Minu november

• Tulud
  • palk 2699 eurot
  • dividendid, aktsiate müük 307.40 eurot
• Kulud 1863 eurot
• Säästsin 1144 eurot (38%)

Novembri esimene päev algas veits ärevalt – läksin siis hommikul haiglasse, sest ees ootas väike operatsioon, mida olin juba pool aastat oodanud. See jäi suvel raseduse tõttu ära aga nähtavasti osutus sügisel uuesti vajalikuks. Kes haigla juttu lugeda ei taha, siis see kerigu otse piltideni edasi.

Postitused venivad nii pikaks, vb ma peaksin alustama lingitud sissejuhatusega, igaüks leiab siis ise omale sobiva teema.

Haiglas

Haiglas oli kõige hirmsam ärkamistoas oma korra ootamine. Seal tuli olla voodis pikali ja vaikselt oodata operatsioonisaali viimist. Nägin naist, keda sõidutati (eeldatavasti sarnaselt operatsioonilt) minuga samasse tuppa kosuma. Ta lamas oma voodis peaaegu kõhuli, ei liigutanud end sentimeetritki aga oli narkoosist ärkamas ja küsis õe käest aeglase ja ragiseva häälega kella. Ma olin selleks ajaks juba oma veerand tundi akna kohal rippuvat ajanäitajat vahtinud, sest see oli selles toas kõige dünaamilisem asi, mille peal oma ärevust maha suruda. Teine oli mu tilguti, mille nivoo igava ootamise ajal ikka muudkui alanes ja alanes. Tahtsin kindlasti meelde jätta, mis kell mind ära sõidutatakse aga siis ma ei tulnud veel selle peale, et üldnarkoos põhjustab mälukaotust nende sündmuste osas, mis toimuvad mõni hetk enne magama jäämist. Minust üle toa, täiesti liikumatult pikutav naine paistis seal nagu surnu, arvasin, et tõenäoliselt on tal megasitt olla ja samamoodi läheb ka minuga. Mulle on varem üldnarkoosi tehtud ja mäletan, et neerukauss oli siis ikka kaisus.

Pooletunnise ootamise peale saabus minu kord. Koridoris siblisid ringi haigla töötajad ja kui mind voodiga sõidutati, siis vaatasin, et kuskilt midagi välja ei paistaks, sest ükskord kui ma EMO-s käisin, nägin vanemat naist, keda samasuguses voodis sõidudati aga tema tekk oli ühe ta hiiglasliku rinna pealt ära kadunud. Õnneks olen näinud ka positiivseid näiteid haigla töötajatest, kes patsiendil tekki kohendavad.

Operatsioonilauale tuli mul endal ronida ja kahju, et ma siis pilku üle ruumi ei visanud, sest see oli kindlasti õudne ja seal tundus olevat palju inimesi. Siis topiti mind juhtmeid ja klemme täis ja tädi süstis kaks korda midagi kanüüli sisse, mille peale mul läks enesetunne imelikuks ja vaatasin mööda lage ringi. Mu eesmärk oli püsida ärkvel nii kaua kuni suudan, või kuni kästakse.

Järgmisena kuulsin läbi une: “Karin, Karin, kas te kuulete mind?” Ma olin tagasi ärkamistoas ja kell akende kohal näitas, et möödunud oli täpselt üks tund kui ma viimati tema valget plastmassi nägin. Minust üle toa, selle sama koha peal, kus olin enne mina, igavles järgmine patsient. Pärast rääkisin temaga palatis, ta oli suht ärritunud, sest oli oma korda tund aega oodanud. Ja mina olin tund aega maganud. Mul oli suurepärane enesetunne, tundsin, et pole aasta aega nii hästi välja puhanud, vaatasin ringi siia-sinna, nihelesin juba tõusma ja kui pea eriti kuklasse lükkasin, siis nägin monitorist ka enda hapniku näitu: 100%. Kui ma oleksin enne näinud nii elavat operatsioonijärgset patsienti, nagu ma ise, oleksin palju lootusrikkam olnud.

