Tahaksin töönädala lõpetuseks teiega jagada kahte asja: 1) investeerimine ei ole glamuurne ja 2) kes ei ole veel kunagi näinud minu nägu ega kuulnud minu lugu, siis nüüd on see võimalus, sest Mikroinvestor võttis mu esmaspäeval ette ja ma olen nüüd internetis üleval. Lingi leiad postituse lõpust!
Enne kui vaatama lähete, teen väikse sissejuhatuse mitteglamuurse investeerimise kohta ka. Kaevasin veidi oma igivanades postitustes ja leidsin, et Rahalood blogi peremees on mulle 5 aasta eest kirjutanud ja ennustanud finantsvabadust ja seda lausa 15 aasta raamide sisse. Mõtle, kui julge temast ikka:
Kontrollisin üle, kas 15 aastast on nüüdseks kolmandik käidud ja selgub, et ongi! Minu finantsvabadus algab umbes 450 000 eurose portfelli juures ja praeguse sissetuleku ja säästumäära juures peaks järgmised 10 aastat välja nägema umbes sellised:
Näed, finantsvabaduseni jõuab küll kui oma nurgakeses vaikselt omi asju ajada. Lugesin täna värskest Kristi Saare intervjuu kommentaariumist, et rahvas ikka arvab, et investorid tööl ei käi ja kui kõik muudkui investeerivad, et kes siis tööd rabab ja ettevõtetes asju toodab. Tegelikult ei saaks asi tõest kaugemal ollagi – igal aastal on ikka tunne, et tööd sai tehtud rohkem, tööandja rikastus minu arvelt suuremalt ja üleüldse, mida harjumuspärasemaks muutub investeerimine, seda vähem glamuursem elu tundub.
Teinekord võib jääda mulje, et ainus õige viis investeerida on nii nagu teeb seda Rahakratt või Rahajaak – et oled üleni linnu sitas ja “arendad” kinnisvara. Mina arvan, et kui sulle meeldib su töö, eneseteostust on ja sind tänatakse väärika töötasuga, siis see võibki olla õige tee just sinu jaoks. Ma olen suurepärane näide, kuidas investeerida mitteglamuurselt. Tulude suurendamiseks võid lisaotsi teha aga oluline on ka investeeringute “turul” olemise aeg, et liitintress jõuaks paarikümne aasta jooksul tööle hakata. Jep, vähemalt paarkümmend aastat. Määravaks saab, kas püsivust ikka jagub kogu selle pika perioodi peale. Mida hiljem investeerimist alustad, seda suuremaid summasid sisse tuleb panna aga kokkuvõtteks ikkagi elad oma väikest elu, investeerid regulaarselt ja lõpuks oled minimaalselt finantsvaba aga tõenäoliselt miljonär.
Rääkisin sellest ja kõigest muustki Mikroinvestoriga, absoluutselt mitteglamuurselt, käiseid üles ei käärinud ja maikasid me ka selga ei pannud, aga see-eest rääkisime südamest südamesse.
Ja kui te küsite, et kus kass on, siis taustal diivani peal seda halli tekki näete? Seal all põõnas kogu intevjuu ja kaamera ette saba jõnksutama seekord ei tulnud. Mul on selle üle vaid hea meel, et tema püha und miski ei seganud.
Suhtlen igapäevaselt väga erinevate inimestega väga erinevatel elustiili ja rahateemadel ja seekord sain sabast kinni ja jõudsin mõtted kirja panna. Proovin nii ka edaspidi teha ja siin neid teiega jagada. Sel nädalal jäi mulle silma päris mitu ühiskonnakritiilist rahamõtet, mida tahaks mudida või isegi valusalt näpistada.
Bussiga sõidavad vaesed ja immigrandid
Postimehes oli lugu, kus märgiti, et bussiga sõidavad vaesed (tasuta artikkel). Mina vaene ei ole ja autot ei kasuta. Error 404! Juhiload on, aga autota elustiil on teadlik valik, sest bussi ja rongiga sõitmine on Eestis üldjuhul väga mugav ja mõistlik valik. Eelviidatud elu24 ajakirjaniku soperdise näitel prevaleerib Eestis aga endiselt autojõmmi mentaliteet: bussid on täis, järelikult vaesus lokkab.
Kui trammiliin viidi lennujaamani, siis tundus mulle, et suuremad linnad üritasid säästva arengu eesmärkide täitmiseks vähendada autostumist, soodustades inimesi senisest rohkem valima ühistransporti. Eelmisel aastal kirjutas aga ERR, et tasuta transpordi edendamine ei ole seda eesmärki täitnud (tasuta artikkel) ja autosõitude arv ei ole vähenenud.
