Mõned rahamõtted

Pika aja peale on mulle kogunenud igasuguseid kogemusi ja emotsioone, mis erinevatel põhjustel pole blogisse mahtunud aga tahaks vahel ikkagi rahajuttu rääkida. Alguses mõtlesin, et lasen niisama auru välja 🚂 ja sülgan tõrva aga kui hakkasin neid teemasid lahti kirjutama, siis ma veits leebusin. Ja siis uuesti vihastasin ja siis leebusin. Noh, vaadake ise.

Te lasete rahal ennast kontrollida aga tegelikult peaksite teie kontrollima oma raha

Alguses ma vaatasin, et mis jama on, et pidevalt on erinevates gruppides näha, kuidas te vaevlete mingite maksude maksmisega. Igal teisel on probleem maksudega ja seda mainitakse toidu ja lastekuludega ühes lauses. Ma olen kuulnud, et olemas on tulumaks, maamaks, käibemaks, sotsiaalmaks, kinnisvaramaks ja ee.. no ega rohkem kohe ei meenugi, et kuidas teil need maksud küll nii igapäevaselt hinge peal on?

Pildilt näha, et üks grupi liige on teinud sama tähelepaneku. Noja, nagu selgub, siis te seate kommunaalkulud, üürimakse, autoliisingu, järelmaksu, lasteaiatasu, telefoniarve ja isegi bussipiletid – kõik ühise nimetaja alla – maksud. Siit õppetund number 1 – maksusid me maksame ainult riigile, aga laenumakseid ja muid makseid tasume kapitalistidele. Te teate, et need on erinevad asjad aga ma noomin ikkagi, sest tegelt ka tuleb neid õigete sõnadega nimetada AGA ma tean, miks te seda ei tee.

Kui kellegagi rääkida ei ole, siis oma nimega avalik kurtmine on täitsa alternatiiv, sest see aitab ka näidata näpuga endast eemale. Rahapuudus ja see, et elad oma sõpradega võrreldes veidi kehvemini, tekitab tunde, et mistahes elamiskulu on sinu suhtes ülekohtune. Vb on sul võrreldes sõpradega sarnased kulud aga see on sinu suhtes ikkagi ebaaus, sest sul on ju väiksem palk. Oma kulud on vihkamiseks ja seepärast on neid hea anonümiseerida maksudeks, sest need on paratamatud ja takistavad parema elu elamist. Ma arvasin ka nii ja kurtsin kõigile, et minu rahapuuduses on süüdi ihne ülemus, alarahastatud sektor ja astmeline tulumaks. Seda senikaua kuni võtsin julguse kokku ja lahkusin töölt, teadmata, millisest sektorist leian järgmise koha ja kas mu senine pikk haridustee uues töökohas üldse vajalikuks osutub. Ma olin 31-aastane ja alustasin nullist nagu üks 22-aastane.

Sel hetkel kui sa ei ole karjääripöörde veel lõplikult ära otsustanud, tundub see ebapraktilise otsusena, sest uues sektoris on ametit õppides esimese aasta palk veelgi väiksem kui praegu ja kahju on nullida just viimaste aastate pingutusi, eriti kui töö ise on tegelt tore. Aga mina vaatasin kohe kaugele tulevikku – kuidas näeb mu karjäär välja kui jään samale redelile edasi hustlima – ja mulle mitte üks teps ei meeldinud see, mida ma nägin. Mul ei olnud ühtegi kolleegi, keda oleksin imetlenud, kelle oskusi oleksin tahtnud omada ja kelle palka oleksin tahtnud teenida. Mitte ühtegi.

Saatsin 11 aastat ülikooli haridust veega alla kui sain kahe kuu pärast töökoha hoopis IT valdkonnas, kuhu mind palgati suhtlemisoskuse, uudishimu ja heade tööharjumuste tõttu. Need oskused kujunevad välja igal ühel, kel vanust üle 30, kes on käinud kusagil tööl ja kusagil koolis. Sellised eelised ühe 22-aastase ees elukogemusega ikkagi tekivad ja tööandjad otsivad selliseid inimesi, sest 22-aastastest informaatikutest ei ole võimalik ühtegi tiimi üles ehitada – IT tiimid koosnevad igal pool endistest sekretäridest, mehaanikutest, tõlkijatest, ametnikest, õpetajatest jpt.

Kui nüüd maksude juurde tagasi tulla, siis varsti on muidugi riigilt oodata uut sahker-mahker maksu, mis kataks elektriarvete kompenseerimise. Näiteks viimane kaval maks oli eelmisel aastal rakendunud “II samba lüps”, mis ilmselt veidi leevendas kroonilist hapnikupuudust riigi rahakotis, mida covidi ajal on eskaleerinud toetusmeetmed ettevõtetele.

Ma pole oma ema käest küsinudki, kas tal raha II sambas veel üldse alles on, loodan et on, kuna ta isegi teab, mis asi on aktsia ja ükskord ta üllatas mind isegi sellega, et ta teab, mis hinnavahemikus tema töökoha aktsiad enne suurt majanduslangust (2007-2008) kauplesid. Aga mõned on mu tutvusringkonnas nüüd ikka tunnistanud ka, et võtsid pensionirahad välja, et osta kodu uusarendusse. Eks see näitab seda, et teisi varasid selleks ei ole ja usutakse, et kodu hinnatõus ületab tulevikus pensionisammaste oma. II sammas on keeruline ja ma ei saa sellest tootest ise ka aru aga peale III samba ei tea ma küll ühtegi teist kohta kust garanteeritult 20%+ aastatootlust saab.

Mul on nii hea meel, et otsustasin 5 aasta eest ise hakata oma raha juhtima ja kannatasin ära ka aastase õpiperioodi kui mu sissetulek oli varasemast veidi väiksem. Olin tubli ja üks aasta hiljem sain juba 50% rohkem kui eelmises töökohas. Lisaks sattusin uues kohas investeerimisest huvitatud inimeste punti ja alustasin varsti oma esimeste investeeringute juhtimisega. Täna oleks minu brutopalk selles vanas töökohas alla 2K ja esimese investeeringuni oleksin jõudnud ilmselt praegu. Kuidas ma seda tean? Ma suhtlen oma endiste kolleegidega ja nad jõudsid oma investeerimisjuttudega hiljuti minuni. Sel aastal plaanin end ehtida igasuguste sertidega ja jõuda 4K palgani.

