Raha kaotamise hirmust ja valust börsil

Aktsiad on endiselt maoli ja minul on olnud aega, et mõtiskleda sellega kaasneva kaotusvalu üle. Mu investeeringute kaotused ei ole nüüd teab, mis suured aga tunnen seda, et indeksite kõrval oleksid mu aktsianopped õigustatud, peaks portfell IB-sse piilumise ajaks suuremaks kasvand olema. Kahjuks on selles osas portu minuga natuke eriarvamusel. Kauplemiskonto on aga eriti järjekindlalt vatti saanud ja olen aastaga 30-40% rahast ära kaotanud.

Olen teadlikult võtmas suurt riski – 97% investeeritud varadest on aktsiabörsil – turul olemise aeg on ees veel pikk ja ega muud kergesti kättesaadavat ja parima pikaajalise tootlusega varaklassi ei ole ju ka. Me ei tea, mida tulevik toob aga kui nüüd peaks veel hullemaks minema, siis ma päriselt ka kardan.

Aga niisama ma ei istu, teen iga päev selle nimel tööd, et vähendada hirmu raha kaotamise ees, sest selle hirmu taha jäävad ettevõtmised, mida ma kunagi ei alusta, mõttemallid, millest välja ei murra ja kasumid, mida kunagi ei näe.

Miks 80-90% kauplejatest raha kaotavad

Käisin kahe nädala eest Äripäeva ruumides luurel ja rääkisin sinna kogunenud Naisinvestorite portfellistrateegia mastermind grupile aktsiatega kauplemisest. Ma ei rääkinud tehnilisest analüüsist ega aktsiate valimisest ega stop-lossst, vaid avasin kauplemise varjupoole, mida tegelt ei kuule Investeerimisfestivalilt ega Wallstreetbetsi foorumist, kuigi minu arust peegeldab see foorum reaalelu lähemalt kui nimetet festival.

Rääkisin investoritele, miks 80-90% kauplejatest kaotavad raha ja avaldan selle põhjuse ka kohe siin: nii imelikult kui see ka ei kõla, kauplejad kaotavad raha, sest nad kardavad raha kaotada. See jaguneb sisuliselt kaheks probleemiks: 1) ei osata endale teadvustada, et otsused, mida kaupleja teeb, tulenevad raha kaotamise hirmust ja 2) kui kaupleja on probleemi põhjusest juba teadlik, siis käitumises muutus ikkagi ei avaldu. Mina langen sellesse viimasesse gruppi.

Meie aju on kord juba nii ehitatud, et ta tahab meile pakkuda head olemist ja kaitsta meid kõige halva eest. Inimesse sisseehitatud instinkte ja käitumist on aga raske muuta, sest need on kujunenud evolutsiooni jooksul me oma enda kaitseks. Kui me ei tunneks hirmu, siis teeksime igasuguseid lolluseid ja me ei suudaks oma liiki jätkata. Seega, hirmu tunnevad kõik normaalsed inimesed.

Kauplejad on ka tavalised inimesed, nad on ilusad mehed ja naised, tublid isad ja emad, usinad tudengid ja tööinimesed aga nad on viletsad kauplejad ja kaotavad raha, sest nad mõtlevad nagu normaalsed inimesed. Kui 80-90% kauplejatest kaotavad raha, siis see ei ole tehnilise analüüsi probleem ega maakleri ega short squeez‘i probleem. See on inimese probleem. Kasumlik kaupleja teeb järelikult midagi teistmoodi kui kaotajad – kasumlik kaupleja mõtleb vastupidiselt 80-90-le protsendile.

Mainin ääremärkusena ka ära, et kasumliku kauplemise valem koosneb minu meelest kolmest asjast: 1) on olemas mõningane kogemus graafikute lugemisel, 2) on olemas edge (teab oma statistikat: hit rate ja gain/loss ratio ja kuidas need peavad kaupleja kasuks töötama) ja 3) psühholoogiline pool – saab aru, millistes olukordades tuleb taltsutada hirmu.

Toon nüüd mõned hirmu keisside näited, mis võivad olla tuttavad ka paljudele algajatele investoritele.

Kuidas normaalne inimene mõtleb

1. “Ma hoian oma kaotust lahti, sest see pöördub nagunii kunagi ümber ja ma jõuan tagasi kasumisse”.
   See on klassika, elasin seda läbi näiteks 2020 kui ostsin järsult odavnenud lennuliine, mis hiljem veel rohkem odavnesid ja siis pikalt vindusid. Probleem on see, et meil puudub hirm selle ees, et kahjum võiks minna veel suuremaks. Meie aju ei taha kaotusvalu kogeda ja selle asemel pakib ta meid vati sisse ja sositab lambist võetud ideid. Me väldime valu.
2. “Mu positsioon on kenas kasumis ja müün selle nüüd maha, sest ma ei taha, et turg võtaks osa minu teenitud kasumist omale”. See on samuti hirm raha kaotamise ees. Ma müün pidevalt sel põhjusel aktsiaid ja mitte sellepärast, et trend oleks lõppenud või et ettevõte oleks kuidagi halvemaks läinud, vaid lihtsalt sellepärast, et ilusat kasumit nähes karjub mu aju jube valjusti ja soovib oma mõnusat doosi kätte saada. Me väldime valu.
3. “Mul on viimasel ajal hästi läinud ja ma vähendan oma positsioonide suurust, et nüüd edasi rahulikumalt võtta”. Kas sa tahad sellega öelda, et seljatagune õnn mõjutab tulevikku ja toob edaspidi õnnetust? Mis on ebausul pistmist börsiga? Me väldime valu.
4. “Ma võtan pool kasumist ära” või “ma võtan oma sissepandud raha välja ja jätan table money edasi mängima”. Me väldime valu.

Need näited illustreerivad seda, et inimesed on lootusrikkad siis kui nad peaksid olema hirmul ja nad on hirmul siis kui nad peaksid olema lootusrikkad. Mis see tähendab? Oletame, et jõudsid ühe aktsiapositsiooni hoidmisega 1000€ realiseerimata kasumini. Sa ei looda enam, et see tuhat keerab kaheks tuhandeks või kolmeks tuhandeks, nope. Nüüd hirmutab hoopis mõte, et see 1000 võidakse sult ära võtta!

Milline on mittenormaalne mõtlemine?

Selle asemel, et pool kasumist ära võtta, lisab kasumlik kaupleja oma võitvale positsioonile juurde.

Kas keegi on teist kunagi kahjumis positsioonile juurde lisanud? 👋 No muidugi, kui see nägi hea välja hinnaga 20, siis näeb see veel parem välja hinnaga 10. Aga kui paljud võitvale positsioonile sama mugavalt juurde lisavad? Ostsid 10-ga, lisad juurde 20-ga ja 30-ga. Raske, eks?

Palju raskem kui lisada juurde kaotavale positsioonile.

