Kui ühistransport on vaestele, siis miks autoomanikud toiduabis käivad?

Suhtlen igapäevaselt väga erinevate inimestega väga erinevatel elustiili ja rahateemadel ja seekord sain sabast kinni ja jõudsin mõtted kirja panna. Proovin nii ka edaspidi teha ja siin neid teiega jagada. Sel nädalal jäi mulle silma päris mitu ühiskonnakritiilist rahamõtet, mida tahaks mudida või isegi valusalt näpistada.

Bussiga sõidavad vaesed ja immigrandid

Postimehes oli lugu, kus märgiti, et bussiga sõidavad vaesed (tasuta artikkel). Mina vaene ei ole ja autot ei kasuta. Error 404! Juhiload on, aga autota elustiil on teadlik valik, sest bussi ja rongiga sõitmine on Eestis üldjuhul väga mugav ja mõistlik valik. Eelviidatud elu24 ajakirjaniku soperdise näitel prevaleerib Eestis aga endiselt autojõmmi mentaliteet: bussid on täis, järelikult vaesus lokkab.

Kui trammiliin viidi lennujaamani, siis tundus mulle, et suuremad linnad üritasid säästva arengu eesmärkide täitmiseks vähendada autostumist, soodustades inimesi senisest rohkem valima ühistransporti. Eelmisel aastal kirjutas aga ERR, et tasuta transpordi edendamine ei ole seda eesmärki täitnud (tasuta artikkel) ja autosõitude arv ei ole vähenenud.

Bussid ja rongid on viimase 10 aasta jooksul läbi teinud hea arengu – sõit on mugavam, kiirem ning täpsem ja seda enam on ju põhjust pere neljarattaline garaaži jätta. Kahjuks on uute busside ja rongide liinidele lisamine jäänud kiire linnastumise ja immigratsiooni tempole jalgu. Uued rongid tulevad, seda juba teame aga millal mõtleb ajakirjanik uurida, kelle tegemata töö see on kui teenus mingis konkreetses piirkonnas ei vasta nõudlusele? Kas teile ei tundu veider, et kui ühelt poolt loodetakse, et praegu trendiks olev noorte kolimine maale tooks kaasa teadliku ühistranspordiga sõitude arvu kasvu aga teiselt poolt alandame reisijaid, sest bussile ei ole võimalik füüsiliselt mahtuda ja pilkame ka, sest rahva on bussi surunud elukalliduse tõus? Klaustrofoobia ruudus! Artikli pealkiri võiks hoopis olla: “Hõre bussigraafik Lõuna-Eesti liinidel alandab reisijaid ja töötab vastu riigi eesmärgile tõsta ühissõidukite kasutajate hulk veerandini töölkäijatest” aga niimoodi mõeldakse ju ainult kõrgelt arenenud Lääne-Euroopa riikides (sest ega seal vaeseid ju ei ole, või mis?).

Vaesuse kuvandit kardetakse

Auto puudumine on Eestis ikka veel üks vaesuse sümboleid. Mõeldakse, et alles vabanesime pool sajandit väldanud kurjast ikkest kui autoga sõitsid eriloa omandanud priviligeeritud vähesed – aga kui sul ikka nüüd ka veel autot pole, siis sa pead ikka väga vaene olema. Leian, et kui elukalliduse tõus on tõesti sundinud inimese ühistransporti kasutama, siis on ta intelligentne inimene, kes oskab arvutada ja riske hallata (=ei vii oma perekonda tarbimislaenu ikkesse).

Linnapildis hakkab kergelt silma, et keskmist palgataset arvesse võttes sõidetakse meil ulme kallite autodega. Kord oli mul külas tuttav Taanist ja ta ei jõudnud ära imestada, millega meil siin ringi liigeldakse. Taanis on küll veidi karm autopoliitika aga ma olin väga üllatunud kui ta ütles, et ei olnud paljusid meie tänavatel liikuvaid uus mudeleid kunagi varem näinud. Tookord ma talle seda ei öelnud, aga auto on eestlase jaoks staatuse sümbol. Kütuse ostmine käib üle jõu aga nutad ja maksad. Kui päris üle jõu veel ei käi ja lihtsalt ei meeldi, siis ikka nutad ja maksad. Kuna oleme rikkad, siis alternatiivid puuduvad.