Viimasel ajal käib instas ja fb-s jälle usin exceldamine, et kuidas see kulude ja tulude planeerimine ja tšekkide üles kirjutamine ikka käib ja ma vaatan, et te maksate 80€ selle eest, et keegi juhendaks, kuidas ületada exceliga kohtumise hirm. Ja siis jätate tagasisidesse, et “enne koolitust ma arvasin, et mul on toidukulud kontrolli alt väljunud aga nüüd avastasin, et kurja juur peitub hoopis emotsiooniostudes”. Kuulge, mõelge nüüd natuke ka, mida ja mille peale te kulutate.

Te maksate end oimetuks, et leida jõudu üheks õhtuks koos mentoriga excelisse vaadata aga ma ütlen, et te ei pea maksma ühtegi eurot kui te olete päriselt motiveeritud oma elu muutma ja oma raha juhtima. Kui raha on jälle kaubamajadesse laiali veetud, elutoas kumab uus hiiglaslik telekas (vana telku on nüüd magamistoas) ning väikelaen tundub olevat hea mõte suvise Küprose reisi rahastamiseks, siis sa oled vasem kui sündides ja selle üle on aeg mõtlema hakata. Aeg on aru saada põhimõttest, et säästmine kasvatab jõukust. Ma panen selle peatüki lõppu raha gameplani kirja ja täpsemaks info leidmiseks oskate juba ise edasi googeldada. Kui sa suudad facebookis oma tuttava tuttava järel luurata ja tema üleeelmise pruudi oma kunagise pinginaabri pulmafotolt välja nuhkida, siis oskad ka googledada “eelarve + exceli tabel” ja sa ei pea selle eest ühegi rahaguru elektriarveid kinni maksma 😵

Google on tasuta ja tegelt Facebook on ka tasuta. Oma sisemist motivatsiooni raha eest osta pole aga võimalik.

Aga te ei tee seda, te ei googelda. Teate, miks? Sest isiklik rahandus on 80% käitumine ja 20% teadmised. Sellepärast ongi rahaga nii raske. See nõuab reaalset sammu. Teadmistel on siin nii väike roll täita, et need ei ole esialgu üldse olulisedki. Tulemused tulevad käitumisest ja esimesed sammud toovad eriti suuri tulemusi.

Raha gameplan:

• kasuta eelarveid kui sa ei saa aru, kuhu ja millele raha kulub (vihje: googelda exceli tabeleid)
• vabane võlgadest kõikide laenuandjate juures, kellel on tornmajad ja ilusam mööbel kui sul kodus
• kuluta vähem kui sa teenid – sul on näpud põhjas senikaua kuni hakkad säästma (naisinvestorite grupis on mustmiljon säästunippi, otsi sõnaga “säästmine”)
• investeeri säästud (otsi naisinvestorite grupist “kuidas alustada” ja ka su pensiosammaste küsimused saavad vastatud)
• anneta (kui leitakse jälle mõni koeravabrik või rõdult alla visatud kiisud)

Minu meelest on facebooki naisinvestorite grupis nii palju head materjali, alati ja ainult konstruktiivsed soovitused, parim grupp ever, leiad sealt kogu informatsiooni, mida vaja on ja 1000x rohkemgi. Rahagurud ei räägi midagi uut, ikka neid samu asju – eelarvesta, säästa, investeeri indeksitesse. Probleem on lihtsalt selles, et kui 1000 inimest seda siin loeb, siis neist ainult 2 hakkab tegutsema. Kas sina oled üks kahest või üks tuhandest?

Ma olin ükskord arvet avades rõõmus

Üks teine lugu on mul ka. Te juba teate, et mulle ei meeldi kaubanduskeskustes ega e-poodides kulutada ja ma olen võibolla isegi ekstreemne näide, sest ma rotin isegi Netflix-i subscriptionit sõbralt. Ma olen Max Koonrilt lihtsalt midagi õppinud. Samas Spotify eest maksan ikka ise (1,85€ kuus) ja mõned kallimad kuised subscriptionid on mul veel. Aga aktsiatega kauplemiseks, et näha hindasid reaalajas, on vajalik market data subscription. Eraisikule on IB market data väga odav, USA börsidel kauplemiseks on tasu paar taala kuus. Aga ettevõttele on hinnakiri absurdne, minu vajadustest lähtuvalt oleks tulnud maksta 100 dollarit kuus. Küsisin customer supportilt järgi, et kuulge ma olen non-pro, miks mulle kehtib pro hinnakiri ja siis vastati, et kõiki juriidilisi isikuid koheldakse pro hinnakirja jägi. Tundsin, et mulle on tünga tehtud.

Liitusin selle peale hoopis Stockchartsi real-time data plani-iga, kuise tasuga 9,95 usd. Kui nad mulle arve saatsid, siis ma pm pakatasin rõõmust – haruldane juhus, millal enne on üks arve nii meeldiv olnud – kuna ma subscribisin alles kuskil kuu teises pooles, siis lahutati fikseeritud kuutasust 9,95 juba möödunud päevade osa maha ja esimene arve oli 2/3 väiksem. Seda arvestust oli tehtega näidatud ja minu meelest oli see nii armas kogemus – suur musi nende PO-le, vaata, kui nunnu ⬇️

Nüüd on IB minu jaoks lihtsalt üks kast, kuhu ordereid sisestada ja kus aruandeid vaatamas käia, kõik muu – graafikud, skännerid, analüüs, data – saan kätte Stockcharts-ist ja see on ilus.

Üks video lõpetuseks, sest kui blogist ära minna, siis ikka kasulikku teed pidi. Minu meelest kõige motiveerivam ja ausam ülevaade säästmise mõjuvõimust on SELLES VIDEOS siin (avaneb uues tab-is).

