Juulis, augustis ja septembris hakkasin isiklikes finantsides lõpuks veidi tõsisemalt korda looma kuna kodu soetamise järel olen kõik hädavajaliku ära ostnud ja saan nüüd pikema pausi järel korralikumalt raha säästa. Minu eesmärk on tekitada rahavoogu ja täita ära aastane investeerimismaht (meeldetuletuseks vaata minu fäncide graafikutega eesmärke SIIT). Rahavoogu aga ei tule kui investeerimismaht istub uppuvas laevas. Niisis tõin oma märjad sendid tagasi kaldale ja ma räägin siin Tallinkist. Võtsin kahjumi -38% (ca 600€) ja silm ka ei pilkunud, sest raha tuleb ja raha läheb aga kassid jäävad. Siis kui maailm veel koroonat ei tundnud, sain Tallinkilt dividende ka, äkki ca 50€, oli tore kuniks seda oli aga meenutades eilset, kuidas ma tunni ajaga 100€ börsilt taskusse panin, siis miks mul peaks olema vaja ühe uimase põhjatraaliga üldse ukerdada.
Tegelikult ei ole dividendiaktsiaid üldse vaja, tuleb lihtsalt kaubelda, sest – hullumaja – mis potentsiaali sealt rahaks keerata saab aga kuni ma pole seda teile ära tõestanud, siis seni jändan dividendiaktsiatega ka. Jändamine on siin väga õige sõna, sest oota kohe näed.
Ostsin augustis juurde kaks uut aktsiat: rendikinnisvara firma W. P. Carey (WPC) ja suitsufirma Altria (MO). WPC dividendimäär on 5,6%, dividenditurvalisuse skoor 73 ja dividendimakseid on tõstnud järjepanu 22 aastat. MO vastavad näitajad on 6,9% ja 55 ja kasvavaid dividende 51 aastat. WPC tundus mulle parem kui igakuist dividendi maksev konkurent Realty Income (O) ja MO tundus mulle parem kui British American Tobacco (BTI), kelle väljavaated tubaka taimede äris on hiljuti kõvasti langenud e-sigarettidele ülemineku tõttu. Isegi mu ema, kes tõmbas paki päevas, on läinud e-sigaretile üle. Kui mu isa, kes on nüüdseks tagasi tõmmanud poolele pakile päevas, ka e-sigaretile üle läheb, siis ma ostan Altriat juurde. Hehe, nali.. ikka palju varem ostan juurde. Kui nüüd tekkis küsimus, et mitu pakki mul endal läheb, siis vastus on et 3 pakki enne kirstu ja kaks kirstu kaanele. Obviously, ma ei suitseta ega joo. Mitte joomine on mul uus värk tegelt, kuu aega olen täitsa kainekas olnud, sest pärast viimast pohmelli läks isu lihtsalt ära.
Hammocks in the wind ja teistel onu puhveti vihjakajatel on vast sabasuled juba turris, sest aktsiate valikul mina millelegi risti ette ei löö – mu esimesed välisaktsiad on nafta ja suitsu ettevõtted. Väga head ettevõtted on! Huvitav, kui palju poison water divikat maksab… no see… coca-cola! Kolm protsenti, okei. Kui see ja JNJ ka lisada juurde, siis oleks täismäng, keskkonnaaktivistid värviksid mu aknad punaseks. Selle taustal on mul siiski väga lihtlabane plaan – tahan saada divikaid iga kuu. Teoorias ei ole vaja selleks teha muud kui valida välja kolm ettevõtet, kes teevad eri kuudel neli korda aastas väljamakseid ja ongi olemas. Allolev pilt illustreerib mu praeguseid valikuid ja kuidas dividendimaksed üle aasta jaotuvad. Kolme aktsiaga olen päris kena summaga katnud ära 8 kuud aastas.
Auke näed? Mure seisneb selles, et on ikkagi neli kuud aastas kuhu ma ei suuda midagi normaalset leida. Tubakafirmad BTI, UVV ja naftafirmad MMP, MPLX täidaksid need augud aga ma juba olen need oma analüüsis välistanud ja valinud paremad konkurendid. Kui AT&T oleks endine, oleks see no brainer valik aga kus sa enam. Üks variant on Procter & Gamble (PG) aga seda peab ostma kordades rohkem, et dividend silmaga nähtav oleks. Käisin läbi ka kõik dividendi ETFid, mis neil kuudel maksavad aga ei sobinud ükski, enne valin PG. Pakkuge ideid, muidu mu naeratus näeb välja nagu katkine aia reha. Ma käisin läbi ka kõik dividendinvestori veebruari, mai, augusti ja novembri kuuülevaated ja nutsin, sest ta üldse ei kirjuta, kust ta dividendid tegelikult pärinevad. Samuti ei olnud abi tema kasvukonto näidisportfellidest, sest ükski ei tee vajalikel kuudel väljamakseid. HELP.