Kui sa ostsid eile jäätist ja täna müüakse seda 2x kallima hinnaga, siis kas sa täna ostad seda jäätist? Loomulikult mitte! See teeb investeerimise ja kauplemise valdkonna eriti pervesseks, sest mõistlikum on osta täna, sest täna on kallim kui eile – seda nimetatakse trendiks.

Kunagi ammu-ammu, enne LHV aktsia splitti ei suutnud Investor Toomas osta LHV-d 20 pealt, sest ta keskmine ostuhind oli 7. Siis liikus aktsia kiirelt edasi 40 peale. Tuleb aru saada, et börs ei ole supermarket.

Ma salaja heidin kõiki neid, kes räägivad, et kui supermarketis allahindlusega ostad, miks siis börsilt ei julge osta. See on mu meelest üks kole hästi levinud müüt. Langusel ja langusel tuleb osata vahet teha, näiteks, kas teadsid, et aktsiad, mis on kukkunud enam kui 70%, neist ainult murdosa tulevad kunagi üles tagasi?

Hea kaupleja tunneb pidevalt valu. Valu sellest, et ta lisab kasumis positsioonile juurde ja valu sellest, et ta lihtsalt vaatab kui suureks see kasvab. See on väljakannatamatu aga kauplejad treenivad end valu ja hirmuga toimetulemiseks ja püüavad sellega sõbraks saada. Sel hetkel, kui kaupleja otsustab kasumis aktsiaid mitte müüa ja hoopis suurendab positsiooni kahekordseks, on selline tunne:

Source: https://explorersweb.com/yearning-hearts-inside-the-minds-of-free-soloists/

Mõned mediteerivad, mõned vaatavad selliseid hirmsaid pilte. Eesmärk on börsipäeva alguseks aju üles soojendada, hirmu tunne läbi elada ja siis kui börsil hirmsaid asju juhtub, siis kulm ka ei liigu. Aju ikka karjub hirmust aga kaupleja jääb rahulikuks. Mõni päev võtab turg mõnest lahtisest positsioonist näiteks uue auto raha tagasi. Seda juhtub aga kaupleja ei mõtle sellest nii. Samuti ei mõtle ta, et mitu X asja ta saaks praegu oma realiseerimata kasumi eest osta.

Mina ka nii ei mõtle, see ei tundu üldse relevantne. Minu suurim tõrge on panuste suurendamine kui trend läheb minu suunas. Olen oma ajaloolise statistika pealt näinud, et kui jätkan kasumite võtmist seal kus ma neid olen koguaeg võtnud, lähen varsti pankrotti. Ma ei tohi vähendada riski kui aktsia liigub minu suunas, siis pean just riski suurendama – see tundub ebanormaalne, onju. Stop-losside austamisega mul probleeme pole. Kui tabab stoppi, siis eksisin ja lähen alati täisriski võttes välja. Aga mu häda on see, et kui jõuan kasumisse, siis hakkan riski jupp haaval vähendama ja lõpuks ei ületa kõikide kasumite summa kõikide stop-losside kahjumeid. Seega, normal thinking doesn’t cut it.

Kasumlik kaupleja siseneb aktsiasse starter positsiooniga, mis võib olla veerand kogu planeeritavast aktsiate hulgast. Kui aktsia ei liigu sobivas suunas, siis on ta väikse kahjumiga väljas. Kui aga liigub sobivas suunas ja tekib järgmine ostukoht, siis kasumlik kaupleja suurendab positsiooni, ostes sama palju aktsiaid juurde. Nüüd on pool positsiooni suurusest käes. Uuel ostukohal duubeldab ta aktsiaid uuesti ja jõuab nüüd täissuuruses positsioonini. Väikeselt alustades ja järg-järgult riski suurendades on kaotused tillukesed ja võidud väga suured.

Hirm on teadmiste puudumine

Kui teadvustame endale, et me tahame kasumid lukku lüüa, sest meil on hirm, et turg võtab osa tagasi, siis see ei ole ju tegelikult mingi põhjus müüa. Mitte keegi ei ole ju öelnud, et peab müüma siis kui hakkab hirmus. Nii hea aktsia, nii tugevad fundamentaalid, tugev ülestrend aga jube hirmus ikka!

Investeerimise ja kauplemise teekonnal on sinu partneriks aju, mis tahab sind kaitsta määramatusest tuleneva valu eest ja mille ülim eesmärk on taasluua tasakaal. Mulle on selline partner börsil päris kalliks maksma läinud. Millised on sinu kogemused? Kas sa oled end rahustanud kui hääl su peas karjub: FEED ME, FEED ME, I WANT TO FEEL GOOD ABOUT MYSELF?

Müüsin suure kahjumiga aktsia, mida hoidsin 2 aastat

Juulis, augustis ja septembris hakkasin isiklikes finantsides lõpuks veidi tõsisemalt korda looma kuna kodu soetamise järel olen kõik hädavajaliku ära ostnud ja saan nüüd pikema pausi järel korralikumalt raha säästa. Minu eesmärk on tekitada rahavoogu ja täita ära aastane investeerimismaht (meeldetuletuseks vaata minu fäncide graafikutega eesmärke SIIT). Rahavoogu aga ei tule kui investeerimismaht istub uppuvas laevas. Niisis tõin oma märjad sendid tagasi kaldale ja ma räägin siin Tallinkist. Võtsin kahjumi -38% (ca 600€) ja silm ka ei pilkunud, sest raha tuleb ja raha läheb aga kassid jäävad. Siis kui maailm veel koroonat ei tundnud, sain Tallinkilt dividende ka, äkki ca 50€, oli tore kuniks seda oli aga meenutades eilset, kuidas ma tunni ajaga 100€ börsilt taskusse panin, siis miks mul peaks olema vaja ühe uimase põhjatraaliga üldse ukerdada.

Tegelikult ei ole dividendiaktsiaid üldse vaja, tuleb lihtsalt kaubelda, sest – hullumaja – mis potentsiaali sealt rahaks keerata saab aga kuni ma pole seda teile ära tõestanud, siis seni jändan dividendiaktsiatega ka. Jändamine on siin väga õige sõna, sest oota kohe näed.