Teenisin kriisi ajal megatootluse: ostsin neljapäeval aktsiaid ja müüsin reedel maha!

Neljapäev oli üks hirmus päev! Nägin juba ennelõunal USA eelturu avanedes, et seda päeva on tabamas midagi hullemat kui Kim Jong-un’i ballistiline rakett. Loomulikult olin ma sel ajal tööl ja jätsin vahele oma lõunapausi, sest ma ei suutnud lihtsalt uskuda, millise kiirusega viskab paanikasse sattunud maailm dollareid lauale. Minu arust on siin variante kaks: kas pista pea teki alla ja lihtsalt mitte vaadata või tõmmata kööginuga vöölt ja virutada see võipakki. Ehk haududa välja sõjaplaan. Kuna ma enne neljapäeva USA aktsiaid veel ei omanud, oli mul päris mõnus oma rahakuhja otsas istuda.

Balti börsi osas nii hästi muidugi ei ole. Ma olen aktsiatega mingi -20% miinuses. Aga need on minu pinsisambaks (tahaks 5 aasta pärast pinsile, 40 on ju juba vana iga!) ja kõik aktsiad on mul ju eranditult valitud sellised, mis on hästi tugevad dividendimaksjad. Sina ju ka praegu oma pensionisambasse makseid ei peata, see lihtsalt on kusagil unustamiseks. Nõnda on ka minu Balti portfelliga.

Pealkirjad esmaspäeval, 9. märtsil.

Ma olen selline paras kollanokk ja tahan USA börsil kohe algusest peale kõik sammud õigesti teha. Esimene põhitõde on siis see, et osta odavalt ja müü kallilt. Okei, võtsin selle kohe oma plaan A-ks. Vaatasin kuidas hinnad kukuvad ja mõtlesin siis, et ootan päeva põhja ära. Aga millal saabub päeva põhi? Millal on odav kui iga järgmine minut on veel odavam?! Nii segane värk! Mõtlesin siis, et okei, kuna ma olen üksinda daun ja kõik teised oskavad turgu ajastada, siis võtsin asjale lähenemiseks ette plaani A’ (A primm).

Valisin välja aktsiad, mille kohta ma olen fundamentaalanalüüsi juba varem teinud (AAPL, DIS, BRK.B, AMZN) ja isegi teiega siin lahkesti jaganud ja märksin excelisse iga ühe kohta hinnatasemed, kust ma neid osta tahan. Näiteks, et ostan kui aktsia hind kukub veebruari tipphinnaga võrreldes -20%, -25%, -30%, -35%, -40% jne. Börsi avanedes hakkasid üsna ruttu need tasemed täituma ja ma juba kartsin, et äkki ma peaks oma excelisse ka -80% ette ära arvutama. Aga kui palju ma siis -50% pealt peaks ostma, et mul jätkuks raha -80% pealt ostmiseks? Nagu õhtuks selgus, siis õnneks ma ei pidanud seda probleemi lahendama. Huuh, vedas.

Esimesena ostsin Applet hinnaga 262.2 (-20%) aga päev muudkui rullus üha hullemaks ja enne börsi sulgemist sain Applet juba hinnaga 244.2 (-25%). Päeva jooksul kõik ütlesid, et ära osta praegu aktsiaid. Mind hoiatati, hirmutati ja lausa ähvardati, et ära sa jumala eest osta. Majanduslangus pole ju veel käes, miks sa ostad? Eee… ma ei tea.

Enesekindlus lõi kõikuma ja mõtlesin siis, et okei, ma olen siis veits rahulikum ja tõmban tagasi, chillax. Aga selle kuradi lolli mõtte pärast ma jätsin lõpuks Amazoni ostmata. Seda sai korraks alla 1700-ga (-23%) ja ma ei ostnud. Mu plaan oli nagu see, et esiteks, ma ostan neid asju. Ja kui järgmistel päevadel turg langeb edasi, siis ma ikka ostan (ja hoian ja oleksin kohanud seda -50% probleemi ja mõtlesin, et kas peaks reedel siis raha igaks juhuks veel juurde ka kandma) aga kui turg taastub kähku, siis ma müün. Müün sellepärast, et ma sain õhtul magama minnes aru, et tegelikult pole õige sitt veel ventilaatorisse lennanud. Trump ei ole veel positiivset diagnoosi saanud. USA-s ei olnud neljapäevase seisuga veel ühtegi koroona surma. Tuleb veel 2 nädalat oodata kuni seal hakkab toimuma see, mis meil toimub täna Eestis = hüsteeriasse langenud elanikkond, kes tõmbaks poodi minekuks kilekoti pähe ja krabaks leivariiulilt 15 rukkipala.
 
Kokku tegin neljapäeval 4 ostutehingut ja mitte ühtegi müüki. Tehingutasudeks maksin 4 x 0,35 dollarit ja börsi sulgemise ajaks olin nii sügavas miinuses, et ma ei tahtnud oma telefoniga isegi mitte samas ruumis olla ja olin enda peale suts pahane, et mul nii kallis hobi on. Mul oli õhtuks X summa vähem raha kui mul oli samal hommikul. Inime… miks sa nii teed? Ma olin magama minnes 60% aktsiates, 40% rahas ja pahas tujus.

Reede oli justkui puhkepäev, sest börs oli roheline ja mu aju oli eelmisest päevast nii küpse, et ma ei oleks vist teist samasugust päeva enam kainena välja kannatanud. Kui ei oleks roheliseks läinud, ma tegelt ka ei tea, mis meetmeid ma oleks kasutusse võtnud, et ma jumala eest ei müüks midagi. See on mu esimene kriis! Sada korda odavam oleks broneerida Märten Kressiga pooletunnine konsultatsioon, kus ta mu hingele pai teeks kui et osta kallilt ja müüa odavalt.