kulud 2200 € ja siis läksid veel tuhanded niiduki alla
säästsin sissetulekust 50€
Juuli ei olnud ühelgi rindel selline kuu, mida enam meenutada tahaks. Mõned üksikud väikesed rõõmud siiski olid. Kuna meil autot pole, siis õnnestus parkimiskoht lühiajalisele rendile anda ja see tõi mulle 20€ tulukest. Teine tore asi oli, et koju toodi diivan. See maksis kaks kodulaenu kuumakset ja on viimane kallis mööbliese, kõik muu võib edaspidi minu poolest prügimäelt koju tassida. Kümme kuud on oma kodus elamisest täis saanud ja ostetud asjade nimekiri on tegelikult üsna lühike: pesumasin-kuivati (ca 550€), köögilaud ja toolid (ca 600€), voodi (ca 700€), madrats (330€), minu laud (ca 500€), diivan (1000€) ja riidenagi (35€). Kassi ronimispuu saime tasuta. Sisse kolides ootas meid ees integreeritud köök, meil omal oli olemas üksnes mehe töölaud aga kõige rohkem asju on kassil – mitu kassitunnelit ja tema hiirekuhi on ju lausa muljetavaldav. Talle meeldivad ta asjad ja noh, minu asjad (ja kohad) ju ka.
Augustisse jäävad kardinate ja vannitoapeegli arved. Kardinate valimine valmistas pikka piina. Esialgne hinnašokk oli vapustav ja leidsin, et peab ikka Abakhanist või Kangas ja nööbist midagi leidma. Abakhanis selgus, et müüja ei oska kardinat väljagi mõõta, sest ma ju ei oska talle öelda kuidas peab arvestama voltide laiusega, ülejooksu ja siini kõrgusega. Mul on lihtsalt seinte mõõtusid pakkuda, lausa laseriga mõõdetud. Tekkis see olukord, et loll ei oska küsida ja müüja ei oska pakkuda. Kui lähed päris kardina poodi siis küsitakse kohe, et aga kummale poole aken avaneb? Ee… sisse poole avaneb, mis siis? Ja siis viisakalt, sulle kui aasta kardinajuhmile, selgitatakse, et sissepoole avaneva akna ette ei saa roomakardinat panna! Siis tunned küll, et okei, võtke lihtsalt kogu mu raha ja andke mulle, mida saab. Elutuppa loome botaanikaaia ja taustale peaksid sobima valged külgkardinad. Siis on kass rahul ja mina rahul, lõpuks meie kahekesi veedame siin ju kõige rohkem aega. Täiega ootan juba seda aega kui kodu peale ei pea enam kulutama.
Negatiivne osa juulist oli see, et mu säästud kadusid tengelpungast sama kiiresti nagu pagulased põranda alla. Panin kolm kilo eurosid põlema ja seda raha ma enam kunagi ei näe. Alustan uuesti alusvarade kogumist ja võtsin selleks beebisammud appi.
Kauplemine
Kauplesin juulis LHV aktsiaga, tegelt see oli mitme kuu pikkune trade. Ostsin mais hinnaga 25,4€ ja müüsin juulis 27,1€. Sain kena kasumi ja olin endaga rahul. Olles väljunud, oli hinnal kohe hea üle 30€ tõusta. LOL. See on ühte tüüpi mind fuck, mida kauplemisel kohtab.
Teist tüüpi mind fuck juhtus USA börsil. Ühel päeval kaotasin ca 6% oma portfellist lolli trade peale, ja seda veel enne kui turg avaneda oli jõudnud. Trade oli mu strateegiast tugevasti kõrvale kalduv ja kohe karistas ära ka. Nimelt, tekkis selline idiootne mõte, et kui SPCE viis Bransoni kosmosesse, et siis esmaspäeval on suur tõusupäev ka turul. Emotsioonide ajel ostsin, graafikut ei vaadanud, lihtsalt kõhutundel purjetasin. Ja alles siis kui ma välja sain, tuli meelde, et buy the rumor, sell the news. SPCE-le tehti offering ja ma sain sellest liiga hilja teada. Lihtsalt LOLL ja uskumatu, et ma tänaste kogemustega veel midagi sellist teen. Ja siis väike loomulik kadu oli mul kuu jooksul nagunii ja nii jõudsin juulis kõigi aegade põhja välja.
Selline pilt meenutab mulle ainult üht – ära unusta oma investeerimisportfelli dividendiaktsiaid osta ja III sambasse investeerida. Ma ei soovita kauplemisega tegeleda! Juulis ja augustis on turg maru uimane olnud, augustis lausa nii uimane, et olen poole kuuga võtnud ainult paar trade’i. Nii jäi rohkem aega, et lugeda raamatuid. Aga minu lugemine on ju selline, et märkmik ja excel on koguaeg kõrval. Hetkel loen Mark Minervini “Think & Trade like a Champion” ja selles mõttes hea lugemine, et see adresseerib ühte mu paljudest probleemidest.
