Mõned rahamõtted

Pika aja peale on mulle kogunenud igasuguseid kogemusi ja emotsioone, mis erinevatel põhjustel pole blogisse mahtunud aga tahaks vahel ikkagi rahajuttu rääkida. Alguses mõtlesin, et lasen niisama auru välja 🚂 ja sülgan tõrva aga kui hakkasin neid teemasid lahti kirjutama, siis ma veits leebusin. Ja siis uuesti vihastasin ja siis leebusin. Noh, vaadake ise.

Te lasete rahal ennast kontrollida aga tegelikult peaksite teie kontrollima oma raha

Alguses ma vaatasin, et mis jama on, et pidevalt on erinevates gruppides näha, kuidas te vaevlete mingite maksude maksmisega. Igal teisel on probleem maksudega ja seda mainitakse toidu ja lastekuludega ühes lauses. Ma olen kuulnud, et olemas on tulumaks, maamaks, käibemaks, sotsiaalmaks, kinnisvaramaks ja ee.. no ega rohkem kohe ei meenugi, et kuidas teil need maksud küll nii igapäevaselt hinge peal on?

Pildilt näha, et üks grupi liige on teinud sama tähelepaneku. Noja, nagu selgub, siis te seate kommunaalkulud, üürimakse, autoliisingu, järelmaksu, lasteaiatasu, telefoniarve ja isegi bussipiletid – kõik ühise nimetaja alla – maksud. Siit õppetund number 1 – maksusid me maksame ainult riigile, aga laenumakseid ja muid makseid tasume kapitalistidele. Te teate, et need on erinevad asjad aga ma noomin ikkagi, sest tegelt ka tuleb neid õigete sõnadega nimetada AGA ma tean, miks te seda ei tee.

Kui kellegagi rääkida ei ole, siis oma nimega avalik kurtmine on täitsa alternatiiv, sest see aitab ka näidata näpuga endast eemale. Rahapuudus ja see, et elad oma sõpradega võrreldes veidi kehvemini, tekitab tunde, et mistahes elamiskulu on sinu suhtes ülekohtune. Vb on sul võrreldes sõpradega sarnased kulud aga see on sinu suhtes ikkagi ebaaus, sest sul on ju väiksem palk. Oma kulud on vihkamiseks ja seepärast on neid hea anonümiseerida maksudeks, sest need on paratamatud ja takistavad parema elu elamist. Ma arvasin ka nii ja kurtsin kõigile, et minu rahapuuduses on süüdi ihne ülemus, alarahastatud sektor ja astmeline tulumaks. Seda senikaua kuni võtsin julguse kokku ja lahkusin töölt, teadmata, millisest sektorist leian järgmise koha ja kas mu senine pikk haridustee uues töökohas üldse vajalikuks osutub. Ma olin 31-aastane ja alustasin nullist nagu üks 22-aastane.

Sel hetkel kui sa ei ole karjääripöörde veel lõplikult ära otsustanud, tundub see ebapraktilise otsusena, sest uues sektoris on ametit õppides esimese aasta palk veelgi väiksem kui praegu ja kahju on nullida just viimaste aastate pingutusi, eriti kui töö ise on tegelt tore. Aga mina vaatasin kohe kaugele tulevikku – kuidas näeb mu karjäär välja kui jään samale redelile edasi hustlima – ja mulle mitte üks teps ei meeldinud see, mida ma nägin. Mul ei olnud ühtegi kolleegi, keda oleksin imetlenud, kelle oskusi oleksin tahtnud omada ja kelle palka oleksin tahtnud teenida. Mitte ühtegi.

Saatsin 11 aastat ülikooli haridust veega alla kui sain kahe kuu pärast töökoha hoopis IT valdkonnas, kuhu mind palgati suhtlemisoskuse, uudishimu ja heade tööharjumuste tõttu. Need oskused kujunevad välja igal ühel, kel vanust üle 30, kes on käinud kusagil tööl ja kusagil koolis. Sellised eelised ühe 22-aastase ees elukogemusega ikkagi tekivad ja tööandjad otsivad selliseid inimesi, sest 22-aastastest informaatikutest ei ole võimalik ühtegi tiimi üles ehitada – IT tiimid koosnevad igal pool endistest sekretäridest, mehaanikutest, tõlkijatest, ametnikest, õpetajatest jpt.

Kui nüüd maksude juurde tagasi tulla, siis varsti on muidugi riigilt oodata uut sahker-mahker maksu, mis kataks elektriarvete kompenseerimise. Näiteks viimane kaval maks oli eelmisel aastal rakendunud “II samba lüps”, mis ilmselt veidi leevendas kroonilist hapnikupuudust riigi rahakotis, mida covidi ajal on eskaleerinud toetusmeetmed ettevõtetele.

Ma pole oma ema käest küsinudki, kas tal raha II sambas veel üldse alles on, loodan et on, kuna ta isegi teab, mis asi on aktsia ja ükskord ta üllatas mind isegi sellega, et ta teab, mis hinnavahemikus tema töökoha aktsiad enne suurt majanduslangust (2007-2008) kauplesid. Aga mõned on mu tutvusringkonnas nüüd ikka tunnistanud ka, et võtsid pensionirahad välja, et osta kodu uusarendusse. Eks see näitab seda, et teisi varasid selleks ei ole ja usutakse, et kodu hinnatõus ületab tulevikus pensionisammaste oma. II sammas on keeruline ja ma ei saa sellest tootest ise ka aru aga peale III samba ei tea ma küll ühtegi teist kohta kust garanteeritult 20%+ aastatootlust saab.

Mul on nii hea meel, et otsustasin 5 aasta eest ise hakata oma raha juhtima ja kannatasin ära ka aastase õpiperioodi kui mu sissetulek oli varasemast veidi väiksem. Olin tubli ja üks aasta hiljem sain juba 50% rohkem kui eelmises töökohas. Lisaks sattusin uues kohas investeerimisest huvitatud inimeste punti ja alustasin varsti oma esimeste investeeringute juhtimisega. Täna oleks minu brutopalk selles vanas töökohas alla 2K ja esimese investeeringuni oleksin jõudnud ilmselt praegu. Kuidas ma seda tean? Ma suhtlen oma endiste kolleegidega ja nad jõudsid oma investeerimisjuttudega hiljuti minuni. Sel aastal plaanin end ehtida igasuguste sertidega ja jõuda 4K palgani.

Viimasel ajal käib instas ja fb-s jälle usin exceldamine, et kuidas see kulude ja tulude planeerimine ja tšekkide üles kirjutamine ikka käib ja ma vaatan, et te maksate 80€ selle eest, et keegi juhendaks, kuidas ületada exceliga kohtumise hirm. Ja siis jätate tagasisidesse, et “enne koolitust ma arvasin, et mul on toidukulud kontrolli alt väljunud aga nüüd avastasin, et kurja juur peitub hoopis emotsiooniostudes”. Kuulge, mõelge nüüd natuke ka, mida ja mille peale te kulutate.