Üks kõnekas näide on Tallinna toiduabi saajate seast: toiduabi järel käiakse ka maasturite ja sportautodega (tasuta artikkel). Järgmine väljavõte sellest artiklist iseloomustab mu mõtet eriti hästi:

Ma arvan, et kui Oleg Ossinovski aknast avaneks vaade Toidupanga jaotuskeskuse ette, järeldaks ta ka seal parklas seisvate autode järgi, et näljasurm on eestlasele veel kauge asi. Huvitav, mis peaks juhtuma inimeste peades, et ometi näha, kuidas kalli auto omamine või üldse auto omamine teeb neid vaese(ma)ks ja keskkonnavaenuliku(ma)ks ühiskonnaliikmeks? Ja mis peaks juhtuma Oleg Ossinovski peas, et mõiste “autovasesus” tema jaoks arusaadav oleks?

Iga autost loobumine tuleks disainida sündmuspõhiseks teenuseks ja linnapea peaks isiklikult kõik need inimesed Raekojaplatsil vastu võtma. Seejuures, pere teise auto (see, millest ei loobutud) parkimine Raekojaplatsil on keelatud.

Näeme ühistranspordis!

Ma olin tard aga tean nüüd paremini

Tundub, et ma olen leidnud retsepti kuidas üksikaktsiaid kaubeldes on võimalik tõusva turu keskkonnas indekseid lüüa. Olen kiirteel oma esimese miljoni poole ja ma ei pea enam päevagi töötama. Ma ei jõua kuu lõppu ära oodata ja näitan kohe veebriari esimese poole tulemusi. Alustasin kuud $2900 portfelliga ja kahe nädalaga sai sellest $3330 ehk 15% tõusu. Kui turg kuu lõpuni kuidagi vastu peab, siis +30% oleks reaalne küll. Veebruari realiseeritud tulu näeb välja selline:

Portfelli kasv käesoleva aasta algusest näeb välja selline:

Minek on hea aga samas ma ei ole kaotanud mulle omast ettevaatlikkust. Kui börs on kinni, siis mul on alati vähemalt kolmandik portfellist sularahas, hetkel on lausa 2/3 sulas. Ükski uus positsioon ei ole mul üle $1000, enamus positsioone on $500 ümber. Ma võtan väga väikest riski, ca 20-25 dollarit per trade ja mul on päeva jooksul käes tavaliselt 5 – 6 positsiooni, st üsna sageli ei ole mul turu lahti oleku ajal üldse vaba raha. Ma ei sisene kunagi kui aktsia on päeva jooksul juba enamuse oma keskmisest liikumisulatusest ära teinud ja mu watchlistis on praegu hästi sarnased ühte tüüpi, peaaegu identsed setupid, sest neid leidub ja nad minu kogemuse järgi hetkel töötavad.

Selleks, et kontrollida, kas strateegia suurt raha sisse toob, ei pea minema lohakaks ja suvalise koha peal meemi aktsiat ostma. Mõned kõige tardimad nopped wallstreetbetsist:

I lost 75% of the money I put into GME and I feel so stupid from Destiny

Lost all my money on GME and I also sit down to piss. from RoastMe

Lost funeral money on GME from wallstreetbets

[WDYWT] lost all my money on $GME so I’m back in the streets selling crack :(( from streetwear

Why are people still holding GME? I have lost basically all the money I have invested in it but I’m still holding from trading212

Kujutate ette, milline ettekujutus on kauplemisest kõigil neil, kes ostavad aktsiat, sest meem käsib? Nad põhjendavad ostmist sellega, et põhimõtte pärast tuleb osta. Põhimõtte pärast võid osta mida iganes. Osta pilet loomaaeda ja mine vaata karu. GME on tegelt vägagi kaubeldav aktsia (eelmisel aastal ma isegi kauplesin) ja ma jälgin seda surnud kassi põrke ootuses, sest see on nii kenasti leidnud tuge 50-päeva liikuva keskmise peal aga siiani pole mingeid elumärke olnud.

