Statistikaga halva investorpsühholoogia vastu

Meie investeerimistulemust mõjutab 50% investorpsühholoogia ehk see kuidas me turul käitume. Tavaliselt jäädakse karuturul müümisega liiga hiljaks ja pulliturul ostmisega samuti liiga hiljaks ja sedasi see psühholoogia meie vastu töötab. Olen selle teema kohta paaril viimasel aastal rohkem lugenud ja huvitavaid avastusi teinud. Investorpsühholoogia on otsetee turgude statistikani ja just nimelt statistika tundmine aitab mul taltsutada mu “maasoolikat”, mis aeg-ajalt ikka sosistab, et “kuule, mis oleks kui müüks selle positsiooni lihtsalt maha?”

Koondvaatena võiks öelda, et 61% minu varadest asuvad indeksfondides (kõik eraisiku all), seega suures enamuses olen ma härra turu meelevallas. Mu III sammas on praegu vee all! Kas pole masendav, ma olen sinna aasta otsa investeerinud ja tulemust ei mingit. Osta ja hoia strateegiat adopteerides tuleb pai teha ka sellele okkale, mis torgib siis kogu mu kasum on vahepeal aurustunud. Ettevõtte all on mul mõned USA aktsiad, mida plaanin pikaajaliselt hoida, need esindavad hetkel järgnevaid sektoreid:

Jason Fieber ütles oma raamatus “5 Steps to Retire in 5 Years” (publitseeritud 2018), et kui ta midagi muudaks, siis ta annaks oma dividendiportfellis suurema osatähtsuse tervishoiu ja tehnoloogia sektori asemel kinnisvara ja energiasektorile.

Samasuguse järelduseni jõudsin ka mina eelmisel aastal.

Aga kui üks sektor, mis minul puudub, peaks peaks nüüd buumima, siis ma jään sellest kasvust ilma ja see väga tore ei ole. See on hajutamata portfelli risk. Laiapõhjalistes indeksfondides on iga sektoril oma koht täiesti olemas aga selle sama laiapõhjalisuse tõttu ma ei saa nii kõrget tootlust, kui kontsentreeritult ainult ühte buumivat sektorit käes hoides. Kontsenteeritud protfell on seega päris tore kui turg liigub üles. Kuigi ka siin on erandeid, mõelge kasvõi Madis Müüri peale, kes ei suutnud eelmisel aastal oma kontsentreeritud portfellist plussnumbreid välja pigistada, samas kui aktsiaturg tegi +24%.

Kõige valusam on näha oma portfelli all -30% või -50%, siis kui turg ise on tulnud alla vaid -10%. Või kui turg taastub korrektsioonist aga sinu portfell on ikka -30%. Mul juhtus nii eelmisel aastal kui Tallink ja Silvano ei tulnud üldise turu tõusuga kaasa. Langeval turul pakub seega laiapõhjaline indeksfond õiglast kaitset – turu keskmisest eriti palju hullemaks ei lähe.

Samas see on just selline aeg kui tööle hakkab “maasoolikas” ja mulle tundub, et homme on veel hullem päev kui täna. Aktsiad kukkusid -10%? Ok, järgmisena tuleb -20%. Aktsiad on kukkunud -30%? Ok, hoia piip ja prillid, kohe tuleb -40%, -50%, -80%.

See on decision bias, millel ei ole reaalsusega mingit pistmist.

Teame, et turud liiguvad 2/3 ajast üles ja 1/3 ajast alla aga tegelikult on plussis ja miinuses päevasid enam vähem võrdselt. Kohe illustreerin seda mõtet. Kauplemispäev on plussis (up) siis kui päev sulgub avamishinnast kõrgemal ja miinuses (down) siis kui päev sulgub avamishinnast madalamal.

Siin on S&P 500 (SPX) statistika üle viimase 2518 kauplemispäeva ehk 10 aasta (alates 30. jaanuarist 2012 kuni 28. jaanuarini 2022). Näidatud on plussis päevade ja miinuses päevade jaotust. S&P 500 sulgus 30.01.2012 hinnaga 1313,01 ja 28.01.2022 hinnaga 4431,85. Seega, me oleme saanud osa vägevast pulliturust (3-kordne kasv) aga ometi on plussis päevade ja miinuses päevade jaotus enam-vähem 50%-50% (kui täpne olla siis 54,7% vs 45,3%). Seega, 2518-st päevast umbes pooled olid plussis ja pooled miinuses.