Ostsin augustis juurde kaks uut aktsiat: rendikinnisvara firma W. P. Carey (WPC) ja suitsufirma Altria (MO). WPC dividendimäär on 5,6%, dividenditurvalisuse skoor 73 ja dividendimakseid on tõstnud järjepanu 22 aastat. MO vastavad näitajad on 6,9% ja 55 ja kasvavaid dividende 51 aastat. WPC tundus mulle parem kui igakuist dividendi maksev konkurent Realty Income (O) ja MO tundus mulle parem kui British American Tobacco (BTI), kelle väljavaated tubaka taimede äris on hiljuti kõvasti langenud e-sigarettidele ülemineku tõttu. Isegi mu ema, kes tõmbas paki päevas, on läinud e-sigaretile üle. Kui mu isa, kes on nüüdseks tagasi tõmmanud poolele pakile päevas, ka e-sigaretile üle läheb, siis ma ostan Altriat juurde. Hehe, nali.. ikka palju varem ostan juurde. Kui nüüd tekkis küsimus, et mitu pakki mul endal läheb, siis vastus on et 3 pakki enne kirstu ja kaks kirstu kaanele. Obviously, ma ei suitseta ega joo. Mitte joomine on mul uus värk tegelt, kuu aega olen täitsa kainekas olnud, sest pärast viimast pohmelli läks isu lihtsalt ära.

Hammocks in the wind ja teistel onu puhveti vihjakajatel on vast sabasuled juba turris, sest aktsiate valikul mina millelegi risti ette ei löö – mu esimesed välisaktsiad on nafta ja suitsu ettevõtted. Väga head ettevõtted on! Huvitav, kui palju poison water divikat maksab… no see… coca-cola! Kolm protsenti, okei. Kui see ja JNJ ka lisada juurde, siis oleks täismäng, keskkonnaaktivistid värviksid mu aknad punaseks. Selle taustal on mul siiski väga lihtlabane plaan – tahan saada divikaid iga kuu. Teoorias ei ole vaja selleks teha muud kui valida välja kolm ettevõtet, kes teevad eri kuudel neli korda aastas väljamakseid ja ongi olemas. Allolev pilt illustreerib mu praeguseid valikuid ja kuidas dividendimaksed üle aasta jaotuvad. Kolme aktsiaga olen päris kena summaga katnud ära 8 kuud aastas.

Auke näed? Mure seisneb selles, et on ikkagi neli kuud aastas kuhu ma ei suuda midagi normaalset leida. Tubakafirmad BTI, UVV ja naftafirmad MMP, MPLX täidaksid need augud aga ma juba olen need oma analüüsis välistanud ja valinud paremad konkurendid. Kui AT&T oleks endine, oleks see no brainer valik aga kus sa enam. Üks variant on Procter & Gamble (PG) aga seda peab ostma kordades rohkem, et dividend silmaga nähtav oleks. Käisin läbi ka kõik dividendi ETFid, mis neil kuudel maksavad aga ei sobinud ükski, enne valin PG. Pakkuge ideid, muidu mu naeratus näeb välja nagu katkine aia reha. Ma käisin läbi ka kõik dividendinvestori veebruari, mai, augusti ja novembri kuuülevaated ja nutsin, sest ta üldse ei kirjuta, kust ta dividendid tegelikult pärinevad. Samuti ei olnud abi tema kasvukonto näidisportfellidest, sest ükski ei tee vajalikel kuudel väljamakseid. HELP.

Teenisin kriisi ajal megatootluse: ostsin neljapäeval aktsiaid ja müüsin reedel maha!

Neljapäev oli üks hirmus päev! Nägin juba ennelõunal USA eelturu avanedes, et seda päeva on tabamas midagi hullemat kui Kim Jong-un’i ballistiline rakett. Loomulikult olin ma sel ajal tööl ja jätsin vahele oma lõunapausi, sest ma ei suutnud lihtsalt uskuda, millise kiirusega viskab paanikasse sattunud maailm dollareid lauale. Minu arust on siin variante kaks: kas pista pea teki alla ja lihtsalt mitte vaadata või tõmmata kööginuga vöölt ja virutada see võipakki. Ehk haududa välja sõjaplaan. Kuna ma enne neljapäeva USA aktsiaid veel ei omanud, oli mul päris mõnus oma rahakuhja otsas istuda.

Balti börsi osas nii hästi muidugi ei ole. Ma olen aktsiatega mingi -20% miinuses. Aga need on minu pinsisambaks (tahaks 5 aasta pärast pinsile, 40 on ju juba vana iga!) ja kõik aktsiad on mul ju eranditult valitud sellised, mis on hästi tugevad dividendimaksjad. Sina ju ka praegu oma pensionisambasse makseid ei peata, see lihtsalt on kusagil unustamiseks. Nõnda on ka minu Balti portfelliga.

Pealkirjad esmaspäeval, 9. märtsil.

Ma olen selline paras kollanokk ja tahan USA börsil kohe algusest peale kõik sammud õigesti teha. Esimene põhitõde on siis see, et osta odavalt ja müü kallilt. Okei, võtsin selle kohe oma plaan A-ks. Vaatasin kuidas hinnad kukuvad ja mõtlesin siis, et ootan päeva põhja ära. Aga millal saabub päeva põhi? Millal on odav kui iga järgmine minut on veel odavam?! Nii segane värk! Mõtlesin siis, et okei, kuna ma olen üksinda daun ja kõik teised oskavad turgu ajastada, siis võtsin asjale lähenemiseks ette plaani A’ (A primm).

Valisin välja aktsiad, mille kohta ma olen fundamentaalanalüüsi juba varem teinud (AAPL, DIS, BRK.B, AMZN) ja isegi teiega siin lahkesti jaganud ja märksin excelisse iga ühe kohta hinnatasemed, kust ma neid osta tahan. Näiteks, et ostan kui aktsia hind kukub veebruari tipphinnaga võrreldes -20%, -25%, -30%, -35%, -40% jne. Börsi avanedes hakkasid üsna ruttu need tasemed täituma ja ma juba kartsin, et äkki ma peaks oma excelisse ka -80% ette ära arvutama. Aga kui palju ma siis -50% pealt peaks ostma, et mul jätkuks raha -80% pealt ostmiseks? Nagu õhtuks selgus, siis õnneks ma ei pidanud seda probleemi lahendama. Huuh, vedas.

Esimesena ostsin Applet hinnaga 262.2 (-20%) aga päev muudkui rullus üha hullemaks ja enne börsi sulgemist sain Applet juba hinnaga 244.2 (-25%). Päeva jooksul kõik ütlesid, et ära osta praegu aktsiaid. Mind hoiatati, hirmutati ja lausa ähvardati, et ära sa jumala eest osta. Majanduslangus pole ju veel käes, miks sa ostad? Eee… ma ei tea.

Enesekindlus lõi kõikuma ja mõtlesin siis, et okei, ma olen siis veits rahulikum ja tõmban tagasi, chillax. Aga selle kuradi lolli mõtte pärast ma jätsin lõpuks Amazoni ostmata. Seda sai korraks alla 1700-ga (-23%) ja ma ei ostnud. Mu plaan oli nagu see, et esiteks, ma ostan neid asju. Ja kui järgmistel päevadel turg langeb edasi, siis ma ikka ostan (ja hoian ja oleksin kohanud seda -50% probleemi ja mõtlesin, et kas peaks reedel siis raha igaks juhuks veel juurde ka kandma) aga kui turg taastub kähku, siis ma müün. Müün sellepärast, et ma sain õhtul magama minnes aru, et tegelikult pole õige sitt veel ventilaatorisse lennanud. Trump ei ole veel positiivset diagnoosi saanud. USA-s ei olnud neljapäevase seisuga veel ühtegi koroona surma. Tuleb veel 2 nädalat oodata kuni seal hakkab toimuma see, mis meil toimub täna Eestis = hüsteeriasse langenud elanikkond, kes tõmbaks poodi minekuks kilekoti pähe ja krabaks leivariiulilt 15 rukkipala.
 