Kui vahepeal meemi aktsiate ostmist piirati, siis leidsid tee minuni ka eesti tardid, kes olid nõus mulle oma isa matuse raha kandma, et ma GME-d ostaksin, sest nad ise ju ei saanud. Mäletad, vanasti levisid sellised scamid, kus öeldi, et kui sa mulle 25 krooni kannad, siis tuleb see raha sulle saja või tuhande kordselt tagasi. Reddit tuleks kinni panna, sest seal toimub täpselt see sama scam. Ühiskonna nõrgemad usuvad kergesse rahasse, see tuleneb kasvatusest, minevikus läbielatud hädadest ja mida suurem on hetkel rahanälg, seda altim oled neid asju uskuma. Ma olen seda ise läbi elanud, sest olen kunagi ülikooli ajal sattunud scami ohvriks.

Küll aga, kallid tardid, on olemas täiesti legaalne ja ÜLILIHTNE viis elu jooksul miljonäriks saada. Küsimus on lihtsalt selles, et kas sinus on järjepidevust, et seda eesmärki täita? Dave Ramsey on öelnud, et kui sa ei saa oma elu jooksul 1 miljonit kokku, siis on see SINU süü. Mida peab selleks tegema, selgitab Dave järgmises videos esimese minuti jooksul ja sellele järgneb karm tõdemus, et kui sa ikka pensionile jäämise ajaks 1 miljonit kokku ei saa, oled ikka täiesti tard. Tema arvutuskäik miljonäriks saamisel põhineb eeldusel, et sa ei saa 40 aastat ühtegi senti palgatõusu (=losers). “Losers in our country can retire millionaires. Ain’t that bizarre?” lol 😂

Minu juuni. Kas finantsvabadus üürikorteris või vaesus oma kodus?

Juunis oli:

• aktiivne sissetulek 2033€
• passiivne sissetulek 11,75€
• kulud 1500€. Elamisele läks 1000 aga ma ostsin uue jalgratta ka
• säästsin 427€ (21% sissetulekutest)

Aktsiapaki väärtus kukkus neljandat, viiendat või kuuendat kuud järjest, ei jaksa enam järge pidada, vahepeal vaatas juunis isegi -600€ vastu. Aktsiatesse läks juunis juurde tava taks – viis sotti, kuna Tallink pakkus üle 11% tootlust, millele ma ei suutnud vastu panna ja tahan järgmine kuu ikka rohkem passiivset raha ka saada.

Kokku olen sel aastal saanud 306€ dividende, müügitulu ja intresse. Poole aastaga olen ületanud eelmise aasta tulemuse. Aasta eesmärgiks on saada pooltuhat euri kätte ja praeguseid investeeringuid arvestades on see täidetav.

Märtenil on õigus, uue raha suunamine investeeringutesse on pingutus, mis on nii oluline, et seda tuleks mõõta ja sellele tuleks eesmärke seada. Igal teisel kuul olen ma perse maas istunud, kui säästudest ei tulnud uueks ostutehinguks nodi kokku aga teiseks kuuks olen tavaliselt juba suutnud midagi koguda. Reegel oli, et vähemalt üks ost kahe kuu jooksul, kuidas tegelikult välja tuli, seda tulbad näitavadki.

Mu varade koguväärtus pürgib maagilise 10k-ni, palju enam puudu ei ole. Raha ja aktsiate suhe on kuskil fifty-sixty, natuke on üht ja natuke on teist. Jaanuaris ma arvasin, et olen juba veebruariks 10k kotti püüdnud aga kukkusin hoopis puhkuseks pileteid kokku ostma.

Üks asi on mind kõvasti häirinud viimastel aegadel. Ma ei suuda otsustada, kas peaksin suunama enamuse oma jooksvatest säästudest börsile, et tekitada kiiremini igakuist rahavoogu või saata hoiusele oma kodu sissemakset ootama. Praegu teen ühel kuul ühte moodi ja järgmisel kuul teist moodi ja tunnen, et ma pole kunagi oma teguviisiga rahul, sest kumbki variant lõpuks ei edene. Ma olen lihtne inimene. Tahaks täie auruga kütta ainult ühte katelt, nuumata ainult ühte põrsast ja taguda ainult ühte rauda.

