mündid olid taskus. Graafikult vaatab vastu ikka konkreetne finantsenesetapp, ma ei tea inimesed, kuidas te selle kodu vahetuse olete üle elanud? Läksin Nõmmele sõõriku kohvikusse, et viimase raha eest auguga saiasid osta aga need said nina ees otsa. Vot nii halvasti võib ikka minna. Läksin siis poodi, ostsin ühe õlle (siukse peenema Põhjala või Pühaste õlle, sest kui ma joon, siis teen seda stiilselt), müttasin metsa vahel ringi ja mõtlesin, et elu on ilus. Praegu on tõesti väga ilus.
Yeaah, right, aga kuidas saab vaene finantsblogija midagi sellist üldse öelda??
Kaks pilti on vaated minu oma akendest, arva millised? Päris palju on rebaseid näha olnud. Üks istus valgusti peal, tead küll selline lame, maa sisse kaevatud valgusti ja kogu ta punane muinasjutuline kasukas säras pikkade valguskiirte embuses, pime männimets tema ümber. Ühel teisel korral jooksis rebane minuga Sütiste kandis kaasa kui ma rattaga trenni sõitsin. Kui veidi rohkem Tähetorni tänava poole hoida ja Harku radade poole vaadata, siis ma saan aru, et hirve peaks ka olema võimalik näha. Selliste elamuste kogemiseks raha ei ole vaja ja õhk on ka veits parem kui oli trammipeatuses elades.
Ah, vaesed nii räägivadki, mis õhk, mis ÕHK!!!
Sõitsin eile ühistranspordiga oma vanast üürikast mööda ja vaatasin, kas tuled põlevad. Põlesid! Kuna meil kukkus seal köögis kardinapuu alla, siis oli näha, et vastu seina toetas redel. Ilmselt oli käsil seina külge kinni jäänud kardinapuu otste eemaldus. See kukkus nii ära, et lihtsalt väändus puruks ja sadas alla, kinni kruvitud otsad jäid seina külge 😀 Tahaks siia ka. Kardinaid. Veits kummaline on kuuvalgel magama jääda, see paistab ikka suht eredalt kui ümberringi on ainult mets. Trammipeatuses elades paistis alati kollane tänavavalgustus akendest sisse ja korteris polnud kunagi päris pime. Siin tuleb kõvasti harjuda sellega, et ikka nii kottpime võib olla.
Teine harjumatu asi on see, et aken võib siin lahti ununeda. Üürikas ei olnud see võimalik, sest akna avamine tähendas seda, et toas tuli liiklusmürast üle karjuda. Ma suutsin hommikuti ärgates aga ikka veel silmi kinni hoides, läbi seinte ja akende imbuva liiklusmüra järgi öelda, mis kell on. Vahel, vaata, ärkad liiga vara ja siis vaatad kella. Ma ei pidand seda kunagi tegema, sest kui kell oli 5 siis oli õues vaikus, 6 ajal oli ainult tramm aga muu müra puudus ja 7 ajal on juba autosid ka kuulda. Meie vaieldamatud lemmikud olid mootorratturid. Pikk ja sirge tee, viimane ülekäigurada on maja ees ja pärast seda litsu palju tahad. Elasime üle mitu väikest infarkti ja püsiv kätevärin on ilmselt mõne ravimata terviserikke tagajärg.
Meenub paar korda kui ma oma maja ees oma elu pärast kartnud olen. Paar kuud tagasi ületasin seal jalgrattaga kaherealist sõiduteed aga tramm mulle teed ei andnud ja selja taga hakkas auto juba edasi sõitma. Mu ratas aga ei mahtunud autotee ja trammitee vahelisele lõigule ära! Mõtlesin, et nüüd ongi kõik. Ma ei tea kuidas ma sealt välja sain, ma lihtsalt ei mäleta seda osa oma elust. Üks teine kord oli see vana klassika, et esimeses reas jäi auto seisma aga teises reas ei jäänud ja tuleb sealt pika sirge pealt siukse lauluga alla, et ega jalakäia ei saagi aru kui kähku see auto tegelt kohale jõuab. Ikka mitu korda on mul seal tigedalt sõrm püsti lennanud. Ühekorra oli napikas, ma tõesti ei märganud teda aga muidu ikka alati arvestasin, et by default teisest reast teed ei anta. Autojuhid žestikuleerivad ka. Ükskord nägin juba kaugelt, et teisest reast teed ei anta, naisterahvas roolis nägi mind, meil oli silmkontakt aga ta LAIUTAS KÄSI ja pani edasi. Ise ka vist naeris, et ei leia pedaali üles. Kihutamise tõttu oli politsei seal pidevalt õhtuti maja ees parklas valves ja sinised triibud elutoa kardinatel oli omamoodi sisustuselement.