Toon ühe näite veel. SPXL on 3x leveraged S&P500. See tähedab, et kui SPX liigub ühe punkti, siis SPXL liigub kolm korda rohkem ehk kolm punkti. Valisin nüüd 2-aastase perioodi, alates 30. jaanuar 2020 kuni 28. jaanuar 2022 ehk 505 kauplemispäeva. 30. jaanuaril 2020 sulgus SPXL hinnaga 69,26 ja 20. jaanuaril 2022 hinnaga 114,58. Viimase kahe aasta jooksul on turg keskmisest paremat tootlust näidanud ja mis te arvate, milline oli plussis ja miinuses päevade osakaal?

Ka siin oli plussis ja miinuses päevade osakaal umbes 50%-50% (täpsemalt 55,4% vs 44,5%) ja seda isegi nõnda tugeval pulliturul. Olen näinud täpselt samasugust statistikat üle viimase 30 aasta ka DOW kohta.

Tegelikult ongi nii, et olenemata sellest, kas me oleme parasjagu pulliturul või karuturul, ikkagi eksisteerib umbes 50% tõenäosus, et järgmine päev on plussis (või miinuses).

Isegi siis kui on olnud 3 järjestikust plussis päeva, on ikka 50% tõenäosus, et 4. päev on plussis. Kui on olnud 4 järjestikust plussis päeva, siis 50% tõenäosusega on ka 5. päev plussis. Kas pole naljakas? Iga päev on justkui uus algus ja turg nagu eelmist päeva ei mäletakski.

Kui plussis ja miinus päevade osakaal on umbes 50-50, siis kuidas turud 2/3 ajast kasvavad? Öös on asju 🙂 Osa hinnatõusust tuleb üleöö positsioonide hoidmisest – järgmiseks hommikuks on hind võrreldes eelmise päeva sulgemishinnaga üles hüpanud ja uus päev avaneb kõrgemal.

Mõndasid asju on tasunudki ainult öösiti hoida, nt SPY-nimelise ETF-i kohta on näidatud, et parim tootlus on saadud kui seda õhtul sulgemishinnaga osta (buy at close order) ja järgmisel päeval avanemishinnaga müüa (sell at open order) ja nii iga päev aastaid ja aastaid. Kui SPY-d on omatud ainult kauplemispäeva jooksul (osta turu avanedes ja müüa turu sulgudes), siis on mineviku tootlus olnud hoopis negatiivne! Vahepealse tootluse on võimalik saavutada kui rakendada lihtsalt osta ja hoia strateegiat.

Osta ja hoia strateegia tähendab kahjuks seda, et taluda tuleb nii head kui halba ja osta tuleb nii tõusval kui langeval turul. Tõusval turul on osta palju kergem kui langeval turul. Aga kui omada kogu turgu, siis pikaaegse strateegia puhul on kõik turu korrektsioonid olnud head ostukohad.

Mina suunasin III sambasse jaanuaris natuke rohkem raha kui muidu ühes kuus keskmiselt vaja oleks aga kuna sinna investeerimise lagi tuleb üsna varakult ette, siis pean ostukohti mujalt otsima. Balti aktsiaid näppisin ka vahepeal juurde aga usa dividendiaktsiad ei ole mu portfellis küll erilist nõrkust näidanud ja lisaks regulaarsetele ostudele miskeid lisaostusid ma turu korrektsiooni tõttu teinud ei ole. Kauplemiskontole soetasin küll reedel uue positsiooni.

Püsigem siis neutraalsed, 50% tõenäosusega on esmaspäev roheline 😉

Detsembri kauplemise statistika

Kasvuaktsiad ei ole detsembris ja jaanuaris eriti kuum kaup olnud, suht jahedad junnid tegelikult aga kurvastada ei ole põhjust, sest neile tasakaaluks olen loonud ju ka verivärske väärtusaktsiate portfelli, mis on turu keskmist eirates teinud iga nädal uusi tippe. Ei saa mina niimoodi, et ostan ainult laiapõhjalist indeksit, tahan ikka ise ka nii kasvuaktsiaid kui väärtusaktsiaid valida. Jaanuari teises pooles läksid kinni viimased detsembris soetatud swing-positsioonid ja nüüd siis on kuu statistika kokku saanud.

Detsembris hoidsin kokku 14 positsiooni, millest võitsid 5 ja kaotasid 9. Win rate oli seega 36%. Keskmine võitev positsioon võitis 8,1% ja keskmine kaotav positsioon kaotas -3,6%. Profit factor, ehk iga kaotatud dollari kohta sain tagasi samuti täpselt 1 dollari. Seega 36%-se võitude sageduse juures oleks olnud vaja keskmise võidu suuruseks vähemalt 12%, et profit factor oleks 2 lähedal aga seda oli detsembris keeruline saavutada. Break-even kuu on kõike arvestades väga hea tulemus.