Kokku tegin neljapäeval 4 ostutehingut ja mitte ühtegi müüki. Tehingutasudeks maksin 4 x 0,35 dollarit ja börsi sulgemise ajaks olin nii sügavas miinuses, et ma ei tahtnud oma telefoniga isegi mitte samas ruumis olla ja olin enda peale suts pahane, et mul nii kallis hobi on. Mul oli õhtuks X summa vähem raha kui mul oli samal hommikul. Inime… miks sa nii teed? Ma olin magama minnes 60% aktsiates, 40% rahas ja pahas tujus.

Reede oli justkui puhkepäev, sest börs oli roheline ja mu aju oli eelmisest päevast nii küpse, et ma ei oleks vist teist samasugust päeva enam kainena välja kannatanud. Kui ei oleks roheliseks läinud, ma tegelt ka ei tea, mis meetmeid ma oleks kasutusse võtnud, et ma jumala eest ei müüks midagi. See on mu esimene kriis! Sada korda odavam oleks broneerida Märten Kressiga pooletunnine konsultatsioon, kus ta mu hingele pai teeks kui et osta kallilt ja müüa odavalt.

Reedel, eelturu avanedes olin Apple-ga kasumis aga teiste positsioonidega veel mitte. Meel oli kerge ja rõõmus. Veeretasin päeva midagi tegemata õhtusse. Ah, mitte päris, mul õnnestus osta Disney’t -35% tasemelt. Aga hilja õhtul kui ma oma tuusa peikaga filmiõhtut tegin, siis sel ajal kui tema kõht kõveras naeris ja pisarad limiteerisid ajutiselt ta vaatevälja, noppisin kähku telefoni välja ja müüsin Apple maha hinnaga 268,44 per aktsia. Teenisin kaalutud keskmise ostuhinna ja selle müügihinna vahelt 6%. Okei, 6% ühe ööga. Googeldasin pulli pärast (hehe, litterally pulli pärast), kuidas arvutatakse XIRR-i ja sain järgmise 12-kohalise numbri (tootlus per aasta): 780 340 208 640%.

Ka mu teised positsioonid jõudsid järelturu ajaks kasumisse aga need on mul siiani alles. Lugesin Bloombergi (siin ma jälle eksisin ühe reegli vastu – intelligentne investor ju ei loe laiatarbe meedia pealkirju) ja arvan, et esmaspäev on USA-s taas sitt päev. Palvetan, et mu positsioonid tabaksid järgmiseid targeteid (DIS -40%, BRK.B -25%, AMZN -20%). Apple’i võtaks ka uuesti pardale, see on neist kõigist kindlasti see ettevõte, mis varem või hiljem tagasi pinnale tõuseb nagu kiudaineterikas junn, mis veega alla ei lähe.

Lugu sellest kuidas mulle kõrgemat palka pakuti

Tõstke käsi, kes pole mõelnud, kuidas leida juurde raha oma näljaste investeerimisideede toitmiseks? Ma ei näe ühtegi kätt! Ma teadsin, et ma ei ole ainuke hädaline. Ja no mitte siis ainult investeerimiseks, ma ise olen nii vaene, et mul reaalselt pole peale pehmete väärtuste mitte midagi. Ulualust ma üürin ja see on reaalselt nii kehv, et isegi peldikupott on koostööst loobumas. Ma valisin üüripinna selle järgi, kus ma tööl käin, mitte selle järgi, kus mulle meeldib elada. Telekat mul ei ole ja seetõttu paistan ma seltskonnas veider, sest ma ei oska kaasa rääkida ühelgi teemal, mida teised on oma telekastidest kõrva taha pannud. Autot mul ei ole, selle asemel sõidan jalgrattaga ja naudin talverõõmusid – seda märga näkku pritsivat hallollust kannatan nii oma näol kui mu vaese kaherattalise all. Hekk – mul pole isegi käekotti! Aga hommikuti vaatan, et mõnel peenel preilil on tööle minnes lausa kaks ridiküli käevangu haaratud.

Mul on ainult pehmed asjad. Nagu näiteks (peaaegu) neli ülikoolikraadi, millest ükski per se ei too mulle mitte midagi sisse aga midagi välja ka ei vii. Mul on kass, kes on väga pehme. Ja mul on, kõhu pealt natuke pehme, elukaaslane, keda, tõsi – ma pole kohanud juba mitu kuud… Nüüd, kus teil on olemas ettekujutus, kuidas ma elan, tasub mainida, et tavalise tööl käiva luuserina ma muud moodi raha oma katuse alla koguda ei oska kui ainult ülemuselt palka juurde nuiates.

Olgu kohe alguses ka öeldud, et ma pole veel kordagi oma uut palka kätte saanud, sest ma olen siin mitu kuud hoogsalt tööst viilinud ja muid asju teinud, mille töötasu arvestatakse aasta keskmise järgi. Päris nõme.

Enne kui ma palgavestlust pidasin, lugesin ma, esiteks, peaaegu uuesti (teist korda) läbi raamatu, millest ma olen juba varem pikalt jutustanud: https://pinsipolv.wordpress.com/2019/05/16/elu-parim-tehing-ja-sina-saad-seda-jargi-korrata/. Ma ei oleks seda raamatut uuesti läbi lugenud, kui ma ei arvaks, et seal on olulisi asju, mida tuleb õigel hetkel mäletada ja õigel ajal välja öelda. Teiseks, käisin ma tööintervjuul ühes väljamaa virmas, mis soovib rajada uut kontorit Eestisse ja mind taheti selle kontori esimeseks tööhobuseks. Ma ei otsinud ise võimalust intervjuuks, nad võtsid minuga täiesti ootamatult ühendust aga tea, et ise võimalusi otsida on ka täiesti okei ja kõik peaksid seda vaimu värskenduseks aeg-ajalt tegema. Ära passi lihtsalt 3 aastat oma töökohas, käi samal ajal ringi uudistamas ja maad kuulamas. Sa võid teha intervjuul näo, et sind eriti ei huvita aga oled valmis ära kuulama. Ise salaja sisemiselt põlemas mõttevahetusest iseendaga, et kas tõesti võib asi nii kaugele jõuda, et vahetangi töökohta?!