Te maksate end oimetuks, et leida jõudu üheks õhtuks koos mentoriga excelisse vaadata aga ma ütlen, et te ei pea maksma ühtegi eurot kui te olete päriselt motiveeritud oma elu muutma ja oma raha juhtima. Kui raha on jälle kaubamajadesse laiali veetud, elutoas kumab uus hiiglaslik telekas (vana telku on nüüd magamistoas) ning väikelaen tundub olevat hea mõte suvise Küprose reisi rahastamiseks, siis sa oled vasem kui sündides ja selle üle on aeg mõtlema hakata. Aeg on aru saada põhimõttest, et säästmine kasvatab jõukust. Ma panen selle peatüki lõppu raha gameplani kirja ja täpsemaks info leidmiseks oskate juba ise edasi googeldada. Kui sa suudad facebookis oma tuttava tuttava järel luurata ja tema üleeelmise pruudi oma kunagise pinginaabri pulmafotolt välja nuhkida, siis oskad ka googledada “eelarve + exceli tabel” ja sa ei pea selle eest ühegi rahaguru elektriarveid kinni maksma 😵

Google on tasuta ja tegelt Facebook on ka tasuta. Oma sisemist motivatsiooni raha eest osta pole aga võimalik.

Aga te ei tee seda, te ei googelda. Teate, miks? Sest isiklik rahandus on 80% käitumine ja 20% teadmised. Sellepärast ongi rahaga nii raske. See nõuab reaalset sammu. Teadmistel on siin nii väike roll täita, et need ei ole esialgu üldse olulisedki. Tulemused tulevad käitumisest ja esimesed sammud toovad eriti suuri tulemusi.

Raha gameplan:

• kasuta eelarveid kui sa ei saa aru, kuhu ja millele raha kulub (vihje: googelda exceli tabeleid)
• vabane võlgadest kõikide laenuandjate juures, kellel on tornmajad ja ilusam mööbel kui sul kodus
• kuluta vähem kui sa teenid – sul on näpud põhjas senikaua kuni hakkad säästma (naisinvestorite grupis on mustmiljon säästunippi, otsi sõnaga “säästmine”)
• investeeri säästud (otsi naisinvestorite grupist “kuidas alustada” ja ka su pensiosammaste küsimused saavad vastatud)
• anneta (kui leitakse jälle mõni koeravabrik või rõdult alla visatud kiisud)

Minu meelest on facebooki naisinvestorite grupis nii palju head materjali, alati ja ainult konstruktiivsed soovitused, parim grupp ever, leiad sealt kogu informatsiooni, mida vaja on ja 1000x rohkemgi. Rahagurud ei räägi midagi uut, ikka neid samu asju – eelarvesta, säästa, investeeri indeksitesse. Probleem on lihtsalt selles, et kui 1000 inimest seda siin loeb, siis neist ainult 2 hakkab tegutsema. Kas sina oled üks kahest või üks tuhandest?

Ma olin ükskord arvet avades rõõmus

Üks teine lugu on mul ka. Te juba teate, et mulle ei meeldi kaubanduskeskustes ega e-poodides kulutada ja ma olen võibolla isegi ekstreemne näide, sest ma rotin isegi Netflix-i subscriptionit sõbralt. Ma olen Max Koonrilt lihtsalt midagi õppinud. Samas Spotify eest maksan ikka ise (1,85€ kuus) ja mõned kallimad kuised subscriptionid on mul veel. Aga aktsiatega kauplemiseks, et näha hindasid reaalajas, on vajalik market data subscription. Eraisikule on IB market data väga odav, USA börsidel kauplemiseks on tasu paar taala kuus. Aga ettevõttele on hinnakiri absurdne, minu vajadustest lähtuvalt oleks tulnud maksta 100 dollarit kuus. Küsisin customer supportilt järgi, et kuulge ma olen non-pro, miks mulle kehtib pro hinnakiri ja siis vastati, et kõiki juriidilisi isikuid koheldakse pro hinnakirja jägi. Tundsin, et mulle on tünga tehtud.

Liitusin selle peale hoopis Stockchartsi real-time data plani-iga, kuise tasuga 9,95 usd. Kui nad mulle arve saatsid, siis ma pm pakatasin rõõmust – haruldane juhus, millal enne on üks arve nii meeldiv olnud – kuna ma subscribisin alles kuskil kuu teises pooles, siis lahutati fikseeritud kuutasust 9,95 juba möödunud päevade osa maha ja esimene arve oli 2/3 väiksem. Seda arvestust oli tehtega näidatud ja minu meelest oli see nii armas kogemus – suur musi nende PO-le, vaata, kui nunnu ⬇️

Nüüd on IB minu jaoks lihtsalt üks kast, kuhu ordereid sisestada ja kus aruandeid vaatamas käia, kõik muu – graafikud, skännerid, analüüs, data – saan kätte Stockcharts-ist ja see on ilus.

Üks video lõpetuseks, sest kui blogist ära minna, siis ikka kasulikku teed pidi. Minu meelest kõige motiveerivam ja ausam ülevaade säästmise mõjuvõimust on SELLES VIDEOS siin (avaneb uues tab-is).

Mis asju ma endale ostaksin kui 50% klubisse kuulumine ei oleks minu jaoks oluline

Nagu öeldakse, siis kaks asja siin maailmas on kindlad. Mitte surm ja maksud, sest mõlemast on juba võimalik mööda hiilida (allikas: Rahakratt) aga kindel on see, et jaanuaris algavad kõikides kaubamajades jälle sooduskampaaniad tudišh-piiks-ja-tšahh ja teine asi, mis on päris kindel, on see, et ma ei kavatse sellest järjekordselt osa võtta. Ma ei lähe poodi, see on selge, aga päris stoilise rahuga ma seda siin ei väida ka, sest ma olen lihtsalt naine ja mul on tegelt nii palju asju, mida ma VAJAN ja mida ma TAHAN. Ja õudne on see, et need tunduvad juba tõesti sellised hädapärased asjad, et kui veel aasta eest ma isegi ei mõelnud üle ühe korra ja läksin ostsin lihtsalt ära, siis praegu keeran iga päev kruvile ühe keeru juurde, et mu sõltlasest aju vastu peaks ja kõiki tahtmisi edasi lükkaks. Kas teil on ka nii, et aju mangub ühest otsast, et “tegelt on ikka vaja ja mõtle kui mõnus kui lõpuks on olemas” ja teiselt poolt taod päheõpitud mantrat “küll jõuab osta, teeme praegu veel ühe III samba sissemakse”. Delayed gratification, ohh, damn… kui raske. Faking raske.

