Kuidas siseneda äkkilisse Bitcoini ettevaatlikult ja plaaniga

Üle kõikide varaklasside on Bitcoin kõige tootlikum aga mina pole seda veel kunagi näppinud, sest ma ei tea – alles see oli kui võtsin julguse kokku, et osta USA üksikaktsiaid. Seejärel järgnes turul 2 rekordilist aastat aga minu netoväärtust pole USA aktsiapositsioonid tegelikult mõjutanud ja ainukesena on tuul purjes olnud 2. samba varal ja palgatõusul. Et jah, kõige suurema rahalise väärtuse on mulle toonud aktiivse sissetuleku tõstmine, nii nagu kõigil teistelgi, kes on aktiivses portfelli ülesehitamise faasis.

Bitcoiniga olen varem kaubelnud kaudselt – ostes ettevõtete aktsiaid, millel on suur krüptovarade osalus, näiteks GBTC, MSTR, SI jt. Need liiguvad Bitcoiniga ühte sammu ja on ka tüütult volatiilsed aga nüüd on teinud LHV krüptovara ostmise mõistliku tasu eest võimalikuks ja ma tahaksin seda varianti kasutada.

Olen otsustanud ka selle, et Bitcoin võiks olla esimene (või üldse ainus) krüptovara, millega kaubelda. Siit edasi sõltub inimesest, kes kuidas toimetab. Näiteks Rahakratt soetas oma positsiooni mõned kuud tagasi ühel laupäeva hommikul kui Bitcoin oli veripunane ja näitas kahekohalist langust. Mina nõrkust ei tahaks osta, sest sellele järgneb tõenäoliselt veelgi nõrgemaid päevi ja see on asjatu stress realiseerimata kahjumi kannatamisel. Mul on ettekujutus, et kui ma Bitcoini ostan, siis rakendan ikkagi tehnilise analüüsi printsiipe, et leida selline ostukoht, kus risk on võimalikult väike ja reward võimalikult suur.

Bitcoin on viimase paari kuu jooksul joonistanud välja kauplemisvahemiku, millest see eile hilisõhtul üles poole läbi murdis. Umbes tund aega enne läbimurde toimumist, olin ma jõudnud teha kauplemisplaani ja ma ostsin seal kusagil 46 000 peal.

Iseenesest oleks mulle meeldinud, et see vahemik veel kitsamaks joonistuks ja alles seejärel ühele või teisele poole välja murraks, sest siis on liikumised tugevamad.

Nüüd kui läbimurre paistab olevat toimunud, siis millised on võimalikud stsenaariumid edasiseks hinnaliikumiseks? Ühe variandina võiks hinnaralli jätkuda kusagile 48 000 kanti ja siis tulla tagasi 45 000 kanti, et sealt toetust leida (nüüd ostavad need, kes esimese hooga peale ei saanud) ja siis uue ostusruve abil rallida. See oleks väga hea ostukoht, sest selja taga on nüüd kinnitus uuest põrandast.

Teine võimalik variant on, et hind pöördub tagasi endisesse kauplemisvahemikku. Kui see juhtub, siis ma tahaksin positsioonist väljuda kui hind on kusagile sinna vahemiku keskele, 42 000 peale, langenud, sest kui puudub jõud kohe tagasi üles hüpata, siis on hüpotees muutunud, ta on oma libisevatest keskmistest allpool ja juhtuda võib mida iganes. Seega ma müüksin positsiooni umbes -8% pealt.

Kui palju Bitcoini osta?

Vastus sõltub sellest kui palju olen ma nõus kaotama. Bitcoini ATR oli ostuhetkel 1700, st kui ta ühe sessiooni jooksul liigub 1700 punkti ja kui 46 000 – 42 000 on 4000, siis halvimal juhul olen ma umbes kahe sessiooniga positsioonist välja kukkunud. Kui ma mõtlen raha peale, et millist summat olen ma nõus kaotama kui asjad peldikusse lähevad, siis üle 50€ väga ilma jääda ei tahaks. Päris mugav oleks 35-40€. Järelikult maksimaalne summa, mille eest ma BTC osta saan, on 500€.