Kas teil on selline ülemus, kes lipsustatult istub oma elevandiluust torni 10. korruse neitsinahast toolil? Minu oma on selline. NOT. Tegelt meil on nii suur kontor, et ma isegi ei tea, mis korrusel ta istub! Ausalt, täiesti liialdamata. Minu ülemus on selline, kes tuleb töötaja juurde kui mingi business on ajada, mitte vastupidi. Päris ebatavaline eks. Mine tea, võibolla talle ei olegi oma lauda antud ja seepärast ta muud moodi ei saagi kui veeta oma päev ühe töötaja laua juurest teise juurde kulgedes. Nii et päris sellist olukorda mul ei saa tekkida, et seisaksin ukse taga, mille silt ütleb CEO ÜLEMUS, ja koguksin seal julgust kuni esimene higipiisk kinganinu tabab ja siis koputaksin kolm korda uksele. Sorry, et ma ei saa sind ette valmistada selle ukseläve ületamiseks. Aga mõni leiaks ikka ettekäände, miks ei saa palka juurde küsida – sest ei tea isegi, kus ülemus asub! Ole siis veidi kaasaegsem eksole, meil on näiteks kasutusel vana hea vanaraud – outlook ja skype, kus me klaarime kogu oma businessit. Altpoolt leiad ka, kuidas ma neid tööriistu rakendasin.

Ma olen aus ja avatud töötaja, keda saab usaldada, sellepärast ütlesin ma ka ülemusele, et mind kutsuti tööintevjuule. Paluks mitte tõlgedanda seda nii, et ma justkui oleks arrogantne ülbik, kes iga nurga peal kuulutab, et hea meelega viskaks varsti lahkumisavalduse lauale. Boss tegi täiega kivinägu ja utsitas veel tagantki. Endast lugupidav inimene muud moodi ei käitugi. Kui sinu boss reageerib negatiivselt ja alandab sind, siis on sul aeg sealt uttu tõmmata.

See väljamaa virma pakkus mulle nii palju raha, et kuku pikali. Ma poleks sellist summat veel mitu aastat oma praeguses kohas saanud. Et raamid paika panna, siis selgituseks nii palju, et ma räägin siin numbrist, mis algab ikka 3-ga, eksole. Lasteaed on läbi, on aeg õppida tundma suuremaid numbreid. Sain selle pakkumise hilja õhtul meili peale ja ma ei mäleta, kas ma sel öösel magasin aga hommikul tööle minnes oli küll pea igasuguseid lolle mõtteid täis. Esiteks, ei olnud ma arvestanud reaalse võimalusega poole aasta jooksul töökohta vahetada. Teiseks, ma üritasin hakkama saada emotsiooniga, mis sind valdab kui sa saad teada, et oled olnud aastaid räigelt alamakstud. Mõtle korra, mis tunne see on kui sulle pakutakse sama töö eest netopalgaks seda, mis on praegu su brutopalk.

— Siin võta paus ja  kujuta ette, et su praegune brutopalk ____ EUR on su uus netopalk —-

Mul läks küll praegu südame alt õõnsaks!

Ma ei osanudki ise midagi peale hakata kui et teha maailma kõige targem liigutus – kurtsin muret kolleegile ja küsisin, et mis ta minu olukorras teeks. Terve nädala oli suur must vari mu pea kohal, sest ma tundsin end ühelt poolt oma tööandja poolt reedetuna ja teiselt poolt lollina aga sellise lollina, kes lõpuks ometi perset liigutas ja kellel on nüüd trumpäss taskusse kukkunud. Umbes selline tunne oli, nagu oleks relvaga tööle kõndinud.

Ülemus oli sel nädalal sõitnud puhkusele ja ma ei saand seetõttu tekkinud situatsiooni kuidagi lahendada. Ja ka järgmisel nädalal oli ta veel puhkusel. Kaua võib puhata, mul on üks jutt rääkida! Nagu selgus, siis olin ma enese teadmata siiski rikkunud tema puhkuse kaunil troopilisel saarel, sest ta oli leidnud wifi ja küsis minult õhtul, kas ta peaks minu pärast muretsema. Ehk siis, mu kallis kolleeg oli läinud teistele kituma ja ülemus sai teada ja juba närvitses oma palmisaarel (mille äraostimist ta kindlasti seal kaalus), et kas ta jääb vahepeal ühes heast töötajast ilma või mitte. Ma pakun, et ta kokteil võiks üsna mõrult sel hetkel maitsta. Vastasin talle, et ‘puhaku rahus’ 😀 ja kui tagasi tuleb, siis räägime mu palgast. Broneerisin ta kalendris meile kohtumise ja kui see päev kätte jõudis, siis me rääkisimegi.

Ehk siis kui sa nüüd ise aru ei saanud, siis etikett nõuab järgmist: 1) ütle talle, et sa tahad rääkida oma palgast; 2) nädala pärast kohtu temaga füüsiliselt, et rääkida oma palgast. Nii annad sa talle aega ettevalmistuseks (mis on muidugi halb) aga vähemalt sa ei vihasta teda välja. Nii ma olen juba mitu korda toiminud, hekk – see vist oli isegi kunagi tema enda soovitus nii seda räpast asja ajada.

Me kohtusime, rääkisime, ma ütlesin talle, mida mulle pakuti (selle numbri võib alati valetada veel suuremaks) ja et selline on paraku minu turuväärtus. Kas hakkan saama sama numbrit või alternatiivne variant on see, et mul on juba järgmine ettevõte välja vaadatud, kuhu sisse jalutada (päriselt olin ka vahepeal 2 uut põnevat pakkumist leidnud). Selle peale ta võttis veel ühe nädala mõtlemise aega. Selleks ajaks olin mina juba öeldnud väljamaa virmale, et sorry, liiga vähe pakuvad :D. Ma ei uskunud, et võiksin neid sõnu tõesti ise kirjutada aga nii ma tegin. Selle peale saatsid nad mu kukele. Aga kes see siis võtab vastu esimese pakkumise! Otsi lolli. Ekke on selle lõksu vastu oma raamatus ikka terve peatüki pühendanud.

Nädal möödus ja kohtusin bossiga uuesti. 10% sain kohe palgatõusu ja ülejäänu järgneb 6 kuu pärast. Mis mul üle jäi, väljamaa virma oleks mind samuti 6 kuu pärast tööle võtt’ ja sillad olid nüüdseks põletatud. Nii et ma võtsin selle pakkumise vastu. Aitäh!

Investori psühholoogiast

See postitus on saanud iga kord lisa kui mu näpud on tulisel pliidiraual kõrbenud. No, näiteks. Vaatan mina, et ühe aktsia hind langeb juba kuud kolmandatki. Sundmõtted oma ostuhinna alandamise võimalikkusest viivad mind nii kaugele, et viskan ühel kaunil reede pärastlõunal orderi letti. Panen igaks juhuks jupp maad madalama hinna, paar börsipäeva ootan ja siis tulebki ära. Tänaseks on selle aktsia hind vahepeal veelgi langenud. Mis ma siis nüüd peaks uuesti seda lolli aktsiat ostma? Miks härra turg paneb mind sellisesse nõmedasse olukorda, eriti veel nii ruttu pärast mu viimast ostu? Apua, nii halb on olla!

