Mina olen Pinsi Põlv ja ma olen 37-aastane naine, kellele hirmsasti meeldib kirjutada. Sellepärast ma seda blogi peangi, et lõpetaksin enda ümber inimeste kiusamise tüütutel rahateemadel ja saaksin siin süüdimatult auru välja lasta.
Te võite mulle kirjutada oma muredest ja rõõmudest seoses rahajuttudega: pinsi.polv@gmail.com
Mu elu viimane suurim muudatus oli kolimine üürikodust päris oma koju. Üürikodus oli elu raske. Igal kuul tuli omanik ukse taha, nõudis raha ja loendas esikus mu rahatähti kolm korda üle. Seejärel ta tänas mind, et olen sattunud lõksu tema pensionisambasse ja avaldas lootust, et elan tema korteris oma elu lõpuni. Ta päriselt ütles ka nii. Neid mõlemaid asju.
Üürikodus elasin nagu tõsine säästuhunt. Kõige rohkem säästsin 2020. aastal kui mind tööl enam uksest sisse ei lastud ja tuli hakata kodukontorit tegema. Säästsin iga kuu üle poole oma palgast ja organiseerisin omale piraka palgatõusu täpselt 6 kuud enne kodulaenu võtmist. Kõik oli pikalt ja kaalutletult ette planeeritud – palgatõusu nimel hakkasin aktiivselt töötama kolmveerand aastat varem. Tegin ülemusega kokkuleppe, et mis tingimustel ta mulle soovitud palka maksaks ja siis hakkasin neid tingimusi täitma. Siis tuli palgatõus ja võimalus osta oma kodu.
Nüüd on mul kodulaen. See on küll paras nuhtlus, sest see on üürimaksest suurem ja ma pole veel paari esimese aastaga leppinud, et ma nii suure laenukoorma all elan.
Mul on mõned lihtsad põhimõtted:
1) ma ei osta mitte kunagi tarbeesemeid järelmaksuga;
2) mul ei ole autot kuna alguses ma ei jaksanud seda ülal pidada aga nüüd kui jaksan, ei raatsi lihtsalt selle peale raha raisata;
3) ma elan üsna minimalistlikult, sest asjad teevad mind närviliseks; Lisaks autole, ei ole mul kunagi olnud näiteks telekat. See-eest on mul natuke raamatuid.
4) mulle meeldib kodus palju aega veeta ja muidugi aktsiaid vahtida.
5) ma olen õnnelik, et ma oskan nii lihtsalt elada.
Minu soov on saada rahaliselt vabaks hiljemalt pensionieelses eas ja selle eesmärgini jõudmiseks sean igal aastal väiksemaid sihte.