Reedel, eelturu avanedes olin Apple-ga kasumis aga teiste positsioonidega veel mitte. Meel oli kerge ja rõõmus. Veeretasin päeva midagi tegemata õhtusse. Ah, mitte päris, mul õnnestus osta Disney’t -35% tasemelt. Aga hilja õhtul kui ma oma tuusa peikaga filmiõhtut tegin, siis sel ajal kui tema kõht kõveras naeris ja pisarad limiteerisid ajutiselt ta vaatevälja, noppisin kähku telefoni välja ja müüsin Apple maha hinnaga 268,44 per aktsia. Teenisin kaalutud keskmise ostuhinna ja selle müügihinna vahelt 6%. Okei, 6% ühe ööga. Googeldasin pulli pärast (hehe, litterally pulli pärast), kuidas arvutatakse XIRR-i ja sain järgmise 12-kohalise numbri (tootlus per aasta): 780 340 208 640%.

Ka mu teised positsioonid jõudsid järelturu ajaks kasumisse aga need on mul siiani alles. Lugesin Bloombergi (siin ma jälle eksisin ühe reegli vastu – intelligentne investor ju ei loe laiatarbe meedia pealkirju) ja arvan, et esmaspäev on USA-s taas sitt päev. Palvetan, et mu positsioonid tabaksid järgmiseid targeteid (DIS -40%, BRK.B -25%, AMZN -20%). Apple’i võtaks ka uuesti pardale, see on neist kõigist kindlasti see ettevõte, mis varem või hiljem tagasi pinnale tõuseb nagu kiudaineterikas junn, mis veega alla ei lähe.

Lugu sellest kuidas mulle kõrgemat palka pakuti

Tõstke käsi, kes pole mõelnud, kuidas leida juurde raha oma näljaste investeerimisideede toitmiseks? Ma ei näe ühtegi kätt! Ma teadsin, et ma ei ole ainuke hädaline. Ja no mitte siis ainult investeerimiseks, ma ise olen nii vaene, et mul reaalselt pole peale pehmete väärtuste mitte midagi. Ulualust ma üürin ja see on reaalselt nii kehv, et isegi peldikupott on koostööst loobumas. Ma valisin üüripinna selle järgi, kus ma tööl käin, mitte selle järgi, kus mulle meeldib elada. Telekat mul ei ole ja seetõttu paistan ma seltskonnas veider, sest ma ei oska kaasa rääkida ühelgi teemal, mida teised on oma telekastidest kõrva taha pannud. Autot mul ei ole, selle asemel sõidan jalgrattaga ja naudin talverõõmusid – seda märga näkku pritsivat hallollust kannatan nii oma näol kui mu vaese kaherattalise all. Hekk – mul pole isegi käekotti! Aga hommikuti vaatan, et mõnel peenel preilil on tööle minnes lausa kaks ridiküli käevangu haaratud.

Mul on ainult pehmed asjad. Nagu näiteks (peaaegu) neli ülikoolikraadi, millest ükski per se ei too mulle mitte midagi sisse aga midagi välja ka ei vii. Mul on kass, kes on väga pehme. Ja mul on, kõhu pealt natuke pehme, elukaaslane, keda, tõsi – ma pole kohanud juba mitu kuud… Nüüd, kus teil on olemas ettekujutus, kuidas ma elan, tasub mainida, et tavalise tööl käiva luuserina ma muud moodi raha oma katuse alla koguda ei oska kui ainult ülemuselt palka juurde nuiates.

Olgu kohe alguses ka öeldud, et ma pole veel kordagi oma uut palka kätte saanud, sest ma olen siin mitu kuud hoogsalt tööst viilinud ja muid asju teinud, mille töötasu arvestatakse aasta keskmise järgi. Päris nõme.

Enne kui ma palgavestlust pidasin, lugesin ma, esiteks, peaaegu uuesti (teist korda) läbi raamatu, millest ma olen juba varem pikalt jutustanud: https://pinsipolv.wordpress.com/2019/05/16/elu-parim-tehing-ja-sina-saad-seda-jargi-korrata/. Ma ei oleks seda raamatut uuesti läbi lugenud, kui ma ei arvaks, et seal on olulisi asju, mida tuleb õigel hetkel mäletada ja õigel ajal välja öelda. Teiseks, käisin ma tööintervjuul ühes väljamaa virmas, mis soovib rajada uut kontorit Eestisse ja mind taheti selle kontori esimeseks tööhobuseks. Ma ei otsinud ise võimalust intervjuuks, nad võtsid minuga täiesti ootamatult ühendust aga tea, et ise võimalusi otsida on ka täiesti okei ja kõik peaksid seda vaimu värskenduseks aeg-ajalt tegema. Ära passi lihtsalt 3 aastat oma töökohas, käi samal ajal ringi uudistamas ja maad kuulamas. Sa võid teha intervjuul näo, et sind eriti ei huvita aga oled valmis ära kuulama. Ise salaja sisemiselt põlemas mõttevahetusest iseendaga, et kas tõesti võib asi nii kaugele jõuda, et vahetangi töökohta?!

Kas teil on selline ülemus, kes lipsustatult istub oma elevandiluust torni 10. korruse neitsinahast toolil? Minu oma on selline. NOT. Tegelt meil on nii suur kontor, et ma isegi ei tea, mis korrusel ta istub! Ausalt, täiesti liialdamata. Minu ülemus on selline, kes tuleb töötaja juurde kui mingi business on ajada, mitte vastupidi. Päris ebatavaline eks. Mine tea, võibolla talle ei olegi oma lauda antud ja seepärast ta muud moodi ei saagi kui veeta oma päev ühe töötaja laua juurest teise juurde kulgedes. Nii et päris sellist olukorda mul ei saa tekkida, et seisaksin ukse taga, mille silt ütleb CEO ÜLEMUS, ja koguksin seal julgust kuni esimene higipiisk kinganinu tabab ja siis koputaksin kolm korda uksele. Sorry, et ma ei saa sind ette valmistada selle ukseläve ületamiseks. Aga mõni leiaks ikka ettekäände, miks ei saa palka juurde küsida – sest ei tea isegi, kus ülemus asub! Ole siis veidi kaasaegsem eksole, meil on näiteks kasutusel vana hea vanaraud – outlook ja skype, kus me klaarime kogu oma businessit. Altpoolt leiad ka, kuidas ma neid tööriistu rakendasin.