Mõtlesin, et blogi võiks mind sellest piinlikust olukorrast välja aidata kui panen siia kirja, mida kõike ma jaanuaris ostaks, kui hülgaksin üheks kuuks oma rahalised eesmärgid ja põhimõtted. Kirjutamine on mind ennegi aidanud, mine tea, võibolla lähevad VAJAN ja TAHAN lihtsalt ära, nii nagu pärast jõulutaadi külaskäiku haihtuvad päkapikud eelmise aasta annaali. Kui eeldada, et minu kuised elamiskulud on 1200€, mis on selline keskmine number aga nii nagu keegi ei saa keskmist palka, pole mul olnud ka 1200 eurost kuud, on olnud 1300, 1100, 1000, 1400 aga see selleks ja kulutamiseks jääks jaanuaris sel juhul 1500€, siis oleks kogu palk laiaks löödud. Mida ma ostaksin 1500€ eest?

1 TAHAN ja VAJAN

Esimesena satuksin Timberlandi saapaleti ette ja uuriksin, kas sealt mõni iludus silma hakkab. Mul ühed Riekerid on aga need on vooderdatud lambavillaga ja seetõttu ei saa neid kanda kui ilm on soojem kui -20°C. Parema puudumisel kannan praegu ilmast ja aastaajast sõltumata matkasaapaid, sest need on veekindlad, lumekindlad, külmakindlad, kuumakindlad, libisemiskindlad, reisikindlad ja lagunemiskindlad. Aga kui vahel harva tööle või pubisse lähen, siis tahaks, et oleks midagi ilusamat kindlat jalas. Ja kui ma nüüd Sportlandi lehele vaatama läksin, siis selgub, et seal ongi olemas täpselt selline nunnu paar, mida oleksin nõus jala otsa tõmbama, mitte liiga maskuliinsed ja mitte liiga paadid, 143€ eest saab kätte.

Pekki küll, need on kohe päris kenad ja isegi Kristiines saadaval. Kannaksin neid mingi 9 kuud aastas, ma luban. Põhjused, miks ma ei peaks neid ostma? Väga palju kuskil linna peal käima ei pea ja kodus metsa vahel ei koti mind ennast ka, mis mul jalas on. Talve lõpuni ei ole enam palju jäänud (ainult kolm kuud) ja äkki mul ei tule ette sellist olukorda kuhu matkasaabastega ei sobiks minna. Suure tõenäosusega ma ei pea minema kliendi juurde kohtumisele ja kui peaks juhtuma, et veebruaris tuleb minna firmapeole, siis sellel ajal on nii külm, et ma saan oma Riekerid jalga tõmmata aga küllap covid sunnib nagunii kõiki koju jääma. Selleks, et ma teeniksin 143€, pean ma ühe päeva palgatööd tegema või investeerima 8000€ ENB aktsiasse, et sealt järgmise dividendi väljamaksega saabaste raha saada või pean börsilt selle nutsu hoopis välja kauplema. Aga hetkel mängime seda mängu, et šoppame need saapad ära ja raha jääb järgi 1357€.

2 Lihtsalt TAHAN

Kehale tahaks ka midagi sooja ja mõnusat ning mis saaks olla parem kui üks Didriksons’i parka. Mu mees nillib koguaeg Didriksons’i asju ja temalt mul see haiglane mõte pähe on irdunud. Ta ostis endale hiljuti elu esimese korraliku talvejope (eelmised talved külmetas räbaldunud mantlis) ja on nüüd täiesti veendunud, et mul võiks ka olla üks selline kena asjandus. Ta keelas endale siiani korralikku jopet ja nüüd kui see lõpuks on olemas, siis ma arvan, ta ei suuda lihtsalt ära imestada, miks ta kõik need aastad viie kampsuniga kehva mantli all külmetas. Mis siis, et mul juba on 2 jopet ja üks villane mantel on ka, on see hull mõte ikkagi peas. Mantel on niivõrd soe, et selle ma panen selga siis kui Riekeri saapadki. Üks jopedest on katsudes nagu kohev aga laseb jubedalt tuult läbi ja ma ei saa seda kanda ka siis kui tuul puhub 3 m/s. Ja siis teine jope on selline silmatorkav roheline mäesuusajope, mis on vee- ja tuulekindel ja ilmselt ka tulekindel. Maksin selle eest 6-7-8 aastat tagasi 180€. Kannan seda talvel iga päev aga tänaseks näitab esimesi tõsisemaid kulumisjälgi – üks õlg on takuseks kantud (vist aastatepikkuse koti õlale viskamise tulemusena) ja jope lukk kipub alt lahti minema. Tead küll, mis tunne on, kui tõmbasid luku kurguni kinni ja siis avastad, et alt on see sama edukalt lahti hargnenud. Muidu on tipp-topp, ilmselt peaks veel 5 aastat vastu, lihtsalt see jope sobib paremini kelgumäele kui et stiilset parkat kandva noormehe käevangus oleva neiu selga. Sobivaid parkasid on müüa näiteks Rademaris, 225.95€ eest saaks sellise täitsa viksi oliivrohelise polsterduse ümber oma kondise kere.

Kui hakata mõtlema, siis tänavapildis on päris palju selliseid parkasid näha ja mu uute saabastega sobiks see imehästi kokku. Kristiine Rademari kassa teeb tirilinnn ja kaup on minu. Mul on alles 1131 euri ja 5 senti ning käeotsas on kaks suurt kilekotti.

3 Vajan

Pükstega on siuke lugu, et neid mida plusskraadidega ilma korral tänaval kõlbab kanda, on mul ainult üks paar ja ma olen neid kandnud 2019. kevadest saadik. Aga kuna 2020 tuli koju jääda, siis vahetasin tänavapüksid dressipükste vastu ja see on ka ainuke põhjus, miks neid tänavapükse ei ole veel tabanud sama saatus nagu kõiki eelmisi – perse on veel lõhki kulumata aga see on ainult aja küsimus, millal see juhtub. Dressipüksid kulusid juba lõhki ja lõpuks olid ikka juba nii ribadeks, et kodus ka piinlik kanda. Kvaliteetsed Adi dressid olid, kestsid oma 10 aastat. Suvel ostsin uued ja on sellest ajast saati aktiivses kandmises aga tänavapükstega on nagu kehvad lood. Palju te teate inimesi, kellel on ainult üks paar pükse? Seega ma käiks Reservedist läbi ja võtaks sealt veel ühe paari 22€ slim pükse.