Ehk kuidas imeda ja ise kuivaks jääda

Räägitakse, et börsil investeerimine on igav kui sa teed seda õigesti. Selles on neil latataradel vist õigus aga tead, mis ei ole igav? Masohist olla ei ole igav. Kuidas sa oled investorina masohist? Vaata, kui aktsia hind langeb pikemat aega, siis iga loll saab aru, et müügisurve on suurem. Ostes langevat aktsiat ja saates oma niiskete silmadega selle kuude pikkust paremasse alla nurka vajuvat hinnatrendi, siis on su ajus aktiveerunud need samad piirkonnad, mida aktiveerib reaalne füüsiline valu.

Kui sa oled investor, kes käitub teistele investoritele vastupidiselt – ostad siis kui teised müüvad ja müüd siis kui teised ostavad, siis sa ühtlasi otsid sotsiaalset valu. Ma ei räägi siin praegu sellest Balti börsi konntatiigi hädast, et kui leidub üks suurem institutsionaalne müüja, siis meil pole piisavalt väikeinvestoreid, kes suudaks seda müügisurvet neutraliseerida. Ma räägin siin sellest, et kui sa käitud enamusele vastupidiselt, siis psühholoogid näiteks leiavad, et sellise strateegia järgimine on aju jaoks sama nagu laseksid oma käeluu regulaarselt pooleks peksta. Lihtsalt, katsu iga kord ka natuke kaasa mõmiseda, et nihhu… kui mõnus ja kasulik…

Teine variant, kuidas imeda on see, et kui sind saadab börsil halb edu, siis see suurendab millegi pärast soovi aktiivsemalt tegutseda. Minul isiklikult on portfell näiteks 10% miinuses. Selles mõttes on mu perse suht kummuli aga kuna ma olen dividendidele orienteeritud, ei tohiks see mind üldse kottida. Inimpsühholoogia toimib selles olukorras aga selliselt, et hakkad mõtlema, et kui sa midagi teinud oleks, siis võibolla poleks kokkuvõtteks asjad nii kehvasti. Ma arvangi, et see on põhjus, miks paljud pikaajalise sakkiva investeerimise kõrvalt eraldavad omale lõpuks “kooliraha”, et minna sellega turule kauplema ehk siis lihtsalt pankadele teenustasudeks kinkima.

Selgub, et tänapäeva investor kannatab kroonilise hüperaktiivsuse häire käes kui asi puudutab nende portfelli. Kui 50-60ndatel hoidsid investorid oma aktsiaid keskmiselt 7-8 aastat, siis tänapäeval kõigest 6 kuud. Meie inimloomuses on soov teha raha kiiresti ja veel nii, et sulle reaalselt tundub, et sa midagi teed, mitte ei passi lihtsalt niisama.

Kes jalgpalli vaatavad, need teavad, et kui mängu lõpus läheb penaltite löömiseks, siis see mõjutab lõpptulemust ikka oluliselt, sest 80% tõenäosusega läheb pall väravasse. Selle tohutu vaimse surve all on väravavahtidel valida kas hüpata paremale, vasakule või jääda (nagu mõni idioot) keskele seisma. Nagu oleme harjunud nägema, siis 94% tõenäosusega hüptaksegi kas ühele või teisele küljele ja haruharva jäädakse paigale. Paraku, pallide tõrjumine on palju edukam kui jääda lihtsalt värava keskele passima, sest nii püütakse 60% keskele löödud pallidest kinni. Sellest hoolimata eelistatakse siiski küljele hüppamist, sest nii nad vähemalt tunnevad, et teevad midagi palli tõrjumiseks, selle asemel, et keskel seistes (nagu mõni idooot) vaadata kuidas pall paremale või vasakule väravanurka veereb. Niiet, mida halvemini sul läheb, seda rohkem sa mõtled: aga teeks midagi! Tegelikkuses pead sa käte peal istuma ja ootama ja selle mõtte minema ajama.

Ka minul on selline mõte aga kuna ma saan nüüd aru, miks see mõte tuli, siis ma annan omale aega ja ei tee veel midagi. Lihtsalt passin ja vaatan, millisteks rumalateks ideedeks see mõte järgmiseks moondub.

Oma rikka juuniorpensionäri karjääri jooksul olen kogenud veel järgmisi päris nõmedaid olukordasid meie kohalikul börsil:

1. Ma lähen ostma, sest mul on FOMO (feeling of missing out). Ostan, sest ei taha rallist maha jääda. Nüüdsest, ma ei lange enam kordagi FOMO lihtsameelsesse lõksu. Ostke praegu LHV-d näiteks ja minu poolest võite siis kukele käia.
2. On mai kuu ja aksia hind on madalam sinu keskmisest ostuhinnast ja ettevõte peaks ka kohe-kohe teatama välja makstava dividendi suuruse. Kuidas tunned, kas tahaksid sel hetkel osta? Absoluutselt tahaks! Aga ma kind of adun ikkagi ka, et seal on mingi psühholoogia mängus. Ütleme, et ostadki ja seejärel aktsia hind langeb veelgi, sest näiteks välja kuulututatud dividend ei rahulda investoreid. Kuidas nüüd enesetunne on? Ostaks uuesti? Eee.. nüüd on selline tunne nagu peaks ronima üle mitme elektrifitseeritud traataia enne kui sa suudad end veenda, et ettevõtte põhinäitajad ei ole muutunud ja sama head asja saabki lihtsalt soodsamalt.
3. On suve lõpp, ettevõte on oma dividendid välja maksnud ja aktsia hind on meeldivalt odav. Tekib absoluutselt vastupandamatu soov osta juurde, sest see on ju mu lemmikaktsia! Mõned kuud hiljem novembri punase turu valguses on kõik hinnad kohutavalt alla käinud ja siis mõtled jälle sada miljon korda liiga palju, kas peaks ostma. Mida sa kardad, soodukaga pakutakse ju!
4. Kui on mingisugused eesmärgid seatud, mida aasta lõpuks kotti püüda on vaja, siis paratamatult mõtled, et aasta alguses tehtavad ostud on viimased, mis dikteerivad selle aasta sissetulekut dividendidena. Üldiselt on alates mai kuust kõik veidi odavam, siis tuleks juba järgmise aasta tulu valguses uusi oste hoogsamalt sooritada.
5. Mulle tundub, et jaanuaris tõusevad hinnad kiiremini kui detsembris. Esmaspäeviti on hinnad kõrgemad kui reedeti. Hommikuti on hinnad kõrgemad kui õhtuti. Põhjendada ei oska aga mu kondid tunnevad nii.