Ma olen aus ja avatud töötaja, keda saab usaldada, sellepärast ütlesin ma ka ülemusele, et mind kutsuti tööintevjuule. Paluks mitte tõlgedanda seda nii, et ma justkui oleks arrogantne ülbik, kes iga nurga peal kuulutab, et hea meelega viskaks varsti lahkumisavalduse lauale. Boss tegi täiega kivinägu ja utsitas veel tagantki. Endast lugupidav inimene muud moodi ei käitugi. Kui sinu boss reageerib negatiivselt ja alandab sind, siis on sul aeg sealt uttu tõmmata.

See väljamaa virma pakkus mulle nii palju raha, et kuku pikali. Ma poleks sellist summat veel mitu aastat oma praeguses kohas saanud. Et raamid paika panna, siis selgituseks nii palju, et ma räägin siin numbrist, mis algab ikka 3-ga, eksole. Lasteaed on läbi, on aeg õppida tundma suuremaid numbreid. Sain selle pakkumise hilja õhtul meili peale ja ma ei mäleta, kas ma sel öösel magasin aga hommikul tööle minnes oli küll pea igasuguseid lolle mõtteid täis. Esiteks, ei olnud ma arvestanud reaalse võimalusega poole aasta jooksul töökohta vahetada. Teiseks, ma üritasin hakkama saada emotsiooniga, mis sind valdab kui sa saad teada, et oled olnud aastaid räigelt alamakstud. Mõtle korra, mis tunne see on kui sulle pakutakse sama töö eest netopalgaks seda, mis on praegu su brutopalk.

— Siin võta paus ja  kujuta ette, et su praegune brutopalk ____ EUR on su uus netopalk —-

Mul läks küll praegu südame alt õõnsaks!

Ma ei osanudki ise midagi peale hakata kui et teha maailma kõige targem liigutus – kurtsin muret kolleegile ja küsisin, et mis ta minu olukorras teeks. Terve nädala oli suur must vari mu pea kohal, sest ma tundsin end ühelt poolt oma tööandja poolt reedetuna ja teiselt poolt lollina aga sellise lollina, kes lõpuks ometi perset liigutas ja kellel on nüüd trumpäss taskusse kukkunud. Umbes selline tunne oli, nagu oleks relvaga tööle kõndinud.

Ülemus oli sel nädalal sõitnud puhkusele ja ma ei saand seetõttu tekkinud situatsiooni kuidagi lahendada. Ja ka järgmisel nädalal oli ta veel puhkusel. Kaua võib puhata, mul on üks jutt rääkida! Nagu selgus, siis olin ma enese teadmata siiski rikkunud tema puhkuse kaunil troopilisel saarel, sest ta oli leidnud wifi ja küsis minult õhtul, kas ta peaks minu pärast muretsema. Ehk siis, mu kallis kolleeg oli läinud teistele kituma ja ülemus sai teada ja juba närvitses oma palmisaarel (mille äraostimist ta kindlasti seal kaalus), et kas ta jääb vahepeal ühes heast töötajast ilma või mitte. Ma pakun, et ta kokteil võiks üsna mõrult sel hetkel maitsta. Vastasin talle, et ‘puhaku rahus’ 😀 ja kui tagasi tuleb, siis räägime mu palgast. Broneerisin ta kalendris meile kohtumise ja kui see päev kätte jõudis, siis me rääkisimegi.

Ehk siis kui sa nüüd ise aru ei saanud, siis etikett nõuab järgmist: 1) ütle talle, et sa tahad rääkida oma palgast; 2) nädala pärast kohtu temaga füüsiliselt, et rääkida oma palgast. Nii annad sa talle aega ettevalmistuseks (mis on muidugi halb) aga vähemalt sa ei vihasta teda välja. Nii ma olen juba mitu korda toiminud, hekk – see vist oli isegi kunagi tema enda soovitus nii seda räpast asja ajada.

Me kohtusime, rääkisime, ma ütlesin talle, mida mulle pakuti (selle numbri võib alati valetada veel suuremaks) ja et selline on paraku minu turuväärtus. Kas hakkan saama sama numbrit või alternatiivne variant on see, et mul on juba järgmine ettevõte välja vaadatud, kuhu sisse jalutada (päriselt olin ka vahepeal 2 uut põnevat pakkumist leidnud). Selle peale ta võttis veel ühe nädala mõtlemise aega. Selleks ajaks olin mina juba öeldnud väljamaa virmale, et sorry, liiga vähe pakuvad :D. Ma ei uskunud, et võiksin neid sõnu tõesti ise kirjutada aga nii ma tegin. Selle peale saatsid nad mu kukele. Aga kes see siis võtab vastu esimese pakkumise! Otsi lolli. Ekke on selle lõksu vastu oma raamatus ikka terve peatüki pühendanud.

Nädal möödus ja kohtusin bossiga uuesti. 10% sain kohe palgatõusu ja ülejäänu järgneb 6 kuu pärast. Mis mul üle jäi, väljamaa virma oleks mind samuti 6 kuu pärast tööle võtt’ ja sillad olid nüüdseks põletatud. Nii et ma võtsin selle pakkumise vastu. Aitäh!

Elu parim tehing ja sina saad seda järgi korrata

Järgnev on lugu sellest, kuidas ma investeerisin 25€ ja nädala pärast sõin eriti rõõmsalt tatart hakklihaga, sest olin sõlminud tehingu, mis toob mulle aastas juurde 6000€ täiendavat tulu.

Kõlab nagu pettus ja ajupesu? Juttu teen alustava investori suurimast murest kasvava majanduse tingimustes – kuidas tõsta oma sissetulekuid, et rohkem säästa ja rohkem investeerida. Ei tea? Mu sissetulekud on siin juba mitu aastat kõigile avalikult nähtavad ja oinaski mõikab, et ka mina olen selles osas täielik käkard (liitsõna käkist ja värdjast).

Alustaksin sellest, et ma ei jaksa teha põhitöö kõrvalt veel teist lisatööd. Nõnda, et päeval olen pressiesindaja ja öösel koristan cateringi ettevõttes pidudel nõusid. Tegelikkus on selline, et õhtuti töölt koju jõudes olen ma kontaktivõimetu ja pikutan kaks tundi diivanil enne kui suudan õhtusöögi valmistamisele mõtlema hakata.

