Veebruari teine pool on swing traderitele olnud üsna nõme periood, sest turu tagasitõmme muudab aktsiatega kauplemise väga vastikuks. Need, kes shordivad – palju õnne, päris häid võimalusi on olnud. Aga mina lähen ainult pikaks ja kui turg mind ei toeta, siis mul ei ole midagi teha. Kui paljud teist on juba andnud tagasi käesoleva aasta tootluse? Minu pensionisammaste indeksfondid on küll tagasi alguses ja seeõttu olen lähipäevil soovitanud sõpradele veebruarikuised III samba sissemaksed nüüd ära teha (et täiesti tegemata ei jääks).
Minu kauplemisportfelli on sel aastal kasvanud 13% ja sellest 12% tuli veebruaris. Rind on suht kummis hetkel kuna ma ei ole õelaks muutunud turule midagi tagasi andnud. Pullituru selgroog ei ole veel aga kaugeltki murtud, indeksid on alles 50-päeva keskmise ümber hinge tõmbamas ja eks see konarus kujunebki tõenäoliselt lihtsalt järgmiseks turu tervisekontrolliks.
Viimase paari nädala jooksul on mul aga olnud probleeme emotsiooniostude kontrolli all hoidmisega. Kuni 16. veebruarini oli kõik fine – ma tegin alates kuu algusest 73 tehingut, millest 21 olid ostud ja ülejäänud müügid (kasumite võtmised). Aga kui turg 17. veebruaril külili hakkas vajuma, siis sain aru, et ma olen sõltlane. Ma tean, et langeva turu keskkonnas ei ole mõtet breakoute osta aga ma ikkagi veidi ostsin ja müüsin samal päeval oma break-eveni kandis maha (vahel varem, vahel hiljem), sest ühel hetkel need lihtsalt feilisid. Feilivaid breakoute kogesin kahe esimese nädala jooksul väga harva, nüüd oli failimine järsku vaikimisi true. Osta ei ole mõtet aga turult eemal olla on maailma kõige raskem asi. See on umbes sama hull nagu kui sul pepuvahe räigelt sügeleb ja sa tead, et kui käe püksi paneksid, saaksid koheselt leevendust aga avalikkus ei soovita sul kratsima asuda, sest sa rikud sellega oma tõsiselt võetavust ja lased oma maine õhku. You will give back your returns! You will blow up your account! jaadi-jaada-jaa.
Nii mõnigi kord teadvustasin endale 15 min enne turu avanemist, et täna ma tõenäoliselt ei kauple AGA SIIS läheb mu top 1 aktsia alert lahti ja ma olen hopsti sees, sest see on ju maailma ilusaim setup. Nii juhtus mul näiteks SNAP, AG, SKT, SAVA ja M aktsiatega. Veits lihtsam on käpad turult eemal hoida kui kohe turu avanedes on indeksid hästi punased ja volatiilsus on suur. See on niivõrd ebaatraktiivne algus börsipäevale, et siis ma tõesti ei taha sellesse keskkonda siseneda ja lõpuks vist oli 2 päeva kui ma mitte midagi teinud. Aga kui avaenemine on gap upiga ja esimene tund on roheline siis on mul kogunenud 4 uut positsiooni kiiremini kui sa jõuad öelda kassil on kriimud silmad.
Olles fully loaded, hakkab just siis indeks 5-min peal metsiku hooga alla tiksuma. Saan vihjest aru, et turg tahab minna alla, otsustan kõik kähku maha müüa, enne kui kahjum vastu vaatab. Tõusva turu keskkonnas ei mõelnud ma kunagi, et jube ebamugav on olla, parem müün ikka ära. Nüüd tundsin seda iga päev. Alates 17. veebruarist tegin lõpuks 30 tehingut, millest pooled on müügid ja pooled ostud. Ehk siis aktiivsus langes 50% ulatuses ja kõik olid päevasisesed tehingud, millest osa olidki tegelikult tehtud päevasisese kauplemise eesmärgil. Kui üleöö hoida ei saa, siis sõltlane lülitub ümber 5-min graafiku peale ja teeb päevasiseseid tehinguid ju. Aga ma tegin neid vähevõitu, sest ma ei jaksa igat tulpa passida ja magan ideaalsed võimalused maha. GME teise laine magasin maha näiteks, sest ma ei olnud sel hilisel tunnil arvutis eksole.
Kokkuvõtteks – oleksin saavutanud parema tulemuse kui ma alates 17. veebruarist poleks teinud enam ühtegi ostu. Katsun seda järgmisel kuul meeles pidada kui 1. märtsil avaneme taas gap-upiga. Kui sa tahad midagi teha ka langeva turu olukorras ja päevasiseselt kaubelda ei viitsi või ei oska, siis natuke aitab sügelust kratsida see kui ikkagi sinna va III sambasse väike ülekanne taaskord teha. Ma proovisin ja toimis, sest kogu ülejäänud õhtuks oli rahu majas.
Pinsi Põlv 