Milliseid tähelepanekuid oled teinud sina ja kas sa julged tunnistada, et oled emotsioonide tõttu raha kaotanud? Kas jälgid end kõrvalt ja mõtled, miks on sul vahel just selline enesetunne või miks sa tegid midagi, mis täna ei tundu enam loogiline?

Eeskujulik käitumine

Ma loen raamatut The Little Book of Behavioral Investing autorilt James Montier ja leidsin sealt ühe tarkuse, mis lükkab ümber mu armsa subjektiivse arvamuse, et ma suudan turgu võita.

Oled kuulnud räägitavat, et kui hind tõuseb, siis sul ei õnnestu teisi üle kavaldada, et müüja õigel ajal enne kõiki teisi (tipus enne krahhi) või hinna languse korral tabada oma ostuga hinna põhja? Raamatus oli see näite abil hästi ära põhjendatud, miks on võimatu taolise strateegiaga edu saavutada.

Järgnev joonis illustreerib ühte küsitlust, milles osales üle tuhande inimese.

Neil paluti valida üks arv nulli ja saja vahel. Joonis näitab milliseid arve kui paljude poolt pakuti. Igale küsitletavale öeldakse, et võidab vastanu, kelle pakutud arv on lähim kahele kolmandikule keskmiselt pakutud arvust. Näiteks kui tuhandest küsitletud inimesest 999 pakkusid arvu 100 ja sina pakkusid 67, siis sina oled võitja, sest keskmine on 99 ja sellest kaks kolmandikku on 67.

Üks populaarsemaid vastuseid oli 33. Need vastajad eeldasid, et ülejäänud on üsna rumalad ja valivad ilusa numbri, 50. Populaarne vastus oli ka 22 – need vastajad eeldasid, et ülejäänud pakuvad 33. Kõige targemad, inimesed, kes on harjunud sedasorti ülesandeid lahendama, pakkusid vastuseks nulli, sest kaks kolmandikku nullist on ikka null! Kokkuvõtteks, keskmiselt pakuti selles ülesandes arvu 26, millest kaks kolmandikku on 17. Üle tuhande vastanu seast valis kolm inimest arvu 17.

Nii raske on olla teistest üks samm ees kui sinu edukus sõltub teiste valikutest! Seega ka investor ei tohiks kulutada oma aega sellele, et olla kõige targem inimene toas.

Kui me ei jõua kuigi kaugele üritades üksteist üle kavaldada, kuidas siis edukalt investeerida? Vastus on see, et me ei pea üksteist mitte üle kavaldama, vaid pidama kinni oma investeerimisplaanist, ignoreerima seda, mida teised teevad ja mitte kuulama nn. eksperte.

Osta tipust

Kui tahad ka pärast kahte aastat investeerimist kergesse kainestavasse miinusesse jõuda (-24€, välja makstud dividende arvesse võtmata), siis tee nii nagu mina ja osta tipust. Aktsiate ostukohad mu top 3 positsioonidel tähistatuna punase plekiga:

Kuigi ma olen enamasti ainult tippudele pihta saanud, siis osta soovin ikkagi nii vasakult, paremalt, ülevalt kui alt. Aga kui võimalik, siis tippe, noh, neid ikka väldiks. Näiteks Tallinna Sadam on praegu tipus ja vaadake ainult kuidas ma ei lähe üldse seda ostma, sest mul ei ole hirmu, et jään rallist maha. Mkm.

Lõpetan mõttega Benjamin Grahamilt, kelle raamatut “Intelligentne investor” ma juba viiendat kuud loen ja olen jõudnud kusagile poole peale: “Konservatiivne aktsiainvestor, kes pöörab vähegi tähelepanu valikutele oma aktsiaportfellis, keskendub väärtpaberitele, mis kauplevad mõistlikult lähedal oma materiaalse vara väärtusele – ütleme, et mitte üle kolmandiku kõrgemal sellest näitajast.”

Algaja pensiunääri psühholoogia

Nädala alguses raputas Olympic tulevaste pensionäride tutisusse ettevõtte ülevõtupakkumise uudisega. Mida mõtleb sellises situatsioonis algaja pensiunäär?

• Esmaspäeva hommikul pärast uudise lugemist: MÜÜ! Ma pean ruttu müüma hakkama!
• Esmaspäeva õhtul kui Roosaare arvamuslugu oli ka loetud: Ta peaks olema minust targem, ootan veidi nagu temagi ootab. Huvitav, mida ta ootab?
• Teisipäeva lõuna: lugesin, mida arvatakse OEG aktsiate väärtusest kui ettevõte on börsilt läind: järeldasin, et päris kindlasti ei ole mul mõtet neid aktsiaid igavesti endale hoida, sest teadmatus muutuks liiga suureks.
• Teisipäeva õhtu: Postimees on avaldanud artikli ülestõusnud pensionäridest: “Madrid seisab silmitsi pensionäride mässuga”. Hispaania valitsus on algatanud reformi, millega tõstetakse pensioniiga 65 eluaastalt 67 eluaastale ja vähendatakse praeguste pensionide maksmist. Pensionide suurust hakati arvutama viimase 15 tööaasta semel 25 aasta alusel. Hispaania rahvastikust töötab 40% ning kui beebibuumiaegsed lapsed pensionile jäävad, on pensionäre rohkem kui tööjõudu. Hispaania sündivustase on Euroopa üks madalamaid ja keskmine oodatav eluiga üks kõrgemaid. Pensionifondi väljamaksed on ületanud laekumisi 2008. aastast saadik. Hoiatatakse, et pensionisüsteem võib pankrotti minna mõne kuuga.
• Kolmapäeval: otsustasin aktsiad paisata müüki, sest aprill läheneb ja vara, mis ei tooda dividende, ei täida minu eesmärke. Kuna aktsia hind kõikus kahel esimesel nädalapäeval 1.9-1.91 vahel, otsustasin eksperimenteerida ja panin müüki hinnaga 1.91, kehtivusega päeva lõpuni. Order ei läinud täitmisele.
• Pühapäeval: nüüdseks on olnud 1 nädal auru välja laskmiseks ja käisin samm-sammult uuesti läbi oma plaani. Vaatasin oma investeerimisdeklaratsiooni. Leidsin sealt tingimuse, mille järgselt tohin müüa. Vaatasin rahapotti – seal ootab ümber jaotamist 1200 eurot. Juba nädal aega on olnud üleval ühe teise ettevõtte aktsiate ostuorder, andsin hinnas järele ja panin uuesti üles. Panin üles ka OEG müügiorderi, eesmärgiga aktsiatest kindla peale lahti saada, et vabaneva raha ning lisasäästude eest osta kolmandat ettevõtet.

Olympicu ülevõtupakkumine on katse nurjata mu aastast dividendisaaki!