Tüüpiline vestlus minu ja mu mehe vahel kui koju jõuan:
Mees: “Kuidas päev läks?”
Ma kogun end 2 sekundit ja vastan nagu oleks just ööläbi pidu pannud: “Jiahh.”
Mees: “Selge.”

Nädalavahetuse saabudes tabab mind tardumus. Igaüks teab, et kui sa oled terve päeva aktiivne, siis läheb see päev ka kiiresti mööda. Aga eesmärgiks on laadida end, sel jumala armust antud puhkepäeval, võimalikult pikalt. Järelikult, mida sisutühjemad päevad, seda pikemad need tunduvad, seda pikem on puhkus. Isegi diivanil lösutades kui on vaja peeru patjade vahele suruda, liigutan ennast ainult õige vähe ja mõttetöö käivitan vaid juhul kui vats näljast koriseb (tüüpiline sisemine vestlus iseendaga: davai, kobi pliidi taha. -Ei taha, ei taha, ma olen vaba naine!).

Ettevõtjat minust ei saa. Kui sa praegu vähegi mõttega lugesid, siis selle kohta täiendavaid küsimusi ei tohiks tekkida.

Seega minu jaoks, selles eluetapis, on ainukene realistlik väljapääs sissetulekute tõstmiseks ülemuselt raha küsimine. Kuidas seda teha? Kui tihti seda teha? Mu ettevõttes pole arenguvestlusi, et seda oleks mugav teha! Mu ettevõttes on ainult kord aastas arenguvestlused, mil seda teemat on kohane tõstatada! Mu ülemus ei maksa rohkem ja nii lihtsalt on! 

No minu ettevõte on sellest eelajaloolisest kombest hiljuti lahti saanud ja arenguvestlusi enam ei peeta. Aga mul on tuttav, kes töötab tuntud krediidiasutuses ja seal on arenguvestlused iga paari kuu tagant. Kuradi õnnelik kaabakas, ma ütlen – nii tihti saab uhkeldada tehtud tööga ja raha nuiata! Minu palk ei olnud rahuldavas ulatuses aasta jooksul tõusnud (sügisel sain 50€ juurde) aga samas tööd olen räigelt vihtunud ja ettevõttele miljooonid sisse toonud. Teadsin, et on vaja ära teha see palgaküsimise protseduur aga ei teadnud kuidas.

Üks päev läksin raamatupoodi ja vaatasin, et mingi eriti rõvedat ja eredat värvi raamat on riiulis. Valuaistingut kartes pigistasin ühe silma kinni võtsin selle lambi all kätte:

Kõige esimese asjana ei meeldinud mulle selle raamatu pealkiri, sest kõik teavad, et palgatööga rikkaks ei saa. Ja nüüd tuleb mingi vend mind sellise pealkirjaga orki tõmbama. Aga olles paar kuud tagasi selle raamatu najal performinud eduka katsejänesena eksperimendis, mille tulemusena mu ülemus tõstis mu kuupalka 500 euri võrra, leisin, et pealkiri vajab vaid väikest korrektuuri.

See raamat maksis 25€ ja mul oli tollal veits kahju seda raha välja käia aga kiirelt lapates tundus sisu just minu hädasid silmas pidades kirjutet ja nõnda selle investeeringu tegingi. Halvimal juhul ma õpin midagi, eksole.

Ma ei tea kes see Ekke Lainsalu on aga ta vist on Eestis oma valdkonnas kuulus ja tuleks nagu meelde, et olen varem raamatupoe riiulites märganud tema paljaks ražeeritud munakujulist kolpa.

Igatahes, ta ei maksa mulle midagi ega saada mulle tasuta peldikus kasutamiseks oma müügikoolituste lendlehti kuna ma siin teda reklaamima kukkusin. Vaid ma kirjutan sellepärast, et ma lugesin selle raamatu ühe nädalaga läbi, vehkisin sealt maha tema näidisargumendid palga tõst.. ehm.. õigusväärseks korrigeerimiseks ja läksin nende samade argumentidega oma ülemuse jutule. Vot nii praktiline on see raamat.

Valmistusin vestluseks ülemusega ette täpselt nagu Ekke soovitas. Olin valmis kolmeraundiseks kähmluseks inimesega, kes teeb kõik selleks, et mu palk ei muutuks aga kukkus välja nii, et kellad helisesid minu kasuks juba esimese raundi järel. Ma ei pidand oma edupäevikut taskust välja voltima ja seda talle nina alla toppima (mis see edupäivikk on, saad raamatust teada). See paber oleks vist ilgelt kortsus käkk olnud siis.

Raamat on ladusalt kirjutatud ja sealt ei puudu rotikate ülemuste pihta lastav must huumor. Lugesin parimaid palasid kodus valju häälega ette ja manasin näole naljakaid grimasse, pälvides sellega mehelt kaastundlikke pilke. Raamat on mõeldud usinale töömesilasele, kel puuduvad igasugused läbirääkimisoskused, sest Ekke on andnud kireva valiku näidisargumentidest, mida kasutada vestluse aja kokku leppimiseks, vestluse alustamiseks ja mida öelda siis kui ülemus on su juba paar korda sinnasamusesse saatnud. Esimest korda elus lugesin ka ankurdamise kohta, kes on tähele pand – rahakratt ikka aeg-ajalt seda mainib (kohe näha, et müügimees). Igatahes ma kasutasin ankurdamise võtteid ja toimis. Njah, peaks vist rohkem raamatuid lugema.

Palgavestlus ülemusega lühidalt ja lakooniliselt oli järgnev (vestluse aeg oli eelnevalt kokku lepitud):
Ülemus, briljantselt tark mees, tegi esimesena suu lahti ja pakkus paugust 300€ juurde.
Mina olin seda kuuldes šokeeritud, sest da hell, ma ei jõudnud veel oma argumente väljagi käia. Kõik see töö ja vaev! Küll aga jäi tema pakkumine minu latist alla poole.
Mina ütlesin sisuliselt, et ma tahan rohkem ja kobistasin areenile paar pähe õpitud Ekke lauset. Seejärel tegin oma vastupakkumise. Ja nagu Ekke õpetas, siis pakkusin kaks alternatiivi, vahet pole kumma ta valinud oleks, mõlemaga olin rahul. Ülemus võttis mõtlemisaja ja meie uueks kohtumiseks oli ta valinud ühe minu variantidest.