4 Tahan ja vajan

Raha on alles 1109.05 eurot ja ma pole põhivärgini veel jõudnudki. Selline asi, et mul on telefon õhtal. Kasutan telefoni peamiselt Kristi Saare insta jälgimiseks, messengeris chattimiseks ja kassi pildistamiseks. Ostsin oma praeguse iPhone 6s-i eelmiselt omanikult 2017. aastal 250€ eest ja koheselt läks vahetamisele aku, siis oli kampaania käimas ja seda sai odavalt teha, muidu maksab akuvahetus poole kasutatud telefoni hinnast ja see ei tasu end absoluutselt ära. Telefon tundus kui uhiuus aga tänaseks on seis selline, et kui õues on miinuskraadid, siis ma ei saa telefoni jope taskust välja võtta, hoian seda rinnataskus villase salli sisse pakituna, et sihtpunkti jõudes oleks sel veel pilt ees. Pildistamise ja video funktsioon nõuab vist palju vahemälu ja umbes pooltel kordadel avastan pilte vaadates, et need ei ole õnnestunud, kaamera lag on väga pikk ja sellest ei saa pilti tehes aru. Vahel ei lähe üldse kaamera käima ja vahel see jookseb kinni ja siis ei aita ei närviline karjumine ega parketil trampimine. Tahtsin juba eelmise talve ajal uue telefoni hankida aga siis saabus kevad ja akuprobleem ei olnud enam nii õudne, pildistamine muidugi oli. Võtan alati laadija kaasa kui lähen rohkem kui paariks tunniks välja, moodsamates bussides saab näiteks laadida, kus on usb pordid seinas. Telefoni 64 Gb mälu on ka täis saamas, kui Twitter maha lasta, siis saaks 600 Mb juurde. Kuna telefon töövahend ei ole, siis töölt ma uut ei saa ja 1000€ selle peale kulutada ei ole ka põhjendatud. Kui osta telefon esindusest, siis ainult Teliast, sest mu number on tööandja nimel ja mu arveid maksab tööandja. Telias on kasutatud telefonid täiesti müügil ja mujalt saab ka aga ausalt öelda ma lihtsalt ei julge mujalt osta, sest ma ei tea kas need on ikka ausad telefonid või on varastatud ja milline kvaliteedikontroll on neile tehtud. Põhimõtteliselt on kaks varianti, kas osta Teliast kasutatud iPhone XS 256 Gb (499€) või osta iDeal poest uhiuus iPhone SE 2020 128 Gb (539€), ainult 40€ erinevus on.

Ma vaatasin seda videot, mis neid kahte võrdleb ja SE on koguaeg oma ülesannetes kiirem aga sellel tüübil jooksevad toas sipelgad ja soovitab ise aku pärast XS-i. Kaameratel mingit vahet pole aga SE on väiksem ja ma kaldun selle poole. Ostan selle e-poest ära, kopeerimistasu (wtf??) 4€ lisandub juurde ja raha jääb järgi 566.05 euri.

Ikka veel on nii palju järel? Mingi rikas olen vä. Mu ajul on juba nii hea olla, mul on kõik need asjad ja raha jäi ka alles. Ega ma rohkem ei teagi, mida osta, ma arvan, et ülejäänud säästan ja kuu postituses kuulutan, et jaanuari säästumäär oli 21%. Ega see säästumäär on ju üks petukaup ka kui säästetud raha läheb pangakontole seisma, mitte otse investeeringutesse. Sest nii saab jaanuaris näidata, et säästsid kõvasti, veebruaris näitad, et säästsid jälle kõvasti ja siis saadad jaanuaris säästetud raha poodi uue telefoni järgi. Säästumäär näitab rahavoogu, mitte seda kui palju ma eelmise kuu säästusid sel kuul raiskasin. Nii võib iga kuu näidata 50% säästumäära aga aasta lõpus on ikkagi netoväärtus sama mis oli aasta alguses.

Mina tegin nüüd niimoodi, et võtsin augustis kogutud raha, mille ma olin säästnud pangakontole nimega “Meelerahufond” ja saatsin selle eile III sambasse. Nüüd ma pean otsast pihta alustama Dave Ramsey beebisammudega ja veelkord meelerahufondi koguma. Kas kellelgi on veel selline probleem, et raha lihtsalt ei oska kontol seista, kõik kaob investeeringutesse ära? Pildil on mu meelerahukonto number näha kui keegi tunneb, et tal on pühadeaegsed annetused veel tegemata. Selle aktsiooniga sai mu III sammas sel aastal täis.

Kõige suuremat väärtust annaks mulle vist uus telefon. Kui ma saaks valida ainult ühe, siis telefon. Aga riietega on nagu selline asi, et ma tahaks nagu stiilsem välja näha. Ma olen selline:

aga tahaks olla selline:

Rahulolu oma välimusega on seotud sisemise rahuloluga ja seepärast see on oluline. Vähemalt naistel. Ja vähemalt nendel päevadel kui ma õues käin. Ja kui ma ei käi õues, siis ma istun toas ja laadin telefoni. No ma ei tea, mis mood te neid asju otsustate ja kui kaua piinlete?

Minu esimene dividendiaktsia ja löön oma rahaasjades korra majja!

Täna jagan teiega mitut suurt otsust: esimene on see, et otsustasin lõpuks ära, mis värvi kardinad ette panna ja siis ma käisin USA börsil ühte dividendiaktsiat šoppamas ja siis viimasena natuke sellest, kuidas kavatsen korra majja lüüa oma rahaasjades (vihje: beans&rice, rice&beans).

Ajalugu näitab, et ostsin oma investeeerimiskontole elu esimese aktsia 16.01.2017 Tallinna börsilt (mul on excelis iga ost ja müük kirjas). Mu investeerimiskontole oli käesolevaks kuuks kogunenud üle 4000 € vaba raha, millest osa on sinna kunagi lähetatud säästuraha ja osa on püütud kinni aktsiate müügitulust. Pärast kuude pikkust analüüsi ja kaalumist ostsin lõpuks investeerimiskontole esimest korda elus aktsia USA börsilt. Uskumatu jah, ma teen ühes kuus oma brokeri kaudu sada kauplemistehingut aga ma ei ole tõesti mitte kunagi varem investeerimise eesmärgil välisaktsiaid ostnud. Tahtsin alustada juba detsembris 2019 aga siis paari kuu pärast läksid asjad õige hapuks ja ma otsustasin hoopis USA börsil kauplema hakata. No vot, ei tea, kuidas see otsus nii ülepeakaela sündis, ilmselgelt ei maksaks minusugustele näiteks PIK-i kontot luua – kogu raha seisaks kas sulas või mõnes kahtlases aktsias. Kauplemisel on risk nii väike – esimese vastutuulega müün ruttu ära ja olen kähku lahti saanud. Investeerimisel näen ma palju suuremat riski – kui taipan, et aktsia ei vasta enam investeerimisteesile ja tuleb maha müüa, siis selleks ajaks on ventilaator juba pikalt ringi käinud. Õeh. Siiani istun ju mingite “tallinkite” otsas, mis ei täida ühtki eesmärki. Ma lihtsalt ei suuda võtta vastu 30% kahjumit aga näiteks 3% võtan hea meelega.

