Aktsiad on endiselt maoli ja minul on olnud aega, et mõtiskleda sellega kaasneva kaotusvalu üle. Mu investeeringute kaotused ei ole nüüd teab, mis suured aga tunnen seda, et indeksite kõrval oleksid mu aktsianopped õigustatud, peaks portfell IB-sse piilumise ajaks suuremaks kasvand olema. Kahjuks on selles osas portu minuga natuke eriarvamusel. Kauplemiskonto on aga eriti järjekindlalt vatti saanud ja olen aastaga 30-40% rahast ära kaotanud.
Olen teadlikult võtmas suurt riski – 97% investeeritud varadest on aktsiabörsil – turul olemise aeg on ees veel pikk ja ega muud kergesti kättesaadavat ja parima pikaajalise tootlusega varaklassi ei ole ju ka. Me ei tea, mida tulevik toob aga kui nüüd peaks veel hullemaks minema, siis ma päriselt ka kardan.
Aga niisama ma ei istu, teen iga päev selle nimel tööd, et vähendada hirmu raha kaotamise ees, sest selle hirmu taha jäävad ettevõtmised, mida ma kunagi ei alusta, mõttemallid, millest välja ei murra ja kasumid, mida kunagi ei näe.
Miks 80-90% kauplejatest raha kaotavad
Käisin kahe nädala eest Äripäeva ruumides luurel ja rääkisin sinna kogunenud Naisinvestorite portfellistrateegia mastermind grupile aktsiatega kauplemisest. Ma ei rääkinud tehnilisest analüüsist ega aktsiate valimisest ega stop-lossst, vaid avasin kauplemise varjupoole, mida tegelt ei kuule Investeerimisfestivalilt ega Wallstreetbetsi foorumist, kuigi minu arust peegeldab see foorum reaalelu lähemalt kui nimetet festival.
Rääkisin investoritele, miks 80-90% kauplejatest kaotavad raha ja avaldan selle põhjuse ka kohe siin: nii imelikult kui see ka ei kõla, kauplejad kaotavad raha, sest nad kardavad raha kaotada. See jaguneb sisuliselt kaheks probleemiks: 1) ei osata endale teadvustada, et otsused, mida kaupleja teeb, tulenevad raha kaotamise hirmust ja 2) kui kaupleja on probleemi põhjusest juba teadlik, siis käitumises muutus ikkagi ei avaldu. Mina langen sellesse viimasesse gruppi.
Meie aju on kord juba nii ehitatud, et ta tahab meile pakkuda head olemist ja kaitsta meid kõige halva eest. Inimesse sisseehitatud instinkte ja käitumist on aga raske muuta, sest need on kujunenud evolutsiooni jooksul me oma enda kaitseks. Kui me ei tunneks hirmu, siis teeksime igasuguseid lolluseid ja me ei suudaks oma liiki jätkata. Seega, hirmu tunnevad kõik normaalsed inimesed.
Kauplejad on ka tavalised inimesed, nad on ilusad mehed ja naised, tublid isad ja emad, usinad tudengid ja tööinimesed aga nad on viletsad kauplejad ja kaotavad raha, sest nad mõtlevad nagu normaalsed inimesed. Kui 80-90% kauplejatest kaotavad raha, siis see ei ole tehnilise analüüsi probleem ega maakleri ega short squeez‘i probleem. See on inimese probleem. Kasumlik kaupleja teeb järelikult midagi teistmoodi kui kaotajad – kasumlik kaupleja mõtleb vastupidiselt 80-90-le protsendile.
Mainin ääremärkusena ka ära, et kasumliku kauplemise valem koosneb minu meelest kolmest asjast: 1) on olemas mõningane kogemus graafikute lugemisel, 2) on olemas edge (teab oma statistikat: hit rate ja gain/loss ratio ja kuidas need peavad kaupleja kasuks töötama) ja 3) psühholoogiline pool – saab aru, millistes olukordades tuleb taltsutada hirmu.
Toon nüüd mõned hirmu keisside näited, mis võivad olla tuttavad ka paljudele algajatele investoritele.
Kuidas normaalne inimene mõtleb
- “Ma hoian oma kaotust lahti, sest see pöördub nagunii kunagi ümber ja ma jõuan tagasi kasumisse”.
See on klassika, elasin seda läbi näiteks 2020 kui ostsin järsult odavnenud lennuliine, mis hiljem veel rohkem odavnesid ja siis pikalt vindusid. Probleem on see, et meil puudub hirm selle ees, et kahjum võiks minna veel suuremaks. Meie aju ei taha kaotusvalu kogeda ja selle asemel pakib ta meid vati sisse ja sositab lambist võetud ideid. Me väldime valu. - “Mu positsioon on kenas kasumis ja müün selle nüüd maha, sest ma ei taha, et turg võtaks osa minu teenitud kasumist omale”. See on samuti hirm raha kaotamise ees. Ma müün pidevalt sel põhjusel aktsiaid ja mitte sellepärast, et trend oleks lõppenud või et ettevõte oleks kuidagi halvemaks läinud, vaid lihtsalt sellepärast, et ilusat kasumit nähes karjub mu aju jube valjusti ja soovib oma mõnusat doosi kätte saada. Me väldime valu.
- “Mul on viimasel ajal hästi läinud ja ma vähendan oma positsioonide suurust, et nüüd edasi rahulikumalt võtta”. Kas sa tahad sellega öelda, et seljatagune õnn mõjutab tulevikku ja toob edaspidi õnnetust? Mis on ebausul pistmist börsiga? Me väldime valu.
- “Ma võtan pool kasumist ära” või “ma võtan oma sissepandud raha välja ja jätan table money edasi mängima”. Me väldime valu.