Mõte oma kodust hakkas mind rohkem huvitama eelmisel aastal kui paljud tuttavad selle ostuseni jõudsid ja ma lihtsalt muutusin kadedaks. Ühtlasi sai selleks ajaks mul korralikult kopp ette mu praegusest üürikast, mis on natuke kitsas, ei asu metsas ja oma maasikapeenart ka pole. Nõnda tekkis mõte teha nii nagu kõik teised, et hiljemalt 35-aastasena koguda kokku oma kodu sissemakse, et oleks veel võimalik Kredexit kasutada ja osta korralik püss metsa kesklinna. Mul oleks sisuliselt võimalik koguda veel ligi 2 aastat ja pigistaksin selle ajaga 15 kilo lisaks, mis on enam kui küll.

“Üürimise asemel maksa iseendale,” ütlevad koduomanikud. “Kunagi saad ju kodu pangalt välja ostetud,” ütlevad nad. Vat, iseendale maksmisega ongi siukene asi, et kui ma unustaksin oma kodu ostmise plaani, siis saaksin päriselt iseendale maksta. Nimelt, käesoleva aasta esimeses pooles olen investeeringutesse suunanud 1905€, mis teeb ühe kuu peale keskmiselt veidi üle 300€. Aga kui ma lisaksin aktsiatesse hoopis näiteks 700€ kuus, siis ma jõuaksin pessimistliku 5% tootluse juures:

• aastal 2020 passiivse tuluni, mis on võrdeline ühe eesti keskmise kuu palgaga, mis ongi muide mu järgmise aasta eesmärk – ca. 1400 eurot
• aastal 2022 passiivse tuluni, mis kataks ära mu igakuise üüri, 330€ kuus
• aastal 2028 passiivse tuluni, mis tooks mulle sisse 2000€ kuus. Selle raha võiks juba suunata näiteks oma kodu sissemakseks.

Kas see on väga loll idee? See mõte tundub mulle üsna motiveeriv, kuigi üürikorteris tuleks siis selle projektsiooni järgi elada veel 9 aastat mis on ju terve igavik. Kas 9 aastat üüriraha on maha visatud raha? Või sel juhul mitte kui mu dividenditootlus on kõrgem kui elukoha hinna tõus võiks olla? Aga kudias ma saan mõõta midagi, mida pole olnud.

Enamus investoreid, kes alustavad 30-40ndates, kahetsevad, et nad ei alustanud varem. Ka mina kahetsen ja kui saaks, võtaks apteegist rohtu, et seda seda sümptomit leevendada. Kas sa oled kunagi kuulnud, et keegi kahetseks, et ta varem omale eluaset ei soetanud? Kui sa oled, siis palun kirjuta mulle.

Küll aga ei lahendaks see seda probleemi, et olen praeguses üürikorteris rahulolematu. Kas otsida uus ja paratamatult kallim elamine? Enam ei saa vist isegi 500€ eest keldrikorrusele hallitavat kambrit, millel oleks maja koridoris töötav ühiskäimla. Kui mikroduširuumi ja seinakapist välja hüppavat voodit ka tahta, siis tuleb juba kaks korda rohkem välja käia. Kui ma koliksin kallimasse üürikorterisse, siis ma ei suudaks jällegi investeeringutesse nii palju raha suunata ja jätkaksin praegusel kursil. Sel juhul oleks küll pigem parem koguda siis juba oma kodu jaoks. Oehh.

Kuni ma paremini ei oska, siis teen praegu nii, et kannan kõik säästud investeerimiskontole ja kui tuleb kord kuus sobiv võimalus midagi odavalt osta, siis teen seda ja kui ei tule, siis saab selle raha alati järgmisele hoiusele panna.

Investeerimisportfelli väärtus 5793 EUR (+144 EUR võrreldes eelmise kuuga). Aegade algusest saati olen ise oma säästudest lisanud 5876 EUR (s.t. raha on tiba põlenud).