Olin ärganud külili asendis ja meenus, et mul oli mingi hetk palutud end külili keerata. Ülejäänud mälestused oli narkoos kustutanud. Viimasena mäletan, et olin operatsioonisaalis täiesti ärkvel ja järgmine asi, mida ma tean, on see, et kõik on läbi ja ma ärkasin üles. Ootuspäraselt oli mul kurk õrnalt valus, sest magades pandi ju kõrimask ka. Mulle tundus, et ma kas higistan või jooksen verd ja pistsin käe kontrolliks teki alla. Jah, leidsin ainsa tunnistuse sellest, et minuga on tõesti vahepeal midagi tehtud, sest valu ma ju ei tundnud. Siis viidi palatisse, kästi vetsus käia ja jalutama hakata. Googeldades sain teada, et jalutamine aitab haavadel paraneda. Kaks tundi haigla koridorides jalutamist ja siis lubati mind koju, kus hooldusõe rolli astunud korterikaaslane mu üle nuusutas, sest mul olid igasugused haigla lõhnad küljes (pildil paremal). Kuigi mees jäi ka ülejäänud päevaks koju, siis väiksema hingesugulase suurem huvi minu käekäigu vastu oli sel päeval kindlasti südant soojendav.

Ega ma kaua voodis ei vedelenudki, järgmiseks päevaks oli mul planeeritud kaks tööintervjuud ja ma valmistusin nendeks. Ülejärgmisel päeval oli veel üks intervjuu ja esimese podcasti osa lindistamine, mida me koos Mariniga teeme. Eks see kokkuvõtteks üks kohutav nädal oli aga nagu tüüpiline eestlane, taon endale vastu rinda, sest tulin sellest ju eluga välja.

Podcastist (või peaaegu)

Tööintervjuudel osalemisega olen harjunud regulaarse praktika tõttu, aga podcasti tegemine on ikka omaette valdkond. Millegi pärast on suhtlemine lihtsam kui vestluskaaslase pilt on arvutiekraanil näha aga kohe kui mu enda ja ka tema vaatevälja blokeerib hiiglaslik mikrofon – sisuliselt nägemismeel on halvatud – on väga ebamugav.

Podcasti tegemine on ausalt minu jaoks totaalne eneseületus, selline tunne on, et ma ei ole kaks aastat kellegagi kusagil rääkinud ja nüüd oodatakse minult perfektset esitlust. Kusagilt ilmuvad välja hoopis teistsugused sõnad, mida ma ealeski ei kasuta, suu on muda täis ja ükski keerulisem termin meelde ei tule ja ega polegi mõtet neid välja hääldada, sest aju on parajasti ellujäämisrežiimil ülekoormatud. Midagi sellist tundsin ka siis kui alustasin aktsiatega kauplemist, siis kui tuli teha need päris esimesed tehingud. Adrenaliinitulv röövib igasuguse kaine mõtlemise, mis siis et olen juba aastaid aktsiaid ostnud-müünud aga lihtsalt mitte kunagi kauplemise eesmärgil, mil kehtivad hoopis teistsugused mängureeglid. Nüüdseks teen ma oma ostuotsuseid juba ammu emotsioonitult, tunded tulevad mängu siis kui realiseerimata kasumid muutuvad kolmekohaliseks. Seal minu tööpõld hetkel ongi, piire nihutada nii, et tunded algaks sealt, kus kasumid on neljakohalised.