Ostsin ettevõtte kontole ja nüüd ei ole muud kui loota pärituult. Ma loodan hoida võimalikult kaua, kui siit algab uus trend, siis jälgin seda trendi. Kui mu ülejäänud portfell aja jooksul kasvab, siis ei ole välistatud, et ostan BTC juurde aga esialgu on 500€ piisavalt suur krüpto osakaal (1,5%).

Minu veebruar

• palka laekus 2700 €
• dividendid/intressid/rent 56,32 €
• kulud 1265 €
• säästsin sissetulekust 1491€ (54%)

Viimasel paaril kuul olen kogenud märgatavat meeleolu ja energiataseme langust ja isegi investeerimine ei tundu enam nii põnev. Põhjust ei pea väga kaugelt otsima – see on seotud ühe mu tööprojektiga, seal valitseva õhkkonnaga ja kuna kogu mu energia ja kannatus kulub sinna, siis olen vaikselt harjunud seda projekti ja oma kohustusi seal vihkama. Asjade eskaleerumise vältimiseks otsustsin selles projektis kotid kokku pakkida ja jätkatan töötamist inimestega, kes mulle reaalselt meeldivad. Mõtlen praegu välja kõnet kuidas esmaspäeval seda teistele tiimiliikmetele ka öelda, sest see tuleb neile ilmselt suure üllatusena, kuna mingil kummalisel põhjusel arvatakse, et minul (kui naisterahval) on aasta jooksul olnud hea mõju selle projekti tervisele, suheldakse viisakamalt ja ollakse rahulikumad. Võibolla, aga mina ei ole mingi püha paulus, kes suudab kõiki hädasid enda sisse peita ja siis tulemustele orienteeritult ainult briljante välja sülitada. Projektil on suur “süniku jalajälg” ja see on seganud mu eraelu juba mõnda aega. Tööelu rahulolule tuleb regulaarselt tähelepanu pöörata ja ennast kuulata. Kui ma visualiseerin esmaspäevasid ilma selle projektita, siis läheb suu naerule aga koos selle projektiga ei tahaks päeva üldse alustada. Järelikult, nii ebamugav kui see ka ei ole, tuleb viia ellu muutus.

Vahepeal olime kodus ka ärevamad, sest vaktsineerimata ämm jäi koroonasse ja kui tal nädal aega hiljem polnud palavik ikka alla läinud, siis ostsime pulssoksümeetri ehk “pesulõksu” sõrme otsa, et tal hapnikku mõõta. Presidentilt elu päästmise eest ordenit rinda ei oota aga hapnikunäit oli 85-88%. Kohe ei teadudki mida sellest näidust arvata, helistasime nõu küsimiseks 1220 ja pärast 20 min kõrvukriipiva meloodia kuulamist öeldi sellelt nõuandeliinilt, et siin pole enam midagi teha, kutsuge kohe kiirabi. Kiirabisse helistades selgus, et nad juba teavad, kes helistab ja mis põhjusel – see info oli nõuandeliinist välgukiirusel neile jõudnud. Aga mõnda aega hiljem helistati tagasi ja öeldi, et kõik autod on hõivatud ja võib minna x aeg kuni nad tulla saavad. Saate aru, meil ei ole praegu kiirabiautosid, mis tunni aja jooksul sinuni jõuaksid kui sa suremas oled. Antud juhul sai see lahenduse nii, et kuna ämm elab regionaalhaigla kõrval, siis sai ta sinna jalgsi talutatud. See oli pehmelt öeldes raske aga elusana ta EMO uste vahelt sisse jõudis. Voodikohta kohe ei saanud ja õhtul transportis haigla ta ruumipuudusel hoopis ITK-sse ümber. Diagnoosiks kahepoolne kopsupõletik ja covid test oli muidugi positiivne. Hapnikku jagas ta haiglas alguses nelja palatikaaslasega, hiljem kahega. Meie pesulõks oli tal haiglas kaasas, kasutas seda aktiivselt, kui oli sitt olla, siis vaatas, et ahah – hapnik on jälle madal. Samal ajal, otse haigla voodist tavapärane antivaxxeri ajupesu jätkus – vaktsineerimine põhjustavat südame müokardiiti. Hoidsime kahe käega peast kinni, sest selle haiguse ränk põdemine põhjustab seda oluliselt suurema tõenäogusega aga mida sa teed, see diskussioon ei vääri kaht hingetõmmet ka. Nädal hiljem lasti ta koju, ma loodan, et ta vähemalt tänas seal kedagi oma elu päästmise eest. Ma ise sain eile oma kolmanda doosi, mis hetke regulatsioonide järgi kehtib aasta aega ja vaktsineerimispass on aktiivne koheselt.