Kuidas ma rabelen, et peletada vaesust

Vaatasin seriaali Rich House Poor House kus pered vahetavad üheks nädalaks oma elud ära ja raporteerivad vannituppa paigutatud kaamera ees kui šokeeriv on rikkana tulla vaese mehe majja ja taluda valikute puudust. Või kui tore vaheldus on pääseda nädalaks rikka mehe häärberisse. Midagi sisukamat see sari vaatajale ei paku ja ma olen ausalt öeldes pettunud liiga pealiskaudses lähenemises.

Nad võiks vabalt käsitleda põhjalikumalt, miks on vaene pere jäänud kinni suhtelise vaesuse ja võlgade nõiaringi. Milliseid valikuid on langetatud või langetamata jäetud, et kohutavast seisust välja ei suudeta tulla. Näiteks ühe vaese pere mõlemal vanemal oli taskus ülikooli erialadiplom. Ühel metallitööde inseneri, teisel sisearhitekti paber aga kumbki oma erialal tööd leida ei suutnud ja olid seetõttu leppinud madalapalgaliste lihttöödega.

See pere elas ühes väiksemas asulas aga peab nentima, et sisearhitektide järgi on nõudlus kindlasti suuremates linnades. Sisearhitektiks ei maksa õppida kui ei ole soovi minna linna elama. Kui kumbki neist oma kodu lähedal tööd ei leidnud, kas nad siis kolimise plaane ei pidanud? Kui mitu katset enne loobumist nad töö leidmiseks tegid? Kas nad pakkusid end pärast ülikooli lõpetamist kusagile praktikale? Kas nad kardavad astuda välja oma mugavustsoonist ja teha otsuseid, mis mõjutavad kogu peret? Kolimine on näiteks parajalt ebamugav sündmus kõigile – uue eluaseme leidmise mure, lapsed peavad vahetama kooli ja leidma uued sõbrad, uues linnas puudub tuttav sotsiaalne ringkond jm.

Kui neid teemasid sarjas rohkem lahataks, oleks seal osalejatele ehk ka rohkem mõtteainet, mida proovida teisiti, et elujärg paraneks. Sattumine rikaste häärberisse võib olla inspireeriv nagu filmi vaatamine võib olla inspireeriv aga see ei tõuka tagant, et astuda esimest sammu muudatuse suunas.

Kui Eestis räägitakse suhtelisest vaesusest, siis suhtelise rikkuse kohta ei leidnud ma üldse statistikat. Kas suhteline rikkus on olemas?

Meie elu

Mina ja mu elukaaslane õpime mõlemad hetkel ülikoolis. Temal on 5-aastane integreeritud õpe, mis on praegu kusagil poole peal. Selleks, et ülikooli teoreetilistele teadmistele päriselu kogemusi saada, on ta pakkunud end kahte kohta praktikale ja mõlemas kohas on talle pakutud vastu ka väikest rahanatukest. Viimasesse kohta on ta juba üsna pikalt istuma jäänud, üle poole aasta ja kahjuks ei kanna see praktikakoht enam oma eesmärki, kuna jagatavad tööülesanded ei ole enam arendavad. Aga see pakub stabiilset (küll väga väikest) sissetulekut. Ma loodan, et ta leiab lähiajal jõudu ennast mugavustsoonist välja viia ja maailma edasi vallutada.

Oma kahekümnendates vahetasin mina töökohti nii nagu mõni mees võtab viina. Üks nädal ühes kohas, teine nädal teises kohas, ikka igasuguseid asju proovisin, et Tartus bioloogia õpingute ajal ellu jääda. Näiteks olin aasta aega postiljon, nädal aega pagari töökojas, kuu aega telefoni müüja, pool aastat planktoloogia laboris, paar kuud andmesisestaja jm. See viimane oli eriti frustreeriv, sest tegu oli bioloogide poolt välitöödel tehtud ladinakeelsete märkmetega, mis olid kritseldatud vihmast ligunenenud ja siis rabedaks kuivanud vihikutesse. Ma käisin päris paljudel tööintervjuudel ja tihti saingi alles vestluse ajal aru, et ma enne nälgin kui nõustun seda konkreetset tööd tegema. Näiteks, ma ei suutnud minna viroloogia laborisse rottide puure pesema.

