Mis asju ma endale ostaksin kui 50% klubisse kuulumine ei oleks minu jaoks oluline

Nagu öeldakse, siis kaks asja siin maailmas on kindlad. Mitte surm ja maksud, sest mõlemast on juba võimalik mööda hiilida (allikas: Rahakratt) aga kindel on see, et jaanuaris algavad kõikides kaubamajades jälle sooduskampaaniad tudišh-piiks-ja-tšahh ja teine asi, mis on päris kindel, on see, et ma ei kavatse sellest järjekordselt osa võtta. Ma ei lähe poodi, see on selge, aga päris stoilise rahuga ma seda siin ei väida ka, sest ma olen lihtsalt naine ja mul on tegelt nii palju asju, mida ma VAJAN ja mida ma TAHAN. Ja õudne on see, et need tunduvad juba tõesti sellised hädapärased asjad, et kui veel aasta eest ma isegi ei mõelnud üle ühe korra ja läksin ostsin lihtsalt ära, siis praegu keeran iga päev kruvile ühe keeru juurde, et mu sõltlasest aju vastu peaks ja kõiki tahtmisi edasi lükkaks. Kas teil on ka nii, et aju mangub ühest otsast, et “tegelt on ikka vaja ja mõtle kui mõnus kui lõpuks on olemas” ja teiselt poolt taod päheõpitud mantrat “küll jõuab osta, teeme praegu veel ühe III samba sissemakse”. Delayed gratification, ohh, damn… kui raske. Faking raske.

Mõtlesin, et blogi võiks mind sellest piinlikust olukorrast välja aidata kui panen siia kirja, mida kõike ma jaanuaris ostaks, kui hülgaksin üheks kuuks oma rahalised eesmärgid ja põhimõtted. Kirjutamine on mind ennegi aidanud, mine tea, võibolla lähevad VAJAN ja TAHAN lihtsalt ära, nii nagu pärast jõulutaadi külaskäiku haihtuvad päkapikud eelmise aasta annaali. Kui eeldada, et minu kuised elamiskulud on 1200€, mis on selline keskmine number aga nii nagu keegi ei saa keskmist palka, pole mul olnud ka 1200 eurost kuud, on olnud 1300, 1100, 1000, 1400 aga see selleks ja kulutamiseks jääks jaanuaris sel juhul 1500€, siis oleks kogu palk laiaks löödud. Mida ma ostaksin 1500€ eest?

1 TAHAN ja VAJAN

Esimesena satuksin Timberlandi saapaleti ette ja uuriksin, kas sealt mõni iludus silma hakkab. Mul ühed Riekerid on aga need on vooderdatud lambavillaga ja seetõttu ei saa neid kanda kui ilm on soojem kui -20°C. Parema puudumisel kannan praegu ilmast ja aastaajast sõltumata matkasaapaid, sest need on veekindlad, lumekindlad, külmakindlad, kuumakindlad, libisemiskindlad, reisikindlad ja lagunemiskindlad. Aga kui vahel harva tööle või pubisse lähen, siis tahaks, et oleks midagi ilusamat kindlat jalas. Ja kui ma nüüd Sportlandi lehele vaatama läksin, siis selgub, et seal ongi olemas täpselt selline nunnu paar, mida oleksin nõus jala otsa tõmbama, mitte liiga maskuliinsed ja mitte liiga paadid, 143€ eest saab kätte.

Pekki küll, need on kohe päris kenad ja isegi Kristiines saadaval. Kannaksin neid mingi 9 kuud aastas, ma luban. Põhjused, miks ma ei peaks neid ostma? Väga palju kuskil linna peal käima ei pea ja kodus metsa vahel ei koti mind ennast ka, mis mul jalas on. Talve lõpuni ei ole enam palju jäänud (ainult kolm kuud) ja äkki mul ei tule ette sellist olukorda kuhu matkasaabastega ei sobiks minna. Suure tõenäosusega ma ei pea minema kliendi juurde kohtumisele ja kui peaks juhtuma, et veebruaris tuleb minna firmapeole, siis sellel ajal on nii külm, et ma saan oma Riekerid jalga tõmmata aga küllap covid sunnib nagunii kõiki koju jääma. Selleks, et ma teeniksin 143€, pean ma ühe päeva palgatööd tegema või investeerima 8000€ ENB aktsiasse, et sealt järgmise dividendi väljamaksega saabaste raha saada või pean börsilt selle nutsu hoopis välja kauplema. Aga hetkel mängime seda mängu, et šoppame need saapad ära ja raha jääb järgi 1357€.