Need näited illustreerivad seda, et inimesed on lootusrikkad siis kui nad peaksid olema hirmul ja nad on hirmul siis kui nad peaksid olema lootusrikkad. Mis see tähendab? Oletame, et jõudsid ühe aktsiapositsiooni hoidmisega 1000€ realiseerimata kasumini. Sa ei looda enam, et see tuhat keerab kaheks tuhandeks või kolmeks tuhandeks, nope. Nüüd hirmutab hoopis mõte, et see 1000 võidakse sult ära võtta!
Milline on mittenormaalne mõtlemine?
Selle asemel, et pool kasumist ära võtta, lisab kasumlik kaupleja oma võitvale positsioonile juurde.
Kas keegi on teist kunagi kahjumis positsioonile juurde lisanud? 👋 No muidugi, kui see nägi hea välja hinnaga 20, siis näeb see veel parem välja hinnaga 10. Aga kui paljud võitvale positsioonile sama mugavalt juurde lisavad? Ostsid 10-ga, lisad juurde 20-ga ja 30-ga. Raske, eks?
Palju raskem kui lisada juurde kaotavale positsioonile.
Kui sa ostsid eile jäätist ja täna müüakse seda 2x kallima hinnaga, siis kas sa täna ostad seda jäätist? Loomulikult mitte! See teeb investeerimise ja kauplemise valdkonna eriti pervesseks, sest mõistlikum on osta täna, sest täna on kallim kui eile – seda nimetatakse trendiks.
Kunagi ammu-ammu, enne LHV aktsia splitti ei suutnud Investor Toomas osta LHV-d 20 pealt, sest ta keskmine ostuhind oli 7. Siis liikus aktsia kiirelt edasi 40 peale. Tuleb aru saada, et börs ei ole supermarket.
Ma salaja heidin kõiki neid, kes räägivad, et kui supermarketis allahindlusega ostad, miks siis börsilt ei julge osta. See on mu meelest üks kole hästi levinud müüt. Langusel ja langusel tuleb osata vahet teha, näiteks, kas teadsid, et aktsiad, mis on kukkunud enam kui 70%, neist ainult murdosa tulevad kunagi üles tagasi?
Hea kaupleja tunneb pidevalt valu. Valu sellest, et ta lisab kasumis positsioonile juurde ja valu sellest, et ta lihtsalt vaatab kui suureks see kasvab. See on väljakannatamatu aga kauplejad treenivad end valu ja hirmuga toimetulemiseks ja püüavad sellega sõbraks saada. Sel hetkel, kui kaupleja otsustab kasumis aktsiaid mitte müüa ja hoopis suurendab positsiooni kahekordseks, on selline tunne:
Mõned mediteerivad, mõned vaatavad selliseid hirmsaid pilte. Eesmärk on börsipäeva alguseks aju üles soojendada, hirmu tunne läbi elada ja siis kui börsil hirmsaid asju juhtub, siis kulm ka ei liigu. Aju ikka karjub hirmust aga kaupleja jääb rahulikuks. Mõni päev võtab turg mõnest lahtisest positsioonist näiteks uue auto raha tagasi. Seda juhtub aga kaupleja ei mõtle sellest nii. Samuti ei mõtle ta, et mitu X asja ta saaks praegu oma realiseerimata kasumi eest osta.
Mina ka nii ei mõtle, see ei tundu üldse relevantne. Minu suurim tõrge on panuste suurendamine kui trend läheb minu suunas. Olen oma ajaloolise statistika pealt näinud, et kui jätkan kasumite võtmist seal kus ma neid olen koguaeg võtnud, lähen varsti pankrotti. Ma ei tohi vähendada riski kui aktsia liigub minu suunas, siis pean just riski suurendama – see tundub ebanormaalne, onju. Stop-losside austamisega mul probleeme pole. Kui tabab stoppi, siis eksisin ja lähen alati täisriski võttes välja. Aga mu häda on see, et kui jõuan kasumisse, siis hakkan riski jupp haaval vähendama ja lõpuks ei ületa kõikide kasumite summa kõikide stop-losside kahjumeid. Seega, normal thinking doesn’t cut it.
Kasumlik kaupleja siseneb aktsiasse starter positsiooniga, mis võib olla veerand kogu planeeritavast aktsiate hulgast. Kui aktsia ei liigu sobivas suunas, siis on ta väikse kahjumiga väljas. Kui aga liigub sobivas suunas ja tekib järgmine ostukoht, siis kasumlik kaupleja suurendab positsiooni, ostes sama palju aktsiaid juurde. Nüüd on pool positsiooni suurusest käes. Uuel ostukohal duubeldab ta aktsiaid uuesti ja jõuab nüüd täissuuruses positsioonini. Väikeselt alustades ja järg-järgult riski suurendades on kaotused tillukesed ja võidud väga suured.
Hirm on teadmiste puudumine
Kui teadvustame endale, et me tahame kasumid lukku lüüa, sest meil on hirm, et turg võtab osa tagasi, siis see ei ole ju tegelikult mingi põhjus müüa. Mitte keegi ei ole ju öelnud, et peab müüma siis kui hakkab hirmus. Nii hea aktsia, nii tugevad fundamentaalid, tugev ülestrend aga jube hirmus ikka!
Investeerimise ja kauplemise teekonnal on sinu partneriks aju, mis tahab sind kaitsta määramatusest tuleneva valu eest ja mille ülim eesmärk on taasluua tasakaal. Mulle on selline partner börsil päris kalliks maksma läinud. Millised on sinu kogemused? Kas sa oled end rahustanud kui hääl su peas karjub: FEED ME, FEED ME, I WANT TO FEEL GOOD ABOUT MYSELF?
Pinsi Põlv 