Bussid ja rongid on viimase 10 aasta jooksul läbi teinud hea arengu – sõit on mugavam, kiirem ning täpsem ja seda enam on ju põhjust pere neljarattaline garaaži jätta. Kahjuks on uute busside ja rongide liinidele lisamine jäänud kiire linnastumise ja immigratsiooni tempole jalgu. Uued rongid tulevad, seda juba teame aga millal mõtleb ajakirjanik uurida, kelle tegemata töö see on kui teenus mingis konkreetses piirkonnas ei vasta nõudlusele? Kas teile ei tundu veider, et kui ühelt poolt loodetakse, et praegu trendiks olev noorte kolimine maale tooks kaasa teadliku ühistranspordiga sõitude arvu kasvu aga teiselt poolt alandame reisijaid, sest bussile ei ole võimalik füüsiliselt mahtuda ja pilkame ka, sest rahva on bussi surunud elukalliduse tõus? Klaustrofoobia ruudus! Artikli pealkiri võiks hoopis olla: “Hõre bussigraafik Lõuna-Eesti liinidel alandab reisijaid ja töötab vastu riigi eesmärgile tõsta ühissõidukite kasutajate hulk veerandini töölkäijatest” aga niimoodi mõeldakse ju ainult kõrgelt arenenud Lääne-Euroopa riikides (sest ega seal vaeseid ju ei ole, või mis?).
Vaesuse kuvandit kardetakse
Auto puudumine on Eestis ikka veel üks vaesuse sümboleid. Mõeldakse, et alles vabanesime pool sajandit väldanud kurjast ikkest kui autoga sõitsid eriloa omandanud priviligeeritud vähesed – aga kui sul ikka nüüd ka veel autot pole, siis sa pead ikka väga vaene olema. Leian, et kui elukalliduse tõus on tõesti sundinud inimese ühistransporti kasutama, siis on ta intelligentne inimene, kes oskab arvutada ja riske hallata (=ei vii oma perekonda tarbimislaenu ikkesse).
Linnapildis hakkab kergelt silma, et keskmist palgataset arvesse võttes sõidetakse meil ulme kallite autodega. Kord oli mul külas tuttav Taanist ja ta ei jõudnud ära imestada, millega meil siin ringi liigeldakse. Taanis on küll veidi karm autopoliitika aga ma olin väga üllatunud kui ta ütles, et ei olnud paljusid meie tänavatel liikuvaid uus mudeleid kunagi varem näinud. Tookord ma talle seda ei öelnud, aga auto on eestlase jaoks staatuse sümbol. Kütuse ostmine käib üle jõu aga nutad ja maksad. Kui päris üle jõu veel ei käi ja lihtsalt ei meeldi, siis ikka nutad ja maksad. Kuna oleme rikkad, siis alternatiivid puuduvad.
Ma arvan, et kui Oleg Ossinovski aknast avaneks vaade Toidupanga jaotuskeskuse ette, järeldaks ta ka seal parklas seisvate autode järgi, et näljasurm on eestlasele veel kauge asi. Huvitav, mis peaks juhtuma inimeste peades, et ometi näha, kuidas kalli auto omamine või üldse auto omamine teeb neid vaese(ma)ks ja keskkonnavaenuliku(ma)ks ühiskonnaliikmeks? Ja mis peaks juhtuma Oleg Ossinovski peas, et mõiste “autovasesus” tema jaoks arusaadav oleks?
Iga autost loobumine tuleks disainida sündmuspõhiseks teenuseks ja linnapea peaks isiklikult kõik need inimesed Raekojaplatsil vastu võtma. Seejuures, pere teise auto (see, millest ei loobutud) parkimine Raekojaplatsil on keelatud.
Inimeseks olemise osa: vaimsed ja füüsilised kannatused
Jeehuu, saan jälle endast rääkida. Leian rohkem energiat, et siia tulla kui kuu päriselt uue lehekülje keerab. Teie rõõmuks tahaksin kuu keskel ka jaksata oma rahamantrat siia kirja panna aga, ehh, kohe ütlen, miks pole tulnud.
Energiaga on kitsas käes. Poole augustist magasin päevasel ajal hästi palju, öösiti magasin palju ja siis hommikul olin ikka surmväsinud. Õnneks on see faas tänaseks möödunud. Augustis hakkasid saalitrennid uuesti pihta, tegin oma energiariismetega esimese trenni nii ettevaatlikult kui suutsin ja kui poolsurnuna kodu hoovi peale jõudsin, karistas emakas mu kohe ära, lüües sellise hoobi alla poole vööd, et issamumeie (ja siis veri jooksis ka). Järgmise trenni tegin 3 päeva hiljem veel rahulikumalt ja ei juhtunud midagi.