Mul on sõbranna, kes on üle kümne aasta olnud lojaalne töötaja ühes kaubandusvaldkonna ettevõttes, mis kuulub minu aktsiaportfelli. Viimase kahe aasta jooksul ei ole sõbranna palk kriipsugi muutunud. Et ta saamata jäänud raha kuidagi tagasi saaks, ei suuda ma ammugi teda veenda selle ettevõtte aktsiaid soetama aga võibolla mõjub talle see raamat. Investori põline tarkusetera – esmalt maksa isenendale (aita iseennast) ja seejärel aita teisi. Oota, või oli see lennuki avarii korral nii?

Kraaps-kraaps ülemuse ukse taga – kas palka saaks juurde?

Vana hea Roosaare õpetab ikka, et kui sa tahad rikkaks saada, siis kuluta vähem, säästa rohkem ja tõsta oma sissetulekuid. Kahe esimesega olen viimasel ajal üsna hästi sõbrunenud kuna ma ei löö enam kogu palka kuu jooksul laiaks ja säästan regulaarselt. Üsna mõttetu oleks sissetulekut tõsta ja siis midagi säästmata see T1-s laiaks lüüa. Midagi sellist oli võimalik näha nüüd Mall of Tallinn ümbruses kui rahvas elevusest uut kaubamaja nagu elevanti loomaaias imetles. Kõik maakad ja vähem maakad, vaesed ja veel vaesemad saabusid nr 1 imet juurdlema, raha juba kotis kangesti sügelemas. Ma ise läksin sinna oma lemmikaktsia dividende toitma, s.t. ostsin Selverist sparglit (ja õudselt kallis oli).

Nõndaks, aga sissetulekut tõsta on natsa keerulisem kui kulusid kontrolli alla saada. Näide siis alljärgnev. Oli minul pikem vestlus uue ülemusega. Ta rääkis kes ta on, kust ta tuleb, mis ta enne tegi, mis ta õppind on, kus ta isa õppind on, mis ta isa nüüd teeb, ja sujuvalt tagasi iseendast – mis raamatuid ta loeb, kus ta reisimas käib jms. Kõike seda rääkisin ka mina enda kohta, jättes oma isa mängust välja ja tehes nägu, et ma tõesti loen raamatuid ja käin reisimas. Sujuvalt jõudsime palga teemani, milliste põhimõtete järgi ta seda üldiselt korraldab ja et järgmisel aastal siis vaatame kuidas rahapada jaotatakse ja mul oli sel aastal ju juba nagunii üks suurem palgatõus, köhöm.

Oota, mida. Järgmisel aastal?

Kogu mu exceli “sissetulekud” spreadsheet murenes silme ees killustikuks ja tolmas ebameeldivalt. Mu ilmest võis ilmselt üht-teist lugeda, sest pärast kandvat pausi küsis ta, kas selline korraldus on vastu minu ootusi. Absoluutselt on ja nõnda ma ka ütlesin.

Kui paljud teist oleks ebamugavusest asendit vahetades tundnud end allasurutuna? Ja tunnistanud, et no mis siis ikka, saab hakkama, järgmise aastani pole ju palju jäänud ja eks ma siis küsin nagunii siukse summa, et õhupuuduse ennetuseks tuleks ülemusel eelnevalt aken avada?

Ma ei tea kuidas ta teadis, võibolla ta näeb minust läbi aga ta küsis järgmiseks, et kas mul on olemas miski palgaprojektsioon, kuidas ma näen oma palka tulevikus kasvamas. Sel juhul ta vaataks neile numbritele peale, et vältida palga üle kauplemist. Kui paljudel teist on olemas palgaprojektsioon eesolevateks aastateks? Kas üldse kellelegi on?

Ma pole kunagi muud moodi palka juurde saanud kui käskirjas määratud summa järgi või ülemusega kauplemise teel ega teadnud, et seda vanainimeste asja võib ka muud moodi ajada. Projektsioon oli mul tõesti olemas, edastasin oma numbrid talle exceli failina, panin sinna kirja kui palju ma praegu teenin, kui palju on inflatsioon sellest vahepeal ära söönud ja kui palju ja kui tihti ma juurde tahan saada järgmise kahe aasta jooksul. Ta vaatas üle, ütles aitäh ja leppis kokku uue jutuajamise ülejärgmiseks päevaks.

Uuel kohtumisel ütles ta, et ta täidab minu soovid aga mitte 2x aastas nagu ma harjunud olen, vaid 1x aastas. Erandiks tänavune sügis, kui ma ikkagi sain soovitud pisku kätte. Kuna ma tahtsin midagigi saada jätkuvaks motivatsiooniks, siis olin selleks pannud summa, mille mu netopalk on oma ostujõus kaotanud pärast viimast palgatõusu mai kuus (brutos 50€).

Nüüd saan järgnevates palgatõusudes süüdistada ainult iseennast. Suhteliselt kaval, said ju kirja realistlikud numbrid, millega töötaja ise on rahul. Unistamise peale ei ole vaja enam aega raisata ja tuleb jääda siis järgmist aastat ootama.

Hiljuti tabas mind veel üks suurepärane üllatus kui kontole laekus preemia. Selle ma olin täitsa ära unustanud. Täpselt see tunne kui otsid sügisel kapi põhjast oma talve jopi välja ja avastad selle taskust 20 eurtsi.

 

Kuidas tõsta teenistust ja kuhu investeerida?

Siit postitusest ei saa te kummalegi küsimusele vastust, sest need on minu küsimused hoopis teile!