2 Lihtsalt TAHAN

Kehale tahaks ka midagi sooja ja mõnusat ning mis saaks olla parem kui üks Didriksons’i parka. Mu mees nillib koguaeg Didriksons’i asju ja temalt mul see haiglane mõte pähe on irdunud. Ta ostis endale hiljuti elu esimese korraliku talvejope (eelmised talved külmetas räbaldunud mantlis) ja on nüüd täiesti veendunud, et mul võiks ka olla üks selline kena asjandus. Ta keelas endale siiani korralikku jopet ja nüüd kui see lõpuks on olemas, siis ma arvan, ta ei suuda lihtsalt ära imestada, miks ta kõik need aastad viie kampsuniga kehva mantli all külmetas. Mis siis, et mul juba on 2 jopet ja üks villane mantel on ka, on see hull mõte ikkagi peas. Mantel on niivõrd soe, et selle ma panen selga siis kui Riekeri saapadki. Üks jopedest on katsudes nagu kohev aga laseb jubedalt tuult läbi ja ma ei saa seda kanda ka siis kui tuul puhub 3 m/s. Ja siis teine jope on selline silmatorkav roheline mäesuusajope, mis on vee- ja tuulekindel ja ilmselt ka tulekindel. Maksin selle eest 6-7-8 aastat tagasi 180€. Kannan seda talvel iga päev aga tänaseks näitab esimesi tõsisemaid kulumisjälgi – üks õlg on takuseks kantud (vist aastatepikkuse koti õlale viskamise tulemusena) ja jope lukk kipub alt lahti minema. Tead küll, mis tunne on, kui tõmbasid luku kurguni kinni ja siis avastad, et alt on see sama edukalt lahti hargnenud. Muidu on tipp-topp, ilmselt peaks veel 5 aastat vastu, lihtsalt see jope sobib paremini kelgumäele kui et stiilset parkat kandva noormehe käevangus oleva neiu selga. Sobivaid parkasid on müüa näiteks Rademaris, 225.95€ eest saaks sellise täitsa viksi oliivrohelise polsterduse ümber oma kondise kere.

Kui hakata mõtlema, siis tänavapildis on päris palju selliseid parkasid näha ja mu uute saabastega sobiks see imehästi kokku. Kristiine Rademari kassa teeb tirilinnn ja kaup on minu. Mul on alles 1131 euri ja 5 senti ning käeotsas on kaks suurt kilekotti.

3 Vajan

Pükstega on siuke lugu, et neid mida plusskraadidega ilma korral tänaval kõlbab kanda, on mul ainult üks paar ja ma olen neid kandnud 2019. kevadest saadik. Aga kuna 2020 tuli koju jääda, siis vahetasin tänavapüksid dressipükste vastu ja see on ka ainuke põhjus, miks neid tänavapükse ei ole veel tabanud sama saatus nagu kõiki eelmisi – perse on veel lõhki kulumata aga see on ainult aja küsimus, millal see juhtub. Dressipüksid kulusid juba lõhki ja lõpuks olid ikka juba nii ribadeks, et kodus ka piinlik kanda. Kvaliteetsed Adi dressid olid, kestsid oma 10 aastat. Suvel ostsin uued ja on sellest ajast saati aktiivses kandmises aga tänavapükstega on nagu kehvad lood. Palju te teate inimesi, kellel on ainult üks paar pükse? Seega ma käiks Reservedist läbi ja võtaks sealt veel ühe paari 22€ slim pükse.

