Seda päeva olin ma oodanud pikemat aega, sest pileti soetasin juba jaanuaris. Kohal oli sadu maskideta inimesi ja tundus, et enamusele täitsa meeldis ninapidi koos olla ja kohvikannude ümber sädistada. Teemade valik oli väga hea. Sealt leidis endale uut teadmist selline Pinsi Põlv, kellele meeldib aktsiate fundamentaalanalüüs ja tehniline analüüs, ostude-müükide ajastamine ja pensionipõlve peale mõtlemine.
Päeva staarid-lipulaevad olid muidugi Märten, Kristi ja Jaak. Mu lemmik on Märten, sest ühel tema ja Kristi koolitusel sain teada, et ta on väga värvikas inimene ja üldse mitte selline tapeediliim nagu blogist paistab. Eile aga panin tähele, et Märtenile olid külge hakanud Rahakrati kombed. Kohe ettekande alguses ta keksis seal saali keskel, et kus on Pekk, kus on Pekk. Tõnul ja Märtenil olid välja kuulutatud antagonistlikud teemad ja Märten oli juba valmis oma käistelt mansetid küljest rebima. Nagu hiljem selgus, siis Tõnu kümbles sel ajal Viru hotelli taga päiksepaistes ja vahtralehtedes. Ma veidi pelgasin seda, et kui Pekk saali tuleks ja nad Märteniga hakkaksid teineteist seal üles ässitama ja enda riideid seljast kiskuma, siis on ju imelik seal niisama istuda. Et kas sümpaatia näitamiseks peaks publik ka siis oma ihud paljaks koorima? Lõpuks hingasin kegemalt, sest kõik jäid riidesse ja eriti hea meel on mul Märteni pärast, sest mu arust ta riietub väga seksikalt.
Kui veits nokkida, et mis paremini oleks saand teha, siis lõunasöögilaud oleks ka võind olla selle raha eest organiseeritud. Kui kuldne kolmik sisendab sulle mitu tundi kuidas ja mismoodi peab aktsiaid ostma, siis kujutage, ette mis tunne on minna kohe pärast seda Viru keskusesse 10€ eest fafat ja bataadi friikaid ostma? Ma ei teadnud, mis see fafa ongi, söömise ajal alles selgus, et mingi kotlet oli nagu gruusia saia vahel või nii.
Koolituspäeval oli väga meeldiv kuulata lugusid kuidas keegi kriisi ajal kärssas. Kui Jaak Roosaare kannab ühe trade’ga kahju sadu tuhandeid dollareid, on see ühteaegu hirmutav aga ka köitev. Kõik teevad vigu ja ka kõige suuremad ei ole valmis ja ei näe tulevikku ette. Üldiselt, kui mina kauplen, siis ma ei pane oma stoppi -100% peale nagu Jaak (= kogu investeeritud raha kaotamine) vaid ikka veidi varem üritan maha hüpata. Aga mitte alati! Septembrikuu kokkuvõttes saab lugeda sellest, kuidas ma kaotasin ühe trade’ga 81% investeeritud kapitalist.
Veel üks tore teema, mida natuke lahati, oli investeerimispsühholoogia. See teema saab tavaliselt väga vähe tähelepanu ja seda võiks oluliselt rohkem erinevatelt külgedelt sisse tooma hakata. Publik osales ühes eksperimendis, mis tõestas elavalt, et me oleme liiga enesekindlad ja nigelad investeerimistulemused on paljuski selle taga kinni. Ma ei taha edaspidi enam ühtegi viga teha – ma üritan vähem kaubelda ja ma üritan ühele positsioonile mitte liiga suurt summat panna (enesekindluse kontroll). Aeg-ajalt ma siiski kipun kalduma oma metoodikast kõrvale ja lähen all-in. Ma ei tea kuidas see ikka ja jälle juhtub, keegi nagu võtaks mu mõtlemise üle ja hullaks mu kontol. Mitu päeva hiljem alles “ärkan” ja mõtlen, et mida kuradit ma teinud olen.
Sellised mõtted siis möödunud laupäevast. Nädalavahetus on nüüd läbi saanud ja tervitagem esmaspäeva nii laia naeratusega kui suu nurgad võimaldavad.
Pinsi Põlv 