Panin oma BTC positsiooni kinni 11. aprillil kui hind vajus läbi olulise hinnataseme 42 000 ja võtsin vastu kahjumi -55 eurot, lisaks teenustasud. Pildil on näidatud ostu päev sinise noolega ja müügi päev punase noolega. Miks ma otsustasin müüa, mitte hoida ja loota, et varsti läheb üles tagasi?
Eelmistes postitustes olen näidanud, et ostsin BTC kauplemise eesmärgil, ainsaks põhjuseks hinnagraafiku muster. BTCUSD puhul oli esimene vastupanutase 1R kaugusel (47-48K peal) ja stopp oli samuti 1R kaugusel (42K peal). Seega üsna kehv setup aga olen eelmistes postitustes juba selgitanud, miks selle ikkagi võtsin. Nüüd on BTCUSD läinud tagasi oma kauplemisvahemikku ja istub nagu mingi võluvits meile tuttaval tasemel. Ma loodan, et ta kaupleb selles vahemikus veel 3-4 nädalat ja suudab end siis uuesti väikeste liikuvate keskmiste (10 ja 20 päevane SMA) kohale upitada nagu kuu aja eestki.
Kaupleja mõttekäigust positsiooni sisenemise eel
Et vastata küsimusele, miks ma müüsin, siis selle mõistmiseks tuleb aru saada kuidas kaupleja mõtleb.
Kui kaupleja vaatab graafikuid ja analüüsib, et kas tasub aktsiat/coini/optsiooni osta või mitte, siis mis te arvate, mis on esimene küsimus, millele ta vastust otsib? How much will I win?
Tegelikult on nii, et esmalt hindab kaupleja riski – ta küsib esimese asjana: how much will I loose. Sellele saab leida vastuse kui mõõta distantsi ostuhinnast stopini. Stopi määrab setupi tüüp.
Kui kaupleja leiab, et praegu ei ole õige aeg osta, siis järelikult hindab ta arvutuslikku kaotust liiga suureks. Seega juba enne tehingu tegemist on teada, kus tuleb väljuda juhul kui asjad ei lähe sobivas suunas. Põhimõtteliselt kaupleja justkui eeldaks igast trade’ist alati kõige hullemat – et see kaotab ja kui nii juhtub, siis ta teab täpselt kui palju ta maksimaalselt kaotab (näiteks teab, et kannab -5% kahju).
Tundub imelik, et esimese asjana mõeldakse kaotamisest? See on paratamatu, sest kaotuseid ei ole kauplejatel võimalik vältida, kontrollida saab aga seda kui suured need kaotused on. Ja siit saabki alguse kasumlik kauplemine. Väikeste kaotuste puhul on kauplejal võimalik kasumisse jääda ka siis kui kümnest trade’ist ainult kaks võidavad. Trikk seisneb väikeste kaotuste realiseerimises ja võitude joosta laskmises (et need saaksid kasvada kordi suuremaks kui on kõik väikesed kaotused kokku).
Kui ostukoht sai õigesti valitud ja aktsia liigub sobivas suunas, kuidas siis teada, kui suurt võitu võiks oodata? Ka seda hindab kaupleja juba enne positsiooni võtmist. Hinnagraafikul määratakse, kus asuvad vastupanutasemed, mis võiksid piirata potentsiaalset kasumit, kui hind ei suuda neist läbi murda. Kasumlikud kauplejad valivad sellised ostukohad, kus distants esimese vastupanutasemeni on vähemalt 2-3 korda pikem kui on distants stopini, sest võidud peavad olema suuremad kui on kaotused.
Näed, märtsis laekunud tuludest kulutasin täpselt poole ära, väga hästi timmitud värk ikka. Tõesti ei tahaks vaadata otsa 50 protsendist väiksemale säästumäärale, see on minu jaoks suurim palgatöölise edukuse määr. Aga jah, märtsis olin suur kulutaja, ma ostsin mööblit (510€), ventilatsiooniseadmele filtreid (84€) ja tegin musirullile sünnipäevakingituse (111€).
Mäts oli emotsionaalne kuu, sest meil käis eriline külaline!
Lugu sai alguse nii, et mees käis ühel koosviibimisel, kus teda premeeriti 1K eur auhinnarahaga aga minu suureks üllatuseks tõi ta endaga kaasa ka ühe kodulooma – tema nimi on koroona. Mehe haigestumise järel oli minul 2-3 päeva veel armuaega ja muudkui õhutasin tube, pesin käsi ja kui ta läkastas oma peopessa, käskisin tal ka käsi pesta. Oh, kui palju etteheitvaid pilke ja arusaamatusi! Ise lootsin, et 3x vaktsineerimine on mind muutnud võitmatuks. HAHAHA, nope.