Ühel pimedal suveõhtul oli nii, et tegin köögis gaasipliidil süüa ja ehmatasin end poolsurnuks, sest alumise korruse akendest lahvatasid välja pikad leegid. Jalad võttis kohe nii värisema, et ei tea mis ja kus nüüd. Teadsin, et alumisel korrusel elab probleemne rahvas ja nüüd siis ongi katastroof käes. Siis läks korra pimedaks ja uuesti pikad leegid lahvatavad mulle otse akna ette. Mul oli köögiaken lahti, sest pliidil kubu ei olnud ja gaasipliiti kinnises toas kasutada ei saa. Siis saan aru, et mingi seltskond hängib katusel (nagu ikka kesklinna majade puhul, et esimesel korrusel on kauplused ja siis on siuke poolkatus nagu nende kohal ja korterid üleval). Katusel seisis TULESÜLGAJA, kes žongleeris põlevate tõrvikutega, võttis suu piiritust täis ja sülgas siis selle õhku tõrvikute poole. Täitsa putsis, ma peaaegu valasin talle pesukausitäie vett kaela aga ta jõudis ära lõpetada.
Ma nüüd ütlen uuesti, elu on päris ilus, isegi siis kui viimase raha eest auguga saia ei anta. Ma ei istuks praegu siin diivanil kui poleks mu ämma. Sain rahalises mõttes tasuta diivani aga see on läinud tegelikult maksma tuhandeid närvirakke, kümneid peretülisid ja ei tea mida. Mu ämm on nimelt üsna organiseerimatu inimene ja elab pea pilvedes. Paari aasta eest soovis ta oma korterit remontima hakata. Poeg pidi tegema, sest kes muu. Unistused olid läbi mõeldud, uue mööbli kavandid valmis, tellimusedki tehastesse saadetud ja ette ära makstud. Aga pojal algas ajateenistus ja seejärel välisõpingud ja koroona ajal ta riskigruppi kuuluva emaga ei kohtunud. Nii tekkis olukord kui eritellimusel valmistatud mööbel seisis aastaid tootja laos aga remont pole veel ämmal alanudki. Nõnda tuli ta lagedale tunnistusega, et tal on üks diivan üle ja pakkus seda meile kuniks tal endal remont valmis saab. Hetkel teeb poeg palju tööd ja kirjutab magistritööd, seega enne järgmist suve mingist remondist küll juttu ei tule.
Räägime kauplemisest ka
Kauplemisega ma oktoobris ei tegelenud, sest ma lihtsalt ei jõudnud. Mul oli kuu jooksul 3 trade’i, millest ühe tegi IB minu eest. Nimelt, mul polnud kontol piisavalt sulli ja siis müüs IB jõuga paar lennufirma AAL aktsiat maha, mille tõttu kandsin ma miski 3 dollarit kahjumit ka. Ikka täitsa põrssad.
Proovisin paar korda naftafirmasid osta (XOM, CVX) aga tulin kähku välja, trendi vastu on väga keeruline minna ja hetkel on vist trendi pöördumiseks veel natuke liiga vara. Suutsin kuuga kokku 18 dollarit kahjumit sisse kasseerida + oktoobri kulud olid 9 dollarit. Nii et mu realiseeritud kasum kahanes veelgi, 178 dollarini. Kõik kulud märtsist saadik on kokku olnud 162 dollarit, et siis poole aastaga mingi 16 dollariga olen netokasumis 😀 Joonisel see viimane väike junn pärast pikka septembri allakäigu lifti, on oktoobrivõbelus.
Igava pensionäri portfell
Tallinna börsi jälgin korra nädalas ikka ka aga mitte selle pärast, et aasta lõpus kipuvad hinnad üsna soodsad olema (ma ei taha osta nõrkust), vaid sellepärast, et ma näen meie ettevõtteid eesti pensionäri portfelli osana. Me maksame siin oma makse ja pakutav aastane 5% dividenditootlus võiks olla isegi investeerimisest mitte huvitatu jaoks nii tavaline ja loogiline asi nagu on säästukaart rahakoti vahel.