Teenistuse tõstmine

Ma küsin järgmisel kuul palka juurde, sest 5 kuud ei ole nüüd ju küsinud ja olen suvega ettevõttele kõvasti raha puu otsast alla toonud. Aga üks häda on ikkagi nagu. Palgatõus on juba tuleviku elustandardisse sisse arvestatud, seetõttu tahaks sellele lisaks veel midagi head saada. Paar aastat tagasi, kui ma uut elu alustasin, tegin omale põhitöökoha palgatõusu mudeli, millest mul on õnnestunud seni kinni hoida ja ei mõtlegi järgi anda. See on selline:

Kuni tänaseni on iga aasta x-teljel 2 korda, sest kaks korda aastas käin juurde küsimas. Ma hakkasin ametit õppima 805 euro eest kuus ja 2 aastat hiljem on number kahekordistunud.

Lisaks laekuvad dividendid, mis ongi midagi eriti head. Eelmisel aastal potsatas kukrusse 57 euri, sel aastal tuleb kokku 218 euri. Kuna ma päris iga kuu intresse ega dividende ei saa, okei – enamikel kuudel ei saa, siis arvestan libisevat 12-kuu keskmist, mis on hetkel 17,5 euri kuus. Ajab kõvaks eks? Dividende peaks hakkama peale viskama nõnda: Ega mul on siin kõik täpselt arvestatud ja läbi mõeldud, selle kaka värvi kõvera arvutasin selle kalku abil. Algsummaks 4k, igakuine input 350 ja intress 7%. Nii et 3 aasta pärast peaksin teenima 13. palga juurde. Kahekümne aasta pärast teeniksin 100k aastas, s.o. sama palju nagu 20 aastat investeerinud Roosaare praegu. Ei maksa siin midagi imestada ja teda imetleda. Oleks imelik kui ta pärast nii pikka aega selle pleki tänavatele jätaks.

Nii aga, siililegi selge, et palgatööga rikkaks ei saa. Aga sellegi poolest võiks rohelise joone all närviliselt tõmmelda üks peenikesem heleroheline joon, mis sümboliseeriks lisa töötasu, vastavalt kuidas seda õnnestub kokku kraapida või varastada. Aga GWAB-s pakutakse ainult 4.00/h brutotasu eest pakke loendada või nõusid pesta. See ei tasu ennast mitte kuidagi ära, eriti kui Maardusse kohale sõitmine ja lõunapaus sisse arvestada.

Võiks ju üritada midagi maha müüa. Mul on üle üks perfektselt töökorras 3. põlvkonna iPod nano, kas keegi võiks olla huvitatud 10 aastat vana läikiva vidina soetamisest? Paistab, et lisasissetuleku leidmisega olen hädas. Kui keegi siinkohal midagi soovitada teab, siis viska näpp püsti ja pane kommentaaridesse.

Investeerimine

Eelmisel aastal tegin Roosaare stiilis kokkuvõtte, et mis oleks kui igasse Tallinna börsi dividendiettevõttesse investeerida 500€, siis kes on võitjad. 2018-aasta dividendid on välja makstud, paneme ettevõtted joonele ja vaatame üle:

Silvano võitis, tootlus 17,4%! Merko, kellel pole juba viimased kaks aastat dividendimaksed kaetud vaba rahavooga, näitab ka kõrget dividenditootlust (11,4%). Alumises otsas on kiirekasvuline LHV, mis mulle sellise dividenditootlusega (1,5%) kuidagi ei sobi, sest peab ju püsima selle kaka värvi kõvera tempos (7%). Nordecon on Merko sussialune, seega … kas siis tõesti lisada portfelli juurde mikroskoopiline Silvano, mille turuväärtus on 3 korda kõrgem oma raamatupidamuslikust väärtusest? Silvano on nagu naistepesu – väike ja kallis! Kuna mu lemmikettevõtete hinnad endiselt odavnevad, siis pigem pööraks pilgu ära. Aga vaatame korraks lähemalt.

Silvano dividendipoliitika on halastamatult jäine: “Ettevõte ei ole kohustatud maksma oma aktsionäridele dividende. Otsuse kasumi jaotamise kohta teeb juhatus, mis sõltub ettevõtte finantsedukusest ja kapitali vajadusest”. Börsil on olnud üle 20 aasta ja neist viimased 10 on maksnud dividende. Võtsin arvutuste aluseks aktsia hinna 1. aprillil.

Dividendimäär on kõrge aga makseid on kasvatanud ainult 4 aastal. Väljamaksemäär (kui palju teenitud kasumist välja makstakse) kõigub kohati pilvedes, tahaksin näha iga-aastast turvalist 40-60% vahemikku. Arvestades majanduslikku olukorda ja kõrget inflatsiooni Silvano turgudel, siis, mida nad teevad kui kasumid langevad? Õige, kärbivad dividendi!

Aga tuleb tunnistada, et väljamaksed on neil vaba rahavooga kaetud olnud. Ärikasumi marginaal on aastatega kõvasti paranenud, mitte ilmaasjata ei ole aastaaruandes öeldud et jätkavad kulude ja personali optimiseerimisega. Silvano on võrreldes Kaupsiga 4-5 korda efektiivsem ja viimase majandussurutuse ajal oli ka varras püsti.

Omakapitali kasutavad nad 2x tulemuslikumalt (ROE) kui Kaubamaja seda teeb ja alla 20% naljalt ei jäägi, kui 2009 välja arvata. Aktsionäride laenatud kapitali kasutab ettevõte konkurendist samuti 2x efektiivsemalt. Kui ma nüüd asjast õigesti aru saan, siis neil on paarituhandesed kohustused aga ettevõttel puudub laen kui selline…

Miks sina juba ei investeeri Silvanosse? Paistab hästi juhitud tugeva ettevõttena. Aastaaruannete esikaane pildid on ka päris kõvad. Või kuidas neid kommenteeriksite? Millise tõenäosusega ettevõte, kel pole kindlat dividendipoliitikat aga kes on viimased 10 aastat dividende ikka maksnud, loobub väljamaksetest? Ei tea, et tal mingeid suuri laienemisplaane oleks. Kas sellise profiiliga ettevõte võiks kuuluda dividendiinvestori portfelli?