Ja lõpuks siis läks Putini armee Ukrainat denatsifitseerima. Elumaju, haiglaid, koole ja kirikuid pommitama. Pärast seda kui tapeti neiu, kes tahtis varjupaigas mitmendat päeva nälgivatele koertele süüa viia, tunnen muret eesseisva jõhkruse pärast, mida me veel näinud pole. Putin ei ole selline, kes alandlikult tunnistaks oma nõrkust ja Ukrainast välja tagurdaks. Kui läbirääkimised tulemusteta jäävad, läheb ta lõpuni. 2014. aastal kui ta Krimmi ronis, elasin ma Taanis ja leppisin taani kolleegidega kokku, et kui hullemaks läheb, siis ma võtan Tallinnast oma kassi kaasa ja tuleme Helsingørisse. Siis ma olin veel vallaline ja kass oli ka üldse üks teine kass. Nüüd olen mõelnud, et kas peaks kontakti uuesti üles soendama. Mees jääks nagunii kodumaa eest võitlema, ta on praegugi kaitseväe suur fänn ja ootab igat kutset, et samal õhtul asjad pakkida ja metsa sõita. Annetasin ukrainlastele punase risti kaudu, mitte armee arvele, sest ukraina võitlejad peavad kauem vastu, kui nende selja taga seisval rahval on olemas ressursid, et nälg ja külm ei tekitaks asjatuid surmasid ja vastupanust loobumist.

Mõtlesin enda jaoks läbi ka selle, et kas ma peaksin midagi tegema, et öösel uni rahulikum oleks. Sularaha suuremas koguses varuda ei näe vajadust, praeguse inflatsioonimäära juures ma magaksin siis üpris halvasti. Kõige õigem tundub mulle raha ja väärtpabereid kaitsta välismaakleri kontol, kust oleks vähemalt mingi lootuski see ühel päeval kätte saada. Saatsin veebruaris ettevõtte dividendiportfelli 700€, III sambasse 300€, Tallinna börsile läks juurde 401€. Kogu sellest investeeritud rahast uut raha oli 1000€. Kas see on piisav? Well, mul ei ole eesmärki kui suur mu portfell peab olema x aasta pärast, sest mõte on tekitada omale kaitse pensionieaks.

Dividendiportfell

Dividendiportfelliga tegin algust oktoobris ja hetkel näitab et see on lausa 2% plussis. See on küll heldelt antud, pean tunnistama, sest kui paljud eelmisel aastal alustanutest saavad öelda, et nad on kasumis. Aga eks homme saabu ka minu mihklipäev.

Kasum on vähem kui $100 aga kui tekkis huvi, mis aktsiad seda vee peal hoiavad ja mis põhja tirivad, siis midagi põnevat siin ei ole, vaikne tiksumine, kellest edukaimad on ED, TU ja ENB, protsendiga number sümboli all on arvutatud aasta kohta (tootlus).

Nüüd mu lemmikosa: dividende laekus sellest portfellist dollarites 28,81 (NNN, MAIN). Igakuine rent tuli ka ja kokku laekus veebruari reale 56,32 eurot passiivset netotulu.

Siin veel üks pilt sellest kuidas ma iga kuu pressin portfelli uut raha peale. Siht silme ees, samm-sammult minu pingutuse najal võtab see asi ükskord ilmet.

Kauplemisportfell

Kauplemisportfelliga tegin algust novembris ja seal ma olen viimaseid segaseid aegu suutnud positiivses suunas ära kasutada aga hetkel olen vee all -5%. Mul on käes mõned ülimalt volatiilsed õli aktsiad, mis sõidavad iga päev nii üles kui alla 5% kaupa. Actionit on siin palju ja meelelahtust ka saja eest.

Veebruaris oli, kodu arvesse võtmata, minu netoväärtus 33 961€, mis võrreldes eelmise kuuga suurenes 1601€, varasid oli 35 077€.