Jäänud on seletamatu must sudu. Ma ei tea, kust see tuleb ja miks ta on aga kui sa tahad teada, mis tunne see on, siis “Klaasikillumäng” annab selle emotsiooni hästi edasi. Mul on alatasa nii halb tuju, et ise ka juba küsin endalt, et kuule, ajudele hakkab käima see mossitamine, mis saab nüüd siis? Ja siis järgmisel päeval on veel sitem tuju!
Mäluprobleemid kimbutavad, tundub, et mingid nädalad olen juulis või augustis udus elanud, ei mäleta osasid vestluseid ja siuksed nagu wtf augud on aeg-ajalt. Rääkisin meeleolu kõikumistest paari sõnaga ka oma viljatusraviarstile, sest ma vibe‘in temaga hästi ja sain viivuks tunnetada, kuidas on sellest rääkida sisuliselt võõrale inimesele, kes vaatab mind oma proffessionaal-objektiivse pilguga. Mulle tundus hetkeks, et ta hakkas mulle juba terapeudi referentsi otsima aga ma ütlesin, et pole veel valmis. Kui ruttu ülemisele korrusele kedagi palgata, sõltub sellest, millist elukvaliteeti ma tahan. Mulle endale paistab, et baggage on piisavalt suur, et võiksin elu lõpuni korra kuus “pööningut koristamas käia”.
Tasakaal rahulolu pakkuva elustandardi ja säästmise vahel
Vahel kui keegi midagi jaburat ütleb, siis ma projitiseerin oma kehva tuju selle peal. Näiteks rahamaailmas öeldakse tihti, et “maksa endale esimesena”, mille all mõeldakse enamasti, et tee iseendale määratud makse, et kohe pärast palga laekumist osa rahast säästukontole suunata. Ma mossitan selle mõtte peale igakord. Need juhud, kui olen reaalselt kohe kuu esimeses pooles osa rahast kõrvale pannud, on alati tekitanud ebavajaliku stressi ja rahalise vaakumi, sest ma ei tea kuu alguses kui suureks mu kulud kuu lõpuks kujunevad. Minu jaoks tähendab “maksa endale esimesena” seda, et esmalt ma elan suuremad kulud ära ja siis investeerin.
Selles lähenemises peitub ka minu rahulolu oma eluga – olen ikka mõelnud, et elan peaaegu oma unistuste elu. Olen valinud kindla elustandardi, mis hoiab mind piisavalt õnnelikuna ja ma olen teinud rahu ka sellega, et selle elustandardi ja rahulolu säilitamiseks tuleb pidevalt teha kulutusi. Kui ma neid ei teeks, siis hakkaks rahulolu langema ja hindaksin kehvemaks ka neid väärtusi, mida saan tööst, investeerimisest ja suhtest kaaslasega. Näiteks, ma poleks nõus pere looma, kui mul poleks päris oma kodu. Seda hoian siis ise ülal ka ja täiendavaks tuunimiseks panen koguaeg uut raha sisse. Kaaslane on rentnikuks, ega temagi elamine tasuta pea olema. Siiski, ma ei loobi raha laiali, vaid ma olen leidnud sobiva tasakaalu rahulolu pakkuva elustandardi ja säästmise vahel – selleks on uus kodu ja 50% säästumäär.
Ma leian, et palgatöölise tänane säästumäär osutab võimalikule elustandardile ka tulevikus, seega see on tõesti äärmiselt oluline latt, mida õigele kõrgusele sättida.
Suurim viga, mida saab teha väikeste summadega investeerimisel
Teine teema, mida ma ei seedi, on see, et üsna tihti rõhutatakse poolikult või valesti seda, et “väikeste summadega investeerimine on ka okei”. Ega see kriminaalne tegevus tõesti pole ja see on hea mõte kui sa alles hakkad õppima ja teed esimese investeeringu. Aga kohe järgmine liigutus peaks olema see, et sa hoolitsed selle eest, et sul ON kapitali, mida investeerida.
Väikeste summade maailmas (alla 100k) saab kõige parema tootluse töörügamisest (palgatõusust või ettevõtlusest). Näide: eelmisel aastal tõusis mu palk netos 250 euri. Aasta peale on see 3000€ ehk mul oli sel aastal 3000€ rohkem kui eelmisel aastal. Kui palju raha peab investeerima, et saada ühe aasta jooksul 3000€ võrra rikkamaks? Kui investeerida täna 10% tootlusega 30 000 eurot, siis on aasta pärast 33 000 eurot. Või kui väikeste summadega teha, näiteks investeerid 10% tootlusega igakuiselt 200 eurot, siis alles 9. aasta jooksul kasvab sisse pandud kapital passiivselt 3000€ võrra suuremaks aga selleks peab tõesti panema enne ise 9 aastat, iga kuu, 200 eurot sisse. Mina valin töörügamise, et see raha kiiremal viisil kätte saada.