Kauplesin energia, materjalide ja elektriautode aktsiatega. Parim trade (+20,7%) oli tegelikult üks day trade, mis kaldus täielikult mu swing-kauplemisplaanist kõrvale aga see tõi mulle paari minutiga 100 dollarit kasumit ja ma lihtsalt võtsin selle. Parim swing trade oli F (+8,7%), mida ma hoidsin kolm nädalat ja sulgesin eelmisel nädalal.

Jaanuaris olen jõudnud teha 8 trade’i, ükski pole võitnud ja hetkel olen üleni rahas. Selline näeb välja jaanuari tickerite heat map, Ford siis ainuke silmarõõm. Sektorite ja tickerite suurus näitab proportsionaalset mõju minu kuu tootlusele.

Jaanuaris olen võtnud tavalisest palju väiksemat riski, positsioonide absoluutsuurus on vähemalt poole väiksem ja trade’ide arv tuleb ka kokku väiksem. See on ainuke variant kuidas ma oskan end halva turu eest kaitsta ja seetõttu konto õhku lendamist ei ole ka sel kuul veel oodata.

Mõned rahamõtted

Pika aja peale on mulle kogunenud igasuguseid kogemusi ja emotsioone, mis erinevatel põhjustel pole blogisse mahtunud aga tahaks vahel ikkagi rahajuttu rääkida. Alguses mõtlesin, et lasen niisama auru välja 🚂 ja sülgan tõrva aga kui hakkasin neid teemasid lahti kirjutama, siis ma veits leebusin. Ja siis uuesti vihastasin ja siis leebusin. Noh, vaadake ise.

Te lasete rahal ennast kontrollida aga tegelikult peaksite teie kontrollima oma raha

Alguses ma vaatasin, et mis jama on, et pidevalt on erinevates gruppides näha, kuidas te vaevlete mingite maksude maksmisega. Igal teisel on probleem maksudega ja seda mainitakse toidu ja lastekuludega ühes lauses. Ma olen kuulnud, et olemas on tulumaks, maamaks, käibemaks, sotsiaalmaks, kinnisvaramaks ja ee.. no ega rohkem kohe ei meenugi, et kuidas teil need maksud küll nii igapäevaselt hinge peal on?

Pildilt näha, et üks grupi liige on teinud sama tähelepaneku. Noja, nagu selgub, siis te seate kommunaalkulud, üürimakse, autoliisingu, järelmaksu, lasteaiatasu, telefoniarve ja isegi bussipiletid – kõik ühise nimetaja alla – maksud. Siit õppetund number 1 – maksusid me maksame ainult riigile, aga laenumakseid ja muid makseid tasume kapitalistidele. Te teate, et need on erinevad asjad aga ma noomin ikkagi, sest tegelt ka tuleb neid õigete sõnadega nimetada AGA ma tean, miks te seda ei tee.

Kui kellegagi rääkida ei ole, siis oma nimega avalik kurtmine on täitsa alternatiiv, sest see aitab ka näidata näpuga endast eemale. Rahapuudus ja see, et elad oma sõpradega võrreldes veidi kehvemini, tekitab tunde, et mistahes elamiskulu on sinu suhtes ülekohtune. Vb on sul võrreldes sõpradega sarnased kulud aga see on sinu suhtes ikkagi ebaaus, sest sul on ju väiksem palk. Oma kulud on vihkamiseks ja seepärast on neid hea anonümiseerida maksudeks, sest need on paratamatud ja takistavad parema elu elamist. Ma arvasin ka nii ja kurtsin kõigile, et minu rahapuuduses on süüdi ihne ülemus, alarahastatud sektor ja astmeline tulumaks. Seda senikaua kuni võtsin julguse kokku ja lahkusin töölt, teadmata, millisest sektorist leian järgmise koha ja kas mu senine pikk haridustee uues töökohas üldse vajalikuks osutub. Ma olin 31-aastane ja alustasin nullist nagu üks 22-aastane.