4 Tahan ja vajan

Raha on alles 1109.05 eurot ja ma pole põhivärgini veel jõudnudki. Selline asi, et mul on telefon õhtal. Kasutan telefoni peamiselt Kristi Saare insta jälgimiseks, messengeris chattimiseks ja kassi pildistamiseks. Ostsin oma praeguse iPhone 6s-i eelmiselt omanikult 2017. aastal 250€ eest ja koheselt läks vahetamisele aku, siis oli kampaania käimas ja seda sai odavalt teha, muidu maksab akuvahetus poole kasutatud telefoni hinnast ja see ei tasu end absoluutselt ära. Telefon tundus kui uhiuus aga tänaseks on seis selline, et kui õues on miinuskraadid, siis ma ei saa telefoni jope taskust välja võtta, hoian seda rinnataskus villase salli sisse pakituna, et sihtpunkti jõudes oleks sel veel pilt ees. Pildistamise ja video funktsioon nõuab vist palju vahemälu ja umbes pooltel kordadel avastan pilte vaadates, et need ei ole õnnestunud, kaamera lag on väga pikk ja sellest ei saa pilti tehes aru. Vahel ei lähe üldse kaamera käima ja vahel see jookseb kinni ja siis ei aita ei närviline karjumine ega parketil trampimine. Tahtsin juba eelmise talve ajal uue telefoni hankida aga siis saabus kevad ja akuprobleem ei olnud enam nii õudne, pildistamine muidugi oli. Võtan alati laadija kaasa kui lähen rohkem kui paariks tunniks välja, moodsamates bussides saab näiteks laadida, kus on usb pordid seinas. Telefoni 64 Gb mälu on ka täis saamas, kui Twitter maha lasta, siis saaks 600 Mb juurde. Kuna telefon töövahend ei ole, siis töölt ma uut ei saa ja 1000€ selle peale kulutada ei ole ka põhjendatud. Kui osta telefon esindusest, siis ainult Teliast, sest mu number on tööandja nimel ja mu arveid maksab tööandja. Telias on kasutatud telefonid täiesti müügil ja mujalt saab ka aga ausalt öelda ma lihtsalt ei julge mujalt osta, sest ma ei tea kas need on ikka ausad telefonid või on varastatud ja milline kvaliteedikontroll on neile tehtud. Põhimõtteliselt on kaks varianti, kas osta Teliast kasutatud iPhone XS 256 Gb (499€) või osta iDeal poest uhiuus iPhone SE 2020 128 Gb (539€), ainult 40€ erinevus on.

Ma vaatasin seda videot, mis neid kahte võrdleb ja SE on koguaeg oma ülesannetes kiirem aga sellel tüübil jooksevad toas sipelgad ja soovitab ise aku pärast XS-i. Kaameratel mingit vahet pole aga SE on väiksem ja ma kaldun selle poole. Ostan selle e-poest ära, kopeerimistasu (wtf??) 4€ lisandub juurde ja raha jääb järgi 566.05 euri.

Ikka veel on nii palju järel? Mingi rikas olen vä. Mu ajul on juba nii hea olla, mul on kõik need asjad ja raha jäi ka alles. Ega ma rohkem ei teagi, mida osta, ma arvan, et ülejäänud säästan ja kuu postituses kuulutan, et jaanuari säästumäär oli 21%. Ega see säästumäär on ju üks petukaup ka kui säästetud raha läheb pangakontole seisma, mitte otse investeeringutesse. Sest nii saab jaanuaris näidata, et säästsid kõvasti, veebruaris näitad, et säästsid jälle kõvasti ja siis saadad jaanuaris säästetud raha poodi uue telefoni järgi. Säästumäär näitab rahavoogu, mitte seda kui palju ma eelmise kuu säästusid sel kuul raiskasin. Nii võib iga kuu näidata 50% säästumäära aga aasta lõpus on ikkagi netoväärtus sama mis oli aasta alguses.