Ühel hommikul ärkasin üles hääletuna. Sel päeval tegin veel täistööpäeva aga suust ei tulnud piuksugi. Lõpuks sosistasin mitu päeva ja algasid haiguskulu erinevad faasid: agoonia, närbumine, kannatamine, piinlemine ja ühiskannatamine. Ühiskannatamise ajal ma mõtlesin, et küll on viirusel tore keksu mängida, hüppab minu pealt mehe peale ja siis mehe pealt tagasi minu peale. Sel ajal oli meile toeks sama patsilli võidukalt seljatanud ämm – nüüd oli meie kord rakendada teda apteegikraami ja muude eritellimuste tarnijaks. See oli veel napilt enne seda kui ta oma auto vanarauaks sõitis. Aga jätan selle loo vast mõneks teiseks korraks, sest see pusa on veel end lahti harutamas ja kellegi rahakott saab varsti kõvasti vatti (kui küsida kelle rahakott, siis ega väga kaugele ei ole vaja siin vaadatagi).
Kui haigusnädal oli täis ja mõtlesin, et oh, hakkan terveks saama, tabas mind nagu panniga näkku vot selline NOHU, et kui kõik kanalid olid totallselt sulgunud, võisin olla rahul, et pimedaks ei jäänud. Alles sel ajal kadus veidi ära maitse- ja lõhnataju. Kiirtest näitas, et olin ikka veel positiivne ja vahepeal paranenud enesetunne eskaleerus uuesti kannatuste faasi. Selline on siis koroona.
Aga mul oli nii hea meel töölt ära olla. Ei vaadanud postkasti ega mitte kuhugi, puhas vabadus.
Natuke muretsesin ka sellepärast, et kas viirus võib edasi kanduda ka meie kassile, sest kass on väga musilembene ja temaga käib ju koguaeg kaasas mingi kuti-pluti. Üritasin teda võimalikult vähe katsuda ning mu arust trotsis ta selgelt meievahelist distantsi. Aga üks selline päev oli küll kui ta unerežiim oli muutunud ja ta magas ebatavaliselt palju (noh, 15h asemel 23h), niiet ma juba natuke muretsesin.
Haiguse ajal leidsin taas uue hingamise oma investeerimisteemadega. Kui meeldib idee vabadusest, muretust pinsipõlvest, ja mõte, et mina olen see rikas ja õnnelik pensionär swedbanki reklaamides, siis meeldib ka selle nimel pingutada. Ma tahan olla everyday millionaire. See on selline miljonär, keda vaadates sa ei saa aru, et tal on raha. Ta käib tavaliselt riides ja tal on pool varandusest pensionikontodel, osa dividendiaktsiates ja ülejäänu laenuvabas kinnisvaras.
Saatsin märtsis ettevõttesse 1600€ (viis sotti krüptosse ja ülejäänud dividendiportfelli) ja 500€ III sambasse. Kokku 2100€ ja see kõik oli palgast kõrvale pandud raha. Iga kuu läheb mu palgast 210€ ka 2. sambasse, selle panuse olen üldse unustanud ja siis muidugi igakuiselt laekuvad dividendid olen samuti reinvesteerinud. Kas see on piisav? Well, mul ei ole eesmärki kui suur mu portfell peab olema x aasta pärast, sest esimene mõte on tekitada omale kaitse 65. eluaastaks. Aprilliks täitus mu ettevõttes varade maht 10K eurot, juhuuu, käis ju päris kähku.
Dividendiportfell
Dividendiportfelliga tegin algust oktoobris ja hetkel näitab MWT (money-weighted return) +10%. Vau, arvestades kehva turule sisenemise aega ja umbes maailma kõige halvemat aasta algust aktsiaturgudel, on mul ikka väga hästi läinud. Ma ei saagi facebooki investeerimisgruppides raporteerida -20% kahjumitest nagu kõik teised, I’m feeling left out! Äge, siin on siis minu portfelli (sinine) võrdlus laiapõhjalise indeksfondiga (roheline). Tõenäoliselt võibki oodata, et üksikaktsiate valimisega tuleb mul taluda suuremaid kõikumiste amplituude – sügavamaid tagasitõmbeid ja kõrgemaid tippe, kord ühele ja siis jälle teisele poole.
Enne kui te küsima hakkate, näitan sisu ka, positsioonid on järjestatud suuremast väiksemani ja kõige uuem liige portfellis on TROW, mida ma ostsin kuu aja jooksul kolmes osas.
Üldiselt olen enamus positsioone ostnud mitmes osas, mõned on eriti välkkiiresti minema jooksnud (vaata ED näiteks) ja siis sellist ma ei raatsi enne tagasitõmmet juurde võtta. Aga tasapisi hakkan endalt juba küsima, et kui palju neid positsioone siis olema peaks üldse, ma ei taha väga palju laieneda, sest siis ei jõua neil enam silma peal hoida aga väiksena ka ei taha hoida, sest kui praegu ühte neist tabaks suur tagasilöök, siis annaks see portfellis tunda. Võibolla kui paar uut positsiooni veel võtta juurde, siis ongi esialgu piisav ja laiuse asemel kasvatada edasi ainult kõrgusse?