Sel hetkel kui sa ei ole karjääripöörde veel lõplikult ära otsustanud, tundub see ebapraktilise otsusena, sest uues sektoris on ametit õppides esimese aasta palk veelgi väiksem kui praegu ja kahju on nullida just viimaste aastate pingutusi, eriti kui töö ise on tegelt tore. Aga mina vaatasin kohe kaugele tulevikku – kuidas näeb mu karjäär välja kui jään samale redelile edasi hustlima – ja mulle mitte üks teps ei meeldinud see, mida ma nägin. Mul ei olnud ühtegi kolleegi, keda oleksin imetlenud, kelle oskusi oleksin tahtnud omada ja kelle palka oleksin tahtnud teenida. Mitte ühtegi.

Saatsin 11 aastat ülikooli haridust veega alla kui sain kahe kuu pärast töökoha hoopis IT valdkonnas, kuhu mind palgati suhtlemisoskuse, uudishimu ja heade tööharjumuste tõttu. Need oskused kujunevad välja igal ühel, kel vanust üle 30, kes on käinud kusagil tööl ja kusagil koolis. Sellised eelised ühe 22-aastase ees elukogemusega ikkagi tekivad ja tööandjad otsivad selliseid inimesi, sest 22-aastastest informaatikutest ei ole võimalik ühtegi tiimi üles ehitada – IT tiimid koosnevad igal pool endistest sekretäridest, mehaanikutest, tõlkijatest, ametnikest, õpetajatest jpt.

Kui nüüd maksude juurde tagasi tulla, siis varsti on muidugi riigilt oodata uut sahker-mahker maksu, mis kataks elektriarvete kompenseerimise. Näiteks viimane kaval maks oli eelmisel aastal rakendunud “II samba lüps”, mis ilmselt veidi leevendas kroonilist hapnikupuudust riigi rahakotis, mida covidi ajal on eskaleerinud toetusmeetmed ettevõtetele.

Ma pole oma ema käest küsinudki, kas tal raha II sambas veel üldse alles on, loodan et on, kuna ta isegi teab, mis asi on aktsia ja ükskord ta üllatas mind isegi sellega, et ta teab, mis hinnavahemikus tema töökoha aktsiad enne suurt majanduslangust (2007-2008) kauplesid. Aga mõned on mu tutvusringkonnas nüüd ikka tunnistanud ka, et võtsid pensionirahad välja, et osta kodu uusarendusse. Eks see näitab seda, et teisi varasid selleks ei ole ja usutakse, et kodu hinnatõus ületab tulevikus pensionisammaste oma. II sammas on keeruline ja ma ei saa sellest tootest ise ka aru aga peale III samba ei tea ma küll ühtegi teist kohta kust garanteeritult 20%+ aastatootlust saab.

Mul on nii hea meel, et otsustasin 5 aasta eest ise hakata oma raha juhtima ja kannatasin ära ka aastase õpiperioodi kui mu sissetulek oli varasemast veidi väiksem. Olin tubli ja üks aasta hiljem sain juba 50% rohkem kui eelmises töökohas. Lisaks sattusin uues kohas investeerimisest huvitatud inimeste punti ja alustasin varsti oma esimeste investeeringute juhtimisega. Täna oleks minu brutopalk selles vanas töökohas alla 2K ja esimese investeeringuni oleksin jõudnud ilmselt praegu. Kuidas ma seda tean? Ma suhtlen oma endiste kolleegidega ja nad jõudsid oma investeerimisjuttudega hiljuti minuni. Sel aastal plaanin end ehtida igasuguste sertidega ja jõuda 4K palgani.

Viimasel ajal käib instas ja fb-s jälle usin exceldamine, et kuidas see kulude ja tulude planeerimine ja tšekkide üles kirjutamine ikka käib ja ma vaatan, et te maksate 80€ selle eest, et keegi juhendaks, kuidas ületada exceliga kohtumise hirm. Ja siis jätate tagasisidesse, et “enne koolitust ma arvasin, et mul on toidukulud kontrolli alt väljunud aga nüüd avastasin, et kurja juur peitub hoopis emotsiooniostudes”. Kuulge, mõelge nüüd natuke ka, mida ja mille peale te kulutate.

Te maksate end oimetuks, et leida jõudu üheks õhtuks koos mentoriga excelisse vaadata aga ma ütlen, et te ei pea maksma ühtegi eurot kui te olete päriselt motiveeritud oma elu muutma ja oma raha juhtima. Kui raha on jälle kaubamajadesse laiali veetud, elutoas kumab uus hiiglaslik telekas (vana telku on nüüd magamistoas) ning väikelaen tundub olevat hea mõte suvise Küprose reisi rahastamiseks, siis sa oled vasem kui sündides ja selle üle on aeg mõtlema hakata. Aeg on aru saada põhimõttest, et säästmine kasvatab jõukust. Ma panen selle peatüki lõppu raha gameplani kirja ja täpsemaks info leidmiseks oskate juba ise edasi googeldada. Kui sa suudad facebookis oma tuttava tuttava järel luurata ja tema üleeelmise pruudi oma kunagise pinginaabri pulmafotolt välja nuhkida, siis oskad ka googledada “eelarve + exceli tabel” ja sa ei pea selle eest ühegi rahaguru elektriarveid kinni maksma 😵

Google on tasuta ja tegelt Facebook on ka tasuta. Oma sisemist motivatsiooni raha eest osta pole aga võimalik.