Kolme kuu eeltöö tulemusena sündis 20-leheküljeline excel ja esimeseks ostuks osutus energiasektori ettevõte Enbridge Inc. (ENB), mis on tegelikult Kanada firma ja tegeleb nafta ja maagaasi transpordiga. Minu treenimata silmale paistab ENB olevat energiavaldkonnas peaaegu adekvaatsete fundamentaalidega ettevõte ja nitševoo dividendiaktsia. Selline fifty-fifty, midagi hiilgavat ei ole. Dividenditurvalisuse skoor on kõigest 57. Teine ettevõte, mida võrdluseks kasutasin, oli Magellan Partners L.P. (MMP) aga sellel ettevõttel on minu hinnangul rahavoog nõrgem ja dividendiajalugu ka lühem.

Ma olen otsustanud mitte valida selliseid aktsiaid, millel on dividendide turvaskoor üle 90 ja pikaaegne dividendisaagikus 1-3%, vaid alustan esimeste ostudega veidi riskialtimalt. Katsun esialgu vältida lihtsalt neid ettevõtteid, mille müügi ja kasumlikkuse numbrid on dividendide väljamaksmiseks mittejätkusuutlikud.

ENB on dividendimakseid tõstnud järjestikku 25 aastat ja praeguselt hinnalt on dividendisaagikus 7,1%. Dividendikasv on viimased 10 aastat olnud väga kiire. Üks ohu märk on aga see, et dividendi väljamaksemäär (DCF) on aasta-aastalt tõusnud – see oli eelmisel aastal 67% aga igal aastal tõmmatakse vöö aina kõvemini koomale, et dividendi kasvatada. Samas on dividendimaksed olnud igal aastal kenasti kaetud rahavooga operatiivsest tegevusest.

Vaba raha energiaettevõtetel praegu pea üldse ei ole, pikaajalist võlga on ikka 100x rohkem kui raha aga vähemalt varasid on ikka ligi 2x rohkem alati olnud kui kohustusi. Iseasi, mida on üks torujuhe väärt kui üks pankrotistuv ettevõte seda maha parseldada tahab. ENB rahavoog on alati olnud ok, raha tootlus on 9% ja ärikasumi marginaal on kasvanud.

Põhiasjad, mida vaatan on tulude päritolu, raha, võlategur, rahavood, ärikasumi marginaal, dividendi maksete ajalugu, kas viimase krahhi ajal dividendi tõsteti, dividendi kasvumäär, EPS ajalugu vs aktsia hinna ajalugu ning aktsia hinna õiglane väärtus tehnilisest vaatepunktist vaadatuna. Vähem oluline on ESG skoor (hea meelega ostan nafta ja suitsuettevõtteid), P/E, P/B, kodulehekülje välimus ning juhtkonna tegevus oma kiriku kogukonnas.

Tehnilise analüüsi poole pealt, võrdlesin ENB aktsiat energiasektori ETF-iga, XLE, ja ENB paistab mulle tugevam kui XLE. Nädalagraafikul asuvad ENB suured libisevad keskmised kõik allpool ja hind on nüüd tagasi väärtustsoonis. Ei viitsi ootama jääda, kas paksu jooni testitakse ka, sama hästi võib sügisel alanud ralli ka jätkuda aga pidasin oluliseks seda, et ma ei valiks aktsiat, mis sektori keskmisega võrreldes kehvasti performib.

XLE ja ENB nädalagraafikud.

Kauplemisel olen märganud, et energiasektori aktsiad on viimasel ajal buuminud sellal kui enamus teisi sektoreid läbivad korrektsiooni. On olnud sellised paarikuulised episoodid, mil tehnoloogiast ja meditsiinist tõmmatakse raha välja ja siis on üles otsitud väärismetallid ning nafta. Viimase kuu jooksul on tehnoloogia jälle kõvasti buuminud, samas kui energiasektor on järgi andnud.

ENB päevagraafik. Hind leidis hiljuti 100-päeva liikuva keskmise peal toetust. Ideaalis mulle meeldiks kui hind seda veelkord puudutaks ja alles siis üles liiguks.

Ostu summaks kujunes 1001 dollarit ja haruldasel kombel olen koheselt pärast ostu 8 dollarit plussis. Dividendi hakkan saama korra kvartalis, esimene tuleb septembris $17, miinus maksud. LHV suunas mind ostuorderi eelvaatele liikumisel kohe ka W-8BEN vormi täitma, mis käis ühe klikiga. Teenustasu maksin $10.60. LHV röövis kõvasti valuuta konverteerimisel, sain 1 euro eest 1,168 usd aga turuhind oli sel ajal 1,178 usd, ehk siis 1€ eest võtab 0,01 usd endale ja 1000€ konveteerimise eest siis $10? :O Kas see nagu kallis ei ole vä? Kas ma arvutasin õigesti? IB-s maksan $1.92. Ma olen kuulnud, et on mingid kellaajad kui valuuta konverteerimine on LHVs kallim ja igaks juhuks ootasin paar tundi pärast USA börsi avanemist aga tundub, et sain üle küüru. Konverteerimise eest kaotasin 9€ (1%) ja aktsiate ostmise eest maksin $10,6 (samuti 1%). Ehk siis alustades 1000 euroga, saan lõpuks 981 euro eest aktsiaid.

Järgmine dividendiaktsia on mulle ka juba silma tegemas ja sedakorda kinnisvara valdkonnast aga enne ostu eelistan ära oodata väikese korrektsiooni sektoris, sest kui XLRE-d (kinnisvara ETF) vaadata, siis see on praegu ikka kõvasti üleostetud ja sealt vaatab vastu divergents.

Igatahes, esimene ost on tehtud ja edasi jääb siis üle vaid kahetseda.

Beebisammud.

Teine teema on see, et ma olen siin suvi läbi mõelnud, et ma olen enda arvates kogueg jube tubli olnud aga tegelikult valitseb mu finantsides ikka paras bardakk. Ma olen täna tagasi samas kohas kus ma olin sügisel pärast kodu ostmist, st. rahatu. Sel ajal kui teised käivad puhkusereisidel, pidin mina eelmisel nädalal välja käima suurema summa ühe õnnetuse tõttu ja ongi kogu suvi. Mul kulus selline summa 2 aastat tagasi kolmenädalasel reisil Lõuna-Ameerikas kus pea iga öö magasin erinevas airbnb korteris.

Kuna ma olen omadega nii põhjas ja enesetunne on räbal, siis mõtlesin, et miks mitte teha läbi Dave Ramsey beebisammud, mis ongi ju sekstarbeks loodud, et koguda rahapuhvrit, vabaneda võlgadest ja investeerida pensioniks. Hakkan neid lihtsalt otsast tegema ja jälgin kuidas enesetunne muutub.

Esimene samm on ju üsna lihtne – kogu 1 kilo raha kontole. Enne kui seda summat seal pole, on keelatud reisida, väljas süüa, woltida, šopata. Nagu Dave ütleb, siis rice & beans and beans & rice. Ja kui ots-otsaga on raske kokku tulla, siis tuleb kuu alguseks valmis teha eelarve, kus igal eurol on oma ülesanne. Ma arvan, et saan sellega augustis hakkama, elukaaslane on ka toetav, tahab teha säästukuu ja proovida ube riisiga.

