Mul on täna puhkepäev ja premeerin teid selle puhul ühe ad hoc postitusega. Rahablogijaid on nii vähe alles ka jäänud, koos minuga umbes kaks tükki ongi ja kus siis ajakirjandus peaks luuramas käima, kui materjali üldse ette ei anta?
Vahepeal uuris Ärileht silmad punnis, kuhu ma oma raha olen pannud, ja kes veel pole sattunud lugema, siis no… oled ilma jäänud. Ma ikka panin sinna nii palju sarkasmi sisse kui oskasin, et igav ei hakkaks ja et samas tõde ka ikka öeldud saaks.
Pildil olen koos jänesega, et näitata minu meelestatust praeguse turu osas. Umbes seitse aktsiat maailmas rallivad üleostetud aladel ja inimesed mõtlevad, et ongi nüüd turu põhi maha magatud ja nüüd on kõik liiga kallis. Mina olen praegu ettevaatlik, ei hüppa sisse kahjumlikesse elektriautodesse ega käi facebooki investeerimisgruppides lõugamas, et ainult lollid jätavad praegu NEE aktsiasse investeerimata (see on energiaettevõtte). Praegu valvan end hoolega, et ei teeks midagi, mida mu pikaaegne portfellistrateegia ei lubaks teha. Käitun nii nagu terve eelmise aasta, teen oma regulaarsed ostud ja hoian moka maas. Ma ei tea, mida te ostate aga mul on iga kuu süüa vaja ja kuna oma palgast jääb puudu, siis igal kuul ostan mõned leivaisad juurde.
Mul oli sel nädalal notar ja olen nüüd täitsa kodutu. Laenatud ajast elan veel sama katuse all aga mitte kauaks, varsti tuleb kassile halvad uudised välja öelda… hakkame kolima. Järgmise kuu postituse ilmumise ajaks elame juba kastide otsas ja ma kujutan juba ette kui kõvasti mul pea valutab.
Lisaks kodutusele, olen ma ka laenuvaba inimene. Mul ei ole ühtegi pangalaenu, kiirlaenu, liisingut, järelmaksu, võlga ega maksmata arvet. Mul on ainult need asjad, mis varade poolele jäävad – üks portfellike, üks suhteliselt rasvane pangakonto ja olen teinud ka esmase rahalise sissemakse uude kodusse (10%). Enne uue kodulaenulepingu sõlmimist puhkan end vanadest laenudest välja, eksju, teie maksate euribori ja mina puhkan. Pangakonto seis jäägu siia mälestuseks.
Muide see viimane, Rahatagavara konto, on Swedbanki rahakoguja konto, mis maksab kord kvartalis intressi (intressimäär 1.5%) ja raha saab sealt igal hetkel kätte kui tahan võtta ja sinna peale kanda on ka ääretult lihtne. Nii normaalne, et hoiukonto ilmub äpis mu kontode nimekirja. Ma proovin leida miski lühiajalise hoiuse kuhu ülejäänud raha parkida, aga ega eriti ahvatlevaid intresse ei pakuta. Nii ebamugav on pangast panka liikuda, kui miskit head ei leia, siis on vähemalt Swedi rahakoguja, kuhu seda panna. Pangasiseselt tundub mugavam toimetada, ei hakka keegi hiljem küsima, kust see raha pärit on jne.
Viimane asi, mida tahtsin veel mainida – kuna ma umbes kolmandat päeva harjun siin oma uue rahalise seisuga, siis pärast esimese vaimustuse üle minemist keerleb peas mõte, et see pole tegelt üldse palju. Suht vähe lausa! Selle tunde taga on tegelt terve teadus – miks me ei tunne end kunagi rikkana. Isegi miljardärid ei tunne end rikkana.
Uuringud on näidanud, et enamus leibkondi, kelle sissetulek on keskmisest kõrgem, ei saa aru kui hästi neil on. Järgnev graafik ilustreerib seda, et leibkonnad, kes asuvad sissetuleku poolest 50st protsentiilist kõrgemal, alahindavad kui hästi neil võrreldes teistega läheb. Jooniselt on näha, et leibkonnad, kes asuvad 90st protsentiilist kõrgemal, tunnetavad, et nad tegelikult asuvad kusagil 60-80 protsentiili vahel. Ehk siis, teenid küll rohkem aga tajud seda vähesena.
Miks nii? Sel on tegelt päris loogiline põhjendus. Sa suudad ilmselt mõelda vähemalt ühe inimese peale, kes on sinust rikkam. Ja sel rikkamal inimesel on ilmselt temast endast rikkamaid sõpru või kui ei ole, siis ta kindlasti suudab mõelda kellestki suvalisest, kes on temast rikkam. Seega, igaüks saab näpuga näidata kellegi poole, kes on temast rikkam (v.a. maailma rikkam inimene ise) ja saab öelda, et “Ma ei ole rikas, tema on rikas”. Sama saab öelda miljardär, sest ta ei tunne end rikkana kui temal on 1 miljard aga tema sõber on Jeff Bezos. Seega see miljardär tunneb, et tal on lihtsalt hästi.
Meie ei käitu sellest kuidagi erinevalt, sest sa oled ka tõenäoliselt rikkam kui sa arvad. Näiteks kui su netoväärtus on suurem kui 4210 dollarit, siis sa oled rikkam kui pool maailma rahvastikust (2018. a. Credit Suisse uuringu järgi). Kui sa leiad, et ei ole aus võrrelda sind suvaliste inimestega terves maailmas, nagu vietnami farmerite või aafrika banaanipoistega, siis tead, mis, ega Raivo Hein ka ei arva, et teda oleks mõistlik võrrelda inimestega nagu mina ja sina. Fundamentaalselt on see sama argument. Võib lõputult vaielda, kas rikkad on top 50%, top 10%, top 1%, top 0.01%. Kas võrdlema peaks globaalselt, regionaalselt või riigisiseselt? Õiget vastust pole, sest rikkus on suhteline kontseptsioon ja sa koged seda suhtelisust kogu oma elu.
Pinsi Põlv 