Aga te ei tee seda, te ei googelda. Teate, miks? Sest isiklik rahandus on 80% käitumine ja 20% teadmised. Sellepärast ongi rahaga nii raske. See nõuab reaalset sammu. Teadmistel on siin nii väike roll täita, et need ei ole esialgu üldse olulisedki. Tulemused tulevad käitumisest ja esimesed sammud toovad eriti suuri tulemusi.

Raha gameplan:

• kasuta eelarveid kui sa ei saa aru, kuhu ja millele raha kulub (vihje: googelda exceli tabeleid)
• vabane võlgadest kõikide laenuandjate juures, kellel on tornmajad ja ilusam mööbel kui sul kodus
• kuluta vähem kui sa teenid – sul on näpud põhjas senikaua kuni hakkad säästma (naisinvestorite grupis on mustmiljon säästunippi, otsi sõnaga “säästmine”)
• investeeri säästud (otsi naisinvestorite grupist “kuidas alustada” ja ka su pensiosammaste küsimused saavad vastatud)
• anneta (kui leitakse jälle mõni koeravabrik või rõdult alla visatud kiisud)

Minu meelest on facebooki naisinvestorite grupis nii palju head materjali, alati ja ainult konstruktiivsed soovitused, parim grupp ever, leiad sealt kogu informatsiooni, mida vaja on ja 1000x rohkemgi. Rahagurud ei räägi midagi uut, ikka neid samu asju – eelarvesta, säästa, investeeri indeksitesse. Probleem on lihtsalt selles, et kui 1000 inimest seda siin loeb, siis neist ainult 2 hakkab tegutsema. Kas sina oled üks kahest või üks tuhandest?

Ma olin ükskord arvet avades rõõmus

Üks teine lugu on mul ka. Te juba teate, et mulle ei meeldi kaubanduskeskustes ega e-poodides kulutada ja ma olen võibolla isegi ekstreemne näide, sest ma rotin isegi Netflix-i subscriptionit sõbralt. Ma olen Max Koonrilt lihtsalt midagi õppinud. Samas Spotify eest maksan ikka ise (1,85€ kuus) ja mõned kallimad kuised subscriptionid on mul veel. Aga aktsiatega kauplemiseks, et näha hindasid reaalajas, on vajalik market data subscription. Eraisikule on IB market data väga odav, USA börsidel kauplemiseks on tasu paar taala kuus. Aga ettevõttele on hinnakiri absurdne, minu vajadustest lähtuvalt oleks tulnud maksta 100 dollarit kuus. Küsisin customer supportilt järgi, et kuulge ma olen non-pro, miks mulle kehtib pro hinnakiri ja siis vastati, et kõiki juriidilisi isikuid koheldakse pro hinnakirja jägi. Tundsin, et mulle on tünga tehtud.

Liitusin selle peale hoopis Stockchartsi real-time data plani-iga, kuise tasuga 9,95 usd. Kui nad mulle arve saatsid, siis ma pm pakatasin rõõmust – haruldane juhus, millal enne on üks arve nii meeldiv olnud – kuna ma subscribisin alles kuskil kuu teises pooles, siis lahutati fikseeritud kuutasust 9,95 juba möödunud päevade osa maha ja esimene arve oli 2/3 väiksem. Seda arvestust oli tehtega näidatud ja minu meelest oli see nii armas kogemus – suur musi nende PO-le, vaata, kui nunnu ⬇️

Nüüd on IB minu jaoks lihtsalt üks kast, kuhu ordereid sisestada ja kus aruandeid vaatamas käia, kõik muu – graafikud, skännerid, analüüs, data – saan kätte Stockcharts-ist ja see on ilus.

Üks video lõpetuseks, sest kui blogist ära minna, siis ikka kasulikku teed pidi. Minu meelest kõige motiveerivam ja ausam ülevaade säästmise mõjuvõimust on SELLES VIDEOS siin (avaneb uues tab-is).