Ja nüüd mu lemmikosa, sellest portfellist tuli mulle dividende $22,52 (ENB, ED, MAIN). Igakuine rent tuli ka ja kokku laekus märtsi reale 48,64 eurot passiivset netotulu. Aprilli rea jaoks on mul teile aga suur üllatus, vihjeks nii palju, et see rikub alloleva joonise täiega ära.
Kasvuaktsiad
Märtsis oli korraks lootust, et kauplemine hakkab mudarööbastest välja saama kui ma suutsin terase aktsiatel kontot kasvatada +15% aga pärast seda on kõik vanadesse rööbastesse tagasi vajunud, ma jäin haigeks ja status quo on sama (miljonit ei ole ikka veel).
Mul on käes mõned kaitsetööstuse aktsiad ja õli aga üldine foon on väga igav, turg on nõrk, suurt midagi ei liigu ja ma olen samuti passiivne.
Märtsis tegin ära veel kaks väga suurt rahalist asja. Esiteks ma sain oma kodulaenu intressi päris oluliselt alla räägitud (1,95% -> 1.72%) ja seda lepingutasuga 150€. Kuumakse vähenes 15-16 eurot ehk siis saan iga kuu 15 eurot rohkem investeerida. Teine asi oli selline, et Rimi ees suutsid rahvavaenlased, Luminori panga müügiesindajad, mu mehe aktviivselt juhitud fondi ära rääkida ja küll mul oli siis seletamist ja dokumentide vormistamist, et ta tagasi indeksfondi saata. Tõesti noh, ma olen väga kuri selliste pahatahtlike tegelaste peale. Ja muidugi mõlemad avaldused olid tehtud sinna aktiivsesse fondi, täispatsaanid ju. Kui ma peaks neid seal rimis nägema mõni päev, küll ma siis ütlen neile, mida ma neist arvan. Nii, et kontrollige üle, et teie lähedased oleksid indeksfondis. Kuidas nad julgevad üldse müüa noorele inimesele fondi, mille tootlus oli eelmisel aastal NEGATIIVNE 🤯🤯🤯? Kas see ei peaks olema väärteo korras karistatav? See on ju ebaväärikas töö. Mõistus tule koju palun.
Märtsis oli, kodu arvesse võtmata, minu netoväärtus 36 080€, mis võrreldes eelmise kuuga suurenes 2117€, varasid oli 37 127€. Ma vaatan, et kahe aasta pärast peaks 100K olema täis, sest kogu see pott on mul börsil.
Kui ma peaks nüüd nimetama ühe trade’i, mida ma kolm korda päevas käin LHV-s piilumas, siis see on muidugi Bitcoin, sest kaotasin ju sellele oma krüpto süütuse. Õõhh, kui halb huumorisoon, ma tean, ma saan selle eest pidevalt puid alla. Kes eelmist postitust pole lugenud, siis teadmiseks, et ostsin Bitcoini sellise koha peal, kus hind tegi läbimurde oma kuude pikkusest kauplemisvahemikust (näidatud noolega), siiski mingeid garantiisid ei jagata, et pärast seda kui mina olen asjasse segatud, et siis hind ainult üles läheks – minu kauplemisajalugu vaadates võiks pigem vastupidist eeldada.
Täna saab juba öelda, et hind tuligi läbimurdepunkti tagasi toetust otsima. Viktoriiniküsimus on nüüd see, kas ta vajub siit läbi või leiab toetust. Kui leiab toetust, siis on see suurepärane ostukoht, palju parem kui see, kust mina ostsin aga kui vajub läbi, ja liiga sügavale läbi, siis ma olen kindel paperhands.
Miks hind pööras tagasi just seal 48 kandis? Sest seal on suur kobar suuri libisevaid keskmiseid, mis mõjuvad vastupanutasemena. Seal kohtuvad 200, 250 ja 150 päeva libisevad keskmised, mida kogu maailm vahib. Hea hinnaralli on selja taga ja see on sobiv koht oma lühiajalised positsioonid maha müüa. Tehniliselt võttes on ostukohast vastupanutasemeni väiksem distants (reward) kui ostukohast stopini (risk), ja seetõttu on see halva risk-to-reward suhtega trade, mille võtmisest peaks hoiduma. Aga ma võtsin selle siiski, sest kui ma vaatasin krüpto lähiaastate hinnaajalugu, siis jäi silma ainult paar väga head läbimurde setupi, seega hindasin, et krüpto ei ole oma volatiilsuse tõttu eriti hea instrument, mis moodustaks selgeid kauplemisvahemikke. Kuna üle pika aja üks nüüd tekkis, siis selle abil on kergem väljumiskohta planeerida, seega põhimõtteliselt valmistusin justkui hästi kaotama.
Aga lähipäevil on siis üsna ärev hetk – kas põrkame või upume? Mida teie mangi geen ütleb? Joonistasin siia vihjeks juba ette ära, mida BTC tegema peab, eks ta saab siia spikerdama tulla kui ta endas kahtleb.
Pinsi Põlv 