Perfektselt ei kuku asjad välja mitte kusagil – ei podcastis (ikka after editit teeme kui ma mökutan liiast) ega ka kauplemisel. Minu kauplemine on perfektne kui mu võitude/kaotuste suhe on 30/70 ja ma jään seejuures plussi. Mitteperfektne on see siis kui ma teen vigu (eiran reegleid, ostan vale aktsiat või kui ajan nupud segi ja vajutan buy asemel sell). Vahel vajutangi buy asemel sell ja aktsia liigub kohe minu suunas ja olen kohe plussis. Poleks näpuviga teinud, oleksin kahjumis. Õnneks ma tean, milliseid ämbreid ei maksa kolistada ja vabanen sellisest positsioonist kui olen mõned sekundid seda ilu jälginud 😀 Perfektset podcasti vist olemas ei ole, ei ole selgeid reegleid, mis sõnu võid kasutada kui tõstatub teema x. Huvitav, kas kindla reeglistiku olemasolu tõttu võiks kauplemine hästi sobida autistidele? Me kõik paikneme kusagil selles spektris, kes rohkem, kes vähem, ma võibolla rohkem… Inimesed vahel ütlevad, et olen järsem ja otsekohesem kui (nii väikese ja õrna kehaehitusega naiselt) oodata võiks. Ega seal vahet ei ole, kui ma oleks Kristi Saare, öeldaks ikka sama moodi. Kas keegi on kunagi märganud, et mõnele mehele nii öeldakse? Et kuule, sa ei meeldi mulle, oled nii järsu ütlemisega. Nope! This never happens!

Kulud ja tulud

Finantsvabaduse saavutamiseks on kohustuslik omada ülevaadet oma rahakotis toimuvast. Meeldigu või mitte, säästmine on kõige võimsam tööriist rahaeesmärkide saavutamisel. Kui ei säästa, siis sa ei valmista oma tulevikule ka ühtegi teenet ja pinsipõlve ei tule. Selleks, et saada oma pensionieelsest palgast 70% suurust pensioni, peaks keskmise palga teenija investeerima igal kuul teise või kolmandasse sambasse (või muul viisil) 18% oma sissetulekust. Keskmise palga teenijad on näiteks õpetajad. Kui paljud õpetajad saavad öelda, et investeerivad 18% oma (bruto) sissetulekust? Teine sammas on 2% + 4% ja edasi? Jah, see on nii ühelt kui teiselt poolt vaadates probleem – Eestis on hinnad Euroopa kõrgeimad ja palgad Euroopa väikseimad aga lahenduse peab ju leidma. Peab ju?

Ma ei ole juba paar kuud 50% klubis olnud. Kui küsite, et mis tunne on, siis põhimõtteliselt natuke häbi on.

Kas sa tead kui palju sa eelmisel kuul palka said? Kuidas siis ei tea, ikka tead. Kas tead ka sama täpselt kui palju sa eelmisel kuul kulutasid? Kui sa ei tea, siis kuidas saad väita, et sul on oma rahaasjadest ülevaade olemas? Jah, see nõuab pingutust. Minu kogemus on selline, et sa võid olla slob aga sa võid olla ka pingutav slob. Sel viimasel juhul toimuvad su rahaasjades muutused aga jalad on ikka seinal. Kas sa oled rahul oma progressiga sel aastal?

Mina olin teist kuud järjest mitte eeskujulik, sest novembris saabus šoppamise hooaeg – see on see üks kord aastas kui ma omale riideid ostan. Ehitan üles maatoonides kapselgarderoobi ja kulutasin riiete peale 500 eurot! See oli kahjuks raha, mis jäi kolmandasse sambasse sel kuul panemata aga pole hullu, aitan end detsembris järgi ja teen topeltmakse. Tegelikult pean tegema 1400eurose sissemakse, sest olen sel aastal kolmandasse sambasse lisanud vaid 4600 eurot. Novembris jaotasin raha meie majandusse järgmiselt:

Tulude poolel laekus passiivselt 307.40 eurot. No mis see tähendab, et laekus passiivselt, ajan teile siin kärbseid pähe, kuidas saab selline summa niisama tulla? Sellest 33 eurot olid MAIN ja NNN dividendid ja ülejäänud on tulu aktsiate müügist. Müüsin maha Enefit Greeni aktsiad ja seda mitmel põhjusel: tahan vähendada energiasektori osakaalu oma portfellis (mul on veel üks sama sektori esindaja käes), tahan vähendada balti börsi osakaalu oma portfellis ja soovisin suurendada likviidse raha osakaalu (sellist raha, mida saan ühe päevaga kulutada).

Raha osakaalu suurendamiseks panin novembris müüki ka kõik oma IuteCrediti võlakirjad aga kui avastasin, et keegi neid osta ei taha (ebalikviidne vara), siis suurenes mu soov neist lahti saada veel enamgi. Pidin ootama rohkem kui nädala, et order täies mahus täidetaks (täitus detsembris). See oli minu jaoks piisavalt ebamugav olukord, mistõttu ma enam võlakirju portfelli lisada ei plaani.