2021 kokkuvõte

Detsember

• palka laekus 2700 €
• dividendid/intressid/muu 51,94 €
• kulud 1479 €
• säästsin sissetulekust 1300€ (47%)

Seekordses aastapostituses annan oma parima, et teid šokeerida ja nagu ikka – totaalse veidrikuna paista. Pakun laia valikut teemasid, mis selle blogi populaarseks on teinud. Sel korral siis himur pilk rahakotti, aasta eesmärkide täitmine, rahavood ja sotsiaalne isoleeritus.

Detsembris oli nii palju kulusid, mida harilikult ei ole ja ma loodan, et see ei ole uus normaalsus. Meie juures toimus nii jõulupidu kui uue aasta vastuvõtt ja toiduarve oli meil kahepeale seetõttu ca 800€. Mööbli eest maksin 150€, erahaiglasse 130€ ja igasugust apteegikaupa oli ka soti eest. Säästetud rahast 700€ läks ettevõttesse ja 600€ III sambasse.

2022. aastal püüdlen stabiilsema säästumäära poole. Kogu selle osa rahast, mis jõuab 50% jooneni, ma tahan investeerida aga kogu selle osa, mis jääb 50%-st kõrgemale, panen suuremate väljaminekute jaoks kõrvale. Kuna meil on plaanis uuel aastal Ameerikasse reisile minna, siis koguda tuleb nii või naa. Lisaks tahaks õppelaenust lahti saada ja uus meelerahu tuleb koguda. Soove on nii palju aga teostamisele jõuab neist vaid osa.

Tagasivaade aastale

Võiks öelda, et mõne koha pealt oli ikka päris keeruline aasta, nii isiklikus elus kui tööelus aga kindlasti oli see väga kõva arenguaasta. Oli kolm asja, mis tekitas suuremaid ebameeldivusi ja umbes tuhat asja, mis pakkusid rõõmu.

Negatiivsete asjade poole pealt nii palju, et ühe liiklusõnnetuse tõttu nõuti minult sel suvel tuhandeid eurosid sisse. Võtsin juristi appi ja vormistasime vastaspoolega kokkuleppe, mis võiks mind tulevikus natukene kaitsta kui see dokument peakski ühel päeval kohtuniku kätte sattuma. Maksin 3000 eurot valuraha, mis oli hea hinnaalandusega saadud.

Teine jube sündmus oli elukaaslase terviserike, mis viis ta nädalaks haiglasse. Sellest ma kirjutasin augusti postituses ja oleme pärast seda lihtsalt eluga (natuke ettevaatlikumalt) edasi läinud.

Kolmas ja suurim nõme asi juhtus selline, et kuna järelkasvu sel aastal meie kolmeliikmelisse perre ei tulnud, siis põhimõtteliselt sellega seotult saatsin korstnasse pikaaegsed suhted inimestega, keda ma pidasin oma sõpradeks. On läinud nii, et ahjusaia võrrandit me pole veel ära lahendanud aga loodetavasti toob 2022 natukenegi selgust. Otsisin sobivat arsti ja sattusin ühe podcasti peale, kus rääkis viljatusest üks noor günekoloog/viljatusravi eriarst ja jäin esimesel kohtumisel temaga kohe rahule. Aga mul on õnnestunud lasteaiast saati selliste idikatest nahhaalidega, keda ma olen nimetanud oma sõpradeks, üles kasvada, kes igal kohtumisel küsivad “Aga millal sa siis lapsi hakkad tegema? Kas sa ei arva, et sul ei ole meiega enam ühiseid teemasid, sest sul [ainukesena] ei ole lapsi?” See on ikka juba kõrgema klassi kiusamine ja mind piinati nii iga kord ja igal pool – reisil, muuseumis, niisama külas. Iga kord kui see jälle juhtus, siis mees ütles, et päris sõbrad ei ole sellised. Olen alati mitu päeva enne nendega kohtumist pinges ja närvis, et kas nad küsivad jälle seda sama asja ja muidugi küsivad. Ühe suurema kiusamise järel ma lõpuks plahvatasin.