Veel üks näide, kuidas suurema summa investeerimisega võidab kiiremini ja rohkem. Investeerides täna 1000 eurot 10% tootlusega, läheb vastavalt 72 reeglile selle summa kahekordistamiseks aega 7.2 aastat (72/10) ehk 2029. aasta lõpuks on see kasvanud 2000 euroni. Kui investeerid 2023. aasta alguses 2000 eurot, on sul 2029. aasta lõpuks juba 4000 eurot – see kasvab lühema ajaga palju suuremaks kui varem investeeritud 1000 eurot! Seega suurim viga väikeste summadega investeerimise juures on see, et ei tegele järgmise kõige arukama sammuga – KÄHKU kapitali kasvatamisega, MIDA üldse oleks investeerida.
Sellepärast ongi nii, et kui ma kuulen, et keegi investeerib 25 euri nädalas, tahaksin temalt küsida, et kas ta tegeleb aktiivselt oma tulude tõstmisega. Kui me investeerime selleks, et tõsta oma väärtust ja suurendada tulusid, siis milleks jätta kasutamata kõige kiiremad variandid, mis reaalselt selle eesmärgini viivad? Kui sul on hetkel kätte kogunenud 1000 eurot vaba raha ja mõtled seda investeerida, siis mõtle veelkord. Kas saaksid hoopis suurema tulu kui kasutaksid seda raha enese täiendamiseks, et tööl tõsta oma väärtust/kvalifikatsiooni ja seeläbi palka juurde küsida? Kui palju on see 1000 eurot väärt aasta pärast börsil ja kui palju aasta pärast palgatõusuna/ettevõtlustuluna?
Pilk rahakotti
Augustis oli täpselt nii, nagu enne rääkisin – panin kuu alguses suurema summa meelerahusse aga kuna kuu lõpus olid börsil jälle soodsamad hinnad, viskasin sellest poole aktsiatesse. Uue investeeritud raha summad tulid sellised: ettevõtte IB kontole 500 euri, 3. sambasse 500 euri ja 2. sambasse lisandus, nagu ikka, 210 euri. Positiivse poole pealt – alustasin tööl järgmise palgatõusu vestlust ja loodetavasti jõuab midagi inflatsiooni hammaste vahelt ka siia pildile.
Aeg-ajalt ikka mõtlen, et kurat ma olen nii kaua investeerinud, nii kaua on ühte ja sama rauda iga kuu täpselt ühte ja sama moodi taotud, kas ma ikka jõuan siis pärale ka. Mis siis kui ma unistan pool elu miljoni euro suurusest netoväärtusest ja lõpuks läheb nii, et ma ei jõuagi sinna kunagi? Kui realistlik see on, et tegelikult ka igapäeva miljonäriks saan?
Passiivse tuluna sain augustis 32 eurot dividende, mida maksid välja NNN ja MAIN. Nii mõnna, iga kuu tuleb midagi. Sellisel ajal kui väärtusaktsiad on tugevamad kui kasvuaktsiad, on dividende maksvaid aktsiaid väga mõnus omada. Alates eelmise aasta suvest, kui USAst esimesi dividendiaktsiad soetama hakkasin ja fookuse rohkem rahavoole viisin, olen üldse kokku saanud 1155 eurot passiivset tulu.
Augustis kauplesin päris palju, konto NAV oli üle pika aja kuu lõpus õrnalt suurem kui kuu alguses aga päris sellist tulemust nagu vaja, ei saanud. Hoidsin suure hulga raha kokku selle pealt, et ma sisenen uude trade’i nüüd veerandpositsiooniga ja kui välja kukun, siis kaotan ainult veerandi oma maksimaalsest riskist. Turg oli jube volatiilne ja longid ei töötanud üldse, raha tõid sisse shortid ja kuu return oli +2.7%. Tundsin omal nahal ära, et shortides on palju keerulisem istuda kui longides, sest langusele eelneb volatiilsus ja hinnad peksavad ühel päeval metsikult üles ja järgmisel päeval jälle alla. Lõpuks sai mul sellest mõtetust närvilisest tõmblemisest villand ja olen septembrist rahas istunud. Hirmsast august on vaja veel üles ronida küll, aasta algusest saati olen ikkagi 30% kapitalist ära kaotanud. Kui siit midagi positiivset otsida, siis varem ei ole mul kunagi positiivse tootlusega augustit olnud.
Kodu arvestamata, oli minu varade väärtus augustis 43 480 eurot ja netoväärtus 42 775 eurot ja arvestades et kuu kulud oli 1443 eurot, siis minu rikkus aastates on 2.5 (42 775 / 12 x 1443).
Pinsi Põlv 