Ma olen pärit väga vaesest perest, mu vanemad ei ole käinud ülikoolis ja isa on suurema osa elust olnud invaliidsuspensionär. Terve pere elas seetõttu sisuliselt ühe vanema sissetulekust. Ülikooliõpingute ajal ajutiste töökohtade otsimine oli mul ainukene variant ellu jäämiseks. Ülikooli lõppedes oli mul kindel plaan teha erialast tööd (millel on hea palk). Kas keegi plaanib üldse teisiti?

Sellest on nüüd möödas hulk aastaid ja võin öelda, et ma pole päevagi töötanud bioloogina kelleks ma Tartus õppisin. Noh, vähemalt pooltõde on see kindlasti. Tegelikult pakuti mulle magistrantuuri lõpus kohta doktorantuuris, mille ma kohe vastu võtsin ja mõtlesin, et vau, nii lihtne väljapääs, ma ei peagi CV-keskusest tööd otsima hakkama! Mul hakkas vaikselt juba siis kerge aimdus tekkima, et Eestis ei ole vist peale teaduse eriti toredaid võimalusi bioloogina töötada nagu näiteks ameerikamaal on. Ma pidin lihtsalt teise linna kolima, 520 EUR-se brutopalga eest nõustuma tööle vormistamisega, 400 EUR-se kuise stipendiumi eest doktorantuuri alustama ja ma ei pidanud CV-keskust lahti võtma. Win!

Pärast viite aastat doktorantuuris ei olnud mul enam ambitsiooni erialasel tööl jätkata.  Panin järjekordse diplomi taskusse ja läksin CV-keskusesse tööd otsima. Peamine põhjus? Raha. Õigemini, rahapuudus. Sellest võib lähemalt lugeda värskest pöördumisest peaministri poole.

Nüüd, mitu aastat hiljem, olen tagasi ülikoolis, sest leidsin tookord värske doktorina töö, mida ma polnud varem õppinud ja puuduv teoreetiline baas andis ikkagi mõnevõrra tunda. Varsti kaitsen magistrikraadi ja ambitsioon on jätkata samal erialal aga uuel töökohal.

Kui ma peaksin täna 19-aastasena otsast pihta hakkama, siis ma õpiksin näiteks IT-d, rahandust ja ettevõtlust. See on mu arust täiskomplekt, et end ühes valdkonnas ettevõtjana rikkaks töötada. Rahanduses ja ettevõtluses on peidus kogu elu põhivara, mida tuleb mõista, et saada aru kuidas rahaga käituma peab ja kuidas tema sind teenima peaks.

Ülikooli kraade mul kokkuvõtteks nii palju, et kui need laiali jagada, siis kummalegi mu vanemale jaguks neid kaks tükki. Neid on vist liiga palju ja ma ei ole oma vanematele  sellepärast isegi oma viimasest magistrist rääkinud. Kui ma Tartus õpinguid alustasin, oli isal juba siis raske meeles pidada, millises ülikoolis ma käisin (sai ikka õige mitmes käidud kah).

Kokkuvõtteks

Ma võin taluda väga vaeseid elutingimusi juhul kui ma olen need iseendale loonud elades all pool oma finantsvõimekust. Kui ma lapsena aias käbidega kodu mängisin, siis mulle meeldis mängida käbiperega vaest pere rohkem kui rikast pere ja tundub et täiskasvanuna olen ka lõpuks sellele põhimõttele pihta saanud, et pigem tuleks paista vaesem kui tegelikult olen.

Ma ei saa aru inimestest, kes ei julge teha elus muudatusi ja neil on seetõttu teisi kannatanuid. Näiteks kui vanem ei proovi otsida uut töökohta ja lapsed otseselt kannatavad seetõttu, näieks ei saa vajalikku tasulist ravivõimlemist või käia trennis. Ma arvan, et kui töökoht ei ole enam kiiresti arendav (ei satu enam mugavustsoonist välja) peaks töökohta vahetama. Võibolla mitte päris minu näidetel joodiku tsüklite kaupa aga aastast aastasse samu ülesandeid täita ei ole küll mõtet.