See oli selline implosion, mitte explosion, vaikne ja vaevumärgatav. Järgmisel hommikul teatasin neile, et me ei saagi lapsi ja ma ei soovi oma tervislikku seisundit lähemalt arutada. Nagu kaader filmist, ei kõla päriseluliselt eks? Seejärel pidin päev otsa messengeris iga ühe vabandusi lugema, nagu mul midagi muud oma pühapäevaga teha polnuks – nad nimetasid seda “läbielamiseks” ja “üleelamiseks”. Kuna ma olin niivõrd viisakas, siis oli neil sedavõrd sitt olla aga ma ei otsi kaastunnet ja seetõttu ma ei vasta ühelegi avaldusele. Tänaseks on kadunud igasugune soov ennast nende inimestega siduda aga ma lihtsalt jään sedasi üksi. Mulle jäävad mehe sõbrad, aga meeste sõpradega on teadagi nii, et nad on su elus ainult nii kaua kui su meeski. Kui lahutame, siis ei ole ka enam mehe sõpru. Aga jah, ma ei tuleks ealeski selle peale, et kedagi mõnitada selle eest, et ta ei vasta ühiskondlikule “normile”. Võiks ju mille iganes kallal võtta – miks sa ei teeni vähemalt eesti keskmist palka, ise juba nii vana? Aga 2022 loodetavasti näitab, mis saab edasi. Sama teemat on lahanud Blondcasti Kati, vaata seal episoodi 18.

Ei ole see elu nii lill midagi, vaevalt, et keegi minu kingades olla tahaks, ühelt poolt on nagu antud aga teiselt poolt on ka ära võetud.

Häid asju juhtus muidugi ka. Näiteks, ma leidsin esimese uue sõbra omale 😀 Uus töö on mul ka, tegin taaskord karjääri pivoti ja õppisin samas valdkonnas ümber teistsuguse ameti peale. Viie aastaga hakkas vana töö ennast ammendama ja seisma ei saa ju jääda, ikka nügin end mugavustsoonist välja. Päris raske on olnud, iga päev on fake it til’ you make it ja tuleb leida aega, et vastuseid otsida ja paanitseda ja hirmust väriseda ja mehele kurta, et ma olen ebaefektiivne ja nii hirmus ja nii raske on. Ma olen sellepärast ka kõvasti närvilisem, lühema sütikuga ja hallim. Liigne stress ei ole vist eelmise teema kontekstis eriti hea aga vähemalt mu töö tunneb (enamasti) kella.

Tore oli ka see, et möödunud aasta üldse lõpuks möödus, sest nüüd on veel üks aasta tarkust õlgadel, et ikkagi kauplemises läbi lüüa. See on mu kõrgem eesmärk. See on mu siht ja kinnisidee. Kauplemine on veel raskem kui palgatöö aga võrreldes palgatööga ma panustan sellesse ka vähem aega. Siiski oleks tore kui 2022 tuleks kauplemises ka pivot. Mul on enda arust kõik eeldused olemas, et (miljon) tuleks aga praegu pole ikka veel stardipakult minema saanud. Ma austan oma stoppe, tean, milline peab välja nägema eduka kauplemise statistika (vt minu igakuist statistikat Kauplemise lehel), tean, et pean ootama ära õige turukonteksti, tean, et pean olema sees õigetes sektorites. Aga tulemus on ikka ümmargune 0. Konto ei hävi ega kasva. Fun.

Rahavood

2021 investeerisin rekordilise summa uut raha. Eesmärgiks oli börsile saata 5000€ ja tegelikult saatsin 5882€ ja kui reinvesteeritud dividendid ka juurde arvestada siis 6139€. Enamus sellest on III sammas, mis terve aasta minu eest tööl käis. Samba tootluse peab käsitsi ise arvutama ja minu excel näitab, et XIRR on 27%. Sa saad Pensionikeskusest oma sissemakseid vaadata ja nende järgi oma tootluse välja arvutada. Järgmisel aastal tahan saata börsile juba 20 000 eurot uut raha (k.a. reinvesteeritud tulu). Olgu öeldud, et mu aastane palgatulu on hetkese netopalga pealt 32k, seega pinget hakkavad pakkuma mu kaks ajurakku ja ilmselt ka püksivöö.

Passiivne sissetulek oli 2021 aastal 399€ (roheline tulp graafikul), eesmärk oli millegi pärast 2000€, kes selle lae nii kõrgeks pani, ei tea tõesti. Aga järgmiseks aastaks sobib see sama 2000€ juba paremini ja olgu öeldud, et III samba tulumaksutagastus on ka passiivne sissetulek, oma viga kui sa seda sammast seksikana ei näe. Hea on tõdeda, et vabanesin ebaefektiivsetest positsioonidest nagu Tallink ja Silvano, esimesega võtsin 620€ kahjumit ja teisega 161€ kahjumit. Kevadel viskasin portfellist välja Merko, millega skoorisin ligi 1000€ kasumit ja nüüd tagantjärgi on näha, et aktsia hind on ülejäänud aasta lihtsalt paigal tammunud. Kauplemine on mulle õpetanud, et aktsiatesse armuda ei ole mõtet ja ma julgen neist vajadusel vabaneda. Minust ei kasva bagholder. Natuke kauplesin edukalt ka erinevate balti börsi pankadega, mis sel aastal suures hoos olid. USA aktsiatega kaotasin aasta jooksul ca 300€ ja nii olengi kokkuvõttes ikkagi mõned sajad eurod miinusesse jäänud (kollane tulp graafikul).