Nimelt minu kasutatavale strateegiale on omane see, et umbes 65% juhul eksin ja väljun väikse kaotusega ja 35% juhtudest on mul õigus ja võidan miskit. Mu keskmine võit on keskmisest kaotusest kaks korda suurem, mis tähendab seda, et võttes arvesse mu eksimuste proportsiooni, mu tegelik gain/loss ratio = 65*1/35*2 = 1:1. Niimoodi portfell muidugi ei kasva. Seda kõike ma teadsin juba enne Minervini raamatu kätte võtmist, mida ma aga välja pole suutnud mõelda, on et kuidas seda muuta. Talupoja mõistus ütleb, et võta siis rohkem kasumeid 😀 Aga no kuidas ma seda jälgin? Edasi aitab siis juba raamat: eeldades, et mu eksimuste proportsioon jääb tulevikus samaks, siis oleks vaja, et keskmine võitev trade võidab 12% ja keskmine kaotav trade kaotab -3%. Nii on saavutatav gain/loss ratio 2:1, mis juba kasvataks portfelli. See on siis sama kui ma ütleksin, et kui sa viskad münti ja kulli puhul saad 2€ ja kirja eest pead 1€ ära andma. Piisavalt kaua münti visates on kulli ja kirja saamise tõenäosus 50%:50% ja ainus eesmärk peaks olema münti võimalikult palju visata, sest see on võitev strateegia. Nii ma olen siis augustis otsinud selliseid võimalusi, mille risk/reward oleks vähemalt 1:4. Ja noh, augustis ma pole selliseid võimalusi veel näinud, peab head turgu ootama.
Juuli lõpus ostsin TSLA ja see on õnneks siiani väga hästi liikunud, oleks pidand rohkem ostma, nagu ikka tagantjärgi öelda saab. Ühe idee sain raamatust veel, joonistasin endale välja viimase kolme kuu jooksul võetud treidide edukuse määra. Alljärgneval joonisel on näidatud kui sagedasti ma mingi tulemuse olen saavutanud. Kolmekümnel korral olen jäänud break-eveni kanti. Väikseid kaotuseid on olnud rohkem kui väikseid võite aga suuri kaotuseid on olnud palju vähem kui suuri võite. Kaupleja eesmärgiks on see joonis võimalikult palju paremale pikaks venitada (skewed), sest kõik need üksikud suured võidud peavad ära katma arvukad väiksed kaotused ja portfelli ka kasvatama. Jooniselt leitav kõige vasakpoolsem tulbake on mu selle aasta rekordiline kaotus, mille ma juulis SPCE-ga kokku soperdasin. Palju õnne veelkord, tõesti, on ikka sitaplekk, nah.
Investeerimine
Nagu ma olen kirjutanud, siis juulis ostsin oma esimese dividendiaktsia USA börsilt. Teen plaane järgmiste ostudega aga mind on tagasi hoidnud see, et eraisikuna LHV-s ostes on see investeering küll maksuefektiivne aga mitte kuluefektiivne. Laias laastus kui 1000 euroga alustada, siis reaalselt saab aktsiaid kontole 980 euro eest. 2% läheb kaduma valuuta konverteerimise ja tehingutasude taha. Proovisin ka nii, et konverteerisin eurod dollariteks keset eesti tööpäeva ja ikka võeti 1% vahelt! Kui ma tahan nii kulu- kui maksuefektiivsust korraga saada, siis on ainuke variant ettevõte + IB konto. Aga kuna mul ettevõtlustulu ei ole, siis peaksin ettevõttesse pumpama maksujärgset raha omaniku laenuna. See ei tundu mulle üldse efektiivne. Näiteks annan 3 aastat omaniku laenu 500€ kuus, siis on portfell nii suur, et toob aastas mulle 800€ dividende. Ma ei saa omaniku laenu sellisest ettevõttest tagasi isegi mitte 30 aasta jooksul.
Mõtlen dividendinvestori investorvajaduste hierarhiale ja nende mõjust netotootlusele ja kuna kulud on püramiidi tipus, siis äkki ikkagi katsun selle mõru tableti alla neelata ja hoolitsen selle eest, et püramiidi alumised asjad oleks korras. Muide, LHV teenustasude hind = üks dividendimakse. Kui ma ostan 1000€ eest aktsiaid, siis järgmise kvartaalse dividendimakse suurus katab nibin-nabin LHV teenustasud. Kunagi kui reaalne ettevõtlustulu tekib, siis hakkan kindlalt uusi dividendiaktsiaid ostma ettevõttele. Praegu, palgatöö orjuses, ei oska muud moodi tegutseda kui et loon LHV-s portfelli 50k väärtuseni ja kõik mis sealt üle hakkab voolama, läheb rahavooks. Nii on LHV-s kõige kuluefektiivsem toimetada. Või mis te arvate sellest asjast? Kas mul on siin mõni lugeja, kes on pikki aastaid andnud regulaarset omaniku laenu oma ettevõttele?
Kui mu varasid vaadata, siis polegi nagu aru saada, et juulis haihtus mu tengelpungast üle 5000€ raha.
Näitan vahelduseks oma passiivse tulu tulpasid ka, kõik kasumid ja kahjumid on siin hulgas, nagu ikka. Käesoleva aasta oranž tulp on suures osas pärit Balti börisil vehklemisest, USA vehklemised ainult kahandavad seda.
Pinsi Põlv 