Mina tegin nüüd niimoodi, et võtsin augustis kogutud raha, mille ma olin säästnud pangakontole nimega “Meelerahufond” ja saatsin selle eile III sambasse. Nüüd ma pean otsast pihta alustama Dave Ramsey beebisammudega ja veelkord meelerahufondi koguma. Kas kellelgi on veel selline probleem, et raha lihtsalt ei oska kontol seista, kõik kaob investeeringutesse ära? Pildil on mu meelerahukonto number näha kui keegi tunneb, et tal on pühadeaegsed annetused veel tegemata. Selle aktsiooniga sai mu III sammas sel aastal täis.

Kõige suuremat väärtust annaks mulle vist uus telefon. Kui ma saaks valida ainult ühe, siis telefon. Aga riietega on nagu selline asi, et ma tahaks nagu stiilsem välja näha. Ma olen selline:

aga tahaks olla selline:

Rahulolu oma välimusega on seotud sisemise rahuloluga ja seepärast see on oluline. Vähemalt naistel. Ja vähemalt nendel päevadel kui ma õues käin. Ja kui ma ei käi õues, siis ma istun toas ja laadin telefoni. No ma ei tea, mis mood te neid asju otsustate ja kui kaua piinlete?

Elukorraldus ja investeeringud kriisi ajal

Esimene kodus töötamise nädal oli vaimselt üsna raske ülesanne. Rutiin on harjumatu ja keha tahab rohkem liikumist. Varem algas tööpäev märja naha ja õhetavate põskedega, sest kõndisin igal hommikul 20 minutit värskes õhus ja sopas ja viledas tuules, eesmärgiga võimalikult kähku kontorisse jõuda. Selle katsumuse järel on üsna meeldiv istuda soojas kontoris ja võimalik, et tekib ka leige huvi töiste teemade vastu. Tööpäeva lõpus kippusin tavaliselt veel mitu tiiru trenni tegema enne kui ülejäänud õhtuks diivan mu oma kaissu võttis.

Kodustes oludes on üleminek magamisest töösse ja tööst magamisse instantne. Mu kodukontor asub voodist 2 meetri kaugusel ja kui lõuna ajal kerge uni silma kipub ja üle õla voodit piilun, siis plaksti, olen eneselegi ootamatult suletekkide vahele sattunud. Siis ehmatusega ärkan üles, sest kell on juba kaks pärastlõunal ja ülejäänud päev venib laua taga kella poole kaheksani, isegi aru saamata, kas tegin tööd või tegelt ikkagi mitte.

Katsun järgmise nädala nõnda üles ehitada, et hommikuti teen õues 15 m kiirkõndi, sest mu keha on hommikuti nii kange, et mul on varsti vist füsioterapeuti vaja. Siis tulen tuppa tagasi, hakkan tööle, kell 12 lähen kööki lõunat tegema, kell 17 lükkan läppari kaane kinni, õues veel üks kiirkõnd, et ruttu tuppa tagasi saada ja trennipäevadel teen elutoas põrnitseva kassi ees trenni. Treener saatis koduseks trennitegemiseks ka mitmeid õppevideosid, nii et hea siis, et ma ei harrasta liblikujumist või iluuisutamist.

Rahalise poole pealt on olnud päris hea, sest praetud pelmeenide ja magustoidu eest ei küsi mu köök mu käest 6.20€. Ma ei käi keset päeva saiakesi ostmas. Ma ei saa muuta tööpäeva meeldivaks minnes õhtuti poodi uusi kingi vaatama. Üks suur asi sai veel ära tehtud – tegime peikaga kahepeale pangakonto ja sellele uued kaardid. Nüüd on pere raha kulutamise skeem selgem. Kanname mõlemad ühisele kontole võrdse summa ja kui poes käin, siis pool rahast, mida kulutan, on tema raha. Haa! See oli meie jaoks hädavajalik samm, sest tahame kumbki oma raha võimalikult palju säästa ja investeerida. Kuna meie investeeritavad summad on väiksed, siis iga münt loeb. Kogu asjandus õnnestus ajada ühe pangateate kirjutamise abil, koha peale minema ei pidanud. Lõin lihtsalt konto ette ära ja kandsin natuke raha peale. Järgmisel päeval olid kaardid teele saadetud ja 2.50 € maha võetud.