Balti börsi aktsiatest on mul vaid kaks positsiooni alles – Kaubamaja ja Enefit Green. Mõlema jaoks on praegu majandus soodne ja nad suudavad oma sektoris ilusat müüki teha. Loodetavasti kujuneb Enefit kenaks dividendiaktsiaks, sellepärast ma ta üldse ipo-l märkisin. Kaubamaja olen aasta jooksul koguaeg juurde noppinud. Mul on eraisiku kontol ka kolm USA dividendiaktsiat ja kui neist dividend laekub, siis konverteerin eurodeks ja nopin Kaubamaja, sest USA aktsiaid ma enam eraisikuna ei soeta ja võimalik, et vabanen ka neist kolmest, et portfelli arvestus oleks lihtsam ja tunne puhtam.

Palgatõusu sain 9%. Eesmärk oli juurde saada 200€, tegelikkuses sain 236€ aga absoluutnumbrites võrrelduna sain raha sama palju kätte kui eelmisel aastal. Jaanuaris ja veebruaris ma alles nuputasin, mis mu järgmine unistuste töö võiks olla ja võtsin selle jaoks aja täiesti maha ja sissetulek oli madalam.

Säästsin sel aastal 38% kõikidest oma sissetulekutest, mis on natuke vähem kui eelmisel aastal. Järgmiseks aastaks sean uuesti sama eesmärgi – tahan säästa 50% oma tuludest. Elu läheb aasta-aastalt ikka kallimaks, 2019 kulutasin keskmiselt 1310€ kuus, 2020 juba 1407€ ja 2021 lausa 1544€. Seega aastaga suurenesid kulud 9%. Aasta jooksul läks säästudesse kirja 11 673€ ja paistab, et ainult poole sellest investeerisin, ülejäänu eest sisustasin kodu ja maksin valurahaks.

Eraisiku investeerimisportfellis on LHV investeerimiskonto ja III sammas.

Ettevõtte portfell koosneb kahest strateegiast – dividendiaktsiad ja kasvuaktsiad. Kumbki asub eri IB kontol. Strateegiad on erinevad kui öö ja päev ja tulemused saavad ka olema väga erinevad. Kasvuaktsiate kontole ma raha juurde ei lisa, see peab seal kasvama orgaaniliselt minu aktiivse tegevuse tulemusena. Dividendiaktsiate kontole lisan iga kuu raha juurde nii kuidas pumbata jaksan. See on ikka üks väga põnev eksperiment! Ise arvan, et kasvuaktsiate strateegia (ehk siis minu “osav” kauplemine) on tulevikus viljakam aga hetkel on positiivse numbriga tootlust ette näidata vaid dividendistrateegialt.

Dividendistrateegia alates oktoobrist, võrrelduna koos laiapõhjalise indeksfondiga (VWRL):

Kasvuaktsiate strateegia näitab jubedamat pilti, periood on ka teve kuu jagu lühem kuna sellele kontole kolimine võttis kauem aega. Positiivne on aga see, et ma ei hoia käes ühtegi virelevat positsiooni, kõik viskan välja, mis kohe teenima ei hakka.

Siin on üks heat map, mis näitab, millised aktsiad selle sinise kõvera taga on, ehk siis millega ma aasta lõpus kaubelnud olen. Hetkel hoian käes KZR, FCX, F, U ja CALX.

Olen ettevõttele seadnud sihi 5 aastaga kahe konto summana vähemalt 100K-ni jõuda, lihtsalt et oleks silme ees ja meeles, et kasv on oluline, muidu ma jäängi siin igavesti paari tuhandese portfelliga tõmblema.

Minu varad kasvasid detsembris 2317€ võrra ja netoväärtus jõudis 32 484€. Kui mu igakuised kulud oleksid sellised nagu detsembris olid, siis saaksin olemasolevatest varadest elada 1,83 aastat.

Kõiki minu vanu ja uusi eesmärke saad vaadata blogi Eesmärkide lehelt.