Teine samm on nõks raskem. Mul on ainult üks võlg, mis ei ole kodulaen. See on õppelaen ja selle jääk on praegu kuskil 1500€. Laenugraafiku järgi maksan seda tagasi veel 2 aastat aga mulle ausalt öelda juba aitab ja peaksin saama selle likvideeritud oktoobris-novembris, sõltuvalt millised lisakulud sellega kaasnevad. Kui mul oleks mitu laenu, siis dept snowball metoodika järgi tuleks alustada summalt kõige väiksema laenu tagasi maksmisest ja teiste laenudega tuleks seni jätkata minimaalseid igakuiseid tagasimakseid. Ma selle mõttekust ei kommenteeri aga psühholoogiliselt olevat nii kergem kui laene on päris mitmeid (krediitkaardid, õppelaen, autoliising, kiirlaenud). Ma kujutan ette, et langen ise kiusatusse – kas maksta õppelaen tagasi või panna kolmandasse sambasse. Aga võibolla oleks ikkagi tore teha beebisammud läbi just sellises järjestuses nagu nad on. Siis ma olen kohe nagu päris katsejänes.

Kolmas samm tähendab minu jaoks kolme kuu kulutusi, ehk siis ligi 4000€ tuleks kokku koguda. Võibolla veebruari lõpuks saan sellega hakkama. Neljas samm on meie mõistes sissemaksed III sambasse. Viies samm tuleb läbida kui mul oleks täiskasvanud lapsi, siit hüppan kohe üle.

Kuues samm on kodulaenu tagasi maksmine. Nonii. Kuna mul on alla 2% intressiga kodulaen, siis selle tagasi maksmine ei ole matemaatiliselt mõistlik aga ma olen seda tagasi maksmise mõtet ikka juba pool aastat mõtelnud. Ma tahaksin tööl langetada oma koormust ja kauplemise karjääri ehitada ja seda oleks nii hea teha kui kodulaenu makset kaelas poleks. Keskmine beebisammude läbija maksab USA-s oma kodu tagasi 7-8 aastaga ja praeguse sissetuleku juures ma suudaksin seda teha umbes 10 aastaga. Selles suhtes, et ma tahangi olla imelik, tahan teistmoodi elada ja noorena rasked asjad läbi teha. Kui ma alles pensioniealisena saan kodu tagasi makstud (graafiku järgi 65. eluaastaks) ja alles siis hakkan iga kuu üle jäävast rahast jõukust koguma, siis on nagu hilja. Palk on selleks ajaks alla kukkunud ja kuigi kodu on tagasi makstud, siis raha ikka üle ei jää. Enamus ei taha ei nii mõelda, usutakse, et nagunii tuleb töötada surmani. Kui noorena jäid ettevalmistused tegemata, siis tuleb jah. Minu plaan oleks jätkaga igakuiste kodulaenu makstega (500€) ja lisaks panen veel 1000€ oma tare fondi kõrvale. Sellest fondist lubaksin teha kulutusi ainult kodu jaoks kui on vaja ehitada garderoobikappe, osta peegel või kardinad ning ühel päeval siis kodu ära maksta. Nagu õigele säästuhundile kohane, siis seni istuvad me riided Jyski 7 euristes korvriiulites ja peeglit kasutame liftis. Igatahes suht lahe oleks elada teadmisega, et 160 000€ maksnud kodu on laenuvabalt minu oma. Või kui vahepeal tekib vajadus hoopis kolida, siis on sellest rahast ka selles olukorras kindlasti abi.

Seitsmes samm, noh seda ma teen juba praegu ka. Ma ei hakka ju investeerimiskontolt raha välja kandma, investeerin selle lõpuni ära ja kui süda läheb härdaks siis annetan ka. Juulis annetasin näiteks katkiste kasside remondiks 50€. Aga laenuvabas elus on seda kindlasti ägedam teha.

Annan kindlasti iga kuu teada kuidas mul beebisammudega läheb ja tule tee minuga kaasa, siis on lõbusam.

Rööprähklemiseks jääb rupskeid puudu

Ma lugesin oma rupskid uuesti kokku, põrnitsesin järgmise aasta sihtmärki ja selleks jäänud aega, vaatasin üle senise tegevusplaani ja leidsin, et eesmärk on üllas, teostus jätab aga soovida.

Miks ma tegelen üldse praegu järgmise aasta eesmärgiga, mida on täita vaja alles 31. detsembriks 2020? Aga sellepärast, et kui sa tahad, et homme oleks midagi su elus muutunud, siis pead täna alustama. Issand ahasta kui palju ma kohtasin seda igavat ütelust oma kahekümnendates igasugustes meemides ja eneseabiõpingutes. Iga kord oli mu probleemiks see, et teadsin küll, mida ma tahtsin aga mida siis selle isikliku eesmärgi jaoks teha tuleb, selle kohta võis raamatutest leida ainult: praise what you have and donate it all 10%.

Õrnalt mainisin enne, et mu järgmise aasta dividendisaak võiks olla eesti keskmine netopalk. Hetke seisuga on see number 1170 €. Võttes arvesse mu tänast tootlust, mis oli dividendihooaja lõpuks 8% (6197 € investeeritud kapitali pealt sain 495 € dividende) ja eeldades sama tootlust ka järgmiseks aastaks, peab 1170 € teenimiseks mul olema aktsiatesse investeeritud kapitali 14 624 €. Arvestades seda, et esimesed dividendid laekuvad tavaliselt alates aprillist, siis märtsis võiks see summa suht koos olla. Seega mul on 7 kuud jäänud toimetada, et järgmine aasta oleks minu vastu hell.

Eesmärk selge, vaatasin üle oma senise tegevusplaani. Sel aastal on peamiselt põhiosa säästudest kogunenud niisama hoiukontole. Investeerimiseks mõeldud raha ka seisab ja ootab seitset tarka. Peale selle, et ma iga kuu 500 € investeeringuteks eraldan, midagi muud ei toimugi!

Minu eesmärk:

 

Mina eesmärki täitmas:

Tegin 1+2 ja leidsin, et mul on puudu 8375 €. See on rohkem kui ma tänaseks omale 2,5 aasta jooksul kogunud olen 😀

Peaksin septembrist märtsini investeerima 1200 € kuus, et puuduv summa kokku ajada. Noh, 1000 € ma suudan küll (kui ma ei reisi) aga 200 jääb ikka puudu.

Rupskeid jääb lihtsalt puudu ja vajalik action plan on leidmata. Aga mul on üks mõte. Kuna ma elan juhuslikult järgmised 7 kuud üksinda koos preili Miisuga, siis on mul võimalik juurutada alternatiivne kulude plaan, mis hõlmab endas stabiilset kodus kokkamist, väljas lõunatamiste asendamist kodu toiduga, dumpsterdivingut ja menüü eelarve võiks jääda sinna tänaste pensionäride võimekuse juurde. Kalamari, kaaviar ja šampus oleks keelatud ning pinsi põlve mõru mekk näole manatud.