Isegi kui ka sel aastal oleks makstud tavapärast 10 sendist preemiat, saanuks ma divikaid umbes sama palju kui võidaksin nüüd aktsiate müügist. Ostsin OEG aktsiaid 2017. aasta jaanuaris hinnaga 1.8 ja müües nüüd hinnaga 1.9, teenin aktsia pealt 10 senti. Kuna teenustasu tuleb ka maksta, siis selle võrra võidan siiski vähem.
Äripäeva uudised tekitavad mul igasuguseid küsimusi, millega oma pead vaevan. Näiteks:
1) miks investor Toomas sai esmaspäeva hommikul meili peale teate, et tema aktsiaid ära osta soovitakse? Mina küll meili ei saanud. Kes selle talle saatis?
2) Miks väidetavalt LHV praegu OEG aktsiaid kokku ostab? Mida seal enam spekuleerida on? Kas Merko või Kaubamaja või Harju Elektriga poleks hetkel väheke riskivabam spekuleerida?
3) Aktsiaraamatust peaks saama vaadata paari päeva möödudes, kes on tehingute taga, aga kuidas ma sealt selle info leian? Seal on mingi üldine tehingustatistika ju ainult?
4) Miks Roosaare arvab, et OEG võidakse ära osta kõrgema hinna eest – kas see on mingi tavapärane asi, et esmane pakkumine ei lähe läbi, et investorid ei anna aktsiaid käest ära ja 90% piir jääb kättesaamatuks ning tehakse teine, veidi, parem pakkumine või kannatab Roosaare investori sündroomi käes, et ÄKKI saan PAREMA hinnaga? Seesama, mille käes minagi järjepidevalt kannatan?
5) Kui keegi teine praegu OEG aktsiaid ei ostaks, kas ma saaksin neid ka siis müüa selle välja kuulutatud hinnaga? Kas see tähendab et sel juhul on automaatseks ostjaks ülevõtupakkumise teinud ettevõte?

Pinsi Põlve kick-off ja investeerimisdeklar

Minu nimi on Pinsi Põlv ja ma olen juba nii vana, et mõtlen hirmuga pensioni peale. Tahan 65-aastasena istuda lõunamaa mägikülakese udupeene külalistemaja idapoolsel verandal ning aeglaselt teed rüübates jälgida hommikuti tööle ruttavaid raharatta sõltlasi. Seejuures, muheleksin rahulolevat oma kitkumata pensionäri habemesse, sest minu töörügamised selles elus on tehtud ja ma olen saanud rahaliselt vabaks.

Selle eesmärgi saavutamiseks on mul aega 33 aastat.

Ma arvan, et olen üsna keskmine eestlane – keskmise välimusega, kõrgharitud ja kriitiliselt hinnates pigem ka keskmise palgaga. Milline võiksin ma olla tulevikus? Keskmine eesti pensionär joonistub tänavapildilt kergesti kätte – keskmisest koledam, keskmisest dementsem, keskmisest suurema ravimisahtliga ja keskmisest väiksema sissetulekuga. Vaata ise kui palju sa pensioni hakkad saama. Kui ma teaksin praegu ette, et ka mina keskastme spetsialistina hakkan saama tänases vääringus 562 eurot kätte, siis ma tuleksin kohe töölt ära, ajaksin juuksed maha ja tõmbaksin Aasiasse kõige kaugemasse templisse, kus Buddha õpetuste järgi oma nunnavarbaid lutsida.

Reaalsem oht on see, et kui ma täna oma finantsharjumusi ei muuda, siis pean ma ka 70-aastasena oma kargud madala koormusega päevatööle lohistama.

MAEITAHA, MAITAHA, MAITAHA, MA EI TAHAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!

Ühe aasta võtsin hoogu ja lugesin investeerimisteemalisi raamatuid. Käesoleva aasta jaanuaris hakkasin siis pihta ja soetasin tallinna börsilt väriseval käel oma esimesed aktsiad. Esimestel aastatel, kuni veel kõrvatagused kuivavad, soetan dividendiaktsiate näol erinevaid Eesti ettevõtteid ja hiljem, säästetavate summade suurenedes, liigun ka välisturgudele. Dividendiaktsiad siis seepärast, et ainult kapitali kasvu tagaajamine mind ei kõdita. Aga laekuv dividend on alati meeldiv üllatus ja ma ei pea midagi müüma, et pappi saada, juhhei!

Et liialt lappama ei läheks, siis mõned eesmärgid ja reeglid olen ma ka endale seadnud. Silmas tuleks siiski pidada seda, et ma olen lihtne inimene oma lihtsate tuhmunud sentidega ja ei maksa naerda kui ma sinuga võrreldes agulirott olen. Ma toon oma finantsaluspesu kõigile nähtavale ikkagi nii varajases staadiumis, et see reaalselt ka usutav oleks. Investeerijatest blogijaid on teisigi aga no kurat mis mõttes on su netoväärtus viiekohaline summa su esimesel investeerimiskuul?! Olgem reaalsed – ma olen ainuke, kes näitab, kuidas elu tegelikult on – mul on näiteks deebetkaardi kontol praegu 1 euro ja 12 senti. See on palju usutavam kui sinu 37 938 € eksole.
Põhimõtted on siis mul esialgu sellised:

1. Esimesed kaks aastat (esimesest aastast on juba 8 kuud möödunud) investeerin aktsiatesse üks kord kvartalis. Ehk siis minu säästmismäär on nõnda saast, et mul on vaja vähemalt kolme kuud, et investeerimiseks mõistlik summa kindla peale kokku tuleks.
2. Soovin teenida aastas ühe keskmise palga jagu dividende. Lihtsad arvutused näitavad, et ostuhinnast realistliku 5% dividenditootluse juures on mul sellise summa saamiseks vaja kokku kraapida 24 000 €. Ma peaksin investeerima oma palgast 50% säästumääraga, et see eesmärk täita 3 aasta jooksul. Kõlab ulmeliselt. Palju realistlikum tundub see eesmärk saavutada 5 aastaga. Aga viis aastat ei tee mind õnnelikuks, ma üritan ikka kolme aastaga. Aga uhh.. I’m fuuucked.
3. Leivafond tuleb mul luua paralleelselt investeerimisega. Räägitakse, et see peaks 4-6 kuu palga mahus olema. Viisakas oleks panna igakuistest säästudest pool aktsiate jaoks kõrvale ja pool leivafondi. Aga reaalses elus ma nii tubli ei ole ja siis jääks eesmärk nr 2 täitumata. Reaalses elus mul ei ole leivafondi jaoks eraldi kontotki.

Ja lõpetuseks, nagu ühele eeskujulikule noobile kohane – kill me now, ma ütlesin noob – tulistan postituse lõppu oma investeerimisdeklaratsiooni versiooni 0.1. Portfelli seisust lähemalt siis juba järgmine kord. Drop mic.