Dividendiportfell

Riskitase on meil kõigil erinev – mind ei sega kui instrumendi hind kõigub ajutiselt aga kui ma siledaks minna ei saa, siis see enam ei sobi. Selline piirang jätab mulle peamiseks varaklassiks aktsiad ja ega needki lollikindlad pole, näiteks eelmisel aastal oli perioode kui meemiaktsiaid ei saanud päris igal suvaliselt hetkel osta-müüa aga üldiselt see teema jääb väga kaugeks kui pidada silmas seda, et neisse ma nagunii oma pensionivara ei paiguta. Lisaks on mul vaatlusnimekirjas päevase kauplemismahu filter peal, et ebalikviidsed aktsiad jääks orbiidilt välja. Sest nii nagu balti börsil, on ka usa börsil massiliselt (võibolla enamus) aktsiaid, mis päeva jooksul eriti nagu ei kauplegi. Me lihtsalt ei märka neid, sest ettevõtete arv kokku on hiiglaslik.

Dividendiportfelli YTD tootlus IB-s on -6.6% ehk siis igav nagu pensionipõlveks sobilik. Viskasin sinna raha juurde ka ja ega mujale ei jõudnudki väga midagi, sest ma suutsin enne palga laiaks lüüa ja elasin viimase nädala juba aurude peal. Kokku läks siis novembris uut raha teenima 844 eurot (600 dividendiportfelli, 210 teise sambasse, reinvesteeritud dividende 34 eurot). Jälle uus rekord(madal) number! Hetkeseisuga olen sel aastal portfelli lisanud üle 16k euro.

Kauplemisportfell

Viimased kaks kuud kauplemisportfellis on olnud rasked. Oktoobris andsin ära ühe dollari iga võidetud 60 sendi kohta, sest kuigi võitude arv oli ootuspärane (30% tehingutest) siis võitude absoluutsummad jäid liiga väikeseks. Novembris oli vastupidine mure – keskmine võidusumma oli 5x suurem keskmisest kaotuse summast aga võitude arv jäi liiga väikeseks (17% tehingutest). Novembri teisest poolest olen pikk olnud aga olen seni kõigil juhtudel kaotusi kandnud.

Novembri säravaim trade oli CRM, mida shortisin kuu esimesel päeval ja katsin 4. päeval (pildil). See oli minu viimane kasumlik trade, sest olen pärast seda pikk olnud aga pikk ei tööta. Nii kaua kuni pikk ei tööta, ei tööta ka minu strateegia. Detsembrisse olen lasknud juba 4 kaotust, nüüd on vaja ühte keskmise suurusega võitu, et seda neutraliseerida. Kauplemiskonto on ajaloolises miinuses ja et mitte raha juurde panna, kauplen võimendusega. Kuna kasutada on 4x võimendus, siis on võimalik koguda neli korda rohkem väikeseid kaotuseid. Vaata kui huvitav ämbri võimalus, seda ei olegi veel kolistanud.

Mott on muidugi ääretult maas ja ma proovisin kaks kuud end natuke elustada päevakauplemise abil, oktoobris oli see kahjumlik tegevus aga novembris tulin nulli kui ohtrad teenustasud ka juurde arvestada. Aga kuna ma ei ole eraldi IB kontot päevakauplemise jaoks teinud, siis swing konto võtab selle matsu enda kanda. Päevakauplemine on natuke ikkagi igav, tahaksin samal ajal midagi produktiivsemat teha :D, raamatut lugeda näiteks, selline istumine hakkab pika peale ajudele, tahaksin ikka vabadust, mitte veel rohkem end ekraani taha aheldada.

Kodu arvesse võtmata, oli minu varade väärtus novembris 45 287 eurot ja mu netoväärtus 44 791 eurot ja arvestades, et kuu kulud olid 1863 eurot, siis minu rikkus aastates on 2 (45 287 / 12 x 1863).