Mis saab oma tare sissemaksu kogumisest? Action plan leitud! Oma tare allapanuraha on mul soov kokku saada detsembris 2020, eksole. Siis on mul aega 2121 aasta esimeses pooles reaalne pesa leida ja laenutaotlus läbi suruda. Kodu, mida soetada tahan, peaks olema suht uuelaadne aga alla mu võimete, ütleme 120 000 eurine pesa. Sellest sissemaks peab olema 15% ehk 18 000 € aga kuna ma olen veel “noor”, saan 2021. aasta esimeses pooles Kredexit ära kasutada, seega mu omafinantseering peab olema tegelikult 10% ehk 12 000 €. Praeguseks on mul kogunenud 4600 €. Järgmised 7 kuud lisan juurde 0. Pärast seda, alates aprillist, lisan iga kuu 1000 €. Kokku koguneb 13600 €. Taraaaaaa!

Peenike kiri: kuna puhvreid pole, siis see plaan on määratud ainult õnnestumiseks.

Kas on nüüd kellelgi häid aktsiate või fondide soovitusi (kuumliini vihjeid), ma hakkaks kohe pea ees, kott peas, investeerima!

Metsa läksin ma ja metsa läksid sa, metsa läks investeerimine!

Korra päevas lükkan prillid ninale, et käia üle seis investeerimiskontol aga praegu on see eriti ebatervislik tegevus, sest olen soetanud aktsiaid 300 euro võrra kallimalt kui need hetkel väärt on (portfelli langus -7%). Kuna ma alustasin aktsiate ostmist alles 2 aastat tagasi, siis mul ei ole olnud võimalust osta kusagilt mujalt kui tipust. Positiivne on see, et nüüd pakub turg selles osas alternatiivi. Kahe aasta peale olen teeninud dividende ka umbes 300 eurot aga kui raamatud ja koolitused juurde arvestada, siis olen ikkagi miinuses.

Kerge soodusmüük turgudel pakub väga põneva võimaluse vaadata peeglisse. Raha minu portfellis on nö. ülejääk, mul ei ole seda vaja igapäevaelus kasutada aga see ei tähenda, et mul puuduksid emotsioonid kolmekohalist miinust vaadates. Ma ei ole kivi.

Punast vilgutavad mulle HAE, MRK, TKM. Harju Elektri head ajad olid suvel kui olin 500-ga plussis ja täna olen rohkem kui 100-ga miinuses. Emotsionaalselt leian, et hind peaks alanema oluliselt, et oleksin nõus lähiajal juurde ostma. Merko langevat hinda vaadates ostsin hiljuti aktsiaid juurde ja tõin juba keskmise soetushinna euro võrra alla, kahjum on veidi alla 100 euri.  Kaubamaja ostsin viimati suvel kuna hind oli odavnenud aga praeguseks on hind veelgi oluliselt alanenud, kahjum üle 100 euro. Tunnen, et tahaksin osta juurde aga samas, mu portfell võiks praeguseks olla juba veidi mitmekülgsem. Kas siis kasutada ära võimalus keskmist ostuhinda alla tuua või tekitada uusi positsioone juurde?

Uute instrumentide soetamine on põhiliselt jäänud ajapuuduse taha. Majandusaruannete läbi hekseldamine vajab kõvasti rammu, et jõuda valiku langetamiseni. See-eest aga, üsna lihtsasti tekkis mõte osaleda LHV võlakirjade märkimisel. Põhjus, miks ma ei ole seni LHV aktsiaid ostnud on nõrk dividendimäär. Kuna ma ei plaani aktsiaid enne pensionit realiseerida ja kauplemine mind ei huvita, siis ei paku potensiaalne kapitali kasv mulle sisuliselt midagi. Nagunii müüksin valel ajal ja 10 aastat hiljem vaatan, et poleks pidanud üldse müüma!

Võlakirju emiteeritakse Tallinna börsil üsna harva ja turul nendega millegi pärast ei kaubelda. Nii et kui neid võiks vaja minna, siis pole kusagilt võtta. Sain kokku minimaalse summa märkimisel osalemiseks. Aru ei saa ma aga sellest, et kas enne esimest intressimakset peaks LHV panka eraldi teavitama ka, et võlakirjad on investeerimiskontol ja paluks mitte tulumaksu kohe maha arvestada või võiks pank sellest ise aru saada?

Järgmiseks on mul välja vaadatud uus kaev, kuhu oma raha loopima hakata. Metsa see meelerahufond ja kuu peale see investeerimine!

Pööran oma ninakondi hoopis teise suunda – kinnisvarasse! Plaan on lihtne – moori võimu all uberikus elamisest on kõrini, see on üsna kallis ja ebapraktiline. On vaja avaramat ulualust, mis mind elus edasi aitaks. Annan endale poolteist aastat aega, et koguda kokku oma esimese tare sissemaksuraha. Miks poolteist aastat? Sest ma tahan kasutada Kredexi käendust ja seda saavad ainult noored ja kuulsad. Kuulsusega on hästi, sest kes ei teaks Pinsi Põlve aga probleemiks on püsida noor. Valisin välja piirkonna, kus korterite väärtus tõuseks järgmise 5 a jooksul väga kiiresti. Kui võimalik ja aeg küps, müün hea marginaaliga maha ja ostan unistuste kodu. Igatahes, kokku oleks vaja koguda ~12k kui saan Kredexi käenduse, ilma selleta ~18k.

Kas ma suudan koguda pooleteist aastaga 12 000 eurot kui ma viimase 2 aastaga olen kogunud poole vähem? Ei tea, aga mul on olemas plaan. Laias laastus suudan tänase sissetuleku juures säästa 500 euri kuus, novembris oli see veidi kõrgem – 1200 euri 😛 😛 (400 investeerimiskontole, 200 meelerahufondi, 600 oma tare fondi) aga kevadel see tõuseb usutavasti 700 juurde ja lisaks võiks arvestada veel mõned erakorralised laekumised.

Selleks, et oma tare sissemakse (12k) kokku tuleks:

• valmistasin ette sissemaksete graafiku oma tare fondi. Keskmine sissemakse jääb 700 euri kanti kuus, alguses väiksem, hiljem suurem.
• detsembrist peatan fikseeritud suurusega sissemaksed (400 euri kuus) investeerimiskontole. Aktsiatesse reinvesteerimisele läheb passiivne tulu ja vaba raha, mis jääb kätte pärast oma tare fondi kuumakset. Järgmisel aastal jääb mu passiivne tulu usutavasti 500 euro kanti.
• jaanuarist peatan maksed meelerahufondi. Kahele kontole sulli koguda ei ole mõtet. Kui midagi juhtub, on see meelerahufondi kulu, kui juhtub midagi hullemat, siis oma tare fondi kulu.