Tallinna Vesi. Aktsia on pikemat aega liikunud külgsuunaliselt ja on pigem nõrk kui tugev. Hind ei respekteeri 200-päeva liikuvat keskmist ja 12.80 peal on selge klaaslagi ees. Suurem müügipaanika kvartali tulemuste avaldamise ajal ei ole ka kuidagi abiks. Ma ei tea missuguste ettevõtete näol veetarbimine langenud on aga omalt poolt võin kinnitada, et minu veetarbimine on kolimise järel suurenenud. Ootan oma ostukohta edasi kuni tekivad esimesed märgid tugevusest.
Tallink. Levima on hakanud libajutud, et Tallink tahab ühte oma laeva maha müüa, mis oleks sama nagu müüa oma maja kinnisvarakriisi põhjast. Vaevalt, et Tallinkit kunagi 0,3 euri eest osta saab aga kui saab, siis ma kindlalt ostaks. Praegune hind on nüüd madalam kui see oli märtsi kriisi ajal, aga samas nädalagraafikult on näha korralikku tõusule suunatud macd ja rsi divergentsi. Ma ise ei läheks siin veel trendile vastu, sest viimasel ajal on müügisurve suurenenud ja mingit toetuspunkti pole.
Kolmas eestlaste lemmik on Kaubamaja. Võrreldes eelmise kahega näeb palju tugevam välja. Siin ma ootaks suurema kauplemismahuga päeva, mil hind sulguks vähemalt 8,6 peal, siis võiks olla sel jõudu ka edasi ronimiseks.
Ma teen kaasa ka LHV Börsihai mängus, esimese nädalaga on mulle börsilt kogunenud 116 dollarit kasumit. Katsetan selles mängus oma kauplemisstrateegiat, millel on järgnevad piirangud:
iga positsiooni risk on sisenemisel kuni 1-2% konto väärtusest. Nt, kui kontol on 15k, siis raha, mida olen valmis per trade kaotama, jääb 100-300 dollari vahele. Enamasti olen tagasihoidlikum ja risk jääb isegi alla 1%. Kui käes on mitu positsiooni, siis kogurisk ei ületa 6%. Otsin sellise aktsia, millel on loogilise stopini üsna väikene maa ja see hinnavahe korrutatuna aktisiate arvuga on veidi väiksem kui minu võetav risk.
kui palju aktsiaid osta? See on riski suurusega korrigeeritud. Kui börsihai topis ostavad mängijad kogu raha eest ühte sama aktsiat ehk panustavad ruletilaual kogu oma raha mustale, siis mina teen nii nagu suurte fondide kauplejad – kui võetav risk on 100 dollarit, siis selle jagan läbi volatiilsuse indikaatoriga – kahekordse ATR väärtusega. Kui volatiilsus on väga kõrge, siis tuleb ostetavate aktsiate arvu vähendada ja vastupidi.
ma sean kasumisihte. Ma müün väikeste portsude kaupa aktsiaid maha iga kord kui hind on viimasest sulgumisest liikunud üles umbes poole keltneri kanali laiuse võrra. Iga poole kanali laiuse tagant on müügiorder. Müügiorderid panen valmis juba enne turu avanemist, seega rohelise päeva jooksul ma kontol toimuvat jälgima ei pea.
Kasutan päeva lõpu stoppe ja päevasisest hädaabi stoppi. Müün aktsiaid kauplemispäeva viimastel minutitel kui hind lükkab tagasi olulisi hinnatasemeid (RSI 50 või 70 või suuremad liikuvad keskmised). Kui hind on ostuhinnast alates liikunud rohkem kui 1,5 x keltneri kanali laiusest, siis kasutan päeva lõpu stopina eelmise päeva hinnapõhja (trailing stop). Kui sulgub sellest allpool, siis müün pooled aktsiad maha. Seda ei ole veel kordagi juhtunud. Pooled aktsiad müüsin maha ka enne usa valimispäeva. Hädaabistopp asub ostuhinnast 2x keltneri kanali laiuse kaugusel ja käivitub koheselt mitte päeva lõpus.
Hetkel olen 30% aktsiates (MA ja AMZN) ja 70% rahas.
Pinsi Põlv 