Turgudel on olnud põnev. Oma Balti portfellist hoian endiselt kaarega eemale. Pärast seda kui see punaseid numbreid näitab, ei ole seda enam nii huvitav vaatamas käia. Kui see veel roheline oli, siis ma tõesti imetlesin numbrit oma realiseerimata kasumi real ja unistasin… selle realiseerimisest.

USA börsil on olnud jõhker karusell ja ma olen mitu korda hüpanud peale ja maha, üritades oma cash kontoga teenida raha langeval turul. Ma ei saa teha teha mingeid imelikke trikke nagu võtta väärtpaberite tagatisel laenu või müüa lühikeseks, ei miskit sellist arusaamatut jura. Ainuke variant on lihtsalt osta odavamalt ja müüa kallimalt. Riskin väikeste, 200-500 dollariliste summadega ja ettevõtetega, mille puhul mu naba ütleb, et pole hullu kui ma paari järgneva aasta jooksul seda raha tagasi ei saa, see ettevõte ei kao ju kuhugi. Olen siiani 3 korda USA börsilt oma positsioone sulgenud ja iga kord kuidagi mõned uued hõbemündid kukrusse kaasa saanud. Eks see siuke toe-tipping on, teadmatus tundmatu vastase ees ja hirm, et äkki ikka saan valusalt hammustada.

Kui jälgida, mis USA-s toimub, siis tundub, et seal ollakse endiselt Eestist ligi nädala jagu maas. Paljudes linnades alles algab kodust töötamine ja ajalehtede esikülgede pealkirjad lahendavad kodus töötamise muresid. Nädala pärast ehivad lehti pealkirjad viiruse leviku kohta haiglate personali seas ja kusagil siis saadakse ka aru, et karantiin tuleb kehtestada üleriigiline ja paari nädala asemel kuni kesksuveni. Seejärel ajutiste haiglate teke, vabatahtlike töö, meedikute ränne kuni lõpuks kolme kuu pärast uute nakatunute arv langema hakkab.

Selle segaduse keskel aktsiate poole vaadata tundub veel veidi vara. Pean aga tunnistama, et maailmas on siiski 1 ettevõte, mida ma julgen soetada juba praegu ja mida ma ei raatsi maha müüa kui ma oma positsiooniga olen surnud kassi põrgete ajal kogemata plussi sattunud. Sel ettevõttel on 128 miljardit dollarit sularaha, P/E on hetkel 5.25 ja seda juhib maailma rikkuselt 3. mees. See on Berkshire Hathaway B aktsia. Siiani olen BRK.B-d ostnud ühekaupa iga kord kui on mõni õudsem päev börsil olnud. Praeguseks on mu madalaim ostuhind 170 dollarit. Ma ei suuda ette ennustada kui palju see aktsia veel langeda jaksab aga igatahes väga imelik on seda omakorda poole odavamana ette kujutada. Ma ei ole leidnud ühtegi teist nii odavat ja nii tugevat (ja nii igavat) aktsiat. Küll aga kõik muud võimsad ja peened tehnoloogia, tööstuse ja meelelahutuse aktsiad on kordades kallimad ja pole mõtet neid enne näppida kui reaalselt hakkab tulema esimesi positiivseid uudiseid.

Paistab, et proovin sõita korraga kahel kelgul – ühe kelguga turgu ei ajasta ja teen oste iga kord kui hind kukub kolaki alla poole ja teise kelguga ajastan turgu, üritades peale hüpata siis kui allaminek enam kõige hullem ei tundu. Aeg näitab, kumb kelk põhjakonksu paremini sättis.

Tallinna börsil investeerimine kui tammsaarelik igatsus õiguse järele

Umbes pool päeva aastas oled oma positsiooniga plussis, ülejäänud 364,5 päeva mõtled, mis sa valesti oled teinud.

Kui ostuhinna ja aktsia hinna erinevus on kärisenud juba -10%-ni, siis ostad aktsiat juurde ja loodad, et teed õigesti. Siis poole aasta pärast saabub see oodatud pärastlõuna kui sulle antakse su tagaotsitud õigus.

Kas see on normaalne börs, ma küsin?!