Aga lisaks plaanile on veel väga palju planeerimata asju:

mis siis saab kui aktsiaturg kukub järgmise aasta jooksul põhja? Hea siis, et mu portfellist viiendiku moodustavad võlakirjad 😀 Kas ma jätan end ilma magusatest võimalustest omandada suuri ettevõtteid odava raha eest? Kas ma peaksin eelistama aktsiaid või korterit? Mis siis kui kinnisvara turg on pooleteise aasta pärast suures mullis? Kas raha võiks sellegi poolest valmis olla? Kas ma peaksin kogutavat sulli vahepeal kusagil hoiusel hoidma kui inflatsioon on 3% ja hoiuse intress on 0,1% aastas? Vahet pole?

Meelerahu

Olen enda üle hästi uhke ikkagi jälle, sest suutsin eelmise kuu lõpus alustada ka meelerahufondiga. Tegin omale uue konto, sinna purtsatasin hetkega 200 euri sisse ja selle tulemusena kerkis juuni säästuprotsent rekordilise 39% juurde.

Nüüd olen ma naasnud eksootiliselt reisilt Kreekast, raha on erinevatesse restoranidesse laiali visatud ja kõht on kalmaari täis. Reisi ajal ei tulnud kordagi meelde aktsiaturule pilk peale visata. Vabanesin igasugusest rutiinist ikka täielikult. Natukene jäi raha pihkugi, et ka sel kuul suudan üht-teist säästa. Nõnda hea meel!

 

 

Hõissa, Palgatõus! Kuidas ma säästsin 4 aastat tagasi ja mis säästudest sai

Juhtus see, mille sarnast ajaloo annaalid mäletavad viimati läinud aasta lõpust – nüüdsest lükkab mu tööandja oma rahakoti raudu iga kuu kolme soti jagu avaramalt laiali. Netopalga tõus on kaks sotti – täpselt nagu minu disainitud palgagraafik ette näeb. Mu uus kuine puhastasu on veidi üle 1500 € ja ühtlasi on mul ka uus (ja uhkem) ametinimetus.

Esmalt tahate te kindlasti seda teada, miks mul on elu parimas eas eluväike palk. Esiteks sellepärast, et maasoolikate palk ongi maalähedane, pilvedes hõljujate neto numbrid algavad ju vähemalt 2-ga, eks. Teiseks, usinate õpitüdrukute palk on väike aga see-eest jõudsalt kosuv. Mina olengi see, kes alustab kirjakandjana ja kasvab juhtivtöötajaks.

Kaks aastat tagasi oli mul väga tore töökene aga saavutasin seal palgalae 5 aastaga. Palgad külmutati Eesti kõige kiirema majanduskasvu ajal aga mina tõusin ametiredelil edasi. Mulle öeldi, et kõrgema poistsioonini jõudmise eest mu sissetulek ei tõuse, sest palk hakkab siis tulema teisest potist ja peaksin olema õnnelik, kui mu sissetulek jääb umbes samaks. Näiteid teistst kolleegidest, kes kõik seal pead lagedes istusid, oli piisavalt ja kuigi mõned on pärast mind veel lahkunud, istub enamus seal siiani edasi. Küllap on siis piisavalt mugav, ühest otsast kannab põrand ja teisest otsast toetab lagi. Demonstreerimaks oma rahulolematust, tegin seda nii, et piltlikult öeldes esitasin ametikõrgenduse saamise peale lahkumisavalduse.

Mu sissetulek oli 5 aasta jooksul 800 kuni 1035 eurot kätte (5 aasta jooksul siis muljetavaldav 235-eurone palgatõus) aga sealjuures oli mul lühiajaliselt vägev säästumäär. Avaldan siinkohal mõned ajaloolised väljavõtted minu kõnekatest pingutustest:

2013. aastal oli  mu eesmärk säästa 300 eurot kuus (30% säästumäär!) ja lisaks päevitas mul teises pangas 1000 eurot inflatsiooni käes. Veebruaris katkestasin säästmise kuna läksin kevadel lühiajaliselt välismaale projekti täitma. Suutsin ikkagi maksed säästukontole taastada ja kui septembris soovisin kontol näha 4400 eurot, siis reaalselt oli mul vaid nutma ajavad 2700.

 

2014. suvel andsin välja 1800 eurose laenu ja üsna pea hakkasid laekuma 200 euro kaupa regulaarsed tagasimaksed, kõige viimasena laekus intress, milleks oli laenuperioodi keskmine inflatsioon (ei ole pildil kirjas). Mu eesmärk oli endiselt iga kuu 300 eurot säästa ja augustiks koguda 4500. Mu säästumäär tõusis üle 50% ja olles kogunud 3600 eurot, olen mingil põhjusel selja küüru tõmmanud ja ussiurgu magama läinud.

2 aastat tagasi sai minust ülekvalifitseeritud töötu ja pidin taas alustama täiesti põhjast. Nii põhjas polnud ma erialaselt kunagi tegelikult olnudki kuna erialast tööd, mis olnuks eelmisest parem, rohkem kusagilt küsida ei olnud ja seetõttu väljusin valdkonnast. Sedaviisi laia ilma peal puudusid tuttavad ja igasugune abi, kes võiks üldse kuskilt otsa peale aidata ja kes võiks vastata küsimusele, mida ma nüüd ometi oma eluga peale hakkan. Ikka täiesti rock bottom. Ma olin kuu aega töötu ja elatusin usinalt kogutud säästudest. Päris hea tunne oli, sest elustandard jäi töötuna samaks!

Kujutlesin end igasugustesse ametitesse. Projektijuhiks prügifirmasse, laborandiks päikesepatareide laborisse, õpetajaks loomaaeda ja portfellijuhiks elektriettevõttesse. Siis õnnestuski siseneda uude valdkonda, kus ma alustasin ilma erialaste teadmisteta ja oskusteta ja kus mu esimene netopalk oli 800 eurot. Nii et kui vanas kohas nägin 5 a jooksul 200 eurost tõusu siis uues valdkonnas olen 2 a jooksul saanud 700-eurose tõusu ja lagi on õnneks oi, kui kaugel. Säästudest jäi alles 1400 eurot, mille ma investeerisin 2017. aastal aktsiatesse. Lõpuks ometi suutsin selle kulutamise asemel kasvama panna.

Mu plaan on veel sel aastal suurendada oma laekumisi 200 euro võrra, sest sellise palgaplaani ma ju ometi koostasin 😀 ning kavatsen sellest kinni pidada. Siin siis pakun teile täiesti ainulaadset võimalust uurida minu tulevast palka! 😀 Palka pakutakse reaalselt muidugi koguaeg vähem kui number tabelis näitab aga kui ma küsin, siis on kaugele näha, et tööandja on minu võimaliku sooviga juba arvestanud. Suurte numbrite korral on keeruline iga aasta 10% palgatõusu saada aga ega mu käsi ei tõusnud et eraldi hakata seal lõpus nüüd protsenti vähendama.